Obsah (4)

§ 112§ 37§ 111§ 201

MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk 21.06.2017, Tartu 3-17-365 Aleksei Pokrase kaebus Viru Vangl

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud aluse esinemise kontrollimiseks võtta arvesse kaebaja sissetulekud ja kulud ajavahemikul 10.10.2016 kuni 09.02.2017. Vaadeldaval ajavahemikul oli kaebaja sissetulek 30 eurot. Õigustatud on kaebaja sissetulekust maha arvata isikukonto väljavõttest nähtuvad kinnipidamised rahaliste nõuete fondi ja vabanemisfondi, so 21 eurot. Lisaks on õigustatud maha arvata konto väljavõttelt nähtuvad reaalselt tehtud muud kulutused täies ulatuses e. 10 euro ja 82 sendi ulatuses. Järelikult oli kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 91 senti ((30-31,82)÷4×2), mida nõutav riigilõiv ületab. Selle põhjal luges halduskohus kaebaja maksejõuetuks. Siiski ei olnud halduskohtu hinnangul kaebajale menetlusabi andmine põhjendatud, sest puudub piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine oleks edukas. Kaebaja märkis kaebuses, et kõik asjaolud ja põhjendused on ta juba välja toonud vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses, mille kohaselt tekkis kahju sel teel, et kaebajale ei antud 08.10.2017 hommikuse loenduse ajal arsti poolt määratud tablette. Valvuri sõnul ravimipinalis tablette ei olnud. Kaebaja sõnul valvur ravimipinalit ei kontrollinud. Hiljem sai kaebaja küll tabletid, kuid meditsiiniõde ei kutsutudki. Eelnevaga ei võimaldatud kaebajale vältimatut abi ja tema tervisele tekitati kahju. Viru vangla on 12.01.2017 vastuses kahju hüvitamise taotlusele leidnud, et kaebaja käsitlus toimunust on suuresti meelevaldne, kuid vangla tegevuses võis esineda puudujääke ning vangla on kaebaja ees vabandanud. Kaebaja esitas hüvitamisnõude (

§ 37

lg 2 p 4) ja halduskohus leidis, et kaebajale ei ole tekkinud käesoleva kohtuasja asjaoludel ja olemasoleva materjali pinnalt sellist mittevaralist kahju, mis kuuluks hüvitamisele rahas. Kaebajale tekitatud tervisekahju ei ole tõendatud ning kaebaja ise ei ole vastavasisulisi tõendeid ka esitanud. Kohus palus vastustajal esitada perioodi 08.10.2016-18.10.2016 kohta kaebaja tervisekaardi väljavõtted, kuid sellest perioodist nähtub vaid üks kanne tervisekaarti (13.10.2016), mis kaebaja väidetavaid kaebusi seoses 08.10.

1. a intsidendiga ei kajasta. Samuti ei ole sissekandes fikseeritud kaebaja tervisele kaasnenud kahjulikke tagajärgi. Kaebaja inimväärikusele tekitatud kahju osas leidis 2 halduskohus, et kirjeldatud asjaoludel olid kaebaja väidetavad kannatused lühiajalised (ei saanud tablette 08.10.2016 kell 10:00-15:00). Riigikohus asus oma 06.06.
2. a otsuses asjas nr 3-3-1-27-02 seisukohale, et kuigi PS § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele, tuleb silmas pidada, et PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine ning, et mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Kohus arvestaski seda , et Viru Vangla on kaebaja ees vabandanud.

§ 111

lg 1 kohaselt peab lisaks kaebaja maksejõuetusele olema piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Halduskohtu hinnangul ei olnud eeldused selleks piisavad ja esitatud hüvitamiskaebus ei kuuluks ilmselt rahuldamisele. Seega jättis halduskohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. A. Pokras esitas 30.05.2017 määruskaebuse, milles märgib, et halduskohtu 25.05.
2. a määrus tuleb tühistada, sest jättes tema, kui maksejõuetu isiku riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata, jättis halduskohus ta ilma ka oma õiguste kaitse võimalusest, mis on EIÕK art 6 ja 13 rikkumine.
3. Tartu Halduskohus võttis 09.06.
4. a määrusega A. Pokrase määruskaebuse Tartu Halduskohtu 25.05.
5. a määrusele menetlusse, ei rahuldanud määruskaebust ja edastas selle koos materjalidega Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud määruses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4, § 203 lg 2).

Seoses määruskaebusega märgib ringkonnakohus järgmist. 8. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi kaebaja isikukonto väljavõttest nähtuvalt ei ole talle maksejõuetuse tõttu menetlusabi andmine

§ 112

alusel keelatud, ei ole maksejõuetus üksi alati piisav alus menetlusabi andmiseks.

§ 111

lg 1 kohaselt peab kohus menetlusabi taotluse lahendamisel lisaks arvestama sellega, kas on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Kui kaebaja menetluses osalemist ei saa pidada perspektiivikaks, ei anta

§ 111

lg 1 kohaselt taotlejale menetlusabi ka juhul, kui tema majanduslik seisund ei võimalda tal iseseisvalt menetluskulusid tasuda.

1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleval juhul puudub piisav alus eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine oleks edukas. Sarnaselt halduskohtuga leiab ringkonnakohus esitatud materjalide pinnalt, et kaebusest ei nähtu veenvaid põhjendusi, mis lükkaksid ümber Viru Vangla 12.01.
2. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses toodu ning ka muud asjas olemasolevad materjalid ei anna alust eeldada, et käesolevas asjas välja toodud 08.10.
3. a loenduse järgselt toimunu tingiks kaebaja kaebuse rahuldamise ja talle rahalise hüvitise väljamõistmise. Kui kaebaja siiski soovib, et halduskohus tema hüvitamiskaebust sisuliselt menetleks, tuleb tal tasuda riigilõiv 60 eurot, nii, nagu halduskohus vaidlustatud määruse resolutsiooni p-s 2 märkis, mistõttu ei takista

§ 111lg 1 kohaldamine iseenesest veel kuidagi kaebaja õigust kohtusse pöörduda.

Eeltoodust tulenevalt ei ole alust ka määruskaebuses väidetul, et käesoleval juhul, s. o juhul, kui kaebajat ei vabastata riigilõivu tasumise kohustusest, on tegemist kohtule juurdepääsuõiguse riivega 3 (EIÕK art 6 lg 1) ning kaebajal puudub seetõttu ka tõhus õiguskaitsevahend oma õiguste ja vabaduste kaitseks (EIÕK art 13). Nagu juba öeldud, ringkonnakohus sellise kaebaja seisukohaga ei nõustu ja leiab, et riigilõivu tasumise kohustusest ei saa veel tuletada EIÕK art 6 lg 1 rikkumist ning kaebajal on olnud võimalik pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks haldusorgani poole ja ka kohtusse. EIÕK art 13 ei eelda samuti, et see õigus peaks olema tagatud absoluutsena. Ka Riigikohus on leidnud, et PS § 15 lg 1 lausest 1 tulenev igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine (näiteks riigilõivu tasumise nõude abil) on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (vt. näiteks RKHK 04.06.2013. a määrus asjas nr 3-3-1-86-12, p 11). 10. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus A. Pokrase määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.05.2017. a määruse muutmata. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ 4 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/