KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avaliksult teatavaks tegemise aeg ja koht 22. juuni 2017,

) § 162 lg-st 1 ning § 168 lg-test 2 ja 4, mida koosmõjus kohaldades jõudis järeldusele, et osade nõuete rahuldamise ja osades menetluse lõpetamise tulemusel on menetluslik olukord piisavalt sarnane

§ 163lg-s 1 kirjeldatuga.

Sellises olukorra on põhjendatud jätta kulud poolte endi kanda. POOLTE SEISUKOHAD

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada hagi rahuldamise osas ja uue otsusega jätta hagi täielikult rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kostja jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde ja märgib täiendavalt järgmist:  otsus on vastuoluline. Kui kohus asus seisukohale, et kinkeleping on tühine hageja otsustusvõimetuse pärast, siis on küsitav, kuidas kohus on veendunud hageja kui otsustusvõimetu isiku tahtes kohtumenetluse algatamiseks;  analüüsimata on Mustamäe Linnaosa Valitsuse
2. septembri 2015 seisukoht tsiviilasjas nr 2-15-8095 (edaspidi „KOV seisukoht“) ja samas tehtud kohtumäärus (edaspidi „eestkostemäärus“);  kohus ületas diskretsioonipiire, kuna selgitas
3. jaanuari 2017 istungil hagejale nõude sõnastuse puudulikkust ja sisuliselt pakkus nõude võimalikku sõnastust, mis puudutab omanikukande muutmiseks tahteavalduse asendamist kohtuotsusega;  kohus viis läbi ebapiisava eelmenetluse, ei vastanud kostja väidetele seoses hageja kohtusse pöördumise huvi puudumise ja tütre mõju all olemisega ega põhjendanud kordusekspertiisi määramata jätmist.
4. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei anna alust seda muuta. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonkaebusega ei ole vaidlustatud maakohtu otsust nõuetes

§ 456lg 4).

Kuna maakohtu otsus jääb tervikuna muutmata ja viidatud punktides ei saa seda sundkorras täita, siis puudub vajadus eristada ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis juba jõustunud lahendi osa. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja

§ 654lg-st 6 juhindudes ei korda neid käesolevas otsuses.

12. Vastavalt

§ 652

lg 1 p-le 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut 4

§ 652

lg 5 kohaselt ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Maakohus ei rikkunud asjaolude tuvastamisel menetlusnorme ja ringkonnakohus saab lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest. Vaidlustatud otsuses hinnatud tõendeid ei ole alust hinnata maakohtust erinevalt. Kaebuses on vaidlustatud KOV seisukoha (I kd tl 126–129) ja eeskostemääruse (I kd tl 168–172) hindamata jätmist, aga see rikkumine ei ole toonud kaasa ebaõiget lahendit. 13.

§ 238

lg 5 esimene lause sätestab, et kui kohus on juba tõendi vastu võtnud või tõendeid kogunud, võib ta jätta asja lahendamisel sama paragrahvi lg-tes 1–3 sätestatud juhtudel tõendi arvestamata. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et maakohus oleks KOV seisukohaga arvestanud asja lahendamisel. Põhimõtteliselt on õige kostja arusaam, et tõendi arvestamata jätmist tuleb

§ 442lg 8 kohaselt põhjendada (Riigikohtu 12.

novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-08, p 10 teine lõik, ja

1. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-21-152-15, p 11 kolmas lõik). KOV seisukohast ega eestkostemäärusest ei nähtu asjaolusid, mis võiksid anda alust hinnata hageja otsusevõimet
2. aprilli 2015 tehingu tegemise ajal. Need dokumendid võimaldavad üksnes järeldada, et hageja pole piiratud teovõimega. Maakohus ei pidanud aga käesolevas asjas tuvastama hageja teovõime ulatust, vaid kontrollima hageja väidet selle kohta, et ta tegi
3. aprilli 2015 tehingu vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Eelnevast tulenevalt jättis maakohus KOV seisukoha ja eeskostemääruse sisuliselt õigesti asja lahendamisel arvestamata.
4. Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Maakohus tuvastas, et hageja oli kinkelepingu sõlmimisel psüühikahäire tõttu seisundis, mis ei võimaldanud õigesti hinnata, kuidas tehing mõjutab tema huve. Sellest järeldas maakohus, et hageja oli TsÜS § 13 lg 1 tähenduses otsusevõimetu, mis omakorda põhjustab hinnangu tehingu tühisusele. Maakohus ei asunud seisukohale, et hageja oleks piiratud teovõimega või esineks muid aluseid, mis annavad alust kahelda hageja tsiviilkohtumenetlusteovõimes

§ 202tähenduses.

1. Kohtu selgitamiskohustuse täitmine ei ole diskretsioonipiiride ületamine. Kuigi kohtul ei ole kohustust selgitada hagejale, millise nõude esitamine aitaks tal paremini saavutada soovitud eesmärki (vt nt Riigikohtu
2. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16, p 14 kolmas lõik), siis peab kohus tagama, et TsÜS § 68 lg 5 alusel esitatud nõude puhul oleks selge, millise tahteavalduse kohtulahendiga asendamist hageja soovib. Kaebuses viidatud
3. jaanuari 2017 istungi protokollist (II kd 96–97) ei nähtu, et kohus oleks hagejale selgitanud, kuidas oma nõuet sõnastada. Kostja ei esitanud istungil ka vastuväidet kohtu tegevusele.
4. Kaebuse ülejäänud väited on ainetud. Asjas on viidud läbi kohane eelmenetlus vastavalt

§-le

1. Maakohus käsitles hageja huvi ja selle usutavust vaidlustatud otsuse p-s
2. Sellega vastas kohus piisavalt kostja väidetele tütre võimaliku mõju kohta. Otsuse p-des 16 ja 17 analüüsis maakohus eksperdi arvamust ja vastuseid ega jõudnud järeldusele, et need oleks ebaselged, vasturääkivad või puudulikud. Seega ei pidanud maakohus otsuses enam analüüsima kordusekspertiisi küsimust. Õige on hageja seisukoht, et kostja loobus
3. detsembril 2016 kordusekspertiisi taotlusest (II kd tl 73).
4. Vaidlustatud otsuse sisulise lahenduse muutmata jätmisel pole vajadust muuta maakohtu otsustust menetluskulude jaotuse kohta ja seda ei ole kaebuses eraldi ka vaidlustatud. Samuti jääb muutmata hagi tagamise jätkuvuse kohta tehtud otsustus. 5

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ja toimikust ei nähtu hageja menetluskulusid peale riigi õigusabiga seonduva. Seega saab ringkonnakohus sedastada, et hagejale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Vastavalt menetluskulude jaotusele ja

§ 190

lg-le 3 tuleb hageja esindaja tasu välja mõista riigi kasuks kostjalt, kuna hagejale osutati õigusabi Harju Maakohtu

1. detsembri 2015 määruse resolutsiooni p 2 alusel kohustuseta hüvitada õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulu. Tallinna Ringkonnakohus määras
2. juuni 2017 määrusega hageja esindaja tasuks 216 eurot.

§ 179

lg 1 kohaselt, kui menetluskulud ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, mõistab kohustatud isikult menetluskulud välja asja lahendav kohus. Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi

§ 179

lg 5 järgi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks teistsuguse tähtaja määramist.

§ 179

lg 9 sätestab, et kohtulahendi alusel riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmise nõude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

§ 179

lg 4 näeb mh ette, et riigi kasuks menetluskulude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, väljamõistmise lahendi ärakirja saadab kohus pärast lahendi jõustumist viivitamata rahandusministri käskkirjaga määratud asutusele. Viidatud asutus võib lahendi

§ 179

lg 6 alusel sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Rahandusministri

1. oktoobri 2015 käskkirjaga nr 170 kinnitatud põhimääruse § 9 p-ga 4 on vastavaks asutuseks määratud Riigi Tugiteenuste Keskus, kelle ja Justiitsministeeriumi vahel
2. veebruaril 2013 sõlmitud tugiteenuste osutamise kokkuleppe nr 1/13-7 kohaselt ei ole vaja lahendit eraldi saata, vaid kohus teeb selle viidatud asutusele kättesaadavaks Kohtute Infosüsteemi vahendusel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 6