Obsah (5)

§ 33§ 25§ 14§ 37§ 38

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Liis Arrak, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 12. mai 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-34555 Ts

) § 33 lg-st 3 tulenevalt kostjate ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist kostja II osale ühisomandist.

1. 05.09.2013 menetlusdokumendis täpsustas hageja, et kinnistule on seatud hüpoteek summas 4 000 000 krooni (s.o 255 646,60 eurot) Nordea Bank Finland Plc kasuks ja hüpoteek summas 1 490 000 krooni (s.o 95 228,36 eurot) LBJ Invest OÜ kasuks. Hageja leidis, et kinnistu väärtus on võrdne seda koormavate laenukohustustega, millised oleks ühisvara jagamisel otstarbekas jätta selle abikaasa kanda, kellele jääb kinnistu. Kuna hageja taotleb kinnistu jätmist kostja II kanda, siis ei peaks viimaselt kostja I kasuks hüvitist välja mõistma. 05.02.2014 menetlusdokumendis märkis hageja, et tsiviilasjas nr 2-10-40740 on jõustunud määrus, mille kohaselt on kostja II kohustatud täiendavalt tasuma hagejale 13 362,62 eurot. Ka seda nõuet ei ole õnnestunud kostjal II lahusvara puudumise tõttu täita olenemata sellest, et nõude osas on algatatud täitemenetlus. 26.02.2014 ja 13.10.2014 täpsustas hageja, et kuna kinnistule seatud hüpoteekidega tagatud nõuded on oluliselt väiksemad kinnistule seatud hüpoteekidest, ületab kinnistu väärtus selgelt seda koormavate rahaliste kohustuste summat. Hüpoteeklaen OÜ vastusest nähtuvalt on antud laenu äriühingule G OÜ 17 382,63 eurot (LBJ Invest OÜ on andnud hüpoteegi koos seda tagava nõudega üle Hüpoteeklaen OÜ-le), seega ei ole tegemist abikaasade ühiskohustusega ning seda ei saa jagada. Kinnistu jätmisel kostja II ainuomandisse on põhjendatud jätta kinnistut koormav laenukohustus Nordea Bank Finland Plc ees kostja II ainukohustuseks. Kinnistu jäämisel kostjale II tuleb mõista kostja I kasuks välja hüvitis selliselt, et kummalegi abikaasale jääks vara väärtusega 50 % ühisvarast. Õiglase hüvitise väljamõistmiseks tuleb kinnistu turuväärtusest (s.o 415 000 eurot) maha arvestada laenukohustused (s.o laenukohustus Nordea Bank Finland Plc ees summas 138 228 eurot ja Hüpoteeklaen OÜ ees summas 17 382,63 eurot ja rahaline kohustus Danske Bank A/S ees tulenevalt kohtuliku hüpoteegi summast 46 632,11 eurot) ja jagada netovara väärtus kahega. Arvestades eelnevat, kujuneb õiglase hüvitise suuruseks 106 378,63 eurot. Kostjate vastuväited
2. Kostja I vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata. Hagiga taotletava eesmärgi saavutamine pole võimalik.

§ 33lg-s 3 sätestatud eeldused ühisvara jagamiseks ei ole täidetud.

Hagejal ei ole kostja II vastu nõuet ning seega puudub hagejal õigus nõuda ühisvara jagamist. Hageja nõue kostja II vastu on lõppenud tasaarvestuse avaldusega. Lisaks on kinnistu asukohaga XXX seltsinguvarana EN ja kostjate ühisomandis (kinnistusraamatu kanne on selles osas ebaõige). Seltsinglaste ühisvara ei ole võimalik hageja soovil jagada. Hageja ei ole tõendanud, et kostja II varast väidetava kohustuse täitmiseks ei piisa. Võlausaldaja avalduse alusel ei ole võimalik jagada abikaasade ühisvara, kui võlgnik saaks kustutada oma nõude lahusvara arvel. Kostja I leidis, et ühisvara tuleks selle jagamisel jätta kostjale I ja EN-le, kes kinnistul elavad ning muu vara (nt äriühingute osad) tuleks jätta kostjale II.

1. Kostja II vaidles 28.01.2014 esitatud vastuses hagiavaldusele vastu ja märkis, et ühineb oma abikaasa esitatud vastuväidetega. Juhul, kui otsustatakse vara jagada, siis jääb kostja II selle juurde, et krunt ja maja peavad jääma neile, kes seal elavad, aga firmade osad talle. Kostja II ei vaidle vastu sellele, kui krunt ja maja jäävad tema abikaasale ja ämmale. Arvestades hüpoteeke on kinnistu maksumus võrdne nulliga. Kostja I vastuhagi ja selle põhjendused 3
2. 21.12.2014 ja 23.04.2015 esitas kostja I vastuhagi, mille menetlemisest maakohus keeldus. 14.08.2015 esitas kostja I hageja ja kostja II vastu vastuhagi, milles palus ühisvara mitte jagada ning juhul, kui kohus sellega ei nõustu, siis jätta kinnistu ja seda koormavate hüpoteekidega tagatud kohustused Nordea Bank Finland Plc ja LBJ Invest OÜ ees kostja I ainuomandisse. Äriühingute OÜ T, G OÜ ja OÜ T osad palus kostja I jätta kostja II ainuomandisse. Kostja I palus ühisvara jagamisel mitte välja mõista rahalisi hüvitisi kummaltki abikaasalt teise abikaasa kasuks ning kui kohus sellega ei nõustu, siis mõista välja õiglane hüvitis. Harju Maakohus jättis 25.08.2015 määrusega vastuhagi kostja II vastu menetlusse võtmata, kuna TsMS § 373 lg 1 kohaselt ei saa kostja I esitada vastuhagi kaaskostja vastu.
3. Kostja I märkis, et jääb varasemalt väljendatud seisukohtade juurde. Hageja ei ole realiseerinud muud kostja II vara ega tõendanud, et kostja II varast nõude rahuldamiseks ei piisa. Kinnistu, mida hageja soovib jagada, ei kuulu abikaasadele, vaid seltsinglastele. Ühisvara ei tohiks jagada enne, kui tsiviilasjas nr 2-14-13786 selgub selle koosseis. Kui kohus otsustab vara jagada, palub kostja võtta arvesse, et tema, tema ema ja tütre ning tütrepoja elukohaks on elamu, mis asub aadressil XXX. Kostja II elukoht on Londonis. Kinnistuga mitteseotud vara on põhjendatud jätta kostjale II. Menetlusosalised on ühisel meelel, et hüpoteekidega koormatud kinnistu väärtus on 0 eurot. Seega puudub hagejal õigustatud huvi jätta see kostjale II, kuna kinnistule sissenõude pööramine ei tooks varalist kasu. Võrreldes poolte huve (hageja ei saa midagi olulist juurde, aga kostja I, tema soliidses vanuses ema, tütar ja 7-aastane tütrepoeg jäävad kodutuks) oleks raske leida põhjust, miks peaks kinnistu jääma kostjale II, kes seal ei ela. Hageja vastuväited vastuhagile
4. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Aluseid vara jagamata jätmiseks ei esine. Väide, et kostjal II on lahusvara, mille arvelt saab täita hageja nõude, on tõendamata. Kinnistu puhul on tegemist kostjate ühisvaraga ning väited, et see kuulub seltsinglastele, ei ole õiged. Ebaõige on ka info, et kostja II elukoht on Londonis. Hageja on esitanud hulgaliselt tõendeid, et tema elukoht on kinnistul asuv elamu XXX. Käesoleval juhul on hageja rahaline nõue võimalik rahuldada vaid juhul, kui kinnistu jäetakse kostjale II või kui see müüakse avalikul enampakkumisel. Kinnistu jätmisel kostjale I peaks kostja I tasuma kostjale II enamsaadud vara eest rahalise hüvitise, mis on minimaalselt 106 378,63 eurot, kostja I on aga menetlusabi taotluses kinnitanud, et tal puudub vara, mille arvelt oleks võimalik sellises summas hüvitise tasumine. Eksitav on ka väide nagu ei oleks poolte vahel vaidlust selles, et kinnistu väärtus on
5. Asjas koostatud eksperthinnangu kohaselt on kinnistu väärtuseks 415 000 eurot ja ühtegi vastupidist kinnitavat tõendit asjas esitatud ei ole. G OÜ, T OÜ, T OÜ osade ühisvarana jagamine ei ole võimalik. Hagis nimetamata ühisvara ei saa vastuhagi alusel jagada. Lisaks ei ole kostja I tõendanud osade väärtuse suurust. Osadel puudub igasugune väärtus. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
6. Harju Maakohus rahuldas 17.12.2015 otsusega hagiavalduse ja jättis kostja I vastuhagi rahuldamata. 07.01.2016 määrusega parandas maakohus kohtuotsuse resolutsiooni punktides 4 ja 5 ebatäpsused (määrus jõustus Riigikohtu 25.01.2017 määrusega). Maakohus luges kostjate ühisvaraks kinnistu asukohaga XXX, registriosa nr XXXXXXXX ning lõpetas abikaasade ühisomandi eelnimetatud kinnistu osas selle müümisega avalikul enampakkumisel. Maakohus määras, et kinnisasja müügist saadud raha tuleb jagada abikaasade vahel võrdsetes osades ja müügist saadud rahast tuleb täita tsiviilasjas nr 2-1040740 tehtud lõpplahendite resolutsioonis toodud kostja II kohustus hagejale. Maakohus 4 jättis menetluskulud kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud summas 7362 eurot (sh riigilõiv 350 eurot, ekspertiisikulud 450 eurot, kohtutäituri tasu 242 eurot, õigusabikulud 6320 eurot) ja viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
7. Maakohtu otsuse kohaselt puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2013 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-10-40740 (jõustunud 17.04.2013) mõisteti kostjalt II hageja kasuks välja 65 883,13 eurot. Kostja II ei täitnud eelviidatud kohtuotsusest tulenevat rahalist kohustust, mistõttu esitas hageja 22.07.2013 täitmisavalduse kostja II suhtes täitemenetluse algatamiseks ning vaatamata täitemenetluse algatamisele ei ole kohtuotsusest tulenevat hageja nõuet kostja II vastu seni täita õnnestunud. Kostja II on alates 09.02.1980 abielus kostjaga I ning nende ühisvara hulka kuulub kinnistu asukohaga XXX, registriosa nr XXXXXXXX. Kostjad on 23.05.2013 sõlminud abieluvaralepingu, millega kostjad on lõpetanud nende vahel kehtiva varaühisuse varasuhte ja kehtestanud uue varasuhtena varalahususe varasuhte. Kinnistu jagamise vajalikkuse osas pooltel hagile vastuväiteid ei ole. Pooled vaidlevad ühisvara jagamise viisi osas.
8. TMS § 14 lg 1 kohaselt on sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Kinnistu kuulub kostjate ühisvara hulka, kuid käesoleval juhul on kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-10- 40740 tehtud vaid ühe abikaasa (kostja II) suhtes, samuti puudub teise abikaasa nõusolek kinnistule sissenõude pööramiseks, mistõttu ei ole kuni kostjate ühisvara jagamiseni sissenõude pööramine kinnistule lubatav. TMS § 14 lg 2 kohaselt võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist.

§ 33

lg 3 kohaselt muude kohustuste eest vastutab kumbki abikaasa oma lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga. Võlausaldaja võib nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. Vaatamata kostja II suhtes täitemenetluse algatamisele ei ole õnnestunud kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-10-40740 tulenevat hageja nõuet kostja II vastu täita kostjal II lahusvara puudumise tõttu.

§ 25

kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused.

§ 14

lg 1 (enne 01.07.2010 kehtinud

redaktsioon) kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Riigikohtu lahendite nr 3-2-1-42-13 ja nr 3-2-1-36-11 kohaselt tuleb varaeseme kuulumine ühisvara hulka kindlaks teha vara omandamise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Kinnistu omandati kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt 19.04.2005, s.o kostjate abielu kestel, seega on

§ 14

lg 1 (enne 01.07.2010 kehtinud

redaktsioon) kohaselt tegemist kostjate ühisvaraga, mida kinnitab ka 23.05.2013 omandiõiguse tunnistus. 13.

§ 37

lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 kohaselt, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Maakohus asus seisukohale, et olukorras, kus ühel poolel ei ole raha teisele poolele tema osa hüvitamiseks, on õiglane ja mõlema poole huvides kinnisasja müümine avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagamine kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele (vt RKTKo nr 3-25 1-95-12). Seega ei ole vajalik käsitleda kinnistut koormavat laenukohustust ja kostja I vastuhagis toodud ühisvara jagamise nõuet. Kostja I on ka vastuhagis kinnitanud, et üks abikaasadest ei peaks teisele abikaasale hüvitist maksma. Kostja II majanduslikku võimetust teisele poolele tema osa kinni maksmiseks, on kostja II jooksvalt asja menetluse jooksul kinnitanud, soovides menetluses menetlusabi vahendite puudumise tõttu. Menetluses on hinnatud kinnisasja turuväärtuseks 415 000 eurot. Kuna hageja ja kostja I on ühisvara jagamise viisi osas väga erinevatel seisukohtadel, oli kohtu arvates pooli arvestav jagamise viis, müüa kinnistu avalikul enampakkumisel, kus selgub ka kinnistu õige ja täpne hetkehind. Kuna kohus rahuldas hageja poolt taotletud kinnisaja müümise avalikul enampakkumisel, siis ei pidanud kohus vajalikuks käsitleda teisi taotletud kinnisasja jagamise viise ning märkis, et hagi rahuldamise tõttu jääb vastuhagi rahuldamata.

1. Hageja palus välja mõista menetluskulud kokku summas 7362 eurot, sh riigilõiv summas 350 eurot, ekspertiisikulud summas 450 eurot, kohtutäituri tasu summas 242 eurot ja õigusabikulud summas 6320 eurot. Kohus märkis, et antud asjas oli määratud ca 10 kohtuistungit, kus hageja esindaja on materjale ja taotlusi ettevalmistanud ning kohtuistungitel osalenud. Maakohus andis 10.11.2015 kohtuistungil kostjale tähtaja menetluskuludele vastata, kuid kostja ei ole vastuväiteid esitanud. Kohus leidis, et hageja poolt kantud menetluskulude näol on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga, milline kuulub kostjatelt hageja kasuks solidaarselt väljamõistmisele. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
2. 12.01.2016 esitas kostja I Harju Maakohtu 17.12.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule.
3. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus otsuse tegemisel lähtunud üksnes hageja huvist ning on eiranud teiste menetlusosaliste huve. Samuti pole kohus edastanud kostjatele hageja menetlusdokumente või küsinud hageja taotluste osas kostjate seisukohti. Kohtuotsusest ei ole jälgitav, kuidas on kohus jõudnud seisukohani, et kostja II elab Eestis. Selline seisukoht on vastuolus asjas kogutud tõenditega.
4. Kostja I ei ole nõus otsuse resolutsiooni p-s 1 märgituga, et hageja nõue on rahuldatud, aga kostja I vastuhagi on justkui jäetud rahuldamata. Kui kohus asus ühisvara jagama, ja kui kostja I taotles vastuhagis ühisvara jagamist, siis on ka vastuhagi rahuldatud osaliselt. Tegelikult on ka hageja nõue rahuldatud vaid osaliselt, kuna kohus jagas küll ühisvara, kuid valis hageja taotletust teistsuguse jagamise viisi. Antud küsimusest sõltub menetluskulude jaotus. Üldjuhul jäetakse ühisvara jagamise asjades, kus vastaspool esitab vastuhagi, menetluskulud poolte endi kanda, sest kohus rahuldab sellises olukorras ka vastuhagi.
5. Kohus pidanuks asja õigeks lahendamiseks ja erinevates asjades tehtud otsustes vastuolude välistamiseks ära ootama, millega lõpeb tsiviilasi nr 2-14-13786, kuna selles asjas selgub, kas kinnistu on ainult abikaasade ühisomandis või on ühisomanikuks ka EN. Tallinna Ringkonnakohus on 24.12.2015 tsiviilasja nr 2-14-13786 otsuse p-s 62 märkinud, et kõnealune kinnistu on EN ja abikaasade ühisomandis, ja seega tuleb kinnistut jagada nende kolme (mitte ainult abikaasade) vahel. Kohus märkis otsuses ebaõigesti, et asjas ei vaielda, et kõnealune kinnistu kuulub abikaasadele. Selles on vaieldud algusest peale.
6. Kohtu valik ühisomandi lõpetamise viisi osas on arusaamatu. Kohus ei tohtinud valida sellist viisi, mida pooled ei taotlenud. Lisaks pidi kohus ühisvara jagamisel arvestama mitte ainult hageja õigustega, vaid võtma arvesse ja kaaluma ka teiste menetlusosaliste huve, sh 6 ka kostja I põhiõigust eluaseme puutumatusele. Hageja nõude rahuldamiseks oli võimalik jätta kinnistu kostjale I ja mõista temalt välja hüvitis, mille arvel saaks hageja nõude rahuldada. Kohus märkis otsuses valesti, et pooled ei vaidle kinnistu jagamise vajalikkuse osas. Kostjad on algusest peale väitnud, et kinnistu jagamise nõude eeldused pole täidetud ja nõude rahuldamiseks tuleb kasutada muud vara (nt osaühingute osad). Kohtuotsuse resolutsiooni p-s 4 ei ole arvestatud seda, et 60 % kinnistu omandamise kuludest oli kantud EN vahenditest, seega ei saa kinnistu selles osas mitte kuidagi kuuluda abikaasade ühisvara hulka. Kohus ei ole seda asjaolu üldse käsitlenud. Lisaks tasutakse kohtuotsuse resolutsiooni p 5 kohaselt kostja II võlgnevus mitte tema osa arvel, vaid kogu kinnistu müügist saadud rahast. Kostja I ei saa sellega nõustuda, kuna tegemist on ainult kostja II võlgnevusega. Eelnevalt peaksid olema võetud maha hüpoteekide I ja II summad ning alles seejärel saaks jagada raha abikaasade vahel ning alles siis saaks kostjale II jäetavast osast kustutada võlgnevuse hageja ees. Kostja I osa arvel ei saa kostja II lahuskohustusi mitte kuidagi täita.
7. Kohus jättis ebaõigesti menetluskulu kostjate kanda. Iga menetlusosalise menetluskulud oleks tulnud jätta tema enda kanda, kuna iga menetlusosalise nõue on rahuldatud osaliselt ja selline kulude jaotus vastaks väljakujunenud praktikale. Lisaks ei ole kohus analüüsinud menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Õige ei ole kohtu märge, et kostja I ei ole menetluskulude suurusele vastu vaielnud. Vastuväide oli esitatud kohtuistungil ja samuti on kostja I esitanud vastuväiteid menetluskulude osas ka varem, mh seoses mittevajaliku ekspertiisiga ja hageja esindaja tunnitasuga. Vastus apellatsioonkaebusele
8. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse (koos Harju Maakohtu 07.01.2016 vigade parandamise määrusega) muutmata.
9. Kostja II apellatsioonkaebusele seisukohta ei esitanud. Vastuapellatsioonkaebus
10. 28.03.2016 esitas hageja Harju Maakohtu 17.12.2015 otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega otsuse resolutsiooni p-s 4 ei ole märgitud, millise kinnisasjaga on tegemist ega ole nimetatud abikaasade nimesid ning osas, millega otsuse resolutsiooni p-s 5 ei ole märgitud lahendi numbrit, millest tuleneb kostja II kohustus hageja ees. Hageja palus teha tühistatud osas uue otsuse, millega märkida otsuse resolutsiooni p-s 4, et: „Jagada resolutsiooni p. 3 nimetatud kinnisasja müügist saadud raha abikaasade kostja I ja kostja II vahel võrdsetes osades.“ ning märkida otsuse resolutsiooni p-s 5, et: “Eelnimetatud resolutsiooni p. 3 nimetatud kinnisasja müügist saadud rahast täita tsiviilasjas nr 2-10-40740 tehtud lõpplahendite resolutsioonis toodud kostja II kohustus hagejale.“. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on Harju Maakohus parandanud 07.01.2016 määrusega hageja taotlusel kohtuotsuse resolutsioonis ilmsed ebatäpsused, kuid kostja I on esitanud määruse peale määruskaebuse ning maakohtu määrus ei ole jõustunud. Seetõttu pidas hageja vajalikuks esitada samasisulise vastuapellatsioonkaebuse.
11. 31.03.2017 esitas hageja vastuapellatsioonkaebusest loobumise avalduse, kuna Harju Maakohtu 07.01.2016 määrus jõustus Riigikohtu 25.01.2017 määrusega. Hageja palus tagastada kaebuselt tasutud riigilõivu 300 eurot OK Incure OÜ arvelduskontole ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. 7
12. Kostjad ei esitanud vastuapellatsioonkaebusest loobumise avaldusele omapoolset seisukohta. Ringkonnakohtu seisukoht
13. Hageja esitas 28.03.2016 Harju Maakohtu 17.12.2015 otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus võttis menetlusse. Vastavalt TsMS § 644 lg-le 1 võib apellant apellatsioonkaebusest loobuda kuni asja arutamise lõpetamiseni. Hageja on 31.03.2017 esitanud avalduse vastuapellatsioonkaebusest loobumiseks. TsMS § 644 lg 3 kohaselt loetakse apellatsioonkaebusest loobumise korral, et apellant ei ole apellatsiooniastmes menetlustoiminguid teinud. Apellatsioonkaebusest loobumise korral ei saa apellant esitada enam uut apellatsioonkaebust sama apellatsioonieseme kohta ja kannab apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud. TsMS § 644 lg 5 kohaselt, kui kohus ei saa apellatsioonkaebusest loobumise korral menetlust teise poole kaebuse tõttu lõpetada, teeb kohus määruse, millega lõpetab menetluse selle apellatsioonkaebuse osas, millest loobuti. Sel juhul jätkatakse teise kaebuse osas menetlust. Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebusest loobumine tuleb vastu võtta ja vastuapellatsioonkaebuse osas menetlus lõpetada.
14. Kuigi apellatsioonkaebuse on esitanud vaid kostja I, käsitleb ringkonnakohus kaasapellandina ka kostjat II. Ühisvara jagamise menetluses tuleb tuvastada õigussuhe, mis ei ole tuvastatav ühe kostja suhtes eraldi (TsMS § 639 lg 2).
15. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
16. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on leidnud õigesti, et kinnistu asukohaga XXX, mille jagamist hageja taotles, kuulub kostjate ühisvara hulka ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale. Asjaolu, et maakohus ei oodanud enne lõpplahendi tegemist ära, millega lõpeb tsiviilasi nr 2-14-13786, milles EN taotles kinnistu osas ühisomandiõiguse tunnustamist, ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Põhjendamatud on kostja I väited, et kinnistu on seltsingulepingu alusel kostjate ja EN ühisomandis. Kostja I on esitanud koos apellatsioonkaebusega Tallinna Ringkonnakohtu 23.12.2015 otsuse tsiviilasjas nr 2-
17. Kuna esitatud ringkonnakohtu otsus on tehtud pärast asja lahendamist esimese astme kohtus ning omab asjas tähtsust, võtab ringkonnakohus esitatud tõendi TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel asja juurde. Tallinna Ringkonnakohtu 23.12.2015 otsus jõustus 30.05.
18. Kolleegiumi arvates on ebaõige väide, nagu oleks ringkonnakohus esitatud otsuses tuvastanud, et kinnistu on EN ja abikaasade ühisomandis. Otsusest nähtuvalt jättis Harju Maakohus EN hagi ühisomandi tunnustamise nõudes rahuldamata ning ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt saab vaidlusalust vara lugeda ühisvaraks seltsinglaste sisesuhtes, kuid kinnistu ühisomandiõigus seltsinglaste välissuhtes tõendamist ei leidnud. Lisaks märgib kolleegium, et asjaõigusseaduse § 641 sätestab, et kinnisomandi üleandmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Vaidlusaluse kinnistu ühisomanikena on kinnistusraamatusse kantud kostjad. EN ei ole kinnistusraamatusse omanikuna kantud. Seega ei ole EN kinnistu ühisomanik välissuhtes, s.o hageja suhtes. 8
19. TMS § 14 lg 2 tulenevalt võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist.

§ 33

lg 3 kohaselt võib võlausaldaja nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. Kuigi maakohus on otsuses ebaõigesti märkinud, et poolte vahel puudub vaidlus ühisvara jagamise vajalikkuse üle, on maakohus leidnud kolleegiumi hinnangul õigesti, et hageja on TMS § 14 lg 2 ja

§ 33

lg 3 järgi õigustatud nõudma ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist kostja II osale abikaasade ühisomandist. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hagejal Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2013 otsusest tsiviilasjas nr 2-10-40740 tulenevalt kostja II vastu nõue summas 65 883,13 eurot. 09.10.2013 määrusega on samas tsiviilasjas täiendavalt kostjalt II hageja kasuks välja mõistetud menetluskulude hüvitis summas 13 362,62 eurot (I kd lk 7, II kd lk 125). Hageja on algatanud eelnimetatud kohtulahendite alusel kostja II suhtes täitemenetluse, kuid nõudeid ei ole olnud võimalik kostjal II lahusvara puudumise tõttu täita. Hageja on esitanud kostja II poolt 27.01.2014 kohtutäiturile esitatud varade ja kohustuste nimekirja (II kd lk 118-123), millest nähtuvalt puudub kostjal II lahusvara, mille arvelt oleks võimalik hageja nõue rahuldada. Kostjad ei ole esitanud andmeid kostjal II niisuguse lahusvara olemasolu kohta, mis võimaldaks hageja nõuet täita. Kuna kostja II lahusvarast hageja nõuete rahuldamiseks ei piisa ning täitemenetlus ei olnud andnud tulemust, on hagejal ringkonnakohtu arvates õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist.

1. TsMS § 392 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt tuleb eelmenetluses eelkõige välja selgitada hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes ning menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus eelmenetluse ülesanded osaliselt täitmata, mis võis kaasa tuua ebaõige otsuse.
2. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja kohtumenetluses oma nõuet korduvalt täpsustanud. Viimati täpsustas hageja oma nõuet 13.10.2014 menetlusdokumendis, milles palus jagada kostjate ühisvara selliselt, et kinnistu asukohaga XXX jäetakse kostja II ainuomandisse, kostjalt II mõistetakse kostja I kasuks välja hüvitis õiglases summas, s.o 106 378,63 eurot, ja laenulepingust nr 09220123422 tulenev laenukohustus Nordea Bank Finland Plc ees jäetakse kostja II ainukohustuseks. Lisaks täiendas hageja hagiavaldust alternatiivse nõudega, taotledes ühisvara jagamist selliselt, et kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel ja laekunud vahenditest kantakse võrdne osa kummalegi kostjale, millest kostja II osast kantakse hagejale võlgnetav summa hagejale (IV kd lk 146-150). Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks TsMS § 394 kohaselt nõudnud kostjatelt hagi täiendamise kohta kirjalikku vastust. Samuti ei ole kohus kohustanud kostjaid hagi täiendamisele vastama suuliselt kohtuistungil TsMS §-s 395 sätestatud nõudeid järgides. Lisaks ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks hageja 13.10.2014 menetlusdokumendi kostjale II kätte toimetanud. 23.04.2015 kohtuistungi protokollist nähtuvalt on hageja viidanud sellele, et tema lõplik nõue on 13.10.2014 menetlusdokumendis. Kostja I palus täiendavat aega põhiistungiks valmistumiseks. Viidatud istungil lõpetas kohus asja sisulise arutamise. 27.04.2015 määrusega uuendas maakohus tsiviilasja menetluse (V kd lk 79-81, lk 84). 10.11.2015 kohtuistungi protokollist nähtuvalt on hageja kohtuistungil viidanud, et tema lõplik nõue on 13.10.2014 menetlusdokumendis. Kostja I teatas, et ei anna nõusolekut hagi muutmiseks (VI lk 139140). Maakohus ei ole võtnud kostja I vastuväite kohta selget seisukohta. Eeltoodust tulenevat on osaliselt põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei ole maakohus kostjatele menetlusdokumente kätte toimetanud ega andnud võimalust nende kohta seisukohti esitada. 9
3. Kostja I on tuginenud apellatsioonkaebuses sellele, et kinnistu müügist saadud rahast oleks pidanud enne selle abikaasade vahel jagamist maha arvama kohustused, mis on tagatud esimesel ja teisel järjekohal olevate hüpoteekidega.

§ 38

esimese lause järgi tuleb ühisvara jagades ühisvaral lasuvad kohustused täita või jagada endiste abikaasade vahel sarnaselt muu varaga.

§ 38

on kohaldatav ka sellisel juhul, kui ühisvara jagamise hagi on esitanud sissenõudja. Seega võib kohustusi jagada või täita nii sissenõudja hagi alusel kui ka abikaasade vastava nõude (vastuhagi) või vastuväite alusel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 22.1). Käesoleval juhul on maakohus rahuldanud hageja alternatiivse nõude ning on otsustanud jagada kinnistu selle müümisega avalikul enampakkumisel. Kuigi hageja on toonud esile, et jagatava ühisvara koosseisu kuulub kinnistu ja sellel lasuv laenukohustus Nordea Bank Finland Plc ees, on maakohus jätnud kinnisasjal lasuva laenukohustuse jagamise või täitmise osas seisukoha võtmata. Hagi põhinõudes taotles hageja kinnistu ja sellel lasuva Nordea Bank Finland Plc ees oleva laenukohustuse kostja II ainuomandisse jätmist. Hageja täiendas hagiavaldust alternatiivse vara jagamise viisiga, kuid ei ole välja toonud, kuidas ta taotleb selle nõude rahuldamisel ühisvaral lasuva laenukohustuse täitmist või jagamist. Ühisvaral lasuvate kohustuste jagamist on vastuhagis vajalikuks pidanud ka kostja I. Kolleegiumi arvates rikkus maakohus eelmenetluse ülesandeid (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ja selgitamiskohustust, kui jättis sellises olukorras hageja nõude ühisvaral lasuvate kohustuste täitmise või jagamise viisi osas välja selgitamata ning pooltega arutamata. Ringkonnakohus leiab, et ebaõige on maakohtu seisukoht, et laenukohustust ei olnud vajalik käsitleda vara enampakkumisel müümise tõttu.

§ 38

on ringkonnakohtu arvates kohaldatav ka juhul, kui ühisvara otsustatakse jagada selle müümisega avalikul enampakkumisel, kuid ühisvaraks olev kinnisasi on koormatud ühise kohustuse tagamiseks hüpoteegiga.

1. 14.08.2015 esitas kostja I vastuhagi, milles palus ühisvara mitte jagada ning juhul, kui kohus sellega ei nõustu, siis jätta kinnistu ja sellel lasuvad hüpoteekidega tagatud kohustused Nordea Bank Finland Plc ja LBJ Invest OÜ ees kostja I ainuomandisse ning äriühingute OÜ T, G OÜ ja OÜ T osad kostja II ainuomandisse. Kostja I palus mitte välja mõista rahalisi hüvitisi kummaltki abikaasalt teise abikaasa kasuks või kui kohus sellega ei nõustu, siis mõista välja õiglane hüvitis. Maakohus menetles kostja I vastuhagi üksnes hageja suhtes, jättes 25.08.2015 määrusega vastuhagi kostja II vastu menetlusse võtmata. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kuigi kostja I on vastuhagis taotlenud lisaks hagiavalduses nimetatud kinnistule ka äriühingute OÜ T, G OÜ ja OÜ T osade jagamist, ei ole maakohus otsuses selle vara jagamise osas seisukohta võtnud. Maakohus ei saanud põhjendada vastuhagi tervikuna rahuldamata jätmist üksnes hageja alternatiivnõude rahuldamisega, kuna vastuhagis taotleti ka hagiavalduses nimetamata vara ja kohustuste jagamist. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16 tehtud lahendi p-s 22.5 selgitanud, et abikaasal, kelle vastu on ühisvara jagamise hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel, on õigus esitada vastuhagi sissenõudja vastu ühisvara tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil. Sealjuures tuleb arvestada, et ühisvara ei ole võimalik jagada nii, et jagamine kehtiks vaid ühe abikaasa suhtes. Seetõttu on Riigikohtu hinnangul erandina võimalik esitada vastuhagi lisaks sissenõudja vastu ka teise abikaasa vastu.
2. Lisaks on maakohus kohtuotsuse resolutsiooni punktis 5 märkinud, et kostja II kohustus täidetakse hageja ees kinnisasja müügist saadud raha arvel, kuigi hageja taotles kohustuse täitmist kinnisasja müügist kostjale II kuuluva osa arvel. Maakohus ei ole otsuses haginõudest kõrvalekaldumist põhjendanud. 10
3. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on asja lahendamisel oluliselt rikkunud TsMS § 392 lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud eelmenetluse ülesandeid ning on puudulikult täitnud selgitamiskohustust. Lisaks on maakohus jätnud oma seisukohad olulises osas põhjendamata. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kolleegiumi hinnangul ei ole menetlusõiguse normide rikkumisi võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ja tsiviilasi tuleb saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule.
4. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, siis puudub vajadus võtta seisukoht apellatsioonkaebuse muude väidete osas. Siiski märgib ringkonnakohus, et põhjendatud on ka apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on maakohus otsuses ebaõigesti märkinud, et kostja I ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja I esitanud 13.11.2015 saadetud e-kirjas vastuväited menetluskuludele (VI lk 143).
5. TsMS § 442 lg 5 tulenevalt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga veel lahendamata taotlused. Kostja I on esitanud apellatsioonkaebuses ja täiendavalt 28.03.2016 taotluse, milles palub kaaluda menetluse peatamist kuni lahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-
6. Tallinna Ringkonnakohtu 23.12.2015 otsus tsiviilasjas nr 2-14-13786 jõustus 30.05.
7. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kostja I menetluse peatamise taotluse rahuldamata. 26.04.2017 esitas kostja I taotluse kinnistu väärtuse osas ekspertiisi läbiviimiseks. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, jääb ekspertiisi läbiviimine maakohtu otsustada.
8. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 alusel asja uuel läbivaatamisel maakohtus.
9. Hageja on taotlenud vastuapellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 300 eurot tagastamist. TsMS § 150 lg 2 p 2 kohaselt tagastatakse pool menetluses tasutud riigilõivust, kui hageja loobub hagist. Kolleegiumi hinnangul saab seda normi analoogia alusel kohaldada ka vastuapellatsioonkaebusest loobumise korra. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hageja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt ning riigilõiv kuulub tagastamisele summas 150 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tagastatakse riigilõiv OK Incure OÜ arvelduskontole. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu 11