KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 3.07.2017, Tallinn Kohtuasja number 2-16-13425 Kohtuasi JH (H) aval

) § 123 lg-le 1 tuleb last puudutavate otsuste vastuvõtmisel lähtuda esmajoones lapse huvidest. Vastavalt

§ 137

lg-le 1 on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi (

§ 137lg 3).

Kohtumenetluses kogutud tõenditest nähtus, et ema rikkus raskelt lapse hooldusõigust, kui viis lapse

1. a isa nõusolekuta välisriiki ning ei toetanud edaspidi lapse ja tema isa suhtlemist. Lapse ema tegevus viis selleni, et laps ei soovi enam isaga suhelda. Tõenäoliselt oli lapse halva suhtumise isasse kujundanud lapse ema. Alates
2. a laskis ema lapsel oma isaks pidada ema elukaaslast, mitte tegelikku isa. Kuigi emal oleks Mehhikos lapse hooldusõigust olnud mugavam teostada üksi ja isa on jätnud aastaid täitmata lapse ülalpidamise kohustuse, ei olnud lapse hooldusõiguse tervikuna emale üleandmine põhjendatud. Ühe vanema lapse elust eemaldamine kahjustab vaieldamatult last väga tugevalt ja praegusel juhul emale hooldusõiguse tervikuna üleandmine oleks kahjustanud last veel enam, mistõttu ei olnud lapse hooldusõiguse tervikuna emale üleandmine lapse huvides. Tuginedes TsMS § 172 lg-le 3 jättis kohus avaldaja ja puudutatud isiku I riigi õigusabi korras esindamisega seotud kulud riigi kanda. Menetlusosaliste muud menetluskulud jättis kohus nende endi kanda. Määruskaebus
3. Lapse ema palus määruse tühistada ja lõpetada lapse vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes ja anda lapse emale lapse ainuhooldusõigus. Menetluskulud palus kohus jätta lapse isa kanda. Maakohus hindas valest asjaolusid ja tõendeid, mis viis ebaõige lahendi tegemiseni. Lapse ema ei viinud last ilma isa nõusolekuta välisriiki. Ta küll ei küsinud lapse isalt selleks eraldi nõusolekut, kuid eeldas lapse isa vaikimisest ja lapse tagasitoomise nõudmata jätmisest, et ta oli sellega nõus. Olukorras, kus lapse isa ei ole vaielnud lapse kolimisele vastu, oli meelevaldne asuda kohtulahendis seisukohale, et ema rikkus raskelt hooldusõigust. Veel enam, isa oli teadlik lapse kolimisest Mehhikosse juba
4. a. Seda tõendas muuhulgas asjaolu, et lapse ja isa vahelised Skype’i vestlused toimusid Eesti aja järgi öösel kella 2-4 vahel, kui kõik Euroopas elavad lapsed pidid juba magama. Ema ei ole teinud lapsele takistusi isaga suhtlemiseks, vaid suhtlus hääbus ise. Praegu ei ole laps enam isaga suhtlemisest huvitatud ühelt poolt võõrandumise tõttu, teisalt isa halvustava suhtumise pärast lapsesse ja temale lähedastesse isikutesse. Eelnev ei ole olnud tingitud sellest, et ema väidetavalt mõjutas last või häälestas teda isa suhtes negatiivselt. Lapse ja tema isa 3 vahelise suhtluse hoidmine ei ole ainult lapsega koos elava ema ülesanne. Ka isa ise peab olema sellest huvitatud, mida praegusel juhul lapse isa ei olnud. Ühise hooldusõiguse lõpetamata jätmine oli vastuolus lapse huvidega. Seda enam, et lapse ema on ligikaudu seitsme aasta jooksul teostanud hooldusõigust ainuisikuliselt, kusjuures isa on jätnud isegi elatise maksmata. Praeguse lahendiga puudub lapsel Mehhiko alalise residendi staatuse saamise võimalus, millega kaasneksid lapsele täielikud Mehhiko riigi poolsed garantiid ning toetused, mis lapsel hetkel puuduvad, kuid oleksid hädavajalikud. Lapse ja isa vahelisest Skype’i vestlusest nähtus, et isal on pretensioonid lapse ja ema tehtud valikute suhtest (nt kool), mis võib viia lõputute kohtuvaidlusteni. Hooldusõigus peaks kuuluma vanemale üksnes niivõrd, kuivõrd ta seda ka reaalselt teostab. Lapse isa ei ole hooldusõigust üldse teostanud. Ta on soovinud vaid lapsega suhelda, mis ei ole sõltuvuses lapse suhtes hooldusõiguse olemasoluga. Kui vanem hooldusõigust ühelgi viisil ei teosta ega soovigi seda teostada, on hooldusõiguse täielik üleandmine hooldusõigust reaalselt teostavale vanemale lapse huvide ja õiguste efektiivsemaks tagamiseks hädavajalik. Seda enam, kui vanemad elavad erinevates riikides ja selline elukorraldus ei ole ajutine. Vastused määruskaebusele
5. Lapse isa oli seisukohal, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ema kolis koos lapsega isa nõusolekuta Portugali. Isa oli teadlik vaid sellest, et ema ja laps läksid Portugali lühiajaliselt puhkama. Sealt edasi Mehhikosse kolimine toimus samuti isa teadmata. Sellega rikkus ema oluliselt hooldusõigust. Kui selgus, et ema ja laps Eestisse tagasi ei tule, pöördus lapse isa juristi poole, kes kahetsusväärselt arvas, et kuna piirid on avatud, võib ema koos lapsega isa nõusolekuta ka välisriiki minna, mistõttu ei võtnud isa rakendusele edasisi meetmeid. Lapse ja isa vaheline suhtlemine katkes emast tuleneval põhjusel, sest viimane ei võimaldanud lapsel isaga Skype’i teel suhelda. Lapse ema ei ole tõendanud, et ühise hooldusõiguse tõttu on lapsega seotud toimingute tegemine raskendatud või välistatud. Isegi kui see on keeruline, on lapse ema selle ise põhjustanud. Lapse isa on pakkunud elatist, kuid lapse ema on sellest keeldunud.
6. Lapsele määratud esindaja leidis, et määruskaebus oli põhjendatud. Praeguses asjas puudusid tõendid, et ema jättis tahtlikult isa teavitamata, et asus lapsega alaliselt välismaale elama ja varjas enda elukohta ning takistas lapse ja isa vahelist suhtlemist. Samas leidis kinnitust, et isa ei takistanud ema ja lapse kolimist ning ei teinud omalt poolt kuue aasta jooksul midagi, et asuda hooldusõigust teostama. Võimalik, et ema ei toetanud vajalikul määral isa ja lapse vanemlikku suhtlust, kuid kogu vastutust ei saanud siinkohal emale panna. Ka isa passiivsus ja tegevusetus viis selleni, et lapsel puudub soov isaga suhelda. Lapse ema on viimased kuus aastat kasvatanud last üksinda ilma isa abi ja osaluseta. Praegusel juhul oli lapse parimates huvides avalduse rahuldamine ja ühise hooldusõiguse lõpetamine, andes lapse emale ainuhooldusõiguse.
7. Eestkosteasutus ei soovinud formuleerida seisukohta avalduse ja määruskaebuse osas, kuid avaldas, et lapse huvides on suhelda mõlema vanemaga, sh lahuselavaga. Määruse põhjendused
8. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 ja § 659 järgi tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus. Määruskaebus tuleb rahuldada. 4 Maakohus kohaldas valesti

§ 137, mis viis ebaõige lahendi tegemiseni.

Vastavalt

§ 137

lg-le 1 on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Avaldust ei rahuldata, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu (§ 137 lg 1 p 1) või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega (

§ 137lg 1 p 2). Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise eeldused järgmised:

§ 137lg-s 1 kirjeldatud eeldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks.

Avalduse on esitanud lapse ema ning lapse ema ja isa ei ela juba aastaid koos, s.o alates 2010. a juulist. Kusjuures mõlemad vanemad on oma eluga edasi läinud, üks Mehhikos ja teine Eestis. Emal on uus elukaaslane, keda laps peab oma isaks ning emal ja tema uuel elukaaslasel on ühine laps (puudutatud isiku I poolvend); lapse isa elab Ida-Virumaal koos pojaga (puudutatud isiku I poolvend). Ka ei esine

§ 137lg 2 p-s 1 kirjeldatud asjaolu, mis keelaks ühise hooldusõiguse lõpetamist.

Esiteks on laps noorem kui 14-aastane ja ta avaldas kohtule isa suhtes selget vastumeelsust. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas ühise hooldusõiguse lõpetamine on kooskõlas lapse huvidega. Hinnates lapse huve, tuleb arvestada kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi (

§ 137lg 3).

Praegusel juhul on last viimased seitse aastat kasvatanud ja tema eest hoolitsenud ema. Lapse isa panus lapse kasvatamisse on nendel aastatel olnud olematu, kuivõrd viimane ei ole maksnud lapsele ka elatist. Isa on vastavalt võimalustele ja valmisolekule teostanud suhtlemisõigust lapsega, mis on ebaregulaarsuse tõttu viinud selleni, et laps on isast võõrdunud. Õige on lapse isa väide, et lapsega kooselav vanem peab soodustama lapse ja lahuselava vanema vahelist suhtlemist. Võimalik, et praegusel juhul ei ole lapse ema piisaval määral suhtlemist soodustanud, kuid menetluses puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et lapse ema oleks suhtlemist takistanud. Seda ei tõendanud ka menetlusdokumentide hulka lisatud kaks vestlust lapse ema ja tema elukaaslasega, millest nähtus vaid lapse isa küsimus, kas ta saab P-ga rääkida ja etteheide, miks talle ei öeldud eelnevalt, et laps tuleb Skype’i (lk 63, 64). Lapse isa oleks ka ise pidanud olema suhtlemisel aktiivsem ja otsima selleks erinevaid võimalusi. Kuigi olukorra, kus lapse ja tema isa omavaheline läbikäimine ning kiindumussuhte loomine/hoidmine on raskendatud, põhjustas ema, kui kolis lapsega välisriiki elama, ei saa ainuüksi see asjaolu viia järelduseni, et lapse huvides on ühise hooldusõiguse säilitamine. Seda enam, et menetluses ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks isa meelehärm lapse välismaal viibimise osas. Lapse isa on korduvalt sedastanud, et tema jaoks on kõige olulisem lapsega suhtlemise võimaluse säilimine, mis ta arvab muutuvat raskemaks, kui tal ei ole lapse hooldusõigust (lk 45 pöördel). Eelneva osas selgitab ringkonnakohus, et kui kohus annab ainuhooldusõiguse täielikult ühele vanemale, on hooldusõiguseta vanemal jätkuvalt

§ 143

lg 1 teise lause järgi on mitte ainult õigus, vaid ka kohustus lapsega isiklikult suhelda. Samuti on tal

§ 145

lg 4 järgi üldjuhul ka lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamise õigus ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures viibib. 5 Kuigi reeglina on lapse parimates huvides, kui tal on ka vanemate lahuselu korral kaks hooldusõiguslikku vanemat, ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegu tegu sellise juhtumiga. Last on aastaid välismaal kasvatanud tema ema, lapse isa hooldusõiguse teostamine lapse suhtes on piirdunud temaga aeg-ajalt Skype’i kaudu suhtlemisega. Emal on olemas kõik võimalused ja teadmised lapse kasvatamiseks ning tema eest hoolitsemiseks. Hooldusõigus peaks kuuluma vanemale üksnes niivõrd, kuivõrd see vanem tegelikult lapse kasvatamises osaleb. Lapse isa ei ole lapse eest hoolitsemises nüüdseks peaaegu seitse aastat osalenud ja seda on teinud lapse ema, kes elab lapsega koos. Eluliselt on usutav, et emal on oluliselt hõlpsam Mehhikos last hooldada, kui ta mitte ainult reaalselt ei ole lapse ainus hooldaja, vaid ka juriidiliselt. Seega ei ole lapse huvidega vastuolus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ja emale ainuhooldusõiguse üleandmine. Kuivõrd praegusel juhul esinevad kõik eeldused

§ 137

alusel ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse emale üleandmiseks ning eelnev ei ole vastuolus lapse tahte ja tema huvidega, tuleb avaldus rahuldada. Maakohus rikkus asja lahendamisel ka menetlusõiguse normi, kui jättis menetlusse kaasamata eestkosteasutusena Sonda Vallavalitsuse vastavalt TsMS § 552 lg-s 2 sätestatule. Eelnevalt kirjeldatud puuduse kõrvaldas ringkonnakohus, küsides eestkosteasutuselt 08.06.2017 kirjaga arvamust nii avalduse kui määruskaebuse kohta. Vastuseks lapse isa 10.04.2017 vastuses avaldatud väitele, et ta ei rikkunud lapse hooldusõigust, kui ei maksnud lapsele elatist, sest lapse ema avaldas Skype’is, et ei vaja seda, selgitab ringkonnakohus järgmist. Alaealisel lapsel on õigus saada oma vanematelt ülalpidamist ja tema vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises (

§ 100

). Tegemist on lapse õigusega ja vanema kohustusega ning lapse teine vanem ei saa lapse õigust ise käsutada. Menetluskulude jaotus 10. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 3 muudab ringkonnakohus vajaduse korral menetluskulude jaotust, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane (TsMS § 172 lg 1). TsMS § 172 lg 3 kohaselt võib kohus hagita perekonnaasja menetluse kulud jätta täielikult või osaliselt riigi kanda. Ringkonnakohus jätab poolte maakohtus ja ringkonnakohus kantud menetluskulud poolte endi kanda, v.a alaealisele lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mille ringkonnakohus jätab Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 6