← Eesti

2-16-2534/11

Obsah (11)§ 145§ 9§ 144§ 143§ 1§ 108§ 65§ 149§ 113§ 35§ 42

Tsiviilasi nr 2-16-2534 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Ülle Raag Otsuse tegemise aeg ja koht 16. juuni 2016. a, Jõgeva kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-2534 Tsiviilasi

§ 145lg-st 1 vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt.

See tähendab, et hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist nii põhivõlgnikult kui ka kostjalt. Hageja arvates on põhjendamatud ka kostja vastuväited nõutava viivisemäära osas. Hageja on arvestanud viivist liisingulepingus kokkulepitud määras, s.o 0,3 % viivitatud summalt päevas. hageja on seisukohal, et viivis sellises määras on kooskõlas seaduse ja sellekohase kohtupraktikaga. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on pooltel õigus kokku leppida ka seaduses sätestatud viivisemäärast kõrgemas viivisemääras. Samuti on kohtupraktikas korduvalt leidnud kinnitust, et viivisemäär 0,3 % päevas ei ole ettevõtjate vahelises suhtes ebamõistlikult kõrge ega kokkuleppevabadust kuritarvitav tingimus, isegi juhul, kui sellises määras on kokku lepitud tüüptingimusena.

  1. Kohus otsustas 26.05.
  2. a määrusega menetleda asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata. Kohus määras pooltele tähtaja avalduste ja dokumentide esitamiseks ning tegi teatavaks lõpplahendi tegemise aja. 4.
  3. Hageja kohtu poolt määratud tähtaja jooksul oma nõude kohta midagi uut ei esitanud. 4.
  4. Kostja esitas 06.06.
  5. a kohtule oma lõppseisukoha (tl 54-55). Kostja jäi varem esitatud vastuväidete juurde ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja märkis täiendavalt, et usutav ei ole hageja versioon selle kohta, et müüja AS-i Mecro esindaja Txxx Lxxxx allkirjastas lepingud ka hageja nimel. Lepingutes on märgitud liisinguandja esindajaks Mxxxxx Mxxxxx, kes lepinguid allkirjastanud ei ole. Seega ei ole liisinguleping jõustunud, mistõttu langeb ka käendus ära. Kostja ei nõustu ka hageja väitega, et leping jõustus, kuna seda asuti täitma. Kui ka põhivõlgnik on hagejale midagi maksnud, siis ilmselt on lähtutud mingitest kirjalikult fikseeritud tingimustest, st pole kusagil fikseeritud viivist ega muid olulisi tingimusi. Hagis nõutava viivise kohta märkis kostja täiendavalt, et tema arvates on tegemist tarbijakäendusega, mis muudab viivisemäära 0,3 % päevas tühiseks. KOHTU SEISUKOHT
  6. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada. 5.
  7. Hageja nõuab kostjalt käenduslepingu alusel liisingulepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmist. Hageja on esitanud kohtule tõendina 25.11.
  8. a kuupäeva kandva liisingulepingu nr R1000066 (tl 8-12, edaspidi nimetatud liisinguleping), mille poolteks on müüja Aktsiaselts Mecro, liisinguandja Stokker Finance OÜ (hageja) ja liisinguvõtja Vesiehitus OÜ. Lepingu järgi on hageja liisinguandjana omandanud Aktsiaseltsilt Mecro vibroplaadid APH 6530 ja LX 90 hinnaga 10 895 eurot, millele lisandub käibemaks (liisinguobjekt), mis on antud liisinguvõtja Vesiehitus OÜ kasutusse tähtajaga kuni 12 kuud. Lepingu tingimuste kohaselt kohustus liisinguvõtja Vesiehtis OÜ maksma liisinguandjale liisinguobjekti kasutamise eest igakuiselt tasu alates 29.11.
  9. a kuni liisinguperioodi lõpuni, s.o kuni 30.11.
  10. a. Liisingulepingu lisana on kokku lepitud maksegraafik (tl 11), kus on ära toodud igakuiste liisingumaksete suurused ja tähtajad. Hageja on esitanud tõendina ka 25.11.
  11. a liisinguandja Stokker Finance OÜ (hageja) ja Txxxx Axxxxx (kostja) vahel sõlmitud käenduslepingu (tl 13, edaspidi nimetatud 3

(9)käendusleping), millega TxxxxAxxxx põhivõlgniku Vesiehitus OÜ juhatuse liikmena on võtnud endale vastutuse liisingulepingust nr R-1000066 tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise eest, vastutuse ülempiiriga 12 000 eurot. 5.
  1. Pooled vaidlevad selle üle, kas liisinguleping ja käendusleping on kõigi osapoolte poolt allkirjastatud ja seega kehtivad. Kostja leiab, et lepingud ei ole liisinguandja poolt allkirjastatud ning ei ole seetõttu jõustunud ega kehtivad. Hageja väitel on lepingud ka liisinguandja nimel allkirjastanud müüja Aktsiaseltsi Mecro esindaja Txxx Lxxxx, kes oli selleks hageja poolt volitatud. Kohus tegi kindlaks, et liisingulepingus on müüja Aktsiaseltsi Mecro esindajaks märgitud Txxx Lxxxx, liisinguvõtja Vesiehtus OÜ esindajaks Txxxx Axxxx ning liisingu- ja käenduslepingus liisinguandja Stokker Finance OÜ esindajaks juhatuse liige Mxxxxx Mxxxxx. Esitatud digitaalallkirjade kinnituslehest (tl 14) nähtub, et lepingud on 26.11.
  2. a digitaalselt allkirjastanud müüja esindajaks märgitud Txxx Lxxxx ning liisinguvõtja esindaja ja käendaja Txxxx Axxxr (tl 14). Liisinguandja Stokker Finance OÜ esindajaks märgitud Mxxxxx Mxxxxx lepinguid allkirjastanud ei ole. Hageja on aga esitanud tõendina Stokker Finance OÜ 01.01.
  3. a volikirja, kehtivusega kuni 31.12.
  4. a millega juhatuse liige Mxxxxx Mxxxxx on volitanud Aktsiaseltsi Mecro töötajaid, sh Txxx Lxxxx allkirjastama Stokker Finance nimel finantseerimislepinguid.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja selle nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Vastavalt TsÜS § 115 lg-le 1 võib tehingu teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. TsÜS § 115 lg 2 järgi ei või esindaja kaudu teha tehingut, mis seadusest või kokkuleppest tulenevalt tuleb teha isiklikult. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud volikiri tõendab, et Txxx xxxxxxx oli 25.11.2014. a liisingutehingus lisaks müüjale Aktsiaseltsile Mecro ka liisinguandja Stokker Finance OÜ esindusõigus. Puudub teave või tõendid poolte kokkuleppe kohta, et liisinguandja võis sõlmida lepingu üksnes seadusliku esindaja vahendusel. Seega saab lugeda, et liisinguleping on kõigi osapoolte, sh müüja, liisinguandja, liisinguvõtja ja käendaja poolt allkirjastatud. Kõik osapooled on lepingu sõlmimiseks andnud oma tahteavaldused ning seega on tehing kehtiv. Käenduslepingu vormi kohta näeb

§ 144lg 1 ette, et võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks eeldatakse.

Seega iseenesest ei ole käenduslepingu sõlmimiseks võlausaldaja (antud juhul Stokker Finance OÜ) allkiri vajalik ning piisab käendaja ühepoolse avalduse üleandmisest võlausaldajale, millega käendaja võtab endale kohustuse põhivõlgniku kohustuse käendamiseks. Antud juhul puudub vaidlus selle üle, et käendusleping, millega Txxxx Axxxx (kostja) on võtnud vastutuse liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, on käendaja TxxxxxAxxxxxx(kostja) poolt allkirjastatud. Seega on ka käendusleping kehtiv, olenemata sellest, et see ei ole Stokker Finance seadusliku esindaja, juhatuse liige Mxxxxx Mxxxxxxx poolt allkirjastatud. 5.3. Kostja leiab, et juhul, kui käendusleping on kehtiv, siis tuleb seda käsitleda tarbijakäendusena. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et tegemist on tarbijakäenduslepinguga.

§ 143

lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik.

§ 1lg 5 järgi on tarbija sama seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. 4

(9)Äriregistri andmetest nähtub ja puudub vaidlus selle üle, et kostja Txxxx Axxxx on alates 15.11.
  1. a põhivõlgniku (liisinguvõtja) Vesiehitus OÜ ainuosanik ja ainuke juhatuse liige. Riigikohus on 01.02.
  2. a lahendis nr 3-2-1-148-11 asunud seisukohale, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Riigikohus on leidnud, et käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset ning seega äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Eelnimetatud Riigikohtu suuniseid arvestades saab lugeda, et kostja poolt Vesiehitus OÜ kohustuste täitmise tagamiseks sõlmitud käenduslepingu puhul ei ole tegemist tarbijakäenduslepinguga ning kohaldada ei tule tarbijakaitsesätted. 5.
  3. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et liisinguvõtja Vesiehtus OÜ ei täitnud liisingulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ning alates 30.07.
  4. a liisinguandjale kokkulepitud kuumakseid ei tasunud. Liisinguvõtjal on arvete nr F37210, nr F38879, nr F40424, F42151 ja nr F43702 alusel liisinguandjale (hagejale) tasumata liisingumakseid kokku summas 4577,44 eurot.

§ 108

näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 145

lg 1 järgi vastatavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kostja on 25.11.2014. a käenduslepinguga võtnud endale vastutuse liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise eest, vastutuse ülempiiriga 12 000 eurot. Käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega vastutab kostja liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest liisinguandja Stokker Finance OÜ ees liisinguvõtja Vesiehitus OÜ-ga solidaarselt.

§ 65

lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Nimetatud sättest tulenevalt saab hageja võlausaldajana valida, kummalt solidaarvõlgnikult ning millises ulatuses kohustuse täitmist nõuda. Seega ei oma käesoleva asja lahendamisel tähendust kostja vastuväide selle kohta, et hagejal oli õigus esitada nõue põhivõlgniku Vesiehitus OÜ vastu ja saada nõue vähemalt põhinõude ulatuses rahuldatud põhivõlgniku saneerimiskava täitmise kaudu. Kohus märgib, et OÜ Vesiehitus saneerimiskava on kinnitatud kohtu 09.02.2016.a. määrusega tsiviilasjas nr . 2-15-15178. Saneerimisseaduse § 45 lg.4 järgi Saneerimiskava ei vabasta ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutav isik on kohustuse täitnud, on tal ettevõtja suhtes tagasinõudeõigus üksnes selles ulatuses, milles ettevõtja vastutaks kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Eeltoodu alusel on põhjendatud hageja nõue kostja kui käendaja vastu liisingulepingust nr R1000066 tulenevate liisinguvõtja Vesiehitus OÜ kohustuste täitmiseks.

§ 149

lg 1 järgi võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku 5

(9)isikuga. Antud juhul ei ole kostja esitanud vastuväiteid hagis nõutava põhivõla suurusele. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et põhivõlgnikul Vesiehitus OÜ-l on liisingulepingu järgi hagejale maksmata liisingumakseid summas 4577,44 eurot. Nimetatud summa ei ületa vastutuse ülemmäära, mis kostja käenduslepinguga endale võtnud on. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hageja põhinõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 4577,44 eurot. 5.5. Lisaks põhinõudele nõuab hageja kostjalt liisingumaksete tasumisega viivitamise eest viivist. Tulenevalt

§ 145lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, muu hulgas viivise eest. Puudub vaidlus selle üle, et liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmisega on viivitatud. Lepingu järgi oli liisinguandjal kohustus tasuda liisinguandjale igakuiseid makseid alates 29.11.

  1. a kuni 30.11.
  2. a. Puudub vaidlus selle üle, et alates 30.07.
  3. a liisinguvõtja Vesiehitus OÜ liisingumakseid tasunud ja arvete nr F37210, nr F38879, nr F40424, F42151 ja nr F43702 alusel on liisinguandjale (hagejale) tasumata kokku 4577,44 eurot. Arve nr F37210 (tl 15) summas 795,49 eurot muutus sissenõutavaks 01.07.
  4. a, arve nr F38879 (tl 16) summas 795,48 eurot 04.08.
  5. a, arve nr F40424 (tl 17) summas 795,48 01.09.
  6. a, arve nr F42151 (tl 18) summas 795,50 eurot 06.10.
  7. a ja arve nr F43702 (tl 19) summas 1395,49 eurot 03.11.
  8. a.

§ 113

lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud maksete tasumisega viivitamise eest viivist liisingulepingus sätestatud määras, s.o 0,3% tasumata summalt päevas. Kostja leiab, et hageja poolt nõutav viivis on ebamõistlikult suur ning vastav viivisekokkulepe tühine. Liisingulepingu punkt 6.1. (tl 9) kohaselt on liisinguandjal õigus mistahes makse viivitamisel õigus nõuda liisinguvõtjalt viivist 0,30 % tähtajaks tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Nimetatud tingimus on sätestatud liisingulepingu üldtingimustes ja pooled ei ole esitanud teavet või tõendeid selle kohta, et nimetatud tingimus oleks olnud poolte vahel eraldi läbi räägitud. Seega saab järeldada, et viivisemäära kokkuleppe puhul on tegemist tüüptingimusega

§ 35

lg 1 mõistes.

§ 42

lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Kohus hindab, et arvestades käesoleva nõude aluseks oleva liisingulepingu olemust, sisu ja lepingupoolte huvisid, ei esine

§ 42lg 1 järgi tüüptingimuse tühisuse aluseid.

Tüüptingimustes sisalduv viivisemäär on küll oluliselt kõrgem

§ 113

lg 1 teise lause järgsest määrast (s.o EKP intress + 8 % aastas, käesoleval ajal ca 0,02 % päevas), kuid kohtu hinnangul ei saa asjaolusid arvestades pidada seda lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks. Lepingupoolte puhul on tegemist äriühingutega, kes on sõlminud lepingu oma majandustegevuses. Tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega ning samuti ei nõua hageja kostjalt viivist põhinõudest suuremas ulatuses. 6

(9)Näiteks ka Riigikohus on 30.04.
  1. a lahendis nr 3-2-1-5-13 asunud seisukohale, et majandustegevuses sõlmitud lepingu tüüptingimustes sisalduvat viivisemäära sarnases ulatuses, s.o 0,2% viivitatud summast päevas, ei saa pidada erakordselt suureks ega teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks ning kui viivist ei nõuta põhivõlast suuremas ulatuses, ei esine alust viivisenõude vähendamiseks. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et liisingulepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäära tingimus on kehtiv ning ei esine alust viivisenõude vähendamiseks. Põhjendatud on hageja nõue kostjalt viivise nõudes lepingujärgses määras, s.o 0,3 % tasumata nõudelt päevas, kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, välja mõistmist kohtult, mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on arvestanud arvete nr F37210, nr F38879, nr F40424, F42151 ja nr F43702 alusel liisingumaksete, kokku summas 4577,44 eurot, tasumisega viivitamise eest 16.02.
  2. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 1803,76 eurot. Alates 17.02.
  3. a nõuab hageja viivist protsendina põhinõudelt lepingujärgses määras kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Kohus arvestas, et alates 17.02.
  4. a kuni kohtuotsuse tegemiseni kujuneb sissenõutava viivise suuruseks 1675,34 eurot (4577,44 eurot x 0,3% x 122 päeva), mis tuleb samuti kostjalt hageja kasuks välja mõista. Alates 17.06.
  5. a mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina põhinõudest lepingujärgses määras kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja, s.o 16.06.
  6. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 3479,10 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 17.06.
  7. a 0,3 % tasumata põhivõlalt päevas kuni põhivõla täieliku täitmiseni. Menetluskulude jaotus
  8. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
  9. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud kohtule oma menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema menetluskulud kokku 3137,62 eurot, sh 600 eurot hagilt tasutud riigilõiv ja 2537,62 eurot hageja lepingulise esindaja tasu. 7.
  10. Kohus tegi kindlaks, et hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu 600 eurot. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Seega loeb kohus riigilõivu summas 600 eurot hageja põhjendatud menetluskuluks. 7.
  11. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 7
(9)Hageja esindajaks on menetluses vandeadvokaat Indrek Lillo, kes on lepinguline esindaja TsMS § 218 lg 1 p 2 mõistes. Menetluskulude nimekirja kohaselt on advokaat õigusabi osutamisel teinud alljärgnevad toimingud alljärgneva ajakuluga: 16.02.
  1. a – materjalidega tutvumine, seisukoha kujundamine – 1 h 40 min; 16.02.
  2. a – hagiavalduse koostamine ja e-toimikusse üles laadimine – 3 h 15 min; 10.03.
  3. a hagi menetlusse võtmise määrusega tutvumine ja kliendile edastamine – 0 h 15 min; 15.04.
  4. a kostja vastusega tutvumine – 0 h 55 min; 15.04.
  5. a – kostja vastuse edastamine kliendile, seisukoha küsimine – 0 h 15 min; 28.04.
  6. a hageja arvamuse projekti koostamine – 1 h 35 min; 28.04.
  7. a – täiendavate tõendite kogumine, e-kirjavahetus kliendiga – 0 h 25 min; 02.05.
  8. a – hageja arvamuse täiendamine ja esitamine – 0 h 55 min; 17.05.
  9. a – menetluse olukorda selgitava kohtukirjaga tutvumine ja kliendile edastamine – 0 h 10 min; 26.05.
  10. a – kirjaliku menetluse määrusega tutvumine ja kliendile edastamine – 0 h 10 min; 06.06.
  11. a – menetluskulude nimekirja koostamine ja e-toimikusse üles laadimine – 0 h 25 min. Ajakulu õigusabitoimingutele kokku 10 h 10 min. Kohus leiab, et arvestades asja keerukust ja menetluse käiku, saab lugeda põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 8 tundi 30 minutit. Kohus ei pea põhjendatuks lugeda tasustatava ajakulu hulka neid toiminguid, mille sisuks on peamiselt tehnilist laadi tegevusmenetlusdokumendi üleslaadimine, edastamine ja muud taolised liigutused. Menetluskulude nimekirja selgituste kohaselt on hageja lepingulise esindajaga kokku leppinud koondtasus summas 638,13 eurot ja hagi rahuldamise korral boonustasus summas 1899,50 eurot, kokku seega hagi rahuldamise korral tasus summas 2537,62 eurot (ilma käibemaksuta). Sellise arvestuse kohaselt kujuneb õigusabi eest tasumääraks ca 250 eurot ilma käibemaksuta (2537,62 eurot/10 h 10 min). Kohus leiab, et arvestades asja keerukust ei ole tasu taotletavas määras põhjendatud. Iseenesest on advokatuuriseaduse § 61 lg 1 p 3 järgi lubatud tasu arvestamine boonustasuna nagu hageja esindajaga on kokku leppinud. Samas teise poole poolt kuulub lepingulise esindaja tasu hüvitamisele üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esindaja taotletav tasu ületab oluliselt keskmiselt sarnase teenuse eest taotletavat tasumäära. Käesolev nõue ei ole aga õiguslikult eriliselt keerukas ning ei eelda mahukat tõendite kogumist või analüüsi. Seega lähtub kohus kostja poolt hüvitatava hageja lepingulise esindaja tasu arvestamisel Riigikohtu senises praktikas keskmisest mõistlikuks peetud lepingulise esindaja tasumäärast, mis on 120 eurot ühe töötunni eest ilma käibemaksuta (02.10.
  12. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-93-13). Kohus luges eespool põhjendatuks hageja lepingulise esindaja ajakulu 8 tunni ja 30 minuti ulatuses. Seega kujuneb hüvitatava hageja lepingulise esindaja tasu suuruseks määras 120 eurot ühe töötunni eest 1020 eurot (8 tundi 30 min x 120 eurot). Kuna hageja on käibemaksukohuslane, siis vastavalt TsMS § 174 lg-le 10 ei tule kostjal hüvitada lepingulise esindaja tasult maksmisele kuuluvat käibemaksu. Kostja esitas vastuväite hageja menetluskulu nimekirjale, leides, et lepingulise esindaja tasu 2537,62 eurot on ebamõistlikult suur ja tuleks jätta kostja kanda. Kohus on arvamusel, et siinkohal on kostja eksinud sõnakasutusega ja seda lauset ei tule võtta aluseks menetluskulude jaotamisel. 7.
  13. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1620 eurot, sh 600 eurot hagilt tasutud riigilõiv ja 1020 eurot lepingulise esindaja tasu ilma käibemaksuta. /allkirjastatud digitaalselt/ 8
(9)Ülle Raag Kohtunik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.