Obsah (6)

§ 62§ 35§ 36§ 2§ 103§ 63

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaupo Paal, Iko Nõmm, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-21449 Tsiviila

) § 35 lg 1 p 3). Selline õigus oli üksnes pankrotihalduril. Võlgniku kohustus tasuda hagejale raha kuulus pankrotivara hulka. Pankrotivara valitseb pankrotihaldur. Seadusele ei tugine hageja arvamus, et pankrotivara hulka ei kuulu pankrotivõlgniku kohustused. Seega on pankrotihalduril varaga tehingute tegemise õigus, sh õigus vaielda vastu pankrotivara hulka kuuluva kohustuse täitmisele. 15. Pankrotihalduril puudub

§ 62

lg-st 2 tulenevalt õigus volitada pankrotivõlgnikku tegema tehinguid pankrotivaraga. Seetõttu ei oma õiguslikku tähendust ja ei ole vaja tõendada, et väidetavalt jättis pankrotihaldur vastuvaidlemise õiguse võlgnikule.

1. Pankrotihaldur allkirjastas 29.09.2015 vastuväite võlgniku kohustuse täitmisele kostja poolt ja kostja sai selle kätte 03.11.2015 e-toimiku vahendusel. Pooled tuginevad pankrotihalduri varasema e-kirja esimesele lausele kohustuse täitmise lubamise kohta, kuid tõlgendavad seda erinevalt. Pankrotihaldur märgib elektronkirjas: „Põhimõtteliselt ei vaidle pankrotihaldur vastu Teie soovile täita oma vahenditest võlausaldaja Viru Platsi Õigusbüroo OÜ nõue, siiski ei saa haldur asuda omalt poolt tegema pakkumisi ja tehinguid läbi üksnes ühe võlausaldaja suuniste ja ettepanekute“. Sellest lausest ei nähtu pankrotihalduri sõnaselge vastuväide võlgniku kohustuse täitmisele kolmanda isiku poolt ega ka tema nõusolek või heakskiit. Halduri kirja kohaselt ei saa ta asuda kostja kui ühe võlausaldajaga pidama läbirääkimisi, kuidas täita teise võlausaldaja nõue pankrotimenetluses. Kuivõrd kolmanda isiku poolt kohustuse täitmine ei eelda võlgniku (antud juhul pankrotihalduri) heakskiitu, ei oma õiguslikke tagajärgi pankrotihalduri soovimatus teha pakkumisi ja tehingut. Elektronkirjas avaldatu on sedavõrd üldine ja vastuoluline, et see ei ole käsitletav nõusolekuna. Seega ei ole kostja tõendanud kohustuse täitmise heakskiitu pankrotihalduri poolt.
2. Kohustuse täitmisele varakult vastu vaidlemata jätmine ja ebaselge seisukoha avaldamine võib hilisema kohustusele vastuvaidlemise korral olla käsitletav vastuolulise ja seega hea usu põhimõtte vastase käitumisena. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et võlgniku õigus vaielda vastu kohustuse täitmisele ei ole ajaliselt piiramatu.
3. Pankrotihaldur võib kolmanda isiku täitmisele vastu vaielda põhjusel, et nõude rahuldatuks lugemise korral võib saada automaatselt tunnustatuks selle võlausaldaja nõue, kes täitis 3 kolmanda isikuna võlgniku kohustuse. Hageja võlausaldajate ringist väljumise korral oleks kostja nõuet tunnustatud täies ulatuses. Haldur ei pea ise vastu vaidlema nõuetele, mida ta põhjendatuks ei pea, kui nõudele vaidleb vastu mõni võlausaldajatest. Pankrotihaldur võis seega esitada vastuväite võlgniku kohustuse täitmisele kostja poolt, kui ta pidas kostja nõuet pankrotimenetluses alusetuks.
4. Haldur peab esitama vastuväite kohustuse täitmisele mõistliku aja jooksul, s.o aja jooksul, mis on vajalik hindamaks, kas ja millisel määral kahjustab kohustuse täitmine võlgniku huve ja millisel määral on see kooskõlas pankrotivõlgniku ning võlausaldajate õiguste ja huvidega. Pankrotihalduril oli võimalik vaielda vastu võlgniku kohustuse täitmisele kohe pärast pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosoleku toimumist ja seda, kui ta oli saanud teada kolmanda isiku soovist täita pankrotivõlgniku kohustus. Haldurile peab olema nõuete kaitsmise koosoleku toimumise ajaks selge, milliseid nõudeid ta peab põhjendamatuteks. Ühtlasi saab haldur nõuete kaitsmisel teada, millised võlausaldajad hakkavad nõuete põhjendatuse üle vaidlema. Nõuete kaitsmise koosolek toimus 29.05.2014 ja nõue täideti 06.06.
5. Haldur pidi maksimaalselt ühe kuu jooksul hindama, kas ja millisel määral kahjustab võlgniku kohustuse täitmine kolmanda isiku poolt nii võlausaldajaid kui ka võlgnikku. Kohustuse täitmisele vastuvaidlemine pärast ühe aasta, kolme kuu ja 23 päeva möödumist ei ole ilmselgelt toimunud mõistliku aja jooksul ega kooskõlas hea usu põhimõttega. Samuti on pankrotihalduri tegevus kohustuse täitmisele vastuvaidlemisel olnud vastuoluline, mis on samuti vastuolus hea usu põhimõttega. Seetõttu tuleb VÕS § 78 lg 2 jätta kohaldamata. Kostja täitis võlgniku kohustuse ja see on täitmisega lõppenud. Hagejal ei ole nõuet, mida pankrotimenetluses kaitsta. Apellatsioonkaebus
6. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
7. Kaebuse kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme ja jättis kohaldamata õiged materiaalõiguse normid, asudes seisukohale, et füüsilisest isikust pankrotivõlgnik ei saa oma võlausaldaja ees oleva rahalise kohustuse täitmisele teise võlausaldaja poolt vastu vaielda ja et sellist õigust ei saa pankrotivõlgnikule anda ka pankrotihaldur. Füüsilisest isikust pankrotivõlgnikul on õigus keelduda kohustuse täitmisest kolmanda isiku poolt.
8. Vastuvaidlemine võlgniku kohustuse täitmisele kolmanda isiku poolt VÕS § 78 lg 2 tähenduses ei ole pankrotivara valitsemine

§ 35

lg 1 p 1 tähenduses ega tehing, millel oleks seos pankrotivaraga, mille tegemise õiguse võlgnik

§ 35

lg 1 p 3 kohaselt pankroti väljakuulutamisega minetab.

§ 35

mõtte järgi läheb pankrotihaldurile üle vara valitsemise õigus üksnes ulatuses, mis võib tekitada negatiivse mõjutuse võlgniku varaliselt hinnatavates õigustes, s.o eeskätt asjade ja õiguste (sh raha) valitsemine. Võlgniku kohustuste valitsemine saab üle minna üksnes ulatuses, milles see võib kahjustada võlgniku rahaliselt hinnatavaid õigusi. Kohustuse täitmine kolmanda isiku poolt toob kaasa üksnes muudatuse võlausaldaja isikus, mitte tema varalises seisundis. Ka

§ 35

lg 1 p 4 järgne piirang füüsilisest isikust pankrotivõlgnikule on seotud otseselt pankrotivaraga seotud tehingutega. Seega ei olnud pankrotivõlgniku keeldumine kohustuse täitmisest tehing pankrotivaraga. 23. Isegi kui võlgnikul ei olnud õigust vaielda vastu tema kohustuse täitmisele kostja poolt, leidis maakohus ebaõigesti, et

§ 62

lg 2 kohaselt puudub pankrotihalduril õigus anda võlgnikule volitusi pankrotivaraga tehingute tegemiseks.

§ 62

lg 2 käsitleb 4 pankrotimenetlusega, mitte pankrotivaraga seotud toiminguid ja tehinguid.

§ 36

lg 6 annab võlgnikule õiguse pankrotihalduri nõusolekul pankrotivara käsutamiseks. Pankrotihaldur andis võlgnikule sellise nõusoleku ja võlgniku poeg tema esindajana esitas vastuväite nõude täitmisele kostja poolt. Seega omab SK poolt vastuväite esitamine asja lahendamisel tähtsust ja maakohus jättis õigustamatult rahuldamata hageja taotluse SK tunnistajana ülekuulamiseks.

1. Maakohus rikkus oluliselt põhjendamiskohustust, jättes sisuliste ja asjakohaste põhjendusteta hea usu põhimõttele tuginedes kohaldamata VÕS § 78 lg-st 2 tuleneva, kuigi oli tuvastanud pankrotihalduri vastuväite kostja poolt kohustuse täitmisele. Kohtu diskretsioon jätta seadusest tulenev kohaldamata on äärmiselt erandlik ja peab olema tingitud kaalukatest põhjustest. Maakohtu otsusest ei nähtu õigusnormi kohaldamata jätmise argumentatsiooni, analüüsi ega järeldusi selle tagajärgede kohta, poolte huvide kaalumist ega põhjendusi normi kohaldamise hea usu põhimõttest tuleneva vastuvõetamatuse kohta. Kostja huvi nõude täitmise vastu oli suunatud sellele, et saada tunnustust tema ja temaga seotud äriühingu märkimisväärsetele nõuetele, mida ei esitatud pankotimenetluse algatamisel, vaid alles selle käigus, ja mis jäid nõuete kaitsmise vaidlustes kohtute poolt rahuldamata. Selline huvi ei õigusta hea usu põhimõtte kohaldamist. Otsusest võib järeldada, et maakohus pidas hea usu põhimõtetele mittevastavaks pankrotihalduri käitumist, millega ilmselgelt ületas VÕS § 6 lg 2 järgset diskretsiooniõigust.
2. Maakohus jättis ilma põhjendusteta tähelepanuta kõik väited ja tõendid, millega hageja põhjendas kostja käitumise hea usu põhimõtte ja heade kommete vastasust. Kohus tunnistas halduri õigust vaielda vastu ühe võlausaldaja nõude täitmisele teise võlausaldaja poolt, millega nõuet täitev võlausaldaja soovib endale saavutada eeliseid pankrotimenetluses. Samas jättis kohus tähelepanuta väited ja tõendid selle kohta, millele oli suunatud kostja käitumine võlgniku eest võla tasumisel. Vastus apellatsioonkaebusele
3. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja kordas vastuses maakohtus esitatud seisukohti ja esitas taotluse nõuda AS-lt SEB Pank välja tõend - OÜ Viru Platsi Õigusbüroo konto väljavõte laekumiste kohta perioodil 01.06.2012-31.07.2014 kohta, millega ta soovib tõendada hagejal nõude puudumist. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Esmalt lahendab ringkonnakohus poolte taotlused tõendite esitamiseks ja kogumiseks. Hageja esitas ringkonnakohtule taotluse SK tunnistajana ülekuulamiseks, millega soovis tõendada asjaolu, et SK vaidles pankrotivõlgniku MK esindajana vastu kohustuse täitmisele kolmanda isiku poolt. Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse AS-lt SEB Pank tõendi väljanõudmiseks - OÜ Viru Platsi Õigusbüroo konto väljavõte laekumiste kohta perioodil 01.06.2012-31.07.2014 kohta.
5. Maakohus jättis hageja taotluse 24.11.2015 rahuldamata põhjendusega, et SK MK esindajana ei saanud vastu vaielda kolmanda isiku poolt pankrotivõlgniku kohustuse täitmisele, sest selline õigus on pankrotivõlgnikul ja seetõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas SK vaidles nõude täitmisele vastu. Kostja taotluse jättis maakohus rahuldamata põhjendusega, et kostja tugineb asjaolule, et ta on ise täitnud pankrotivõlgniku kohustuse, mistõttu ei ole vaja tõendada hageja arvete tasumist SK poolt (t lk 164). 5
6. TsMS § 238 lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus jätab poolte taotlused tõendite esitamiseks ja kogumiseks rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul keeldus maakohus tunnistaja ülekuulamisest ja tõendi väljanõudmisest õigesti, sest need tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust.
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta.
8. Vaidlust ei ole selle üle, et MK pankrot kuulutati välja 21.02.2014, hageja esitas pankrotimenetluses 621,60 euro tasumise nõude, mis põhineb arvel nr 2012158, kostja esitas nõudele 29.05.2014 nõuete kaitsmise koosolekul vastuväite, kostja tasus 06.06.2014 hagejale 621,60 eurot selgitusega „Arve nr 2012158 MK-le osutatud õigusabi eest“, pankrotihaldur vaidles 29.09.2015 dokumendis vastu kohustuse täitmisele kostja poolt.
9. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et pankrotivõlgnikul ei ole õigust vastu vaielda sellele, et tema kohustuse võlausaldaja ees täidab kolmas isik (VÕS § 78 lg 2) ja selline õigus on üksnes pankrotihalduril. 33.

§ 35

lg 1 p-st 4, § 36 lg-st 1 ja § 54 lg-st 1 tuleneb, et pankrotihaldur esindab võlgnikku tema varaga seotud tehingutes ja toimingutes. Nõusoleku andmine võlast vabastamiseks on ilmselgelt võlgniku varasse puutuv ja seega on nõusoleku andmine kolmandale isikule kohustuse täitmiseks ka pankrotihalduri pädevuses (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-116-04 p 44). Hageja leiab ebaõigesti, et pankrotivõlgniku vastuvaidlemine kohustuse täitmisele kolmanda isiku poolt ei ole seotud võlgniku varaga. 34. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 62

lg-t 2, kui leidis, et selle sätte alusel puudus pankrotihalduril õigus volitada pankrotivõlgnikku tegema pankrotivaraga tehinguid (otsuse p 13). Nimetatud säte reguleerib halduri esindajate ja abiliste kasutamist ja see ei ole asjakohane säte. 35. Hageja märgib õigesti, et

§ 36

lg 6 järgi võib füüsilisest isikust võlgnik pankrotivara käsutada halduri nõusolekul. VÕS § 78 lg-s 2 on sätestatud võlgniku õigus vastu vaielda sellele, et tema kohustuse täidaks kolmas isik. Ringkonnakohtu hinnangul saab selline õigus olla õiguse esemeks TsÜS § 48 tähenduses, sest see on käsutatav, st üleantav. Antud juhul ei ole aga hageja millegagi tõendanud oma väidet, et pankrotihaldur andis selles osas otsustusõiguse MK-le (maakohtus esitas hageja sellise väite 30.10.2015 menetlusdokumendis - t lk 124). Seda, et pankrotihaldur ei olnud vastavat õigust MKle üle andnud, tõendab pankrotihalduri 29.09.2015 kiri, milles on märgitud, et hageja saatis 23.09.2015 pankrotihaldurile kirja, milles palus pankrotihalduril esitada võlgniku esindajana seisukoht, kas haldur vaidleb hageja poolt MK pankrotimenetluses esitatud nõude täitmisele kolmanda isiku, s.o kostja poolt vastu või mitte. Selles kirjas avaldas pankrotihaldur esmakordselt, et ta vaidleb võlgniku esindajana nõude täitmisele kolmanda isiku poolt vastu (t lk 110, 111). Varasemas kirjas kostjale (saatmise aeg teadmata) teatas pankrotihaldur, et ta ei vaidle vastu kostja soovile täita oma vahenditest hageja nõue (t lk 142). Selle kirja sõnastusest nähtub, et pankrotihaldur võlgniku esindajana ei vaielnud vastu sellele, et võlgniku kohustuse täidaks hagejale kostja, mis on VÕS § 78 lg 2 kohaldamise eeldus. 36. Maakohus põhjendas piisavas ulatuses, miks kohus ei arvestanud pankrotihalduri 29.09.2015 kirjas avaldatud vastuväidet sellele, et kohustuse täidaks kolmas isik. VÕS § 91 lg 3 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava summa kandmisega võlausaldaja kontole loetakse kohustus täidetuks võlausaldaja konto krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses. Asja lahendamisel ei ole tähtsust, et hageja kandis raha kostjale tagasi. Hagejal oli õigus tema kontole laekunud raha käsutada oma soovi järgi. Maakohus leidis 6 õigesti, et kostja täitis võlgniku kohustuse ja see on täitmisega lõppenud. Seega ei ole hagejal nõuet, mida saaks pankrotimenetluses tunnustada. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. 37. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et võlausaldajate nõuete rahuldamine on pankrotimenetluse peamine eesmärk

§ 2järgi.

Rahalise kohustuse täitmise korral ei saa võlausaldaja jaoks olla vahet, kas vastava kohustuse täidab võlgnik isiklikult või tema eest kolmas isik. Hageja soov säilitada oma nõuet MK pankrotimenetluses ei anna iseenesest alust hagi rahuldamiseks. Hagejal ei saa olla õigustatud huvi edasises pankrotimenetluses osalemiseks. Tema huvisfääri ei saa kuuluda võlgniku ja pankrotihalduri huvide kaitsmine, nagu võib järeldada apellatsioonkaebuse väidetest. Pankrotihalduril oli nõuete kaitsmise koosolekul

§ 103

lg 2 järgi kohustus võlausaldajate nõuetele vastu vaielda, kui selleks oli alust. Selle kohustuse rikkumisega võib kaasneda ka halduri vastutus

§ 63järgi. Menetluskulud 38. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud Ts

MS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud. Eelnevast järeldab ringkonnakohus, et hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad ja seega jääb nende suurus kindlaks määramata. Kaupo Paal Iko Nõmm Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) 7