KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 4. juuli 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-17-6534 Tsiviilasi Risto Li

) § 32 lg-st 5 tuleneb üheselt, et kohtutäituri põhitasu on käsitletav tulemustasuna, mille tegelik suurus sõltub kohtutäituri tegevusena tulemusena sissenõutud põhinõude ulatusest. Praegusel juhul ei ole kohtutäitur põhinõuet ka osaliselt mitte täitnud. Seega ei saanud tal tekkida õigust põhitasu sissenõudmiseks täies mahus

§ 35lg-s 1 sätestatud määras.

Kohtutäitur on

1. märtsi 2017 otsuses märkinud, et täitekulud on 0 eurot.
2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Kohtutäitur jäi
3. aprilli 2017 otsuses esitatud seisukohtade juurde. Täitemenetluse läbiviimisel on kohtutäitur võtnud kasutusele kõik täitetoimingud, mis olid võimalikud ja vajalikud täitedokumendi täitmiseks. Seega on kohtutäituri põhitasu nõue põhjendatud. MAAKOHTU SEISUKOHT
4. Tartu Maakohus jättis
5. mai 2017 määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus ei nõustunud avaldajaga selles, et kohtutäitur peaks kaotama õiguse põhitasule pelgalt seetõttu, et avaldajale määratud rahatrahv aegus täitemenetluse kestel enne selle katteks raha laekumist.

§ 32

lg 5 tõlgendamisel selliselt puuduks kohtutäituril huvi ja vajadus aeguvate nõuete täitmisega üldse tegeleda, kuivõrd talle ei ole tasu kohaselt garanteeritud võlgnike puhul, kes raskendavad täitemenetluse läbiviimist. Võrdelisus selle normi tähenduses ei ole rakendatav avaldaja soovitud määrani (s.o üksnes täitemenetluse alustamise tasu maksmine) olukorras, kus sundtäidetav rahasumma jääb lõpuks maksmata aegumise tõttu.

§ 32

lg 4 kohaselt toimub selline tasu vähendamine siis, kui võlgnik täidab nõude talle vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul. Põhjendatuks ei saa pidada samasuguse soodustuse andmist avaldajale, kes ei ole nõuet üldse täitnud. Kohtutäitur on oma viimases vastuses märkinud, et on täiteasjas varasemalt arestinud avaldaja pangakontod, kontrollinud vara olemasolu, saatnud nõude täitmiseks võlgniku töökohta. Kohtutäitur on

1. veebruaril 2014 edastanud täitmise võimatuse teate sissenõudjale. 2 Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-108-15 p-de 22 ja 23 kohaselt on põhitasu peamine eesmärk võimaldada kohtutäituril saada endale ja maksta kohtutäituri büroos töötavatele isikutele tasu tehtud (ameti)toimingute eest. Kohtutäituri põhitasu on ette nähtud tema igapäevase töö hüvitamiseks ning kohtutäituri büroo majandamiseks. Seega on asjakohatu avaldaja väide, et täiteasjas puuduvad täitekulud, kuna otsuses oli märgitud 0 eurot. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Avaldaja palub määruskaebuses tühistada maakohtu määrus ja uue määrusega rahuldada kaebus ning lõpetada täiteasja menetlus. Menetluskulud palub avaldaja jätta kohtutäituri kanda. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud TMS § 218 lg-s 2 sätestatud tähtaega. Kohtutäituri
3. märtsi 2017 otsuses on sõnaselgelt kirjas, et nõude summale lisandub täitekulu summas 0 eurot. Kohtutäitur teatas alles
4. mai 2017 vastuses, milliseid toiminguid on ta teinud. Seega on maakohus alusetult teinud avaldajale etteheiteid asjakohatute ja põhjendamatute väidete esitamise kohta, kuna ka avaldaja sai nimetatud asjaoludest teada alles
5. mai 2017 kohtutäituri seisukohast. Praeguse ajani puudub selgesõnaline regulatsioon kohtutäituri põhitasu sissenõudmise kohta olukorras, kus täitedokumendi täitmine on aegunud. Seega tuleb asuda nõrgema poole (avaldaja) kaitsele. Avaldaja on seisukohal, et mistahes rahalised sissenõuded peavad toimuma konkreetsel seaduslikul alusel, mitte ajendatuna seaduse sätete erineval tõlgendamisel.

§ 32

lg-st 5 tuleneb üheselt, et kohtutäituri põhitasu on käsitletav tulemustasuna ning kohtutäituril on õigus saada põhitasu täies mahus üksnes juhul, kui rahaline nõue on täielikult sisse nõutud tema tegevuse tulemusena. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahend on tehtud ajal, kui

§ 32lg 4 kehtis teises sõnastuses.

Seega on maakohus tuginenud kohtutäituri tasu seaduse kehtetule redaktsioonile, mis on kaasa toonud ebaõige lahendi. Seaduses on põhitasu nõude kohta konkreetne regulatsiooni juhuks, kui rahaline nõue täidetakse enne vabatahtliku täitmise tähtaja lõppu. See ei tekita aga õigust nõuda avaldajalt täies ulatuses põhitasu maksmist olukorras, kus kohtutäitur ei ole suutnud rahalist nõuet täies mahus enne aegumist täita. Kohtutäitur ega maakohus ei ole täitetoimingute ulatust analüüsinud. Lahendi põhistamata jätmine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine.

1. Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja kaebus tuleb saata uueks lahendamiseks samale maakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
3. Määruskaebemenetluses on vaidluse keskseks küsimuseks see, kas kohtutäituril on õigus saada põhitasu täies ulatuses vaatamata sellele, et sundtäitmisele esitatud nõue on aegunud ning nõude katteks ei ole täitemenetluses midagi laekunud.
4. Ringkonnakohus nõustub avaldaja selles, et maakohus on rikkunud TMS § 218 lg-s 2 sätestatud 15-päevast kaebuse lahendamise tähtaega, kuna kaebus on esitatud
5. aprillil 2017, 3 kuid maakohus tegi määruse
6. mail
7. Samas ei ole tegemist sellise menetlusõiguse normi rikkumisega, mis annaks maakohtu määruse tühistamiseks alust.
8. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kohtutäitur ei kaota õiguse põhitasule üksnes seetõttu, et avaldajale määratud rahatrahv aegus täitemenetluse kestel enne selle katteks raha laekumist. Riigikohus on varem leidnud, et kuni
9. detsembrini 2009 kehtinud

§ 23

lg 3 (mis vastab kehtiva

§ 32

lg-le 5) ei kehti juhul, kui sundtäitmise käigus kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel rahalist nõuet üldse ei täideta. Vastasel korral ei oleks säte kooskõlas kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse põhimõttega (vt Riigikohtu

1. jaanuari 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09, p 10).
2. Eelnev ei tähenda aga automaatselt seda, et olukorras, kus võlgnikule määratud rahatrahv aegus täitemenetluse kestel enne selle katteks raha laekumist, on kohtutäituril õigus saada põhitasu täies ulatuses. Samas lahendis asus Riigikohus seisukohale, et sellises olukorras võib kohtutäitur nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga (vt Riigikohtu
3. jaanuari 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09, p 10).
4. Õige on määruskaebuse väide, et kohtutäitur ega maakohus ei ole täitetoimingute ulatust oma otsustes analüüsinud. Maakohtu määruse p-s 18 on üksnes loetletud need toimingud, mida kohtutäitur on teinud. Seetõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ja saata kaebus uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täitetoimingute ulatust analüüsida. Selleks tuleb maakohtul nõuda kohtutäiturilt täiendavaid selgitusi ning vajadusel ka koopiat täitetoimikust. Avaldajale peab olema tagatud võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid.
5. Menetluskulude jaotus ja rahaline suurus määratakse kindlaks asjas tehtavas lõpplahendis. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson