KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2017. a Tartu Tsiviilasja number 2-16-56

§ 99

lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

§ 101

lg-st 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär on alates 01.01.2016 430 eurot, pool sellest moodustab 215 eurot. Maakohus jõudis seisukohale, et kostja madal sissetulek ei ole iseenesest mõjuvaks põhjuseks ülalpidamiskohustusest vabanemiseks või elatise suuruse vähendamiseks. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava 2 sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja kokku 860 eurot ülalpidamise kohustuse täitmata jätmise eest perioodil 12.02.2016-10.04.2016 ning osas, millega maakohus mõistis kostjalt mõlema hageja kasuks välja elatise 215 eurot kuus perioodil 06.2016 kuni 10.2016 ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista välja ühele hagejale samal perioodil elatis 165 eurot kuus. Kostja palub tühistada ka maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja jätta menetluskulud võrdselt poolte kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt osales kostja perioodil 12.02.2016-10.04.2016 hagejate ülalpidamisel. Elatist maksti sularahas ja ülekandega. Kostja ei saanud ülekandeid hageja emale teha, kuna ta ei andnud kostjale oma arvelduskonto numbrit. Hagejad ei ole nõudnud tagasiulatuvat elatist kohtuväliselt. Sellisel juhul ei saa tagasiulatuvat elatist välja mõista. Maakohus ei arvestanud elatise väljamõistmisel asjaolu, et kostja maksis elatist 100 eurot kuus. Suuremas ulatuses ei võimaldanud kostja majanduslik olukord elatist maksta. Ebaõiglane on jätta kõik menetluskulud kostja kanda, kuna hagejad ei püüdnud leida kohtuvälist lahendust. Menetluskulude jätmine kostja kanda vähendab tema võimet elatist maksta.
2. Hagejad vaidlesid apellatsioonile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja väited on paljasõnalised. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb tühistada maakohtu otsus osaliselt materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
4. Apellant ei vaidlusta otsust osas, mille järgi tal on kohustus maksta kahele lapsele kuus 430 eurot (215 eurot lapsele) alates 11.04.2016 kuni laste täisealiseks saamiseni. Apellant on märkinud, et ta on nõus maksma 215 eurot lapsele, kuid suuremas summas ei võimalda tema sissetulekud elatist tasuda.
5. Apellant ei nõustu sellega, et ta rikkus ülalpidamiskohustust perioodil 12.02.-10.04.2016 ja peab hüvitama hagejatele tekkinud kahju tagasiulatuvalt summas 860 eurot. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et apellant ei ela alates 12.
6. laste emaga enam koos. Lapsed jäid elama ema juurde. Ringkonnakohus märgib, et apellandi väited, et ta osales aktiivselt laste elus ja kasvatamises, andis sularaha ja tegi ülekandeid, ei ole asjas tõendatud. Hagejad on need asjaolud vaidlustanud, seega lasus apellandil tõendamiskoormis. Apellant ei ole esitanud maa- ega 3 ringkonnakohtule ühtegi tõendit selle kohta, et ta panustas laste ülalpidamisse rahaliselt või muul moel. Väidete tõendamatuse tõttu tuleb apellandi elatise võlgnevuse vähendamise taotlus jätta rahuldamata.
7. Apellandi väitel jättis maakohus põhjendamatult arvestamata sellega, et apellant tasus perioodil 26.06.-28.10.2016 igakuiselt 100 eurot elatist. Apellandi väide, et selle tõttu on tal nimetatud perioodil tasumata kohustus 165 euro ulatuses lapse kohta kuus, on põhimõtteliselt õige, kuid see ei ole aluseks maakohtu otsuse muutmisele. Ringkonnakohus märgib, et apellant ei esitanud elatise tasumise kohta tõendeid maakohtule vaid esmakordselt ringkonnakohtule. Õige on vastustajate esindaja seisukoht, et elatise osalise tasumisega saab arvestada täitemenetluses. Käesolevas asjas on elatise nõuded pööratud täitmisele. Kohtutäitur saab sundtäita üksnes neid nõudeid, mis on täitmata, seega on piisav kui apellant esitab kohtutäiturile tõendid tasutud elatise kohta ning kohtutäitur peab need võlgu olevast summast maha arvama.
8. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt apellandi poolt esitatud tõenditest tema sissetulekute ja varalise seisundi kohta, samuti apellatsioonkaebuse nõudest, mille kohaselt apellant on nõus tasuma 215 eurot lapse kohta, tuleb tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 4, kus elatise suurus on seotud miinimumpalga suuruse muutumisega. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas, kus laste isa on asunud elatise igakuist tasumise kohustust täitma ja ei ole esile toodud asjaolusid, mis nõuaksid elatise suuruse muutmist alates 2017 aasta jaanuarist, on põhjendatud tühistada elatise suuruse automaatne muutumine.

§ 101

lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kuid reaalasuses on nimetatud sätte kohaldamine muutunud küsitavaks. Riigikohus on hiljutistes lahendites rõhutanud, et miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole praeguses olukorras sobiv vahend elatise määramiseks, samuti ei arvesta see ka vanemate võimalusi elatist maksta (RKTKo 9.06.2017, 3 2 1 35 17 p 30). 12. Apellant vaidlustas menetluskulude kostja kanda jätmise, kuid ilmselt jättis seejuures tähelepanuta, et maakohus vabastas ta otsusega hagejate kulude hüvitamise kohustusest, seega jäid kostja kanda üksnes kostja enda menetluskulud, mis on ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Ringkonnakohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Vastustajatele osutatud riigi õigusabi küsimuse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 4 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi