Obsah (10)

§ 619§ 389§ 391§ 395§ 173§ 186§ 78§ 65§ 200§ 197

2-16-8467 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gaida Kivinurm ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 13. juuni 2017, Tallinn

) § 173 lg 3 p 2 järgi rahuldatud osas hagejale üle. Hageja pidanud laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma ja hageja huviks ei olnud laenulepingut sõlmida. Hageja korteriomandi pantimine laenuandja kasuks teenis kostja huve ning oli kostjale kasulik. Kostja soov, et hageja tagaks laenu oma korteriga ning hageja nõustumine sellega, viitab poolte kokkuleppele, mille sisuks oli tagatise andmisest tulenevate õiguste ja kohustuste määramine. Käsunduslepingu olemasolule viitab asjaolu, et hageja nõustus pantima oma vara kostja laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks (

§ 619). Kostja korteri remondist tulenev nõue on aegunud.

Kostja vastuväite kohaselt on ta teinud korteris remonti ning korteri väärtus on selle tõttu tõusnud. Nõude õigusliku kvalifitseerimise jättis kostja esindaja kohtuistungil kohtu otsustada. Hageja ei vaidlustanud, et korteris tehti kostja korraldusel remonti, kuid hageja ei nõustunud, et korteri väärtus suurenes sellest 12 500 euro võrra. Asjas on tõendatud, et pooltel oli korteri kasutamiseks tasuta kasutamise leping

§ 389

mõttes ning

§ 391

lg 1 järgi peab kasutaja kandma eseme säilitamiseks vajalikud kulud, kuid muude kulude hüvitamist saab kasutaja

§ 391lg 2 järgi nõuda vastavalt käsundita asjaajamise sätetele.

Hageja leidis, et kostja remondist tulenev nõue on aegunud. Tasuta kasutamise lepingust ja üürilepingust tulenevatel nõuetel on samasugused nõude aegumise tähtajad. Pooled ei vaidle selle, üle, et kostja kasutas hageja korterit alates novembrist 2014 ning kostja väitel viibis ta alates aprillist-maist 2015 välismaal. Igal juhul saab lugeda tasuta kasutamise lepingu lõppenuks alates korteri võõrandamisest 31. augustil 2015. Kuna

§ 395

lg 2 järgi kasutaja nõuded kulude hüvitamiseks või parenduse äravõtmiseks aeguvad kuue kuu jooksul lepingu lõppemisest ja kostja esitas kohtumenetluses tasaarvestuse avalduse

1. juunil
2. Esitatud asjaoludel ei ole nõude aegumise peatumise ega katkemise esinemine tuvastatud. Seega on kostja tasuta kasutamise lepingust tulenev nõue aegunud. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud kostja. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 700 eurot ja lepingulise esindaja kulud 925 eurot, mis on kogu ulatuses vajalikud ja põhjendatud kulud ja tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebus
3. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt eiras maakohus TsMS §-st 351 tulenevat kohustust selgitada välja asjas tähtsad asjaolud, sh selle, et hageja poeg (kostja elukaaslane) oleks tulnud TsMS § 208 lg 2 alusel kaaskostjana menetlusse kaasata, sest ta on solidaarvõlgnik, kelle 4 2-16-8467 vastu on kostjal tagasinõue. Tema menetlusse kaasamata jätmise korral on rikutud tema põhiseaduslikku õigust olla oma asja arutamise juures. Samuti võib ta selgitada, kes käsutas laenulepingu alusel saadud raha, ja miks jäi laenuandja ees kohustus täitmata. Samuti jättis maakohus arvestamata, et asjas ei ole tõendatud, et laenuandja nõue on

§ 173lg 3 p 2 alusel hagejale üle läinud.

Kohus ei ole selgitanud, kas korteriomandi võõrandamine oli hädavajalik ning tehtud eesmärgiga vältida sundvõõrandamist. Maakohus leidis ekslikult, et tasuta kasutamise leping lõppes korteriomandi võõrandamisega.

§ 186

ega tasuta kasutamise lepingut reguleerivad sätted ei näe ette tasuta kasutamise lepingu lõppemist eseme võõrandamise korral. Pooled ei ole tasuta kasutamise lepingut üles öelnud. Sellest tulenevalt on väär ka maakohtu seisukoht, et kostja tasuta kasutamise lepingust tulenev nõue on aegunud. Poolte tasuta kasutamise leping ei ole lõppenud ega lõpetatud ja kostjal oli õigus tasaarvestada oma nõue hageja nõudega. Maakohus jättis tähelepanuta, et korteriomandile

1. a novembri seisuga tehtud eksperthinnangu kohaselt võis korteriomandi turuväärtus olla 47 500 eurot, kuid hageja võõrandas korteriomandi
2. a augustis 59 000 euro eest. Seejuures kinnitas ka hageja ise remondi tegemist, kuid ei nõustunud remondile kulutatud summaga, samas möönis kohtuistungil, et remondile ei kulunud rohkem kui 8000–10 000 eurot. Korteri müügihind oli nii suur just remondi tõttu. Vastustaja seisukoht
3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt esitas hageja hagi kostja vastu tarbijakrediidilepingust tuleneva hagejale seaduse alusel üle läinud nõude täitmiseks, s.o üksnes hageja vastu. Seetõttu ei ole hageja poeg solidaarvõlgnik ja teda ei tulnud kaaskostjana menetlusse kaasata, sh võib solidaarnõude esitada ka üksnes ühe solidaarvõlgniku vastu. Kostja on esitanud menetluses vastuolulisi väiteid korteri remondi kohta, mistõttu ei ole tema selgitused usaldusväärsed. Kostja väide, et korteri kasutamise leping ei ole lõppenud, on üllatuslik. Korteri tasuta kasutamise leping lõppes
4. a mais, kui kostja lahkus Eestist ja andis korteri võtmed hagejale ning vabastas korteri. Igal juhul lõppes leping siis, kui hageja müüs korteriomandi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et hageja tagasinõude osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi selles osas rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, kuid täiendada maakohtu põhjendusi. Kostja tasaarvestuse vastuväite lahendamise osas on aga apellatsioonkaebus põhjendatud, mistõttu tuleb selles osas maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. 5 2-16-8467 Eelnevat arvestades on asja uuel läbivaatamisel tegemist olukorraga, kus maakohu osaotsusega on hagi rahuldatud ja maakohus vaatab läbi kostja vastuväidet haginõude tasaarvestamiseks. Kui maakohus leiab, et tasaarvestuse vastuväite tõttu tuleb jätta hagi osaliselt või täielikult rahuldamata, tühistab maakohus TsMS § 450 lg 4 järgi ühtlasi tasaarvestuse ulatuses tasaarvestuse reservatsiooniga tehtud hagi rahuldamise otsuse või muudab seda. Eeltoodust tulenevalt tuleb ka kohtuasja menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramine jätta maakohtu otsustada.
6. Kolleegium käsitleb esmalt hageja tagasinõuet kostja vastu (I), seejärel kostja tasaarvestuse vastuväidet (II) ning lahendab viimaks menetluskuludega seonduva (III). I
7. Pooled vaidlevad asjas esmalt selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale 16 875 eurot 56 senti, sest hageja on täitnud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikuna hüpoteegipidajale kostja laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustuse. Pooled ei vaidle seda küsimust puudutavalt järgmiste oluliste asjaolude üle: - kostja sõlmis
8. novembril 2014 ALG Liisingu AS-iga tarbijakrediidilepingu nr 48127 17 640 euro saamiseks, laenusummast tasuti hageja kohustused laenuandja ees summas 2362 eurot 61 senti ning kostja pangakontole kanti 15 017 eurot 39 senti; - tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti
9. novembril 2014 hüpoteegi seadmise leping, millega seati hagejale kuuluvale korteriomandile hüpoteek summaga 28 500 eurot; - hageja tasus kostja laenumakseid summas 1858 eurot 17 senti järgmiselt: ∙
10. mail 2015 – 500 eurot, ∙
11. mail 2015 – 347 eurot 50 senti, ∙
12. juunil 2015 – 260 eurot, ∙
13. juunil 2015 – 256 eurot 89 senti ∙
14. augustil 2015 – 493 eurot 78 senti. - hageja võõrandas
15. augustil 2015 kostja laenulepingu tagatiseks olnud korteriomandi ja kohustus
16. augusti
17. a müügilepingus tasuma laenuandjale (hüpoteegipidajale) 17 694 eurot 20 senti kolme pangapäeva jooksul alates lepingu sõlmimisest, mis loeti nõuetekohaselt täidetuks korteriomandi ostja poolt nimetatud summa tasumisega laenuandjale. Hageja nõuab, et kostja hüvitaks talle 16 875 eurot 56 senti, sest hageja on hüpoteegipidajana täitnud kostja laenuandjale kostja laenukohustuse.
18. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ja märgib, et kuigi hageja ei olnud laenulepingu pool, oli hagejal kui hüpoteegipidajal (kolmandal isikul) õigus täita

§ 78lg 1 järgi kostja kohustus laenuandjale.

Kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita

§ 78

lg 1 järgi kolmas isik ning kui ta seda teeb, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Seejuures ei või võlausaldaja

§ 78

lg 2 järgi üldjuhul keelduda kolmandalt isikult täitmist vastu võtmast, v.a juhul, kui võlgnik vaidleb vastu sellele, et tema kohustuse täidab kolmas isik. Praeguses asjas ei ole teada, et kostja oleks teatanud laenuandjale, et ta ei ole nõus sellega, et hageja täidab tema kohustuse. Samuti ei ole kostja menetluses avaldanud, et ta ei olnud nõus sellega, et hageja tasus tema 6 2-16-8467 võetud laenu tagasimakseid ning tagastas viimaks kogu laenusumma. Pigem on kostja väitnud, et hageja pidigi laenu tagasi maksma. Isegi juhul, kui kostja oleks vaielnud hageja täitmisele vastu, ei oleks laenusaaja saanud keelduda hageja täitmist vastu võtmast. Kui võlgnik on vastu vaielnud sellele, et kohustuse täidab kolmas isik, ei või võlausaldaja

§ 78

lg 3 järgi kohustuse täitmise vastuvõtmisest keelduda, kui kolmas isik täidab kohustuse, et vältida sundtäitmist võlgnikule kuuluva eseme suhtes, mis on kolmanda isiku seaduslikus valduses või millele kolmandal isikul on muu õigus ja sundtäitmise korral see valdus või õigus lõpeks, või kui kolmandal isikul on muu õigustatud huvi kohustuse täitmiseks ning võlgnik ei ole kohustust õigeaegselt täitnud või on ilmne, et ta seda õigeaegselt ei täida, samuti kui võlasuhtest tulenevad õigused, millest tulenevat kohustust täidetakse, on panditud või arestitud ja kohustuse mittetäitmise korral satuks õiguse realiseerimine ohtu. Õiguskirjanduses on avaldatud seisukohta, et

§ 78

lg 3 kehtib mh sellise isiku suhtes, kes on kinnisasja omanikuna pantinud oma kinnisasja võlgniku kohustuse tagatiseks ning kui võlgnik ei täida oma kohustust, võib võlausaldaja hüpoteegipidajana nõuda kinnisasja sundtäitmist või täita selle vältimiseks võlgniku kohustuse sõltumata võlgniku vastuväitest. Seejuures on pandipidajal õigus täita õigustatud huvi korral võlgniku kohustus ka ennetähtaegselt, kuigi laenulepingut pandipidaja ise üles öelda ei saa (vt Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1–207). Kommenteeritud väljaanne.

§ 78kommentaar, p 4.3; Asjaõigusseadus II.

Kommenteeritud väljaanne. AÕS § 349 lg 3 kommentaar, p 3.2.2). Arvestades ülalmärgitud põhjendusi leiab kolleegium, et hagejal oli õigus täita kolmanda isikuna kostja kohustus laenuandjale. 10. Kuna hageja täitis kostja kohustuse laenuandjale, läks laenuandja nõue kostja vastu hagejale üle ja hageja võib esitada tagasinõude kostja vastu. Kohustuse täitnud kolmas isik võib

§ 78

lg 4 järgi esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Praeguses asjas leidis maakohus õigesti, et hageja tagasinõue tuleneb seadusest, sest laenuandja nõue on AÕS § 349 lg 3 ja

§ 173lg 3 p 1 järgi hagejale üle läinud.

Seega oli hagejal õigus nõuda laenuandja asemel kostjalt laenulepingust tuleneva võla täitmist tasutud ulatuses endale. Selles osas nõustub kolleegium TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu põhjendustega, neid kordamata. Kostja apellatsioonkaebuse väide, et kostja ei ole tõendanud

§ 173lg 3 p-s 2 sätestatud nõude ülemineku eeldusi, ei ole põhjendatud.

Kuna hageja on vaidlustamata asjaolude kohaselt tasunud alates 2015. a maist kostja laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks laenuandjale viie osamaksena kokku 1858 eurot 17 senti ning seejärel otsustanud korteriomandi müüa ja täitnud müügihinnast kostja ülejäänud kohustuse laenuandja ees, saab neist asjaoludest järeldada, et hageja on esmalt tasunud ise kostja laenulepingu järgseid tagasimakseid ning otsustanud seejärel korteriomandi ise võõrandada, vältimaks sundtäitmist

§ 173

lg 3 p 2 ja

§ 78lg 3 p 1 tähenduses.

Isegi, kui hageja ei oleks teinud seda sundtäitmise vältimiseks, oli ilmne, et kostja laenu tagasi maksmata jätmise tõttu satub hageja omandiõigus ohtu

§ 78

lg 3 p 2 tähenduses, kuna kostja laenukohustus oli tagatud hageja korteriomandile seatud hüpoteegiga. 7 2-16-8467 Neil põhjendustel ei ole alust kahelda, et laenuandja nõue kostja vastu on seaduse alusel hagejale täidetud ulatuses üle läinud.

1. Hageja on tasunud laenulepingu täitmisena vaidlustamata asjaolude kohaselt kokku 19 552 eurot 37 senti. Oma nõude suurust arvutades on aga hageja lähtunud sellest, et kostja peab talle hüvitama tarbijakrediidilepingu alusel kostja kontole välja makstud põhivõla (15 017 eurot 39 senti) ja hageja poolt kostja eest tehtud laenu tagasimaksed (1858 eurot 17 senti). Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja oma nõude suurust õigesti arvutanud, kuid see ei muuda hageja nõuet põhjendamatuks. Hageja nõuab kostjalt väiksema summa (16 875 eurot 56 senti) tasumist kui on tema tehtud tagasimaksete summa (19 552 eurot 37 senti). Isegi kui arvestada asjas vaidlustamata asjaolu, et kostjale antud laenu arvel refinantseeriti hageja varasemat laenu 2362 euro 61 sendi ulatuses, st 13,4% kostja laenusummast kasutati hageja kohustuste täitmiseks, ei nõua hageja kostjalt praeguses asjas suuremat summat, kui tarbijakrediidi lepingu alusel tema tehtud laenu tagasimaksete summa, millest on maha arvatud hageja enda laenu refinantseerimiseks kasutatud laenuosa (s.o 13,4% kogu hageja tasutud summast) (kokku 16 932 eurot 35 senti).
2. Arvestades ülalmärgitud põhjendusi asus maakohus kolleegiumi hinnangul asjas esitatud asjaolusid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid arvestades põhjendatult seisukohale, et hageja nõue on põhjendatud. Kostja ei ole esitanud ega tõendanud asjas selliseid vastuväiteid, mis annaksid alust jätta hageja nõue kostja vastu rahuldamata, v.a tasaarvestuse vastuväide (vt all II). Kostja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt oleks maakohus pidanud kaasama menetlusse kostjana ka hageja poja (kostja endise elukaaslase), ei ole põhjendatud, kuna ülaltoodud asjaolude kohaselt ei ole nimetatud isik laenulepingu pool ning isegi kui oleks, siis võib võlausaldaja

§ 65

lg 1 järgi nõuda ka solidaarvõla korral kohustuse täitmist üksnes mõnelt võlgnikult ega pea esitama nõuet kõigi vastu. Kui nimetatud isikul oli asja lahendamise seisukohalt teada olulisi asjaolusid, oleks kostja saanud taotleda tema tunnistajana ülekuulamist, kuid seda ei ole kostja maakohtu menetluses teinud. II

1. Kostja esitas hageja nõudele vastuväite, mille kohaselt ei pea ta hageja nõude põhjendatuse korral hagejale nõutud summat tasuma, sest ta tasaarvestas hageja esitatud nõude oma nõudega hageja vastu, mis tulenes sellest, et hageja korteris elades tegi kostja selles remonti. Maakohus ei ole kostja tasaarvestuse vastuväidet sisuliselt lahendanud, sest leidis, et kostja tasaarvestatav nõue oli tasaarvestusavalduse tegemise ajaks (
2. juuniks 2016) aegunud, mistõttu ei saanud kostja enam oma nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Kolleegium sellega ei nõustu.
3. Tasaarvestatava nõude aegumist puudutavalt ei vaidle pooled asjas järgmiste oluliste asjaolude üle: - kostja elas hagejale kuuluva korteriomandi reaalosas
4. a novembrist kuni
5. maini 2015 ja sellel ajavahemikul on hagejale kuuluvas korteriomandi reaalosas tehtud remonti; 8 2-16-8467 - - hageja tasus kostja laenumakseid
6. ja
7. mail 2015,
8. juunil 2015 ja
9. augustil 2015 ning kohustus
10. augusti
11. a müügilepingus tasuma laenuandjale (hüpoteegipidajale) ülejäänud summa kolme pangapäeva jooksul alates lepingu sõlmimisest, mis loeti nõuetekohaselt täidetuks korteriomandi ostja poolt nimetatud summa tasumisega laenuandjale; kostja esitas tasaarvestusavalduse
12. juunil
13. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud otseselt vastuväiteid maakohtu järeldusele, et pooltel oli korteri kasutamiseks suuline tasuta kasutamise leping. Kostja on aga vaidlustanud selle, et remondikulude nõue on aegunud ja seetõttu ei saanud tasaarvestust toimuda.
14. Kolleegium nõustub maakohtuga sellest, et kostja remondikulude hüvitamise nõue aegus tasuta kasutamise lepingu korral kuue kuu möödumisel kasutuslepingu lõppemisest. Tasuta kasutamise lepingu korral peab kasutaja

§ 391

lg-te 1 ja 2 järgi kandma kasutamiseks antud eseme säilitamiseks vajalikud kulud ning kõigi muude kulude hüvitamist võib kasutaja nõuda üksnes vastavalt käsundita asjaajamise sätetele, sh on kasutajal õigus võtta ära enda poolt asjale tehtud parendused, kui see on asja kahjustamata võimalik. Kuigi käsundita asjaajamisest tulenevad nõuded aeguvad TsÜS § 149 järgi üldjuhul kümne aasta möödudes nõude sissenõutavaks muutumisest, aeguvad kasutaja

§-st 391 tulenevad nõuded kulude hüvitamiseks või parenduse äravõtmiseks

§ 395lg 2 järgi kuue kuu jooksul lepingu lõppemisest.

Seejuures ei ole kolleegiumi hinnangul asjakohased kostja apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et korteri kasutamise leping ei lõppenud hiljemalt korteriomandi müügiga

1. augustil
2. Kuna kostja ei vaidle selle üle, et ta lahkus korterist
3. mail 2015, siis tõenäoliselt saab lugeda tasuta kasutamise lepingu lõppenuks juba sellest ajast, nagu märgib õigesti ka hageja. Siiski ei ole nende kuupäevade täpsel tuvastamisel kolleegiumi hinnangul asjas määravat tähtsust, sest kehtiva õiguse järgi saab tasaarvestada ka aegunud nõuet, mille aga maakohus on jätnud ekslikult tähelepanuta.
4. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et

§ 200

lg 2 järgi võib tasaarvestav pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Seega, sõltumata sellest, et tasaarvestusavalduse tegemise ajaks on isiku nõue aegunud, saab ta oma aegunud nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui enne nõude aegumist oli tal õigus nõuet tasaarvestada, st oli olemas tasaarvestuse olukord

§ 197lg 1 tähenduses.

Tasaarvestuse olukorraga on

§ 197

lg 1 järgi tegemist siis, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse. Sellisel juhul võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Praeguses asjas vaidlustamata asjaolude kohaselt oli kostjal õigus nõuda hagejalt remondikulude hüvitamist alates kulude kandmisest kuni ajani, mil möödus tema nõude aegumistähtaeg. Seega, isegi kui lugeda korteriomandi reaalosa tasuta kasutamise leping lõppenuks alates

1. maist 2015, ei aegunud kostja nõue enne kuue kuu möödumist (s.o enne
2. novembrit 2015) ja kostjal oli õigus nõuda sel ajal hagejalt remondikulude hüvitamist. Selle 9 2-16-8467 ajavahemiku jooksul täitis ka hageja kostja kohustusi laenuandja ees (
3. ja
4. mail 2015,
5. juunil 2015,
6. augustil 2015) ning hiljemalt kolm tööpäeva pärast
7. augustil 2015 korteriomandi müügilepingu sõlmimist sai kogu laenulepingust tulenev kohustus laenuandjale täidetud. Seega läks enne kostja nõude aegumist laenuandja nõue kostja vastu hagejale seaduse alusel üle ja hagejal oli õigus nõuda kostjalt nende kohustuste täitmist ning kostjal oli õigus täita hagejale tagasinõudest tulenevad kohustused. Järelikult oli kostjal enne tema nõude aegumistähtaja möödumist õigus oma nõue hageja nõuetega tasaarvestada ning

§ 200

lg 2 järgi sai kostja oma nõude tasaarvestada sõltumata sellest, et ta esitas tasaarvestusavalduse alles pärast aegumistähtaja möödumist.

1. Neil põhjendustel asus maakohus ekslikult seisukohale, et kostja ei saanud oma nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Kuna maakohus ei ole asja lahendades hinnanud, kas tasaarvestuse materiaalsed eeldused on täidetud, sh ei ole tuvastanud, kas ja millises suuruses on kostjal hageja vastu remondikulude hüvitamise nõue ning kas käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude eeldused on täidetud, ei saa kolleegium asjas ise uut otsust teha, ohustamata seejuures oluliselt poolte kaebeõigust. Seetõttu tuleb asi saata selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna kohtuasja toimikust nähtuvalt ei ole maakohus asja esimesel korral läbi vaadates olnud rahul kostjat menetluses esindanud isiku õigusteadmiste ja tema tehtud toimingutega ning tõenäoliselt on seetõttu kostja esindaja maakohtu menetluse ajal vahetunud, tuleb asja uuel läbivaatamisel tagada kostjale võimalus esitada uuesti remondikulude nõuet puudutavad asjaolud ja tõendid, kuna kostja õigused võisid seetõttu jääda kaitseta. III
2. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse tasaarvestuse vastuväite osas ja saadab asja selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 II lause ja § 174 lg 6 järgi maakohtu otsustada. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 10