KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht
- juuni
- a, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-17-2552 (2670,17,002136) Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Orvi Tali Sekretär Kea Lemming Väärteoasi Mihkel Penjam (ik. 37803290359) väärteoasi Liiklusseaduse § 223 lg 1, § 224 lg 2 ja § 234 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu
- mai
- a otsus Kohtuistungi toimumise aeg
- juuni
- a Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusalune isik Mihkel Penjam, apellatsioon Kohtuistungile ilmunud isikud Menetlusalune isik Mihkel Penjam RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
- mai
- a otsus väärteoasjas nr 4-17-2552 (2670,17,002136) muutmata ja menetlusaluse isiku esitatud apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Pärnu Maakohtu
- mai
- a otsusega väärteoasjas nr 4-17-2552 (2670,17,002136) tunnistati Mihkel Penjam süüdi Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 223 lg 1, § 224 lg 2 ja § 234 lg 1 järgi, mille eest teda karistati KarS § 63 lg 1 kohaldamisega 30-päevase arestiga. KarS § 68 lg 2 alusel arvestati karistuse kandmise alguseks M. Penjami kinnipidamise aeg, s.o 07.05.
- 1
(4)LS § 234 lg 2 alusel võeti M. Penjamilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 12 kuuks. Kohus asus seisukohale, et tõendamist on leidnud M. Penjami 07.05.2017 toimunud tahtlik kohustuslik peatumise märguande eiramine, mootorsõiduki juhtimine seisundis, kus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,49 mg/l ning mootorratta juhtimine veendumata selle ohutuses, mille tulemusel sõitis pihta politsei sõidukile, põhjustades varalise kahjuga liiklusõnnetuse. Kohus ei tuvastanud teo õigusvastasust, süüvõimetust ega süüd välistavaid asjaolusid ning leidis, et menetlusalune isik tuleb süüdi tunnistada ja toimepandud süütegude eest teda karistada. Maakohus leidis, et isik on temale etteheidetud nõuete rikkumisest kahel juhul pannud teo toime tahtlikult ning ühel juhul ettevaatamatusest, isiku süü on suur ning teda on ka varasemalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud. Seetõttu tuleb tema suhtes kohaldada KarS § 63 lg 1, sanktsiooni maksimaalses määras, ehk 30-päevase arestiga. Lisakaristuse kohaldamist põhjendas maakohus sellega, et varasemalt kohaldatud karistused ei ole olnud piisavad täitmaks KarS § 56 lg 1 ettenähtud eesmärki mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Seetõttu tuleb kohaldada lisaks põhikaristusele ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. LS § 234 lg 2 võimaldab kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtu hinnangul tuleb M. Penjamilt võtta temalt juhtimisõigus ära 12 kuuks. Maakohtu hinnangul vastab 12-kuuline juhtimisõiguse äravõtmine isiku poolt toime pandud rikkumise raskusele ja tema süü suurusele ning arvestab asjaoluga, et tegemist ei ole isiku esmakordse tõsise liiklusrikkumisega. Kohtu hinnangul näitas isiku käitumine üldohtlikkust nii enda kui kaasliiklejate suhtes ning tema ükskõiksust kehtivate liiklusreeglite järgimisse, tema põgenemine ametniku eest ja seda suure liiklustihedusega teel ning ilmselgelt liikluskiirust ületades. Samuti arvestas kohus M. Penjami poolt kohtuistungil avaldatuga, et lubade äravõtmise osas ei olevat tal midagi. Nimetatust järeldas kohus, et juhtimisõiguse ära võtmise sanktsiooni maksimaalsest määrast väiksemas määras, ei omaks M. Penjami suhtes vajalikku eripreventiivset mõju. 2. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Penjam. M. Penjam ei nõustu sellega, et ta on süüdi avarii põhjustamises. Loogiliselt võttes ei saa mootorrattaga külg ees autole otsa sõita. Tegelikult sõideti temale külje pealt sisse ning selle avarii põhjustajaks oli politsei. Avarii tagajärjel sai kannatada tema jalg. Samuti vaidlustab M. Penjam kohtuotsust mõistetud karistuse osas, leides, et karistus oli liiga karm. Ta ei vaidlusta temale maakohtu poolt karistuseks mõistetud aresti, kuid leiab, et load võiksid talle alles jääda. Oma seisukohta põhjendab M. Penjam sellega, et kui ta tööl ei käi, ei saa ta maksta ka elatist oma kolmele lapsele ja palub tühistada maakohtu otsus osas, millega võeti ära tema juhtimisõigus. Täiendavalt märgib M. Penjam, et tema kaitsjaks on Viktor Turkin, kelle kontaktandmed lisas apellatsiooni. M. Penjam palub veelkordselt üle vaadata temalt lisakaristusena ära võetud juhtimisõigus, vastasel korral pöördub ta tema suhtes toimepandud rikkumiste osas Euroopa Inimõiguste Kohtusse. 3. Tallinna Ringkonnakohtu 05.06.2017. a määrusega jäeti M. Penjami apellatsioon käiguta ja anti tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks kuni 15.06.2017 seoses sellega, et M. Penjam ei olnud apellatsioonismärkinud, kas ta soovib kohtuistungist osa võtta. 4. 14.06.2017 kõrvaldas M. Penjam apellatsioonis esinenud puuduse, märkides, et ta soovib kohtuistungist osa võtta. 2
(4)- 16.06.2017 teatas kohtuväline menetleja, et ei osale Tallinna Ringkonnakohtu 26.06.2017 toimuval kohtuistungil.
- Ringkonnakohus võttis ühendust M. Penjami poolt väidetavalt tema kokkuleppel kaitsjaga Viktor Turkiniga, kes selgitas, et M. Penjamiga tal kokkulepe kaitsekohustuse täitmiseks puudub. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud väärteomenetlusõigust. Maakohtu otsus on põhjendatud ning maakohtu poolt mõistetud karistus vastavuses väärteo raskuse ja menetlusaluse isiku käitumisega, mistõttu puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohti tulenevalt apellatsioonis esitatud etteheidetest järgnevalt.
- Esmalt selgitab ringkonnakohus, et tulenevalt VTMS § 146 vaatab ringkonnakohus apellatsiooni läbi kaebuse piirides. Apellatsioonis ei nõustu M. Penjam sellega, et ta on süüdi avarii põhjustamises. Seega vaidlustab M. Penjam sisuliselt maakohtu järeldust, et M. Penjami on rikkunud LS § 223 lg 1 ning on juhtinud mootorratast veendumata selle ohutuses, mille tulemusel sõitis pihta politsei sõidukile, põhjustades varalise kahjuga liiklusõnnetuse. Nimetatust saab järeldada, et M. Penjam taotleb maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Ringkonnakohus selgitab, et esmase tõendite hindamise kohustus lasub maakohtul ning ringkonnakohus hindab tõendeid ümber vaid siis, kui selleks esinevad veenvad põhjused. Käesoleval juhul ei ole M. Penjam maakohtule ette heitnud tõendite hindamisel esinevaid puudusi ega põhjendanud vähimalgi määral, miks maakohtu järeldused olemasolevate tõendite hindamisel on väärad. Kohus ei ole M. Penjamile ette heitnud justkui ta oleks külg ees sõitnud autole otsa, vaid ta soovis politseiautost põgenemiseks mööda põigata, kuid ei sooritanud korrektselt, mille tagajärjel sõitis politseiautole otsa. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjalikult analüüsinud tunnistaja ütlusi ning sõidukite paiknemise ja avarii põhjustamise tagajärjel sõidukil olevate kahjustuste fikseerimise fotosid sündmuskohal. Ringkonnakohus leiab, et esitatud tõendeid kogumis hinnates on maakohus asunud põhjendatult seisukohale, et M. Penjam põhjustas ettevaatamatusest avarii, millega tekitas varalist kahju. Eeltoodust tulenevalt järeldab ringkonnakohus, et nii esitatud apellatsiooni väite kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt, ei ole võimalik leida veenvaid argumente M. Penjami LS § 223 lg 1 järgi süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks.
- Seonduvalt M. Penjamile mõistetud karistuse vaidlustamisega märgib ringkonnakohus, et kuivõrd apellatsioonis vaidlustatakse vaid lisakaristuse mõistmist ning mõistetud aresti apellant ei vaidlusta, ei vaata ringkonnakohus maakohtu otsust läbi M. Penjamile mõistetud aresti osas. Tulenevalt VTMS § 146 lg-st 2 väljub ringkonnakohus apellatsiooni piiridest vaid juhul kui esineb väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on raskendatud menetlusaluse isiku õigusi. Käesoleval juhul ei ole maakohtu poolt sellised rikkumised tuvastatavad. M. Penjam leiab apellatsioonis, et karistus lisakaristuse näol on liiga raske. Põhjendustes märgib M. Penjam, et kui ta tööl ei käi, ei saa ta maksta ka elatist oma kolmele lapsele. Ringkonnakohtu arvates ei ole kaebuses välja toodud selliseid asjaolusid, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise lisakaristuse osas. Nimelt, M. Penjami puhul on tegemist isikuga, keda on 3
(4)ka varem samaliigilise liiklusrikkumise toimepanemise eest karistatud, kuid kes on jätkanud analoogsete süütegude toimepanemist. Sedapuhku on ta pannud toime liiklusrikkumise, mida iseloomustab tema käitumine üldohtlikul viisil, nii enda kui kaasliiklejate suhtes ning tema ükskõiksus kehtivate liiklusreeglite järgimisse. Seega on M. Penjami tegu äärmiselt taunitav, sest sellega seati ohtu kaasliiklejate elu ja tervis ning oleks võinud kaasneda ka äärmiselt rasked tagajärjed. Seetõttu tuleb nõustuda, et ainuüksi põhikaristusena arest, mis M. Penjam suhtumist arvestades, talle ebamugavast ei valmista, ei oleks piisav isiku poolt edaspidiste õigusrikkumiste ärahoidmiseks. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu järeldusega, et kuivõrd kohtuistungil M. Penjami väljendatud seisukohast tulenevalt, ei morjenda teda ka lubade äravõtmine, siis karistuse eesmärgi saavutamiseks on põhjendatud temale lisakaristuse mõistmine maksimaalses, s.o 12 kuu, määras. Seega on lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine käesoleval juhul põhjendatud ja kooskõlas isiku süü suurusega. M. Penjam väidab küll esitatud kaebuses, et juhtimisõiguse äravõtmisega, ei saa ta käia tööl ning seega maksta elatist kolmele lapsele. Selline seisukoht on ringkonnakohtu hinnangul paljasõnaline ja otsitud. Väärteoasja materjalidest ega ka esitatud apellatsioonist ei nähtu, et M. Penjam töötaks sellisel ametikohal mis eeldaks tööülesannete täitmist mootorsõidukiga ja seega sõiduõiguse olemasolu vajalikkust. Materjalide kohaselt töötab ta P OÜ-s XXX. Nimetatud ettevõte asub XXX Tallinnas ning arvestades asjaoluga, et M. Penjam elab XXX Tallinnas, siis on võimalik tööl käia ka ühistranspordiga. Seega puudub alus arvata, et juhtimisõiguse äravõtmine takistab tal sissetuleku teenimist ja sellest tulenevalt ka lastele ülalpidamise maksmist. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt märkida, et süütegude toimepanemine ja nende eest mõistetav karistus ei pea süüdlase jaoks olema mugav, vaid selle teatud määral elukorraldust muutev ja ebamugavust kaasa toov mõju peabki suunama isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. M. Penjami elukorraldus on mõnevõrra raskendatud just tema enda käitumisest tingitult ning tema poolt süütegude korduv toimepanemine on kaasa toonud tema karistamise vajaduse, mis mõnevõrra mõjutab tema igapäevaseid tegemisi ja elukorraldust üldiselt. Eeltoodu põhjal ei pea ringkonnakohus põhjendatuks M. Penjami apellatsioonis esitatud taotlust mitte võtta talt ära juhtimisõigust. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks ega põhjendatuks isegi vähendada lisakaristuse määra. 10. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 8. mai 2017. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4
(4)