Obsah (8)

§ 113§ 65§ 143§ 162§ 1§ 35§ 42§ 149

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 17. aprill 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-16-25

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Stokker Finance OÜ (hageja) esitas
2. veebruaril 2016 Tartu Maakohtule Taivo Anieri (kostja) vastu hagi, milles palus mõista enda kasuks välja põhivõlgnevuse 4577 eurot 44 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 1803 eurot 76 senti ja viivise 0,3% põhivõlgnevuselt päevas alates
3. veebruarist 2016 kuni põhivõla tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Vesiehitus OÜ (põhivõlgnik, liisinguvõtja)
4. novembril 2014 liisingulepingu nr R-
5. Liisingulepingu alusel omandas hageja Merco AS-ilt liisinguesemena vibroplaadid hinnaga 10 895 eurot ja põhivõlgnik sai need enda kasutusse kohustusega tasuda hagejale nende kasutamise eest tasu maksegraafiku alusel. Maksete tasumisega viivitamisel kohustus põhivõlgnik tasuma viivist 0,3% tasumata summalt päevas.
6. novembril 2014 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, millega kostja põhivõlgniku juhatuse liikmena võttis vastutuse liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise eest (käendaja vastutuse ülempiir 12 000 eurot). Põhivõlgnikul tekkisid makseraskused
7. juulil 2015 ja alates sellest ajast ei ole ta ühtegi lepingujärgset makset tasunud. Põhivõlgnikul on tasumata arvete nr F3210, F40424, F42151 ja F43702 alusel liisingumaksed 4577 eurot 44 senti. Hageja viivise nõue on 1803 eurot 76 senti. Kuna põhivõlgnik on maksejõuetu, ei esitanud hageja tema vastu nõuet, vaid nõudis liisingulepingust tulenevate kohustuse täitmist kostjalt kui käendajalt.
8. Kostja vaidles hagile vastu. Liisingu- ja käenduslepingut ei ole hageja allkirjastanud, mistõttu need ei ole kehtivad. Liisingulepingus on hageja esindajaks märgitud Margus Männik, kes lepinguid allkirjastanud ei ole. Lepingud on allkirjastanud vaid müüja Merco AS-i esindaja Tiit Liias ning kostja liisinguvõtja esindaja ja käendajana. Tartu Maakohus on otsustanud kinnitada põhivõlgniku saneerimiskava, mis tähendab, et tõenäoliselt saab hageja nõue vähemalt põhinõude ulatuses rahuldatud igakuiste osamaksetena saneerimiskava täitmise perioodil. Viivis 0,3% päevas on ebamõistlikult suur. MAAKOHTU LAHEND
9. Tartu Maakohus rahuldas
10. juuni 2016 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8056 eurot 54 senti (põhivõlg 4577 eurot 44 senti ja
11. juuni 2016 seisuga sissenõutavaks 2 muutunud viivis 3479 eurot 10 senti) ja viivise 0,3% tasumata põhivõlalt (4577 eurot 44 senti) päevas alates
12. juunist 2016 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1620 eurot. Maakohtu põhjenduste kohaselt tõendab hageja esitatud volikiri, et Tiit Liiasel oli
13. novembril 2014 liisingutehingus lisaks müüjale (Mecro AS) ka liisinguandja (hageja) esindusõigus. Puudub teave või tõendid poolte kokkuleppe kohta, et liisinguandja võis sõlmida lepingu üksnes seadusliku esindaja vahendusel. Seega on liisingulepingu allkirjastanud kõik osapooled ning tehing on kehtiv. Käenduslepingu sõlmimiseks ei ole võlausaldaja allkiri vajalik ning piisab käendaja ühepoolse avalduse üleandmisest võlausaldajale, millega käendaja võtab endale kohustuse põhivõlgniku kohustuse käendamiseks (võlaõigusseaduse (

) § 144 lg 1). Praegusel juhul on kostja käenduslepingu allkirjastanud, seega on käendusleping kehtiv. Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et tegemist on tarbijakäenduslepinguga. Äriregistri andmetest nähtub ja puudub vaidlus selles, et kostja on alates

1. novembrist 2010 põhivõlgniku (liisinguvõtja) ainuosanik ja ainuke juhatuse liige. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-148-
2. Kostja on käenduslepinguga võtnud endale vastutuse liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise eest vastutuse ülempiiriga 12 000 eurot. Käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 65

lg-st 1 tulenevalt saab hageja valida, kummalt solidaarvõlgnikult ning millises ulatuses kohustuse täitmist nõuda. Seega ei oma tähendust kostja vastuväide selle kohta, et hagejal oli õigus esitada nõue põhivõlgniku vastu. Maakohus asus seisukohale, et hageja nõutav viivis ei ole ebamõistlikult suur ning viivisekokkuleppe ei ole tühine. Tüüptingimustes sisalduv viivisemäär on küll oluliselt kõrgem

§ 113

lg 1 teise lause järgsest määrast, kuid asjaolusid arvestades ei saa seda pidada lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks. Tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega ning samuti ei nõua hageja kostjalt viivist põhinõudest suuremas ulatuses. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole liisinguleping jõustunud. Kostja viitab liisingulepingu p-le
2. Hageja ei ole siiani liisingulepingut allkirjastanud. Kuna liisinguleping ei ole jõustunud, ei oma õiguslikku jõudu ka käendusleping. Hageja on „otsinud“ volikirja välja alles pärast seda, kui kostja vastuväite esitas, mis viitab omakorda sellele, et volikiri on vormistatud tagantjärele. Isegi kui Tiit Liiasel oli esindusõigus, on maakohus jätnud tähelepanuta, et liisingulepingu kohaselt pidi selle allkirjastama Margus Männik. Hageja viivisenõue on põhjendamatu, kuna tegemist on tarbijakäenduslepinguga (

§ 143lg 1).

Praegusel juhul on väidetav käendus antud 25. novembril 2014, st seaduse uue redaktsiooni kehtivuse ajal. Hageja viivisenõue võiks olla maksimaalselt seadusjärgses määras. Alternatiivselt palub kostja vähendada viivist ebamõistlikku suuruse tõttu. Maakohus ei ole põhjendanud, miks praegusel juhul ei kohaldu

§ 162. Kohus on pidanud põhjendatuks panna kulgema viivis lõpmatuseni.

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 3 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
3. juuni 2016 otsus tuleb jätta muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt maakohtu õiguslikke põhjendusi. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 5 võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes.
4. Ebaõige on kostja väide, et liisinguleping ei ole jõustunud lepingu p 7 kohaselt, sest hageja ei ole liisingulepingut allkirjastanud. Vesiehitus OÜ (liisinguvõtja) ja Stokker Finance OÜ (liisinguandja) vahel sõlmiti 25.11.2014 liisinguleping (tl 8-12). Lepingu p 7 järgi liisinguleping jõustub selle allkirjastamisega müüja, liisinguvõtja ja liisinguandja poolt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et Tiit Liiasel oli 25.11.2014 liisingulepingu sõlmimiseks lisaks müüjale ka liisinguandja Stokker Finance OÜ volitus ning seega on liisinguleping kõigi osapoolte poolt allkirjastatud ja lepingu p 7 järgi jõustunud. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud otsuse p-s 5.2., ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Lisaks märgib ringkonnakohus, et Vesiehitus OÜ liisinguvõtjana on kuni 30.07.2015 lepingut täitnud, s.o liisinguvõtja on aktsepteerinud asjaolu, et leping on poolte poolt allkirjastatud ning jõustunud.
5. Õige on kostja seisukoht, et temaga 25.11.2014 sõlmitud käendusleping on tarbijakäendusleping

§ 143

lg 1 mõttes ning selles osas tuleb muuta maakohtu õiguslikke põhjendusi.

§ 143

lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Lähtudes

§ 143

lg 1 redaktsioonist on tarbijakäenduslepinguks igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte. Siinkohal on asjakohatu maakohtu viide

§ 1

lg-le 5, sest alates 05.04.2011, mil jõustus

§ 143

lg 1 uus redaktsioon, ei ole enam omavahel otseselt seotud

§ 1

lg-s 5 ja

§ 143lg-s 1 sätestatud tarbijakäenduse mõiste.

1. Alusetu on kostja seisukoht, et kuna on tegemist tarbijakäenduslepinguga, siis on hageja viivisenõue põhjendamatu ning viivisenõue võiks olla maksimaalselt seadusjärgses määras. Seadusest ei tulene, et kui on tegemist tarbijakäenduslepinguga, siis on põhivõlgniku ja võlausaldaja vahel kokkulepitud viivisemäär 0,3% tühine, s.o et juriidilisest isikust põhivõlgnik ei võiks võlausaldajaga majandustegevuses sõlmitud tehingus tüüptingimusena kokku leppida viivisemääras 0,3% viivitatud summast päevas. Seega iseensest liisingulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,3% viivitatud summast päevas ei ole seadusega vastuolus.
2. Kostja seisukoha kohaselt on liisingulepingus sisalduv viivisekokkulepe 0,3% viivitatud summast päevas tüüptingimus (

§ 35

lg 1 mõistes) ning tühine (

§ 42lg 1 ja 3).

Siinkohal on asjakohatu kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-25-16, sest hageja ei ole kostja kui tarbijaga kokku leppinud viivisemääras (s.o hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud viivisekokkulepet, vastab kokkulepe on põhivõlgniku ja hageja vahel). 11. Alternatiivselt palub kostja vähendada viivist ebamõistliku suuruse tõttu. Praeguses asjas on viivise vähendamise taotluse esitanud käendaja, kes tagab põhivõlgniku (liisinguvõtja) võlga. 4 11.1.

§ 149

lg 1 esimese lause kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga.

§ 149

lg-st 3 tuleneb põhimõte, mille kohaselt ei ole käendajale antud õigust kasutada võlgnikule kuuluvaid lg-s 3 loetletud kujundusõigusi, st õigust tehing tühistada, lepingust taganeda või nõuet tasaarvestada. Käendaja võib

§ 149

lg 3 kohaselt üksnes ajutiselt keelduda võlausaldaja nõude rahuldamisest selle tähtaja jooksul, mil võlgnik võib veel kujundusõigust kasutada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole viivise vähendamise vastuväide (taotlus) vahetult seotud põhivõlgniku isikuga ega ole tegemist ka kujundusõigusega. Viivise vähendamisel arvestatakse võlgnikuga seonduvalt eelkõige vaid tema majanduslikku seisundit ja kohustuse täitmise ulatust, mis ei ole vahetult seotud võlgniku isikuga

§ 149lg 1 tähenduses.

Viivise vähendamise otsustab kujundusotsusega kohus. Seega on käendajal õigus esitada

§ 149

lg 1, § 162 lg 1 ja

§ 113

lg 8 alusel viivise vähendamise taotlus ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud. 11.2.

§ 113

lg 8 järgi viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt

§-s 162 sätestatule.

§ 162

lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14 tehtud lahendi p-s 17 leidnud, et „Kolleegium on seisukohal, et ka juhul, mil taotluse esitab pantija, tuleb leppetrahvi või viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte pantija majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Võlaõigusliku lepingu on sõlminud põhivõlgnik ja võlausaldaja, viimane on lepingu sõlmimisel arvestanud eelkõige just võlgniku majandusliku võimega lepingut täita. Seega tuleb kohtumenetluses viivise vähendamise taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist.“ Lähtudes eelnimetatud Riigikohtu seisukohast ringkonnakohus leiab, et ka juhul, mil taotluse esitab käendaja, tuleb viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte käendaja majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja küll alternatiivselt taotlenud viivise vähendamist, kuid ta ei ole esile toonud asjaolusid, mis oleksid

§ 162

lg 1 kohaselt viivise vähendamise aluseks, s.o kostja ei ole kogu menetluse kestel tuginenud viivise vähendamisel põhivõlgniku majanduslikule seisundile ja tema poolt kohustuse täitmise ulatusele. Asjakohatu on kostja väide, et kohus oleks pidanud siduma viivise maksimumsumma põhinõude suurusega. Hageja on taotlenud edasiulatuva viivise väljamõistmist (kuni põhinõude täitmiseni) ning maakohus on lähtunud hageja nõudest. 12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja palub mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 595 eurot 83 senti. TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb lepingulise esindaja kulud välja mõista vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu (130 eurot käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Hageja menetluskulud summas 595 eurot 83 senti on vajalikud ja põhjendatud apellatsioonimenetluses esitatud dokumente ja menetluse asjaolusid arvestades. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskulud 595 eurot 83 senti (käibemaksuta). Arvestades hageja taotlust, tuleb

§ 113

lg 1 teise lause järgi kostjalt hageja 5 kasuks väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni välja mõista viivis. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson