← Eesti

3-15-2393/44

Obsah (10)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 95§ 49§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2016, Tallinn Hald

§ 212lg-d 1 ja 3).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. TV peeti 14.04.2014 kahtlustatavana kinni ja viibib alates 16.04.2014 vahi all. Riigiprokuratuur keelas 16.04.2014 määrusega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1341 alusel TV-l kokkusaamised, kirjavahetuse ja telefoni teel suhtlemise kõigi isikutega, v.a riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ning kaitsja, samuti lühiajalised väljaviimised. Riigiprokuratuuri 09.09.2014 määrusega lubati TV-le lühiajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefonikõned teiste hulgas elukaaslasega. Riigiprokuratuur tühistas 05.11.2014 määrusega TV suhtes 16.04.2014 määrusega kehtestatud lisapiirangud täies mahus, kuna puudub alus arvata, et vahistatu suhtlemine kolmandate isikutega võiks kriminaalmenetlust kahjustada.
  2. TV esitas 23.02.2015 Tallinna Vanglale taotluse elukaaslase MM-ga pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks, mille Tallinna Vangla jättis 12.03.2015 otsusega nr 58/15/6326-2 läbi vaatamata. TV esitas 03.07.2015 Tallinna Vanglale uue taotluse elukaaslasega pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks, mille Tallinna Vangla jättis 29.07.2015 otsusega nr 5-8/15/19880-2 läbi vaatamata, sest vangistusseaduse (VangS) § 25 ja § 94 lg 5 kohaselt saab pikaajalist kokkusaamist taotleda üksnes kinnipeetav. Tallinna Vangla jättis 31.08.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/24652-1 TV vaide rahuldamata.
  3. TV on taotlenud vanglalt peresidemete säilitamiseks elukaaslase MM-ga pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamist veel 15.09.2015, 27.10.2015, 30.11.2015, 20.12.2015, 02.02.2016, 26.02.2016, 17.03.2016 ja 08.05.2016 ning Tallinna Vangla on kõik loetletud 2

(11)3-15-2393 taotlused jätnud VangS § 94 lg 5 alusel rahuldamata (Tallinna Vangla 12.10.2015 otsus nr 511/15/26762-2; 12.05.2016 otsus nr 5-11/16/12842-1) või tagastanud need VangS § 25 ja haldusmenetluse seaduse § 14 lg 6 p 2 alusel läbivaatamatult (Tallinna Vangla 18.11.2015 otsus nr 5-11/15/30502-2; 10.12.2015 otsus nr 5-11/15/30502-4; 30.12.2015 otsus nr 511/15/36523-2; 17.02.2016 otsus nr 5-11/16/3621-2; 04.03.2016 otsus nr 5-11-16/5965-2; 31.03.2016 otsus nr 5-11/16/8124-2). 4. TV esitas 22.09.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 29.07.2015 otsuse ja 31.08.2015 vaideotsuse tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks võimaldada kaebajale pikaajalist kokkusaamist oma elukaaslasega. Tallinna Vangla on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-d 8 ja 14, sest ei ole võimaldanud kaebajale kui vahistatule kohtumisi lähedastega samadel alustel kui kinnipeetavatele. Vanglavälise suhtlemise piirangud peavad olema põhjendatud kriminaalmenetluse huvide või julgeoleku kaalutlustega ning olema erandiks, mitte reegliks. Lühiajalised kokkusaamised ning suhtlemine telefoni ja kirja teel aitavad minimaalsel määral säilitada sotsiaalseid sidemeid, kuid need ei ole tõsiseltvõetavaks alternatiiviks pikaajalistele kokkusaamistele. Kaebaja taotles ka lühiajalisi kokkusaamisi ilma klaasist vaheseinata, kuid vangla seda ei võimaldanud. Kaebaja on olnud vahi all pikka aega ning talle pole kordagi võimaldatud pikaajalist kokkusaamist oma perekonnaga. Riigikohtu 19.11.2009 otsuse nr 3-31-62-09 (p 18) kohaselt võib pikaajaliselt vahistatu staatuses viibivale isikule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine kujutada endast põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse ebaproportsionaalset riivet (vt ka Tartu Halduskohtu 18.05.2015 otsus nr 3-14-51567). Kuna kaebaja suhtes KrMS § 1431 alusel kehtestatud suhtlemispiirangud tühistati 05.11.2014, siis puudub alus käsitada tema kohtumist oma elukaaslasega kriminaalmenetlust ohustavana. VangS § 94 lg-s 5 sätestatud keeldu ei saa õigustada kriminaalmenetluse tagamise eesmärkidega. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et lühiajalised kokkusaamised ei ole võrreldavad füüsilist kontakti võimaldavate pikaajaliste kokkusaamistega (vt 09.07.2013 otsus asjas Varnas vs. Leedu, kaebus nr 42615/06; 23.06.2015 otsus asjas Costel Gaciu vs. Rumeenia, kaebus nr 39633/10). PS § 123 lg-st 2 tulenevalt on EIK praktika järgimiseks kohustuslik. Ka Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11.01.2006 soovituse nr Rec
(2006)2 „Euroopa vanglareeglistiku kohta“ kohaselt tuleb kohtueelse menetluse ajaks kinni peetud isikule tagada kohtumised lähedastega samadel alustel kui karistust kandvatele isikutele. Pikaajalisi kokkusaamisi reguleeriv VangS § 25 on VangS § 90 lg-st 1 tulenevalt kohaldatav ka eelvangistuse kandmisel. 5. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. VangS sätestab vanglaväliseks suhtlemiseks erinevad võimalused. Pikaajalise kokkusaamise õigus ei ole eraldiseisev subjektiivne õigus, vaid hinnata tuleb seda, kas erinevad suhtlusvõimalused kogumis tagavad piisavalt isiku õiguse vanglavälisele suhtlusele. Lähedastest lahusolemine on kinnipidamisega kaasnev paratamatus (nt EIK 30.06.2015 otsus asjas Serce vs. Rumeenia, kaebus nr 35049/08). EIK ei tõlgenda konventsiooni selliselt, et see kohustaks liikmesriike võimaldama vahistatutele pikaajalisi kokkusaamisi (vt 04.12.2007 otsus asjas Dickson vs. Ühendkuningriik, kaebus nr 44362/04). Vahistatu perekonnasuhete säilimise tagab võimalus suhelda perekonnaga lühiajalistel kokkusaamistel, kirjavahetus ja telefonikõned. Kui üldjuhul on kokkusaajad eraldatud klaasist vaheseinaga, siis alates 01.01.2015 kehtiva justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 31 lg 21 võimaldab vanglal põhjendatud juhtudel lubada lühiajalist kokkusaamist ka vaheseinata ruumis. Seda on mõjuval perekondlikul põhjusel võimaldatud ka pikaajalisele vahistatule, kelle suhtes ei ole kohaldatud suhtlemispiiranguid ega esine muid välistavaid asjaolusid. Kaebajal on olnud alates 15.10.2014 elukaaslasega regulaarselt lühiajalisi kokkusaamisi (16 kokkusaamist) ja kaebaja on saanud elukaaslaselt 9 pakki. Samuti on neil 3
(11)3-15-2393 olnud alates 09.09.2014 võimalik suhelda telefoni teel ning kaebaja on teinud kokku 153 kõnet (kõnesid elukaaslasele pole võimalik eristada). Kaebajale on olnud tagatud ka kirjavahetuse võimalus. Riigikohus märkis 04.04.2011 otsuses nr 3-4-1-9-10, et vahi all olemise aja pikkusest olenemata on vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine PS §-s 26 sätestatud õiguse mõõdukas riive ning seadusandja on perekonnaelu riive proportsionaalsuse hindamise näinud ette juba vahistamise kohaldamise etapis. VangS § 94 lg 5 ei näe haldusorganile ette kaalutlusõigust ning kuni nimetatud sätet ei ole tunnistatud põhiseadusevastaseks, ei saa haldusorgan PS § 123 lg-le 2 tuginedes jätta kehtivat normi kohaldamata. Kaebajast tulenevad riskid tingisid kriminaalmenetluse huvides ka ajutise absoluutse suhtlemispiirangu (kuni 09.09.2014). Vahistatu pikaajalise kokkusaamise võimaluse välistamine tuleneb kriminaalmenetlusest ja teenib selle huve. Kaebaja õigus vanglavälisele suhtlemisele on olnud piisaval määral tagatud muude suhtlemisvõimalustega.
  1. Tallinna Halduskohus jättis 18.03.2016 otsusega TV kaebuse rahuldamata, sest VangS § 25 ja § 94 lg-st 5 tulenevalt ei ole vahistatule pikaajalisi kokkusaamisi ette nähtud ning puudub alus tunnistada kõnealune piirang põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja oli 03.07.2015 taotluse esitamise ajal ja on ka kohtuotsuse tegemise ajal vahistatu staatuses. Tallinna Vangla tagastas taotluse 29.07.2015 seda sisuliselt läbi vaatamata (st jättes kontrollimata VangS §-s 25 sätestatud pikaajalise kokkusaamise loa andmise eeldused), mistõttu on tegemist toiminguga ning kaebaja eesmärk on seega saavutada tema taotluse sisuline läbivaatamine. VangS § 95 lg 4 on imperatiivne norm, mis ei võimalda konkreetse juhtumi asjaolude kaalumist. Seega on vahistatu esitatud pikaajalise kokkusaamise taotluse sisuline läbivaatamine kehtiva õiguse kohaselt igal juhul välistatud. Kaebaja on tõstatanud küsimuse VangS § 94 lg 5 vastuolust PS §-ga
  2. Vahistatu pikaajaliste kokkusaamiste keelu põhiseaduslikkust on analüüsitud Riigikohtu 04.04.2011 otsuses nr 3-4-1-9-10 (p-d 53, 65, 68, 69) ning leitud see olevat PS §-ga 26 kooskõlas. Kaebaja viidatud EIK lahendites Varnas vs. Leedu ja Costel Gaciu vs. Rumeenia on märgitud, et riik ei saa tugineda ainult keelavale õigusnormile, vaid peab põhjendama, miks on pikaajaliste kokkusaamiste keelamine konkreetse vahistatu puhul vajalik. Mõlemas otsuses järeldati, et vahistamise märkimisväärselt pikk kestus kitsendas kaebajate perekonnaelu tasemeni, mida ei saanud õigustada vahistamisega paratamatult kaasnevate ebamugavustega. EIK viidatud seisukohad ei ole praeguses asjas kohaldatavad, sest kaebaja era- ja perekonnaelu õiguse ulatuslikumaks riiveks (võrreldes süüdimõistetutega) oli mõjuv põhjus. Vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisel analüüsis Tallinna Ringkonnakohus 14.05.2014 määruses nr 114-3382 muu hulgas vahistamise mõju TV perekonnaelule, pidades kuritegude jätkuva toimepanemise vältimist perekonnaelu kaitse vajadusest kaalukamaks. Kaebajat on ka varem korduvalt kriminaalkorras karistatud (sh kehalise väärkohtlemise ja avaliku korra rikkumise eest) ning praegusel ajal süüdistatakse teda kriminaalasjas nr 1-15-693 karistusseadustiku § 214 lg 2 p-de 1, 4 ja § 255 lg 1 järgi (väljapressimine ja kuulumine kuritegelikku ühendusse). Kuna isikut on varem kriminaalkorras karistatud ning ta on hetkel süüdistatav varasemast tõsisemate kuritegude eest, ei ole välistatud, et pikaajalise kokkusaamise keelust erandi tegemine võib kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist. Kaebaja anti kohtu alla 19.03.2015 ning praegu toimuvad kriminaalasjas istungid (viimati 02.03.2016). Menetluse sellises staadiumis ei saa pikaajaliste kokkusaamiste keeldu pidada kaebaja era- ja perekonnaelu õiguse ülemääraseks riiveks. Ülemäärase riivega võiks olla tegemist näiteks juhul, kui kriminaalasjas oleks tehtud esimese astme otsus või oleks vähemasti kohtuotsuse kuulutamise aeg kindlaks määratud. Seni on aga oluline vältida süüdistatavate liiga lähedast suhtlemist oma pereliikmetega, kusjuures ei ole oluline, et kaebaja elukaaslane pole kriminaalmenetlusega otseselt seotud kaassüüdistatava või tunnistajana. Prokuratuuri 4
(11)3-15-2393 kehtestatud suhtlemispiirangute tühistamine ei anna alust eeldada, et pikaajalised kokkusaamised ei saa ohustada kriminaalmenetlust, sest KrMS § 1431 lg-s 1 sätestatud lisapiiranguid saab kehtestada ainult nendele õigustele, mis on isikul seadusest tulenevalt olemas (vt Riigikohtu 19.11.2009 otsus nr 3-3-1-62-09, p 16). Lühiajalisel kokkusaamisel saab küll suhelda ainult väga lihtsas vormis, võimaldades vahistatul ja kokkusaajal üksnes ajutiselt teineteist näha ja vestelda, kuid lühiajaline kokkusaamine on siiski perekonnasidemete säilitamisele kõige paremini kaasa aitav abinõu, mis ei kahjusta kriminaalmenetluse läbiviimist. VSKE § 39 lg 2 kohaselt võimaldatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi vähemalt üks kord kuus ja kokkusaamise kestus on kuni kolm tundi. Kaebaja on elukaaslasega lühiajalistel kokkusaamistel suhelnud 1-2 korda kuus. Kuna kaebajale ei ole kordagi võimaldatud lühiajalist kokkusaamist ilma klaasist vaheseinata eraldamiseta, ei saa sellise võimaluse olemasolu arvesse võtta. Küll aga saab võtta arvesse teisi vahistatule lubatud vanglavälise suhtlemise vorme. Nii on kaebaja teinud kokku 153 telefonikõnet (sh elukaaslasele) ning saanud elukaaslaselt kirju ja pakke. Kokkuvõttes on kaebaja saanud kriminaalmenetluse staadiumi arvestades säilitada oma perekonnasidemeid parimal võimalikul viisil. Vahistamine ei ole kestnud sedavõrd kaua, et see võiks tingida pikaajaliste kokkusaamiste keelu vastuolu PS §-ga
  1. Õiguskantsleri 15.12.2015 vastus nr 61/151421/1505567 ei kummuta kohtu põhjendusi ning Euroopa vanglareeglistik on üksnes soovitusliku iseloomuga. Kohus ei ole asja lahendamisel seotud ka Tartu Halduskohtu 18.05.2015 otsusega nr 3-14-51567, mis pole lisaks veel jõustunud. Kuna kohustamisnõude rahuldamiseks puudub alus, jääb rahuldamata ka Tallinna Vangla 31.08.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/24652-1 tühistamise nõue.
  2. TV esitas halduskohtu otsuse peale 28.03.2016 apellatsioonkaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse, et võimaldada talle pikaajalist kokkusaamist oma perega. Tallinna Ringkonnakohus võttis 20.04.2016 määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu, et TV on vaidlustanud üksnes Tallinna Vangla 29.07.2015 keeldumise õiguspärasuse, mistõttu ei oma tähtsust, kui pikka aega on kaebaja praeguseks ajaks viibinud vahi all, ilma et temale oleks võimaldatud pikaajalist kokkusaamist oma perekonnaliikmetega. Toodud asjaoludel ei olnud põhjust asuda esialgse õiguskaitse küsimuses Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2015 määruses esitatust erinevale seisukohale.
  3. TV esitas 09.05.2016 ja 17.05.2016 ringkonnakohtule taotlused kaebuse täiendamiseks nõuetega tühistada ka vangla hilisemad keeldumised temale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest ning palus ühtlasi kohaldada esialgset õiguskaitset, võimaldades talle kokkusaamist juba kohtumenetluse ajal. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.05.2016 määrusega TV esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, kuid rahuldas TV taotluse haldusasjas nr 3-15-2393 esitatud kaebuse täiendamiseks nõuetega tühistada Tallinna Vangla 12.10.2015 otsus nr 5-11/15/26762-2, 18.11.2015 otsus nr 5-11/15/30502-2, 10.12.2015 otsus nr 5-11/15/30502-4, 30.12.2015 otsus nr 5-11/15/36523-2, 17.02.2016 otsus nr 5-11/16/36212, 04.03.2016 otsus nr 5-11-16/5965-2, 31.03.2016 otsus nr 5-11/16/8124-2 ja 12.05.2016 otsus nr 5-11/16/12842-
  4. Ringkonnakohus leidis, et kaebuse muutmine on lubatav ja otstarbekas ning kuivõrd kõigi taotluste rahuldamise välistas kehtiv õigus, ei saanuks vastustaja vastuväited muudetud nõudele sisuliselt erineda esialgsele nõudele esitatud vastuväidetest. Kaebuse nõuete täiendamine aitab vältida uusi kohtuvaidlusi ning VangS § 11 lg-s 5 ja § 47 lg-s 1 sätestatud nõuded olid esialgse kaebusega halduskohtusse pöördumisel täidetud.
  5. Tallinna Halduskohus tunnistas 19.05.2016 otsusega nr 3-16-78 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata VangS § 94 lg 5, mis kaalutlusõiguseta sätestab, et 5
(11)3-15-2393 vahistatule ei kohaldata VangS §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist. Tallinna Vangla esitas 20.05.2016 ringkonnakohtule taotluse haldusasja menetluse peatamiseks

§ 95lg 3 alusel kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni Vang

S § 94 lg 5 suhtes algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-2-

  1. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.05.2016 määrusega Tallinna Vangla taotluse rahuldamata, leides, et kuigi VangS § 94 lg 5 kehtivus on ka praeguses vaidluses otsustava tähtsusega, tooks menetluse peatamine kaasa haldusasja lahendamise ülemäärase venimise ja võiks seeläbi oluliselt suurendada apellandi eraelu puutumatuse õiguse niigi väga intensiivset riivet. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. TV palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Kaebaja on apellatsioonkaebuse esitamise ajaks viibinud vahi all juba ligi kaks aastat (alates 14.04.2014) ning sedavõrd pika perioodi jooksul VangS § 94 lg 5 alusel pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine rikub PS §-s 26 sätestatud põhiõigust (vrd Riigikohtu 19.11.2009 otsus nr 3-3-1-62-09, p 18; Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2010 otsus nr 3-09-1840; Riigikohtu 27.02.2012 määrus nr 3-1-1-9-12, p 14.1). Pikaajaliste kokkusaamiste keeld saab olla Riigikohtu 04.04.2011 otsuses nr 3-4-1-9-10 märgitu kohaselt mõõdukas vaid juhul, kui see teenib põhjendatult kriminaalmenetluse eesmärke, mis praegusel juhul aga täielikult puuduvad, sest Riigiprokuratuuri 09.09.2014 määrusega on tühistatud suhtlemispiirangud lähedastega ja 05.11.2014 määrusega tühistati lisapiirangud täielikult, sest vanglaväline suhtlemine ei kahjustaks kriminaalmenetlust. Seega ei ole lahendis nr 3-4-1-9-10 toodud seisukohad praeguses asjas kohaldatavad. PS §-st 123 tulenevalt pidi vangla arvestama ka EIK lahenditega Varnas vs. Leedu ja Costel Gaciu vs. Rumeenia. Kaebaja perekonnaliikmed on korduvalt käinud lühiajalistel kokkusaamistel ja puudub alus kahelda nende maines. Lühiajalised kokkusaamised (klaasist vaheseinaga eraldatult) ei ole samas tõsiseltvõetavaks alternatiiviks pikaajalistele kokkusaamistele ega aita need piisavalt kaasa lähisuhte säilitamisele. Tegemist ei saa olla vahistamisega paratamatult kaasneva piiranguga. Euroopa vanglareeglistikust tulenevalt peaks vangla kohtlema vahistatuid ja kinnipeetavaid võrdselt, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõjuv põhjus. Vanglareeglistikust tuleb võimaluse korral juhinduda ka Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (vt Riigikohtu 05.02.2009 määrus nr 3-3-1-95-08, p 9).
  3. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb varasemalt antud kirjalike selgituste juurde ja palub nendega arvestada. TVle pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmine oli õiguspärane, sest seda keelab VangS § 94 lg
  4. Tallinna Vangla on haldusorganina kohustatud seadust täitma ning kaalutlusõigust mittesisaldavate normide korral puudub vanglal seejuures igasugune valikuvõimalus. Kuigi PS § 123 sätestab välislepingu ülimuslikkuse, ei saa haldusorgan olukorras, kus VangS § 94 lg 5 kehtib, jätta selles sätestatut omaalgatuslikult järgimata. VangS § 94 lg 5 ei anna vanglale võimalust teha teistsugust otsust ka apellandi vahistusaja pikkust arvestades. Ka kohus ei saa kohustada haldusorganit tegema toimingut või otsust, mida kehtiv õigus ei võimalda (vt Riigikohtu 18.05.2009 määrus nr 3-3-1-5-09, p 12). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Pärast Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2016 määrusega kaebuse täiendamist uute tühistamisnõuetega, on TV esitanud 08.06.2016 ringkonnakohtule uue taotluse täiendada kaebust lisaks nõudega tühistada Tallinna Vangla 30.05.2016 otsus nr 5-11/16/14337-1, 6

(11)3-15-2393 millega vangla jättis VangS § 94 lg 5 alusel rahuldamata TV 26.05.2016 taotluse võimaldada talle pikaajalist kokkusaamist oma elukaaslase MM-ga. Ringkonnakohus leiab 30.05.2016 määruse p-s 16 märgitud põhjendusi tervikuna üle kordamata, et kaebuse muutmine on lubatav ja otstarbekas ning kuivõrd kõigi TV esitatud pikaajalise kokkusaamise taotluste rahuldamise välistas kehtiv õigus, ei saanuks vastustaja vastuväited muudetud nõudele sisuliselt erineda esialgsele nõudele esitatud vastuväidetest. Kaebuse nõuete täiendamine aitab vältida uusi kohtuvaidlusi ning VangS § 11 lg-s 5 ja § 47 lg-s 1 sätestatud nõuded olid esialgse kaebusega halduskohtusse pöördumisel täidetud. Taotlus on esitatud enne ringkonnakohtu 30.05.2016 määruse resolutsiooni p-s 5 sätestatud taotluste esitamise tähtpäeva (13.06.2016) möödumist (

§ 49lg-d 1 ja 2).

Eeltoodu põhjal rahuldab ringkonnakohus TV taotluse kaebuse muutmiseks ja menetleb täiendavalt taotlust tühistada Tallinna Vangla 30.05.2016 otsus nr 5-11/16/14337-

  2. VangS § 25 lg 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. VangS § 25 lg-st 2 ja VSKE § 41 lg-st 1 tulenevalt on pikaajaline kokkusaamine üks kuni kolm ööpäeva kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides, kus kokkusaajal ning kinnipeetaval on võimalik ilma pideva järelevalveta suhelda, süüa, pesta ja magada. VangS § 25 lg 2 viimases lauses sätestatud volitusnormi alusel näeb VSKE § 45 ette, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. VangS § 25 lg 3 kohaselt ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi vangla vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale, avavanglas viibivale kinnipeetavale ja distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale. VangS § 94 lg 5 nägi kõigi keeldumiste tegemise ajal ja näeb ka praegu ette, et vahistatule VangS §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist ei kohaldata.
  3. Vaidlust ei ole selles, et TV peeti 14.04.2014 kahtlustatavana kinni ja vahistati Harju Maakohtu 16.04.2014 määrusega nr 1-14-3382 ning praeguse kohtuotsuse tegemise aja seisuga on TV endiselt vahistatu staatuses. Riigiprokuratuur keelas 16.04.2014 määrusega kriminaalasjas nr 13221000003 KrMS § 1431 alusel TVl kuni kohtueelse menetluse lõpuni kokkusaamised, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise suhtlemiseks kõigi isikutega, v.a riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ja ametiisikud ning kaitsja. Riigiprokuratuur lubas 09.09.2014 määrusega TV-le lühiajalised kokkusaamised, kirjavahetuse ja telefonikõned teiste hulgas elukaaslase MM-ga. Seonduvalt TV 25.08.2014 avalduses märgitud pikaajaliste kokkusaamise võimaldamise taotlusega selgitas Riigiprokuratuur, et VangS § 94 lg-st 5 tuleneva piirangu tõttu ei ole vastavat taotlust võimalik sisuliselt läbi vaadata. Riigiprokuratuuri 05.11.2014 määruse p-ga 5 tühistati täies mahus kõik TV-le kohaldatud lisapiirangud, märkides, et on põhjendatud alus arvata, et vahistatu suhtlemine kolmandate isikutega ei kahjusta kriminaalmenetlust. Vaidlust ei ole ka selles, et TV on esitanud Tallinna Vanglale kokku 11 korral (23.02.2015, 03.07.2015, 15.09.2015, 27.10.2015, 30.11.2015, 20.12.2015, 02.02.2016, 26.02.2016, 17.03.2016, 08.05.2016 ja 26.05.2016) taotlusi võimaldada talle peresidemete säilitamiseks pikaajalist kokkusaamist oma elukaaslase MM-ga ning Tallinna Vangla on kõik vastavad taotlused jätnud rahuldamata või läbi vaatamata (12.03.2015, 29.07.2015, 12.10.2015, 18.11.2015, 10.12.2015, 30.12.2015, 17.02.2016, 04.03.2016, 31.03.2016, 12.05.2016 ja 30.05.2016 otsused), tuginedes asjaolule, et VangS § 25 ja § 94 lg 5 ei näe vahistatu pikaajalisi kokkusaamisi ette. Menetlusosaliste vahel puuduvad erimeelsused ka selles, et TVle on olnud Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud kõik õigusaktides sätestatud muud 7

(11)3-15-2393 võimalused peresidemete säilitamiseks (lühiajalised kokkusaamised, telefonikõned ja kirjavahetus) ning ta on neid ka aktiivselt kasutanud (nt kõned elukaaslasega seostataval telefoninumbril 53417908 keskmiselt kord nädalas; lühiajalised kokkusaamised MM-ga üks või kaks korda igas kuus).
  1. Vahistatule pikaajaliste kokkusaamise mittevõimaldamise põhiseaduslikkust on varem hinnatud Riigikohtu 04.04.2011 otsuses nr 3-4-1-9-10, asudes seisukohale (vt lahendi p-d 46, 50, 53, 58–71), et vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega sekkutakse tema õigusesse perekonnaelu puutumatusele kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ja jätkuva kuritegude toimepanemise vältimiseks, mis on PS § 26 järgi legitiimsed eesmärgid ning kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni on pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine küll intensiivne sekkumine perekonnaelu puutumatusse, kuid selle kehtestamise kaalukaid eesmärke arvestades siiski sobiv, vajalik ja mõõdukas PS § 26 riive, olenemata vahi all olemise aja pikkusest. Muu hulgas märkis Riigikohus (p-d 55-56), et vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamist ei nõua ka EIK praktika.
  2. Ringkonnakohus leiab, et VangS § 94 lg-s 5 sätestatud regulatsioon, mis ilma kaalutlusõiguseta välistab pikka aega vahi all olnud isikule pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamise, sekkub ebaproportsionaalselt PS §-ga 26 tagatud õigusesse perekonnaelu puutumatusele. Lahendis nr 3-4-1-9-10 viidatud riive iseenesest legitiimsete eesmärkide (vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ja jätkuvat kuritegude toimepanemist, sh tõendite hävitamist, muutmist ning võltsimist ja tunnistajate mõjutamist) saavutamiseks ei pruugi pikaajaliste kokkusaamiste keeld olla teatud tingimustel vajalik ega ka mõõdukas (vt ka Riigikohtu 19.11.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 18). Sellise olukorraga on tegemist ka praeguses vaidluses.
  3. EIK selgitas 29.05.2012 otsuses asjas Epners-Gefners vs. Läti (kaebus nr 37862/02, p 62), et vahistatute suhtes kehtestatud pikaajaliste kokkusaamiste keeld võib olla korratuste ja kuritegude ärahoidmiseks õigustatud ning konventsioon ei kohusta iseenesest liikmesriike selliseid kokkusaamisi võimaldama, kuid liikmesriigid peavad tagama isikute kohtlemise vastavuses EIÕK nõuetega. EIK 09.07.2013 otsusest asjas Varnas vs. Leedu (p-d 120-121) ja 23.06.2015 otsusest asjas Costel Gaciu vs. Rumeenia (p-d 60-61) tuleneb omakorda, et vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisel ei saa riik tugineda ainuüksi keelavale õigusnormile, vaid peab põhjendama, miks on selline piirang konkreetse vahistatu puhul vajalik ja õigustatud. Viidatud asjades tuvastati pikka aega (T. Varnas 2 aastat; C. Gaciu 1 aasta ja 10 kuud) vahi all viibinud isikutele, kelle abikaasadel puudusid igasugused kriminaalsed seosed ja ei esinenud ka kriminaalmenetluse kahjustamise ohtu, pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamise vastuolu EIÕK art-tega 8 ja 14 nende koostoimes.
  4. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu hinnanguga, et EIK lahendid asjades Varnas vs. Leedu ja Costel Gaciu vs. Rumeenia ei ole praeguses vaidluses kohaldatavad, kuna TV perekonnaelu kinnipeetavatega võrreldes ulatuslikumaks riiveks esines mõjuv põhjus. Esmalt tuleb rõhutada, et Tallinna Vangla on jätnud kõik TV taotlused pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks rahuldamata või läbi vaatamata pelgalt viitega, et vanglale kaalutlusõigust mittevõimaldavast VangS § 94 lg-st 5 tulenevalt vahistatule pikaajalisi kokkusaamisi ei kohaldata. See on juba iseenesest vastuolus eelmärgitud EIK lahendites seatud tingimustega. Vaidlust ei ole selles, et TV on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud ja teda süüdistatakse ka praegusel ajal rasketes kuritegudes (sh kuulumine kuritegelikku ühendusse) ning tema vahistamise põhjendatust on kriminaalmenetluses korduvalt kontrollitud (viimati Harju Maakohtu 14.03.2016 määrusega nr 1-15-693, mis jõustus Riigikohtu 29.06.2016 määrusega nr 3-7-1-1-396). Neist asjaoludest ega ka kriminaalasja nr 1-15-693 menetlusstaadiumist (st asjas pole veel tehtud isegi esimese astme kohtu otsust) ei järeldu 8
(11)3-15-2393 siiski automaatselt, et tegemist ei saa olla vahistatu perekonnaelu puutumatuse õiguse ülemäärase riivega. Isiku vabadusõiguse kestev riive (st tema jätkuv vahi all pidamine) võib olla iseenesest õigustatud, kuid samal ajal võivad vahistatutele kohaldatavad kinnipidamistingimused olla siiski ebaproportsionaalselt piiravad. Kuna taotluste menetlemisel on piirdutud tuginemisega VangS § 94 lg-le 5, siis ei ole asjas välja toodud ainsatki sisulist asjaolu või põhjendust, millest nähtuks, et TVle ja tema elukaaslasele pikaajalise kokkusaamise võimaldamine võiks kahjustada käimasolevat kriminaalmenetlust või soodustada kuritegude jätkuvat toimepanemist (sh tõendite hävitamist, muutmist ning võltsimist ja tunnistajate mõjutamist). Halduskohtu seisukoht, et oluline on vältida süüdistatava liiga lähedast suhtlemist oma pereliikmetega, on üksnes oletuslik. Samuti ei saa nõustuda väitega, et tähtsust ei oma, et kaebaja elukaaslane pole kriminaalmenetlusega seotud nt kaassüüdistatava või tunnistajana. Nimetatud aspekti on riive proportsionaalsuse hindamisel rõhutanud ka EIK (vt Varnas vs. Leedu, p 120; Costel Gaciu vs. Rumeenia, p 60). Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et vahistatu pikaajaliste kokkusaamiste piirang kujutab endast ühtlasi vahistatu perekonnaliikmete PS §-ga 26 tagatud põhiõiguse peaaegu sama intensiivset riivet (eelkõige abikaasa ja faktilise abikaasa puhul). Iseenesest on õige, et kuna prokuratuur ei saanud KrMS § 1431 alusel suhtluspiirangute kehtestamisel hinnata vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamise lubatavust (vt lahend nr 3-3-1-62-08, p 16), siis ei anna prokuratuuri kehtestatud suhtluspiirangute hilisem leevendamine või tühistamine tingimata alust eeldada, et vahistatu pikaajalised kokkusaamised ei saa kriminaalmenetlust ohustada. Sellele vaatamata tekitab KrMS § 1431 alusel kehtestatud suhtluspiirangute tühistamine tõsise kahtluse, et ka vahistatu pikaajaliste kokkusaamiste keeld ei pruugi enam olla eesmärgipärane ega õigusta PS §-s 26 sätestatud põhiõiguse intensiivset riivet.
  1. Lühiajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefonikõned aitavad kahtlemata kaasa vahistatu peresidemete säilimisele, kuid need ei saa asendada pikaajalisi kokkusaamisi, sest ei võimalda viimati nimetatuga võrreldavat lähedust. Nagu ringkonnakohus märkis juba 30.05.2016 määruses (p 12), ei ole alust teha kaugeleulatuvaid järeldusi TV kokkusaamisvajaduse ja lähisuhte võimaliku katkemise ohu kohta ainuüksi asjaolust, et kaebaja keeldus Tallinna Vangla poolt 09.05.2016 pakutud võimalusest saada oma elukaaslasega lühiajaliselt kokku klaasist vaheseinata ruumis (VSKE § 31 lg 21 p 3), sest olukorras, kus vangla seadis kokkusaamise üheks tingimuseks kokkusaajate vahel igasuguse kehalise kontakti puudumise, ei erineks see olemuslikult tavapärasest lühiajalisest kokkusaamisest (klaasist vaheseinaga) ning olnuks vangla seatud eelneva täieliku läbiotsimise nõuet arvestades pealegi kokkusaajale märksa koormavam.
  2. Vahistatu pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega kaasnev riive vahistatu õigusele perekonnaelu puutumatusele on ajas kasvav (vt J. Sootak. VangS § 94 kommentaarid – L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2014, lk 202). TV viibib Tallinna Vanglas vahistatu staatuses alates 16.04.2014 ning tema suhtes KrMS § 1431 alusel kehtestatud suhtluspiirangud tühistati lähedastega suhtlemise osas 09.09.2014 ja täies mahus 05.11.
  3. Varaseima praeguses asjas vaidluse all oleva pikaajalise kokkusaamise taotluse esitas TV vanglale 03.07.2015, mil tema vahistamisest oli möödunud ligikaudu 1 aasta ja 2,5 kuud ning mh elukaaslasega suhtlemise piirangud olid tühistatud ca 10 kuud enne taotluse esitamist. Pidades silmas, et VSKE §-st 45 tulenevalt ei ole ka kinnipeetavatel õigust pikaajalistele kokkusaamistele sagedamini kui üks kord poole aasta jooksul, jääb ringkonnakohus 22.10.2015 määruses toodud hinnangu juurde, et TV perekonnaelu puutumatuse riivet ei olnud alust pidada Tallinna Vangla 29.07.2015 otsuse tegemise aja seisuga ebaproportsionaalseks. Lähtudes EIK lahendites asjades Varnas vs. 9
(11)3-15-2393 Leedu ja Costel Gaciu vs. Rumeenia kajastatud asjaoludest, tuleb ringkonnakohtu hinnangul TV perekonnaelu puutumatuse õiguse riivet pidada ebaproportsionaalseks (mittevajalikuks) hiljemalt alates Tallinna Vangla 12.05.2016 keeldumisest, milliseks hetkeks oli TV vahistamisest möödunud juba üle kahe aasta ning prokuratuur oli 1,5 aasta eest lõpetanud ka kõik KrMS § 1431 alusel kehtestatud suhtluspiirangud. Kuivõrd Tallinna Vangla jättis 12.05.2016 ja 30.05.2016 otsustega TV 08.05.2016 ja 26.05.2016 taotlused rahuldamata kaalumist mittevõimaldava VangS § 94 lg 5 tõttu, siis tuleb nimetatud säte tunnistada PS §-ga 26 vastuolus olevaks ja jätta asja lahendamisel kohaldamata. Arvestades muu hulgas kriminaalasja nr 1-15-693 menetlusetappi (esimese astme kohtumenetlus on alles pooleli) ja kuritegude iseloomu, milles kaebajat süüdistatakse (väljapressimine ja kuritegelikku ühendusse kuulumine), samuti andmete puudumist TV ja MM vaheliste erilist kaitset vajavate sidemete kohta (nt väga pikaajaline kooselu või ühine laps) ning kaebajale ja tema elukaaslasele võimaldatud tihedat muul viisil suhtlemist (lühiajalised kokkusaamised ja telefonikõned), ei pea ringkonnakohus võimalikuks hinnata, et VangS § 94 lg 5 rikkus TV põhiõigusi juba Tallinna Vangla varasemate keeldumiste ajal. 21. Eelneva põhjal tunnistab ringkonnakohus VangS § 94 lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätab selle asja lahendamisel kohaldamata.

§ 200

p 3 alusel tuleb TV apellatsioonkaebus rahuldada ja Tallinna Halduskohtu 18.03.2016 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab TV kaebuse osaliselt ning tühistab Tallinna Vangla 12.05.2016 ja 30.05.2016 otsused, millega jäeti rahuldamata või läbi vaatamata TV 08.05.2016 ja 26.05.2016 taotlused elukaaslasega pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks. Nimetatud keeldumiste tühistamise tagajärjel on nende aluseks olnud taotlused lahendamata ning Tallinna Vanglal tuleb pärast kohtuotsuse jõustumist vaadata TV vastavad taotlused uuesti läbi. Pidades silmas, et 01.01.2013 jõustunud VangS § 94 lg 5 reguleeris vahistatu pikaajalisi kokkusaamisi eraldi, ei saa viidatud sätte kehtetuks tunnistamise korral vahistatu pikaajaliste kokkusaamiste keeldu enam tuletada ka VangS § 94 lg-st 1 (erinevalt lahendi nr 3-3-1-62-09 p-s 17 ning lahendi nr 3-4-1-9-10 p-des 30 ja 35 märgitust). Kuivõrd VangS § 25 lg-test 1, 11, 2 ja 4 tulenevalt saab vangla anda loa pikaajaliseks kokkusaamiseks üksnes juhul, kui eelnevalt on tuvastatud seaduses sätestatud tingimuste täidetus ja keeldumise aluseks olevate asjaolude puudumine, siis ei ole võimalik rahuldada TV taotlust kohustada Tallinna Vanglat võimaldama talle pikaajalist kokkusaamist MM-ga, sest VangS §-s 25 toodud asjaolud on seni välja selgitamata. Ülejäänud (s.o varasemate kui 12.05.2016) keeldumiste tühistamise nõuete osas jääb TV kaebus rahuldamata. 22.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 109

lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

§ 109

lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et TV eest on praeguses asjas tasutud riigilõivu kaebuse, määruskaebuse, apellatsioonkaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluste esitamisel kokku 90 eurot. Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole menetlusosalised andmeid esitanud. Kuivõrd kaebus tuleb lugeda rahuldatuks viiendiku osas (kümnest vaidluse all olnud keeldumisest tühistab ringkonnakohus kaks), siis tuleb Tallinna Vanglalt mõista TV menetluskulude katteks välja 18 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud

§ 108lg-te 1 ja 2 ning § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maret Altnurme Villem Lapimaa Virgo Saarmets 10

(11)3-15-2393 Tühistatud osaliselt Riigikohtu 01.08.2017 otsusega RESOLUTSIOON
  1. Rahuldada Tallinna Vangla kassatsioonkaebus.
  2. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu
  3. märtsi
  4. a otsus ning tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  5. juuni
  6. a otsus haldusasjas nr 3-15-2393 osas, millega rahuldati TV kaebus osaliselt ning tühistati Tallinna Vangla
  7. mai
  8. a otsus nr 511/16/12842-1 ja
  9. mai
  10. a otsus nr 511/16/14337-
  12. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta TV kaebus täies ulatuses rahuldamata.
  13. Jätta TV menetluskulud tema enda kanda. 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.