← Eesti

3-14-52784/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2016; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-14-52784 Haldusasi K.R.u kaebus Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1217-k punkti 2 tühistamiseks ning Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks Xxxx vara tagastamise korralduse vastuvõtmiseks hiljemalt ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja – K.R., lepinguline esindaja vandeadvokaat Alar Eiche; Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Inge Lumiste; Kolmandad isikud - M.V. ja J.V., kusjuures M.V.t esindab vandeadvokaat Piret Blankin RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord
  2. Jätta rahuldamata kaebaja 31.03.2016 taotlus kohtu algatusel paikvaatluse korraldamiseks ja ekspertide kaasamiseks või ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse tuvastamiseks vastava ekspertiisi määramiseks Tallinnas, aadressil Xxxx;
  3. Jätta kaebus rahuldamata Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 27.05.
  4. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korraldusega nr 1217-k „Linnavarale valitseja määramine ja ekspertarvamuse kinnitamine“ võeti Pirita Linnaosa Valitsuse valitsemisele ja bilanssi Tallinnas, Pirita linnaosas, Xxxx asuvad ehitised, riikliku ehitisregistri koodiga 101009538 ja 101043431 (punkt 1) ning kinnitati Xxxx, endisel kinnistul nr xxxx asuva elamu kohta Finantsplaneerimise Osaühingu poolt koostatud ja 16.04.2014 esitatud „Ekspertarvamus ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta”, töö nr TR 1702/2014 ja otsustati see võtta edaspidi aluseks Xxxx elamu tagastamise taotluse lahendamisel (punkt 2). Korraldus tehti teatavaks K. R.ule, M. V.ele, Pirita LOV’ile ja Harju maavanemale (punkt 3). Vaidlustatud korralduse põhjendustest nähtuvalt tühistati Tallinna Halduskohtu 11.12.2012 otsusega Tallinna Linnavalitsuse varasem 23.05.2012 korraldus nr 736-k „Xxxx asuva elamu mittetagastamine ja kompenseerimise menetluse alustamine“ ning kohustati Tallinna linna Pirita linnaosas, Xxxx asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks esitatud avaldust uuesti läbi vaatama. Arvestades asjaolu, et kaebajal tekkis alus vara tagasi saada alles
  6. aasta oktoobris seoses ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega, oli Tallinna linnal vaja asja uuel läbivaatamisel tuvastada vara endisel inventariseeritud kujul säilivus arvestades ORAS § 12 lõigete 811 kehtiva redaktsiooniga. Tallinna linn tellis ekspertarvamuse Finantsplaneerimise OÜ-lt. Eksperthinnangu kohaselt moodustub Xxxx, endisel kinnistul nr xxxx asuva elamu juures uuendusteparenduste osakaal 52% (s.o rohkem kui 25% ja vähem kui 75% koguväärtusest). Vastavalt ORAS § 12 lõikele 9 kuulub õigustatud subjektile tagastamisele hoone säilinud väärtusele (48%) vastav mõtteline osa (I kd, tl 57).
  7. K.R. esitas 12.11.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1217-k punkti 2 tühistamiseks ning Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks Xxxx vara tagastamise korralduse vastuvõtmiseks hiljemalt ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kaebaja taotles kohtult ka Xxxx paikvaatluse läbiviimist ja ekspertiisi määramist ehitise endisel individualiseeritud kujul säilimise kohta ja et kohus nõuaks välja vara tagastamise ja kompenseerimise kogu toimiku.
  8. Tallinna Halduskohtu 16.12.2014 määrusega jäeti kaebus selguse huvides käiguta. Kaebajal tuli oma eesmärke täpsustada ning märkida milliseid ekspertarvamuse konstateeringuid ja sellelt pinnalt tehtud arvutusi või hinnanguid peab ta ebapädevaks, kuidas võis mõjutada ekspertiisi tulemust asjaolu, et see tehti üksnes arhiivimaterjalide pinnalt, mille puhul ei saa arvestada (võimalikke) hoonesiseseid parendusi ja kas ekspertarvamust tuleks pidada sedavõrd ebaõigeks, et lisandunud väärtus ORAS § 12 lg 8 p 1 tähenduses peaks jääma alla ¼ ehitise koguväärtusest, mis kindlustaks õigusvastaselt võõrandatud vara tervikuna tagastamise või on küsimus üksnes mõnes protsendis, mille võrra on ekspertarvamus kaebaja arvates ebatäpne. Lisaks pidi kaebaja teatama, kas ta on pöördunud vastustaja poole nõudega tunnistada haldusakt osaliselt kehtetuks ja korrata ekspertiisi või oleks taoline taotlus kaebaja arvates ebaefektiivne (I kd, tl 179-180).
  9. Kaebaja vastas eelnimetatud määrusele 05.01.
  11. Tallinna Halduskohtu 19.01.2015 määrusega võeti kaebus menetlusse. Kolmandate isikutena kaasata menetlusse M.V. ja J.V. (I kd, tl 184-185). Tallinna linn ja M. V. vastasid kaebusele 19.02.
  12. K.R. esitas 02.02.2016 kohtumenetluse kiirendamise taotluse (II kd, tl 18).
  13. Tallinna Halduskohtu 01.03.2016 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses, anti menetlusosalistele vastavad tähtajad täiendavate taotluste, selgituste või menetlusdokumentide esitamiseks ja nendele vastamiseks ning ühtlasi määrati kindlaks ka kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg (resolutsiooni punktid 3-6). Sama määrusega jäeti rahuldamata K. R.u 12.11.2014 taotlus kohtu algatusel paikvaatluse korraldamiseks ja ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse tuvastamiseks ekspertiisi määramiseks Tallinnas, aadressil Xxxx ning ka taotlus Xxxx vara tagastamise ja kompenseerimise kogu 3-köitelise toimiku haldusasja materjalide juurde võtmiseks (resolutsiooni punkt 1). Rahuldamata jäeti ka M.V.e 19.02.2015 taotlus vaidlusaluse ekspertarvamuse koostanud Toivo Rattassepa ülekuulamiseks (resolutsiooni punkt 2). 2
  14. Kaebaja esitas 31.03.2016 täpsustavad selgitused ning taotluse paikvaatluse korraldamiseks ja ekspertide kaasamiseks või ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse tuvastamiseks vastava ekspertiisi määramiseks (II kd, tl 50-54).
  15. Tallinna Halduskohtu 10.05.2016 määrusega muudeti kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aega (II kd, tl 58). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
  16. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud korralduses sisalduv viide haldusasjale nr 3-14-50292 kui esimesele vaidlusele, kus viidati vastustaja omandiõigusele Xxxx suhtes, on ebaõige, kuivõrd Tallinna Halduskohus on juba 11.12.2012 otsuse nr 3-12-1599 punktis 18 selgitanud, et vastustaja tehing M. V.ega on tühine.
  17. Kaebaja leiab, et vastustaja tegelik soov oli säilitada M. V.e näilik omandiõigus Xxxx ehitisele ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta teostatava ekspertiisi läbiviimise ajaks. T. Rattasepa koostatud ekspertarvamuses esitatud selgitused on ebaõiged ning vastustaja on meelevaldselt viivitanud Xxxx õiguspärase omandiõiguse tunnustamisega ning tekitanud olukorra, kus ei olnud võimalik läbi viia õiglast ekspertiisi. Vastustaja oleks pidanud tegema Xxxx omanikuna kõik selleks, et viia läbi endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamine, mis oleks hõlmanud endas ka ehitustehnilist paikvaatlust. Õiguspäraseks ei saa lugeda olukorda, kus ehitusalane ekspertiis on viidud läbi üksnes kaudsete tõendite alusel. Vastustaja ei saa kinnitada ja võtta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aluseks ekspertiisi, mille lähteandmete ebapiisavusest ning kulumi hindamise ligikaudsusest on säilivuse arvutuste täpsuseks hinnatud ±10% ja et ainuüksi eeltoodust tulenevalt peaks tühistama Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1217-k punkti
  18. Kaebaja leidis, et ehitise säilivuse ekspertiis on ebapädev ja ekspertiisis esitatud erinevatel kulumiväärtustel puudub otsene alus ning need põhinevad eksperdi subjektiivsel hinnangul. Kaebaja arvates pidanuks ekspertiisiakt olema kinnitatud koos vara tagastamise otsustamisega. Kuna vastustajal on olnud peale õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsusega nr 12374 kaebaja tunnistamist Xxxx asuvate õigusvastaselt võõrandatud ehitiste ja maa suhtes omandireformi objektiks, piisavalt aega, et asja menetleda, taotleb kaebaja kohustamisnõudes vastutajat vastu võtma ühe kuu jooksul vara tagastamist käsitlev korraldus.
  19. Täiendavas 31.03.2016 seisukohas pöörab kaebaja tähelepanu asjaolule, et V.te kui üürnike poolt AS Variax 12.12.1994 tellitud ekspertiisi osas on mitmed erinevad institutsioonid asunud seisukohale, et tegemist ei ole adekvaatse või ametliku ekspertiisiga. Ainuke ametlik ekspertiis Xxxx asuva endise kinnistu nr xxxx majavalduse endisel individualiseeritud kujul säilivuse kohta on tellitud Tallinna Linnavalitsuse Linnavarade Ameti 06.04.1994 tellimiskirjaga nr 354 AS’lt Ehitusekspert. Eksperthinnang nr B052/94 tuvastas, et Xxxx vara oli
  20. aastal endisel individualiseeritud kujul säilinud. Kuivõrd AS Variax 12.12.1994 hinnangu näol on tegemist mitte ametliku eksperthinnanguga, tuleks jätta nimetatud dokument tähelepanuta.
  21. Kuivõrd kohus on jätnud 01.01.2016 määrusega rahuldamata kaebaja taotluse paikvaatluse korraldamiseks, on kaebaja hinnangul muutunud kaebus sisuliselt perspektiivituks. Kaebaja ei nõustu kohtuga, et kaebaja poolt välja toodud ekspertiisis sisalduvate oluliste vigadega kaasneb vaid mõneprotsendiline eksimus ehitise säilivuse arvutamisel. Vastupidiselt, kui võtta aluseks ekspertiisis sisalduvad andmed ja sisestada need eksperdi valemisse, saame võõrandatud ehitise jääkväärtuseks mitte 48%, vaid 67%. Kui 67%’le arvestada juurde eksperdi ±10% muutuja, on ehitise säilivuse protsent (vähemalt) 72%. Vaidlustatud korralduse punktis 1 on peetud vajalikuks võtta see edaspidi aluseks. Kaebeõiguse aluseks on ühelt poolt asjaolu, et andmed on juba käesoleval hetkel objektiivselt ebaõiged ning teiseks võimalus, et ilma paikvaatluseta võib kaebaja konkreetse ja selgelt määratletava 3 subjektiivse õiguse teostamine selle tõttu osutuda raskemaks. Käesoleval juhul on kohtul pädevus Xxxx elamu osas viia ekspertiisi korras läbi paikvaatlus, sest praegused andmed Finantsplaneerimise osaühingu töös nr TR 1702/2014 on ühest küljest liiga laialivalguvad ning teisest küljest valed. Kaebaja on seisukohal, et eksperthinnangut ei saa adekvaatselt läbi viia ilma paikvaatlust (ehitustehnilist uuringut) läbi viimata. Olukorras, kus nii kaebaja kui ka vastustaja on mõlemad nõustunud ekspertiisi läbiviimisega (seda küll omadel tingimustel), ei ole kohtul mistahes põhjust nende andmete kontrollimisest kõrvale kalduda. Eeltoodust tulenevalt esitab kaebaja taotluse ekspertiisi määramiseks taotledes, et ekspertiisi viiksid ühiselt läbi eksperdid T. Rattasepp ning L. Rahumägi. Alternatiivsel käsitlusel on kaebaja seisukohal, et ainuüksi nn vana ekspertiisi ületoomine käesoleva menetlusse ei ole võimalik, kuivõrd vana ekspertiisi läbiviimise ajal kontrolliti põhikonstruktsioone ja kubatuuri. Samas praegusel juhul hinnatakse jääkväärtuse suhet hindamise hetkel. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  22. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane, mistõttu on K.R.u kaebus põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.
  23. Kaebuses ei ole kaebaja toonud esile ühtegi asjaolu, mis annaks aluse asuda seisukohale, et korraldusega ekspertarvamuse kinnitamine on õigusvastane. Eksperthinnang telliti ja kinnitati vastavalt Vabariigi Valitsuse
  24. veebruari 1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ punktile
  25. Ekspertiisi tellimisest teavitati nii kaebajat kui M. ja J.V.t. Samuti saadeti ekspertarvamus enne selle kinnitamist menetlusosalistele tutvumiseks. Sisulisi vastuväiteid ekspertarvamusele ei esitatud. Vastustaja möönab, et võimalikult õige ja täpse ekspertarvamuse saamiseks tuleks teostada ehitise ülevaatus dokumenteerimata hoonesiseste ja -väliste parendustööde hindamiseks. Vastustajal ei ole haldusmenetluses võimalik ehitise ülevaatuse teostamise tagamiseks kohustada elamu valdajaid võimaldama eksperdil juurdepääsu elamusse. KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD
  26. M.V. leiab, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata või rahuldamata.
  27. Kolmanda isiku arvates ei ole vaidlustatud korralduse punkt 2, mille tühistamist kaebaja taotleb, haldusakti iseloomuga haldustegevus. Tegemist on ühe toiminguga vara tagastamise menetluses, mis iseseisvalt ei saa rikkuda K.R.u õiguseid. Kaebaja poolt väidetava haldusakti asemel on tegemist haldustoiminguga, millega tuvastati olemasolev õiguslik olukord, mitte aga ei loodud kaebajale õigusi ega kohustusi. Isegi kui lugeda vaidlustatud korraldus haldusaktiks, on kaebus HKMS § 44 lg 2 alusel lubamatu. Kaebaja ei ole näidanud oma õiguste riivet vaidlustatud korralduse ja ekspertarvamuse poolt. Selle asemel viitab kaebaja oma 05.01.2015 vastuses populaarkaebuse esitamisele. Tegemist ei ole K.R.u õiguste riivele tugineva kaebusega. Kuivõrd kaebaja teine taotlus eeldab esimese taotluse rahuldamist ning on lubamatu ka iseseisvalt, on kaebus tervikuna lubamatu ja tuleb jätta HKMS § 121 lg 1 p-i 1 ja § 151 lg 1 p-i 1 alusel läbi vaatamata. Lisaks eeltoodule palub kolmas isik kontrollida K.R.u kaebuse tähtaegsust.
  28. Kaebaja ei ole oma kaebuses välja toonud ühtegi asjaolu, mis võiks anda alust lugeda ekspertarvamus erapooletuks, ebatäielikuks või muul viisil sobimatuks. Samuti pole kaebaja esitanud asjaolusid, mis annaks lugeda korralduse õigusvastaseks. Ehkki kaebaja viitab olukorrale, kus justkui ei olevat olnud võimalik õiglase ekspertiisi läbiviimine, ei ole ta esitanud antud väite põhjendamiseks asjakohaseid aluseid. Arusaamatuks jääb, mil viisil on põhjendatav ekspertarvamuse läbiviimise ebaõiglus küsimusega, kas Tallinna Linnavalitsus on haldusaktide andmisega viivitanud. Tegemist ei 4 ole asjaoluga, mis mõjutaks Xxxx väärtust ega säilivust
  29. aasta seisuga. Alust lugeda korraldus ning selle aluseks olnud ekspertarvamus õigusvastaseks, ei anna ka kaebaja väide ehitustehnilise paikvaatluse puudumise kohta. Vara olukorda selle sundvõõrandamise ajal ei saa paikvaatluse käigus enam nagunii tuvastada kuna alates
  30. aastast on kolmas isik teinud elamus suurel hulgas ehitusja renoveerimistöid. Seega oli arhiivimaterjalidega tutvumine ainsaks reaalseks võimaluseks hinnata elamu seisukorda
  31. aastal, kuivõrd elamule hiljem tehtud parendustööd katavad ja/või on asendanud varasemad ehitustehnilised lahendused. Asjakohatud on kaebaja esitatud viited, mille kohaselt on kaebaja eesmärgiks objektiivselt õiglase lahenduse leidmine, mitte aga tema huve rikkuva haldusakti tühistamine. Kaebaja möönab ka ise kaebuse sisuliselt populaarkaebusliku iseloomu.
  32. Xxxx elamu suhtes on juba
  33. aastal viidud läbi ekspertiis ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta (nn. vana ekspertiis). Vana ekspertiisi järeldused Xxxx elamu säilivuse osas vastavad väga lähedaselt ekspertarvamuse järeldustele. Kaebaja nõuab samale elamule kolmanda ekspertiisi tegemist olukorras, kus kaks varasemat ekspertiisi on jõudnud sisuliselt samasisulistele järeldustele. Seejuures vana ekspertiisi koostamisel viidi läbi elamu ehitustehniline paikvaatlus. Selliselt ei anna kaebaja esitatud asjaolud ka sisulist alust ekspertarvamuse järeldustes kahtlemiseks.
  34. Arusaamatuks jääb kaebaja viide, justkui oleks 10 protsendipunkti suurune eksimismäär ebakohaselt kõrge, hinnates ja võrreldes elamu 34 aasta tagust seisukorda selle seisukorraga 75 aastat tagasi. Sellise ekspertiisi koostamisel on tegemist loomuliku eksimisruumiga, kuivõrd ei ole üleüldse võimalik tõsikindlalt hinnata ükskõik millise elamu täpset seisukorda 75 ja 34 aastat tagasi, määrata täpsed taastamisväärtused ja täpsed kulumid. 10 protsendipunkti suurune eksimusruum on pigem eksperdi põhjaliku töö märk, mitte aga talle etteheidetav puudus ekspertarvamuses. Kaebaja heidab ühelt poolt vastustajale ette venitamist, samas kui on ise käesolevat kohtuvaidlust algatades tekitanud venitamise põhjuse, mida ette heideti. Põhjendamatu on ka kaebaja etteheide, justkui olevat ekspertarvamus kinnitatud liiga vara, kuivõrd kaebaja viidatud Tallinna Linnavalitsuse määrus ei keela ekspertarvamuste kinnitamist varasemas menetlusetapis, vaid näeb üksnes ette nende n.ö. automaatse kinnitamise tagastamise otsustamisel. Kolmas isik leiab, et täiendava ekspertiisi määramiseks puudub alus.
  35. J.V. oma seisukohta ei esitanud, kuid see ei olnud ka kohustuslik. KOHTU PÕHJENDUSED
  36. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1217-k punkti 2 ning taotletud selle tühistamist. Nimetatud korralduse punktiga 2 kinnitati Xxxx, endisel kinnistul nr xxxx asuva elamu kohta Finantsplaneerimise OÜ 16.04.2014 ekspertarvamus ehitise endisel individualiseeeritaval kujul säilivuse kohta (töö nr TR 1702/2014) ning otsustati võtta see aluseks Xxxx elamu tagastamise taotluse lahendamisel. Ühtlasi on taotletud vastustaja kohustamist võtma ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest vastu Xxxx puudutava vara tagastamise korraldus.
  37. Kolmas isik on muu hulgas tõstatanud küsimuse ka kaebuse läbi vaatamata jätmisest vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 1 punktile 1 ja § 151 lg 1 punktile 1, sest tegemist on pelgalt ühe toiminguga vara tagastamise menetluses ning see ei puuduta kaebaja õigusi. Kaebuse läbi vaatamata jätmiseks vastavalt HKMS § 151 lg 1 punktile 1 ja § 121 lg 1 punktile 1 ei ole siiski alust, sest eelnimetatud sätete kohaselt jäetakse kaebus läbi vaatamata siis, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Antud juhul on vaidluse läbivaatamine kui selline halduskohtu pädevuses, kusjuures vaidlustatud korraldus on tehtud teatavaks ka kaebajale ning selle neljandas punktis on vastav vaidlustamisviide. Mis puutub aga kaebuse läbi vaatamata jätmisesse halduskohtumenetluse 5 seadustiku § 121 lg 2 punktide 1 ja 2 ning § 151 lg 2 p 1 alusel ning seda seetõttu, et kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus või et kaebusega ei ole võimalik saavutada eesmärki, siis ei ole see kohustuslik. HKMS § 151 lg 2 p 1 sõnastuse kohaselt võib kohus jätta taolistes olukordades kaebuse läbi vaatamata, kuid ei pea seda ilmtingimata tegema. Antud juhul eesmärgi saavutamise võimaluse puudumist varasemas menetlusjärgus selgelt äratuntavalt ei ilmnenud ning seetõttu võeti kaebus menetlusse ning ühtlasi kaasati sellesse kolmandad isikud. Siinkohal tuleb aga asuda seisukohale, et praegu ei oleks kaebuse läbi vaatamata jätmine lähtuvalt menetlusökonoomilistest kaalutlustest enam otstarbekas ning kohus lahendab vaidluse sisuliselt. Arutlusel selle üle kas vaidlustatud otsustuse puhul oli tegemist haldusakti või toiminguga, käesoleva vaidluse kontekstis sisulist tähendust ei ole, sest vaidluse põhiolemus sellest ei muutuks. Kaebaja on taotlenud ka vara tagastamisele suunatud korralduse vastuvõtmise kohustamist, kusjuures nõue baseerub eeldusel, et korralduse nr 1217-k punkt 2 osutub õigusvastaseks. Seega saab selle nõude põhjendatuse kaalumise küsimus tõusetuda üksnes siis, kui vaidlustatud haldusakti punktis 2 fikseeritud otsustus ekspertarvamuse aluseks võtmise kohta, olenemata sellest kas seda peaks vaatlema haldusaktina või toiminguna, osutub õigusvastaseks. Kohustamisnõue on tühistamisnõudega otseselt seotud, sest kaebusest ei järeldu seda, et K. R. ei kavatse vaidlusaluses küsimuses haldusorganile ühelgi juhul enam ühtegi omapoolset taotlust või selgitust esitada ning soovib vastustaja kohustamist vara tagastamisele (tagastamata jätmisele) suunatud haldusakti koheseks vastuvõtmiseks ilma vastavate asjaolude edaspidise täiendava hindamiseta ka siis kui vaidlustatud korralduse nr 1217-k punkt 2 osutub õiguspäraseks.
  38. Ekspertarvamuse kohaselt, mille kinnitamisega kaebaja ei nõustu, on uuenduste-parenduste osakaal Xxxx (endine kinnistu nr xxxx) asuva elamu juures 52%. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist seonduvalt vara säilivusega reguleerib Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 12 ning sama seaduse ja paragrahvi kaheksanda lõike punktide 1 ja 2 kohaselt loetakse ehitis endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu lisandunud väärtus ei ületa ¼ ehitise koguväärtusest ning seda ei loeta endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vastav väärtus moodustab vähemalt ¾ ehitise koguväärtusest. Kaebaja on pidanud lisandunud väärtuse kindlakstegemist oluliseks, sest vastavalt ORAS § 12 lg 3 punktile 2 ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele kui see ei ole säilinud sama seaduse ja paragrahvi kaheksandas lõikes sätestatud endisel individualiseeritaval kujul ning ORAS § 12 lg 9 kohaselt tagastatakse üksnes ehitise säilinud väärtusele vastav mõtteline osa kui ei ole alust ehitise tervikuna tagastamiseks või tagastamata jätmiseks. Antud juhul on uuenduste-parenduste osakaal
  39. aasta ekspertarvamuse kohaselt 52%. Kaebaja heidab ette ekspertiisi läbiviimist kaudsete tõendite alusel ja ehitustehnilise paikvaatluse teostamata jätmist, kuid vastavalt Vabariigi Valitsuse 25.11.1997 määrusele nr 220, millega kinnitati ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise kord ja metoodika, toimubki taoline hindamine (põhiliselt) dokumentide alusel. Vastavalt eelnimetatud määrusega kinnitatud korra punktile 7 esitab kohaliku omavalitsuse täitevorgan ehitise hindamiseks eksperdile hindamise objektiks oleva ehitise toimiku, kuhu on koondatud andmed (dokumendid), mis võimaldavad eksperdil ehitist hinnata. Sama korra punktide 9 ja 10 kohaselt võib ekspert määrata ka aja ehitise kohapealseks ülevaatuseks ning küsitleda õigustatud subjekti ja teisi asjast huvitatud isikuid ehitise hindamisega seonduvates küsimustes, kuid see ei ole kohustuslik, kusjuures nimetatud korrast ei tulene ka seda, et kohapealse ülevaatuse tegemata jätmisel muutuks kogu hinnang seetõttu ebaõigeks või vaieldavaks. Olukorras, kus ehitise kohapealne ülevaatus oleks tõepoolest tarvilik ja möödapääsmatu, reguleerib küsimust määrusega nr 220 kinnitatud korra punkt
  40. Situatsioonis, kus ehitise hindamise ajal peaks selguma, et saadud materjalide põhjal ei ole võimalik tellimusega saadud ülesannet täita, teatab ekspert sellest motiveeritult eksperdiarvamuse tellijale, näidates ära ülesande täitmist takistavad asjaolud. Antud juhul ülesande täitmist takistavaid asjaolusid ei ilmnenud ning riiklikult tunnustatud ekspert on vastava arvamuse koostanud (I kd, tl 62-88). Seejuures on mingil määral hinnatud ka
  41. aastal koostatud ekspertarvamusi, millest ühte peab kaebaja ebaõigeks ja teist mitte.
  42. aasta ekspertarvamuse 6 punktis 1.
  43. on kõik vajalikud lähteallikad ja –dokumendid välja toodud, neid on hinnatud ning seega ei olnud vastustajal alust nimetatud ekspertarvamust kõrvale jätta. Kohtu algatusel paikvaatluse korraldamine, mida kaebaja on taotlenud, ei saa muuta vastava eriala riiklikult tunnustatud eksperdi metoodikapõhist seisukohta. Pealegi oleks see kaebaja enda jaoks käesoleva vaidluse kontekstis pigem kahjulik, sest dokumentidega kooskõlas olevaid parendusi on nagunii arvestatud ning visuaalse vaatluse käigus ilmnevate ja arvesse minevate (täiendavate) parenduste korral oleks ehitise endisel kujul säilivuse protsent veelgi väiksem. Vaidlustatud haldusaktis on ka märgitud, et kaebaja eksperthinnangu tulemuste osas (õigeaegselt) vastuväiteid ei esitanud. Kaebaja on küll selgitanud, et esitas 25.06.2014 e-kirjaga ekspertarvamusele vastuväite, kuid selles kirjas on peamiselt tehtud etteheiteid seoses paikvaatlusel osalemise võimaluse tagamata jätmisega, kusjuures märgiti ka seda, et kaebaja jääb oma varasema seisukoha juurde, mille kohaselt ei ole Xxxx elamu endisel individualiseeritud kujul säilimise hindamiseks vaja (üldse) ekspertiisi läbi viia, sest vara on õigustatud subjektile korra juba antud üle kui individualiseeritud kujul säilinud vara. Nimetatud e-kiri on haldusasja materjalide juurde lisatud (I kd, tl 59). Siinkohal tuleb vastustajaga nõustuda, et eksperthinnangu tulemuste osas ei ole vastuväiteid esitatud. Seega pidas vastustaja vajalikuks ekspertarvamuse vaidlustatud haldusakti punktiga 2 kinnitada ning võtta see elamu tagastamise taotluse lahendamisel ühtlasi ka aluseks. Taolises situatsioonis ning menetlusetapis ei saa seda õigusvastaseks pidada ning kaebus tuleb jätta selles osas rahuldamata, olenemata sellest kas nõue peaks olema tõlgendatav rohkem tühistamisnõudena või vastava toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise nõudena. Arvestada tuleb ka sellega, et tegemist on vaheetapiga ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlus ei ole veel lahendatud. Vastustajal on endiselt teatav kaalutlusruum. Samuti on kaebajal võimalik esitada vastustajale lähtuvalt Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korrast täiendusi, tõendeid, asjakohaseid ettepanekuid ning taotlusi.
  44. Halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kaebaja on esitanud peale haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramist uuesti taotluse (II kd, tl 5054) paikvaatluse korraldamiseks ja ekspertide kaasamiseks ning formaalselt vaadatuna on see taotlus lahendamata. Samas on Tallinna Halduskohtu 01.03.2016 määrusega analoogilist taotlust lahendatud. Kaebaja 31.03.2016 taotlus jääb samuti rahuldamata, sest vaatluse eesmärgiks on vastavalt TsMS §-s 290 sätestatule andmete kogumine mingisuguse asjaolu olemasolu või olemuse kohta ning vastava paikkonna või sündmuskoha vaatlemine, kuid ekspertarvamuse tasemel kindlaks määratud ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse ulatust paikvaatlusega muuta ei saa. Kaebaja taotlust võib tõlgendada ka nii, et sisuliselt on soovitud siiski ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse tuvastamiseks ekspertiisi määramist, kuid selliselt tõlgendatav taotlus jääb samuti rahuldamata. Kolmas isik on tõstatanud küsimuse taolise ekspertiisi määramise menetluslikust lubatavusest, sest haldusmenetlus kestab ning sel juhul oleks tegemist kohtumenetluse käigus määratud ekspertiisiga jätkuva või järgneva haldusmenetlus tarbeks, kuid Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 27 kohaselt peab tellima vastava eksperthinnangu (siiski) valla- või linnavalitsus. Kohus nõustub kolmanda isiku eelnimetatud seisukohaga, et taolises olukorras ei saa kohus ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse tuvastamiseks haldusorgani asemel ja seni veel kestva haldusmenetluse eesmärkide täitmiseks ekspertiisi määrata.
  45. Kaebaja on esitanud ka kohustamisnõude ning taotlenud vara tagastamisele suunatud korralduse vastuvõtmise kohustamist, kuid lähtuvalt sellest, et nõue seostus vaidlustatud haldusakti punkti 2 õiguspärasuse küsimusega ning selle tühistamiseks või õigusvastasuse kindlakstegemiseks ei olnud praeguses menetlusjärgus alust, ei ole veel alust ka vastustaja kohustamiseks õigusvastaselt võõrandatud vara koheselt tagastama. Praeguses menetlusjärgus ei ole vaidlustatud korralduse nr 7 1217-k punkti 2 õiguspärasuse aspekt tegelikult vastustaja jaoks üldse ainutähenduslik, sest olenemata asjassepuutuvast ekspertarvamusest, ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldust veel lõplikult lahendatud ning seega võib tekkida täiendavate asjaolude tõendamise tarvidus, mida kohalik omavalitsus peab lähtuvalt Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korrast nagunii arvestama. Siinkohal ei saa asuda ka sellisele seisukohale, et menetlus oleks ebamõistlikult veninud. Vaidlustatud korralduses on märgitud, et selle vastuvõtmisel lähtuti ka 05.02.2014 jõustunud kohtulahendist ja arvestades asjaolu, vastustajal oli vaja asja uuel läbivaatamisel tuvastada vara endisel individualiseeritud kujul säilivus tulenevalt ORAS § 12 lõigete 8-11 kehtivast redaktsioonist, et ekspertarvamuse tellimine vajas teatavat ettevalmistusperioodi ja 16.04.2014 ekspertarvamus omakorda asjassepuutuvatele isikutele teatavakstegmist ning vastuväidete esitamise võimaldamist, siis ei olnud vaidlustatud haldusakti vastuvõtmisele eelnenud veidi enam kui 6 kuud kestnud perioodi puhul tegemist vastustaja tegevusetusega. Lähtuvalt eeltoodust jääb kohustamisnõue samuti rahuldamata.
  46. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Tallinna Halduskohtu 01.03.2016 määruse kohaselt oli taotluste esitamise tähtajaks 31.03.
  47. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kolmandad isikud ei ole samuti nimetatud tähtajaks menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Enno Loonurm Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu RESOLUTSIOON
  48. Rahuldada K.R.u apellatsioonkaebus osaliselt.
  49. Tühistada Tallinna Halduskohtu 27.05.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-52784 osas, millega jäeti rahuldamata K.R.u kaebus Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1217-k punkti 2 tühistamise nõude osas ja jagati menetluskulud. Jätta Tallinna Halduskohtu 27.05.2016 otsus muutmata osas, millega jäeti rahuldamata K.R.u kaebus vara tagastamise korralduse andmiseks kohustamiseks.
  50. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada K.R.u kaebus osaliselt ja tühistada Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1217-k punkt
  52. Mõista Tallinna linnalt K.R.u kasuks välja menetluskulu 1924,24 eurot (üks tuhat üheksasada kakskümmend neli eurot ja 24 senti).
  53. Mõista K.R.ult M.V.e kasuks välja menetluskulu 405,60 eurot (nelisada viis eurot ja 60 senti).
  54. Jätta muus osas menetlusosaliste esimese ja teise astme menetluskulud nende endi kanda. 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.