Obsah (5)

§ 475§ 477§ 198§ 6182§ 173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 5. juuli 2017 Tsiviilasja number 2-17-3976 Tsiviilasi Aiandusüh

§ 475

lg 1p 131 kohaselt on hagita asjaks avalikult kasutatavale teele juurdepääsu ja tehnorajatise talumise asjad. Seega kuulub avaldaja poolt esitatud avaldus lahendamisele hagita menetluse sätete alusel. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et avaldajal on kohustus välja selgitada kõikide kinnistute omanikud, kes kasutavad avaldajale kuuluvat erateed. Avaldaja on esitanud puudutatud isiku liikmete nimekirja (tl 75).

§ 477

lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 198lg 3 alusel kaasab kohus hagita menetluse osalised omal algatusel.

Eeldatakse, et menetlusosalised on isikud, kellel on seaduse kohaselt õigus hagita menetluses tehtava määruse peale edasi kaevata. Isik ei ole menetlusosaline ainuüksi seetõttu, et ta tuleb seaduse kohaselt ära kuulata või et kohus peab seda vajalikuks. Kohus võib menetlusse seisukoha andmiseks kaasata ka muid isikuid või asutusi, kui see on kohtu arvates vajalik asja õigemaks lahendamiseks.

§ 6182

lg 1 kohaselt on avalikult kasutatavale teele juurdepääsu ja tehnorajatiste talumise asjades menetlusosalisteks avaldaja ja kinnisasjade omanikud, keda avalduse lahendamine puudutab, samuti vaidlusaluste kinnisasjade asukoha järgne valla- või linnavalitsus. Kohus ei pea vallavõi linnavalitsust menetlusse kaasama, kui see ei puuduta tema huve või ei aita kaasa asja lahendamisele. 9. Riigikohus on 17. mai 2010 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10 p-s 24 selgitanud, et

§ 198

lg 3 esimese lause ja § 6182 lg 1 esimese lause oluline kohtupoolne rikkumine on see, kui asja lahendamisse ei kaasata kõiki kinnisasjade omanikke, keda avalduse lahendamine puudutab (st kõigi kinnisasjade, mille kaudu juurdepääsu määramine võib kõne alla tulla, 3 omanikke) ega kinnisasjade asukohajärgset vallavalitsust. Nimetatud reegel on üks olulisemaid põhimõtteid juurdepääsuasjade lahendamisel, kuna selle järgimisega tagatakse, et vaidlus lahendatakse tervikuna ja korraga kõigi naabrite suhtes siduvalt ning seejuures arvestatakse ka avaliku võimu seisukohtadega. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et avaldaja avalduse saab jätta läbi vaatamata põhjusel, et avaldaja on teinud ettepaneku tasu maksmiseks puudutatud isikule kui juriidilisele isikule, aga mitte kõigile juurdepääsuteed kasutatavatele kinnistute omanikele eraldi.

§ 198lg 3 kohaselt kaasab kohus hagita menetluse osalised omal algatusel.

Käesolevalt maakohus seda ei ole teinud.

1. AÕS § 156 lg 1 järgi on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Riigikohus on
2. jaanuari 2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-170-12, p-s 10 jj leidnud, et AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsutasu kindlaks määrata ja välja mõista avaldajalt puudutatud isikute kasuks ning selleks tuleb välja selgitada asjaolud, mis on vajalikud juurdepääsutasu määramise diskretsiooniotsuse tegemiseks ning et tasu üle otsustamiseks tuleb kohtul kaaluda tasu määramise põhjendamiseks esitatud erinevaid asjaolusid. Riigikohus on
3. veebruari 2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-16 p-s 16 selgitanud, et eratee omanikul on õigus nõuda eratee teistelt kasutajatelt AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud tasuna vähemalt tee kasutamisega kaasnevate ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse üle otsustamisel tuleb arvestada, millised abinõud on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Sõltuvalt abinõudest ja nende maksumusest kujuneb kulutuste suurus, mida eratee omanik peab regulaarselt kandma, et neid kohustusi täita. Samuti saab pidada tee omamisega kaasnevaks kohustuseks maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab kasutatava tee pindalale. Seega tuleb kolleegiumi hinnangul vähemalt üldjuhul juurdepääsutasu määramisel arvesse võtta ka tee hooldamiskulusid. Kuna maakohus on rikkunud juurdepääsutee tasu kindlaksmääramise menetlemisel

§ 198

lg 3 esimeses lauses ja § 6182 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhimõtteid ja asja lahendamisse ei kaasatud kõigi kinnisasjade omanikke, keda avalduse lahendamine puudutab (st kõiki kinnisasjade omanikke, kes juurdepääsutee tasu maksmise kohustus võib puudutada) ega kinnisasjade asukohajärgset vallavalitsust, tuleb tsiviilasi saata tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. 11. Asjas kantud menetluskulude jaotuse otsustab

§ 173lg 3 teise lause kohaselt maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke