Obsah (6)

§ 137§ 100§118§ 135§ 140§ 123

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-15-17189 Määruse tegemise aeg ja koht 6. juuli 2017, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Gaida Kivinurm Tsiviilasi AK ava

§ 137

lg 1 kohaselt on kummalgi vanemal õigus kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust ühiselt teostada. Puudub vaidlus, et lapse vanemad elavad lahus ning elavad eraldi. Lapse ema ei soovi ühiselt hooldusõigust teostada. Lapse isa ei ole aga hooldusõiguse teostamisest üldse huvitatud. Seda kinnitab ka asjaolu, et lapse isa ei ole lapse ema üldse toetanud hooldusõiguse teostamisel. Lapse isa on enda vastuses kinnitanud, et ta ei ole lapse ülalpidamiseks ka elatist maksnud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-136-13 asunud seisukohale, et kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos, või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100lg 2 järgi ülalpidamiskohustust iga kalendrikuu eest ette elatist makstes.

Lapse isa poolt esiletoodu, et temalt ei ole elatist välja mõistetud, ei ole asjaoluks, mis vabastaks lapse isa ülalpidamiskohustuse täitmisest. Alaealist last peavad üleval eelkõige tema vanemad. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. Eelnimetatut lapse isa täitnud ei ole.

1. Kohus leidis, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole vastuolus lapse huvidega. Ainuhooldusõiguse andmisega avaldajale üksnes fikseeritakse õiguslikult käesolevaks ajaks tekkinud faktiline olukord hooldusõiguse teostamisel. Lapse peamiseks huviks on elada turvalises keskkonnas, st omada püsivat ja stabiilset kodu. Selline kodu on lapsel olemas avaldaja juures. Kahtluse alla ei saa seada ka avaldaja vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, samuti seda, et laps on emaga hingeliselt tugevasti seotud. Toimiku materjalidest nähtuvalt lapse isa selliseid lapse kasvamiseks ja arenemiseks vajalikke tingimusi pakkuda ei suuda, lapse isa pole neid ka pakkunud. Samuti on lapse isal enda olukorras talle neid võimatu pakkuda. Lapse isa ei ole osalenud lapse kasvatamisel, ülalpidamisel ja tema eest hoolitsemisel ning ei ole näidanud üles huvi lapsega suhtlemiseks. Nimetatud asjaolusid ei ole kohtule esitatud seisukohas vaidlustanud ka lapse isa. Eeltoodust tulenevalt on otstarbekas ja lapse huvides lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ja jätta hooldusõigus ühele vanemale. Ainuhoolduse andmine avaldajale vastab faktilisele olukorrale ja annab lapse emale nii palju juriidilisi õigusi ja kohustusi, kui ta neid faktiliselt juba teostab. Samuti vastab ainuhooldusõiguse andmine emale ka lapse huvidele sellega, et tagab lapse senise elukorralduse püsimajäämise ja säilitab lapsele turvatunde. Määruskaebus
2. 17.11.2016 esitas puudutatud isik II Harju Maakohtu 02.11.2016 määruse peale määruskaebuse.
3. Määruskaebuse kohaselt on põhjendamatu kohtu seisukoht, et isa ei ole osalenud lapse kasvatamisel, ülalpidamisel, tema eest hoolitsemisel ja ei ole üles näidanud huvi temaga suhtlemiseks. Puudutatud isik II on oma kirjalikes arvamustes ja ka kohtuistungil 4 selgitanud, et tema püüdlused lapsega suhelda on lõppenud emapoolse vaenutegevusega, ülalpidamist on ta andnud siis, kui seda on olnud võimalik teha, kuid viibides vanglas on tema võimalused piiratud. Samuti on ta selgitanud, et vabaduses viibides tegeles ta lapsega ning hoolitses tema vajaduste eest. Hooldus- ja suhtlusõiguse äravõtmisel ei saa lähtuda sellest, millised suhted on puudutatud isikul II lapse emaga. Kohus pole välja toonud konkreetselt ühtegi asjaolu, mille põhjal kohus on leidnud, et puudutatud isik II on vanema hooldusõigust oma lapse suhtes kuritarvitanud või teda hooletusse jätnud. Puudutatud isik II on vangistuses viibides asunud end arendama ning oma eluviise muutma. Ta on omandanud eesti keele A2 tasemel, osalenud sotsiaalprogrammides Eluviisitreening ja Õige hetk, loeb palju psühholoogilist kirjandust ning lasi enda ka ristida. Vabanemise järgselt on tal olemas elu- ja töökoht Valgas, kuid kui ema jääb lapsega elama Tallinnasse, siis plaanib ka Tallinnasse kolida. Selleks on ta liitunud Step-programmiga ning selle raames toetatakse tema töö- ja elukoha otsinguid Tallinnas.
4. Puudutatud isik II ei ole kuidagi oma lapse heaolu ohustanud ning asjaolu, et ta viibib vangistuses ei anna seaduse kohaselt põhjust temalt hooldusõiguse äravõtmiseks. Ema on esitanud kohtule SA Tallinna Lastehaigla ambulatoorse epikriisi, millest nähtub, et ema on lapsega ühel korral 29.09.2014 pöördunud arsti poole, seoses öiste nutuga ärkamistega. Epikriisist ei nähtu, et põhjuseks on isapoolne käitumine või lapse hirm isa ees. Samuti ei nähtu, et ema oleks lapsega määratud ajal 27.10.2014 kordusvisiidile läinud, mis näitab, et kas probleem polnud tõsine või ei hooli ema tegelikult lapse probleemidest. Ka lapsele määratud esindaja ning eestkosteasutused pole välja toonud asjaolusid, miks ei saaks vanemad hooldusõigust ühiselt teostada või kuidas on puudutatud isik II oma hoolduskohustust rikkunud. Hooldusõiguse äravõtmine on äärmuslik meede ning kohus peab

§118

lg 2 ja

§ 135lg 2 tulenevalt kohaldama eelkõige perekonda toetavaid abinõusid.

Kuna puudutatud isik II vabaneb vangistusest juba 31.12.2016, ei ole põhjendatud ka

§ 140alusel hooldusõiguse peatamine.

Vastused määruskaebusele

1. Avaldaja, lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutus Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Eestkosteasutus Valga linn (Valga Vallavalitsuse kaudu) jäi oma senise seisukoha juurde. Edasine menetluse käik
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 02.11.2016 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning puudutatud isiku II määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastusena määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 15.

§ 137

lg 1 sätestab, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 137

lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu 5 hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

§ 123

lg 1 kohaselt teeb kohus kõiki lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu 12.02.2016 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-159-15, p 28). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus ühise hooldusõiguse lõpetamisel ja selle avaldajale üleandmisel ületanud diskretsiooni piire ega rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud ning lähtunud lapse huvidest. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust tühistada. Vastusena määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Kolleegiumi arvates on maakohus avalduse rahuldamisel lähtunud õigesti eelkõige lapse huvidest ning sellest, kes lapse hooldusõigust faktiliselt teostab. Ka Riigikohus on leidnud, et vanemate lahuselu korral hooldusõiguse ümbervaatamisel tuleb seda muuta vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse (RKTKo nr 3-2-1-45-11, p 21). Käesoleval ajal teostab lapse hooldusõigust avaldaja ning on seda alates lapse sünnist peamiselt ainuisikuliselt teostanud. Lapse isa on korduvalt viibinud vangistuses (viimati perioodil 06.04.2013-31.12.2016). Lapsele määratud esindaja selgituste kohaselt ei mäleta laps oma isa ning tal puudub isaga emotsionaalne seos (vt I kd lk 84). Puudutatud isiku II etteheited selle kohta, et avaldaja ei ole võimaldanud tal lapse suhtes hooldusõigust toestada on paljasõnalised ja tõendamata.
2. Avaldaja on kohtule esitatud avalduses välja toonud, et lapse isa on käitunud lapse ema suhtes vägivaldselt, teda ähvardanud ning avaldaja kardab teda. Lisaks on avaldaja ka 16.09.2016 seisukohas põhjendanud, et puudutatud isikuga II ei ole võimalik koostööd teha (II kd lk 45). Seega ei ole kohtu hinnangul alust eeldada, et vanemad jõuavad last puudutavates olulistes küsimustes tulevikus üksmeelele ja on võimelised ilma alaliste pinge ja konfliktideta ühiselt lapse suhtes hooldusõigust teostama. Ka sellest asjaolust tulenevalt on lapse suhtes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hooldusõiguse üleandmine emale on lapse huvides. Määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mille põhjal võiks asuda seisukohale, et lapse suhtes ainuhooldusõiguse üleandmine emale, kes on seda siiani peamiselt ainuisikuliselt teostanud, ei oleks lapse huvides. Võttes arvesse ema pühendumist lapse eest hoolitsemisele ja seda, et tegelikkuses on vanemate lahusoleku ajal kõik lapsega seotud otsustused teinud ema üksi ning isa ei ole lapse kasvatamises osalenud, on hooldusõiguse emale üleandmine põhjendatud.
3. Puudutatud isik II on määruskaebuses viidanud, et

§ 135

lg 2 kohaselt võib kohus hooldusõiguse vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas asjas ei ole maakohus otsustanud

§ 135

mõttes vanemlike õiguste täieliku äravõtmise üle, vaid vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise üle (

§ 137

). Vanemate vahelise ühise hooldusõiguse võib kohus lõpetada ka ilma perekonda toetavate abinõude rakendamiseta, kui on täidetud

§-s 137 sätestatud eeldused ning see on lapse huvides. 6

1. Ülaltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus jätta muutmata. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud puudutatud isiku II kanda. Kuna puudutatud isikutele I ja II anti riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigile õigusabi tasu ja kulud, tuleb jätta puudutatud isikute I ja II riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda. Avaldajal puuduvad ringkonnakohtu menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata.
2. Harju Maakohus rahuldas 09.09.2016 määrusega puudutatud isiku II taotluse menetlusabi saamiseks ning vabastas ta määruskaebuse esitamisel riigilõivu summas 50 eurot tasumisest. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 sätestab, et hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. RLS § 59 lg 7 tulenevalt avalduse esitamisel hagita perekonnaasjas ja piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramise asjas tasutakse riigilõivu 10 eurot. TsMS § 190 lg 5 sätestab, et kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Eeltoodu kohaldub ringkonnakohtu hinnangul ka määruskaebuse menetluses. Seega tuleb puudutatud isikult II välja mõista riigituludesse riigilõiv 10 eurot. TsMS § 179 lg 5 kohaselt peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Eeltoodule tuginedes tuleb riigilõiv tasuda riigituludesse 15 päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 sätestab, et menetluskulude maksmise nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 7