Obsah (13)

§ 177§ 373§ 164§ 162§ 657§ 449§ 442§ 45§ 652§ 238§ 173§ 171§ 190

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Liis Arrak, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-12-14934

§ 177lg 2).

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 15.04.2012 esitas AP (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse HJ (kostja I) ja MJ (kostja II) vastu vara tagasivõitmiseks ja ühisvara jagamiseks. Hageja palus tunnistada kehtetuks 18.11.2010 kostjate vahel sõlmitud abieluvara- ja asjaõiguslepingu YYY asuva kinnistu (reg osa nr YYYYYYY) jagamise kohta. Ühisvara jagamiseks palus hageja näha ette kinnistu võõrandamise ning võõrandamisest laekuv raha jagada võrdsetes osades. 06.11.2013 hagi täpsustuses palus hageja jagada ka kostjatele ühisomandina kuuluva kinnistu asukohaga XXX (reg osa nr XXXXXX). Hageja palus kinnistu võõrandada ning võõrandamisest laekuva raha jagada võrdsetes osades.
2. Hagiavalduse tervikteksti kohaselt on kostja I suhtes algatatud täitemenetlused Harju Maakohtu 30.06.2009 otsuse tsiviilasjas nr 2-07-52301, Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2010 otsuse tsiviilasjas nr 2-07-52301 ja Riigikohtu 21.02.2011 määruse nr 3-7-1-2835-10 alusel. Eelmärgitud kohtulahendite alusel palus hageja pöörata sissenõude 31 965 krooni ulatuses. Samuti on kohtuotsusega kohustatud võlgnikku avama sissenõudja korstnalõõr, mille võlgnik on pahatahtlikult sulgenud. Lisaks on eelnimetatud asjas menetluses hageja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks, mis tuleb tulevikus täita. Võlgnik on rahalise nõude ja korstnalõõri avamise kohustamisnõude osas deklareerinud, et ta kohtuotsust ei täida. 18.11.2010 on kostja I sõlminud abieluvara lepingu, millega kostja I on loobunud YYY kinnistu ühisomandi osast ning kinnistu on jäänud kostja II lahusvaraks. Kohtutäituril ei ole õnnestunud kohtulahendit täita võlgniku muu vara arvel ning on 01.07.2011 väljastanud selle kohta tõendi, millest nähtuvalt on täitemenetlus nõude rahuldamiseks lahusvara arvel tunnistatud ebaõnnestunuks. Hageja leidis, et täitemenetluse seadustiku (TMS) § 190 alusel tuleb eelnimetatud leping tunnistada kehtetuks. TMS §14 alusel tuleb ühisvara jagada ning pöörata sissenõue võlgniku osale ühisomandis.
3. Kuna kostja II on väitnud, et peale abieluvara lepingu sõlmimist jäi kostjatele piisavalt vara, mida oleks vajadusel saanud kasutada võimalike nõuete rahuldamiseks, taotles hageja ka kostjate ühisvaraks oleva XXX kinnistu jagamist. Kohtutäitur on leidnud, et XXX kinnistu jagamise tulemusena tekkiv lahusvara ei kata nõude summat ning seetõttu ei ole vara jagamine perspektiivikas ja tekitaks vaid pooltele lisakulusi ning nõude rahuldamiseks tuleks lähikondlastele võõrandatud vara tagasi võita. Seega on kohtutäitur hinnanud kinnistu väärtuseks alla 2026,73 euro. Võlgniku huvide kaitseks on primaarne vara müügi järjekorra määramine. Kohtutäitur võib esmalt müüa XXX kinnistu ning kui see on nõude rahuldamiseks piisav, siis sellega täitemenetlus lõppeb. Kui aga peaks selguma, et kinnistu müük ei õnnestu ja nõuet ei täideta, võib YYY kinnistu tagasi võitmata ning jagamata jätmine kaasa tuua täitemenetluse ebaõnnestumise. Sissenõudja huvide kaitseks tuleb jagada ka XXX kinnistu. Kostja I vastuväited
4. Kostja I vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja nõue ühisvara jagamiseks on aegunud, kuna vara jagamise hagi aegumistähtaeg on üks aasta alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. Hageja esitatud kohtutäituri 01.07.2011 õiendist nähtub, et täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel on ebaõnnestunud. Kuna hageja ei ole enne aegumistähtaega, s.o enne 01.07.2012, ühisvara jagamise hagi esitanud ega ühisvara jagamist nõudnud, on hageja minetanud õiguse hagi 3 esitamiseks ühisvara jagamise nõudes. Algse hagiavalduse nõue oli esitatud ainult mittevõlgnikust kostja II lahusvara vastu ja tagasivõitmise tulemusel tekkiva ühisvara jagamiseks. Kostjate olemasoleva ühisvara jagamist hageja viidatud hagiavalduses ei nõudnud. 07.11.2013 kohtuistungil esitas hageja hagiavalduse täienduse, kus nõuab nii kostjate ühisomandis oleva kinnistu (reg osa nr XXXXXX) kui ka lahusvaraks oleva kinnistu (reg osa nr YYYYYYY) jagamist. Sisuliselt on tegemist uue nõudega, mis on aegunud.
5. Abikaasade ühisvarasse kuulub XXX asuv XXX kinnistu, mille turuhinnaks on 30 00040 000 eurot. Ühisvara jagamist ei ole aga tähtaegselt nõutud. Kohtutäituri 08.08.2011 otsusega on täitemenetlus peatatud, sest kohtuotsust ei ole võimalik täita, kuna XXX alevikus asuvate YYY ja YYY kinnistute külgseinas asuva korstnalõõri tehniline seisukord selle kasutamist ei võimalda. Seega ei ole kostja I tegelikult põhjustanud hagejale väidetavat kahju soojuspumba soetamise, paigaldamise ja olematu demonteerimise kulude näol. Hageja on saanud kohtu eksitamisega tsiviilasjas nr 2-07-52301 ebaõige kohtulahendi. Nõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Võlgnikul on regulaarne sissetulek pensioni näol ning sellest tehakse käesoleva ajani kinnipidamisi. Kostja II vastuväited
6. Kostja II vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja II leidis samuti, et ühisvara jagamise hagi ei ole esitatud TMS § 14 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul. Kuivõrd kostjate ühisvaras olevast varast (XXX kinnistu) piisaks nõuete rahuldamiseks, ei ole vara tagasivõitmise nõue õigustatud. Nõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Hageja nõuet on olnud võimalik rahuldada kostja I igakuiste pensionimaksete arvel. Kostja II vastuhagi
7. 24.11.2015 esitas kostja II vastuhagi, milles palus jagada kostjate ühisvaraks olev XXX külas asuv XXX kinnistu kaheks võrdseks kaasomandiosaks, millest üks kuulub kostjale I ja teine kuulub kostjale II, ning määrata kasutuskord, mille kohaselt kostja I kasutuses on üks pool kinnistust ja kostja II kasutuses on teine pool kinnistust ning kanda vastavasisuline märge kinnistusraamatusse või alternatiivselt jagada XXX kinnistu maatükk kaheks võrdseks kinnistuks selliselt, et üks kinnistu jääb kostja I omandisse ja lahusvarasse ning teine kinnistu jääb kostja II omandise ja lahusvarasse. 17.02.2016 täpsustas kostja II, et vastuhagi tuleb lugeda iseseisva nõudega kolmanda isiku hagiks. Kostja II teatas, et loobub esimese alternatiivina esitatud nõudest jagada kinnistu kaheks võrdseks kaasomandiosaks. Kostja II täpsustas oma nõuet ning palus jagada XXX kinnistu kaheks võrdseks kinnistuks poolitades kinnistu maatüki selle äärse tänavaga ristuva joonega ning selliselt, et üks kinnistu jääb kostja I omandisse ja lahusvarasse ning teine kinnistu jääb kostja II omandisse ja lahusvarasse. Kumb kinnistu jääb kumma kostja omandisse otsustatakse liisu heitmise teel. Samuti palus kostja II tuvastada kohtuotsusega, et hagejal ja kostjal I on kohustus anda nõusolek(ud) kinnistu jagamiseks ning vastavate omanikukannete tegemiseks kinnistusraamatusse ja muude vajalike muudatuste tegemiseks asjaomastesse registritesse ning asendada nõusolekud kohtuotsusega. Kostja II palus muuta kinnistusraamatu kandeid selliselt, et kanda jagamise tulemusena tekkinud ühe kinnistu ainuomanikuna kinnistusraamatusse kostja I ja teise kinnistu ainuomanikuna kostja II ning kustutada kostjale II kuuluma hakkava kinnistu kinnistusraamatust hageja kasuks kehtiv kinnistu käsutamise keelumärge.
8. Vastuhagi kohaselt on XXX kinnistu puhul tegemist 4344 m2 suuruse pindalaga elamumaaga. XXX küla elamumaa kinnistud on valdavalt kõik rohkem kui 2 korda 4 väiksemad kui XXX kinnistu. XXX kinnistu pindalast lähtuvalt on kinnistut võimalik otstarbekohaselt jagada kaheks kinnistuks. Kostjal II on põhjendatud huvi, et talle jääks alles tema osa kinnistust. Eelkirjeldatud jagamisega ei kahjustataks sissenõudja huvisid, kuna jagamise tulemusena tekkivat kinnistut on võimalik müüa. Kinnisvaraportaali City 24 müügipakkumiste kohaselt jäävad XXX kinnistust rohkem kui 2 korda väiksema pindalaga kinnistute müügihinnad vahemikku 15 500 - 31 000 eurot. Järelikult on põhjendatud väita, et pooleksjagamise tulemusena tekkiva kinnistu müügihinnaga oleksid kaetud kõik hageja väidetavad nõuded kostja I vastu. XXX kinnistu on hoonestamata, mistõttu ei ole jagamine raskendatud hoonete jagamisel tekkida võivate küsimuste tõttu. Kohila valla arhitekt RA on kinnitanud, et kinnistu kaheks jagamine on võimalik. Hageja vastuväited vastuhagile
9. Hageja vaidles vastuhagile vastu.

§ 373

lg 1 järgi on vastuhagi lubatud esitada üksnes hageja vastu ja samaaegselt kaaskostja vastu esitatud hagi menetlemine vastuhagina ei ole lubatav. Lisaks ei ole kostja II tõendanud, et vastuhagis taotletav vara jagamise ettepanek on maakorralduslikult võimalik. Kinnisasja taotletud viisil jagamiseks on vajalik kohaliku omavalitsuse otsuse vastuvõtmine detailplaneeringu kohta; katastriüksuse jagamise toimikute koostamine; katastriüksuste mõõdistamine; katastriüksuste piiristamine looduses; katastriüksuste plaanide ja piiriprotokollide koostamine; piiriprotokollide allakirjutamine piirnevate kinnistuomanikega; uute krundiandmete maainfosüsteemis registreerimine; kohaliku omavalitsuse korralduse vastuvõtmine katastriüksuse aadressi muutmiseks ja sihtotstarvete määramiseks; uute maaüksuste katastritunnuste väljastamine ja registreerimine; omanike (notariaalselt vormistatud) tahteavalduste andmine uute katastriandmete kinnistusraamatusse kandmiseks jne. Kostja II ettepanek on seotud haldusmenetlusega, kolmandate isikute õigustega ning pooltest sõltumatute asjaoludega. Kinnistute jagamise protseduur toob kaasa nii aja kui rahakulu ning on vastuolus TMS §-s 53 lg 3 sätestatud nõude rahuldamise kõige kiirema viisi põhimõttega. Kostja I vastuväited vastuhagile

1. Kostja I vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kinnistu jagamine reaalosadeks on mõlemale poolele majanduslikult kahjulik. Vara jagamine ei ole vajalik, kuna hageja nõuet täidetakse täitemenetluses pensionimaksete arvel. Menetluse vahepealne käik
2. 18.04.2013 rahuldas maakohus hagi tagaseljaotsusega ning tunnistas kehtetuks 18.11.2010 kostjate vahel sõlmitud abieluvara-ja asjaõiguslepingu, millega kinnistu asukohaga YYY, YYY (registriosa nr YYYYYYY) jääb kostja II lahusvaraks. Maakohus jagas ühisvara selliselt, et kummagi abikaasa osad abikaasadele kuuluvast ühisvarast on võrdsed ning nägi ühisvara jagamiseks ette kinnistu võõrandamise, mille tulemusena saadud rahalised vahendid kantakse kummagi abikaasa arvelduskontole. Menetluskulud jättis maakohus kostjate kanda ning mõistis kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulud summas 2343 eurot ja viivise. 22.10.2013 määrusega taastas maakohus kostja II kaja alusel tsiviilasja menetluse.
3. 15.01.2014 vaheotsusega jättis Harju Maakohus kostjate taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus jättis 17.06.2014 otsusega Harju Maakohtu 15.01.2014 vaheotsuse muutmata ning apellatsioonimenetluse kulu kostja II kanda. Riigikohus jättis 26.08.2015 määrusega kostja II kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Kostja I kassatsioonkaebuse jättis Riigikohus 14.10.2015 määrusega läbi vaatamata. 5
4. 23.01.2014 esitas hageja taotluse, milles palus eraldi menetleda XXX kinnistu jagamise nõuet ja peatada eraldi menetluses YYY tagasivõitmise ja jagamise nõude.
5. 04.02.2016 määrusega rahuldas maakohus hageja nõuete eraldamise taotluse ning eraldas iseseisvasse menetlusse hagiavalduse YYY, YYY asuva kinnistu tagasivõitmiseks ja ühisvarana jagamiseks ning jätkas käesolevas asjas menetlust XXX kinnistu jagamise nõudes. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
6. Harju Maakohus rahuldas 11.05.2016 otsusega hagiavalduse ning jättis kostja II vastuhagi rahuldamata. Maakohus luges kostjate ühisvaraks kinnistu (registriosa nr XXXXXX) asukohaga XXX ning lõpetas ühisvaraks oleva kinnistu ühisomandi selle müümisega avalikul enampakkumisel ja määras jagada kinnisasja müügist saadud raha kostjate vahel võrdsetes osades. Hagi ja vastuhagiga seotud menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Kostjatele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jättis maakohus riigi kanda.
7. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja I suhtes algatati täitemenetlus Harju Maakohtu 30.06.2009 otsuse tsiviilasjas nr 2-07-52301, Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2010 otsuse tsiviilasjas nr 2-07-52301 ja Riigikohtu 21.02.2011 määruse nr 3-7-1-2835-10 alusel. Eelmärgitud kohtulahendite alusel palus sissenõudja pöörata sissenõude kokku summas 31 965 krooni. Täituril ei ole õnnestunud lahendit täita võlgniku muu vara arvel. Selle kohta on täitur väljastanud 01.07.2011 õiendi, mille kohaselt võlgnik on ise avaldanud, et ei tööta ning peale pensioni muid sissetulekuid ei oma. Võlgniku kontod on arestitud, nendel puudub nõude rahuldamiseks vajalik raha. Võlgnik on alates 27.04.1963 abielus kostjaga II, mistõttu talle kuuluv vara on ühisvara, millele kohtutäitur sissenõuet pöörata ei saa. Võlgnikule kuulub alates 22.07.1999 kinnisasi asukohaga XXX 2, mis on abikaasade ühisvara. Kohtutäituri 01.07.2011 õiendist nähtub, et täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel on täituri poolt ebaõnnestunuks tunnistatud.
8. PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele (AÕS § 77 lg 2). Maakohus märkis, et kostjal I ei ole rahalisi võimalusi kostjale II hüvitist tasuda, seetõttu on võimalik kas ühisvara müüa enampakkumisel või jagada ühisvara selliselt, et jätta ühisvaraks olevad esemed kostja II omandisse ja tasuda kostjale I rahaline hüvitis omandiõiguse kaotamise eest.
9. Kohus peab asja jagamisel lähtuma hagis või vastuhagis esitatud taotlustest. Juhul, kui hagis ja vastuhagis on esitatud kummaski vaid üks taotlus kaasomandisse kuuluva asja jagamise viisi kohta, siis ei ole tegemist alternatiivsete nõuetega, vaid otsus tuleb teha kaalutlusotsusena. Kostja II esitas kostja I ja hageja vastu vastuhagi, milles on palunud jagada XXX kinnistu kaheks võrdseks osaks ja kinnistuks selliselt, et üks kinnistu jääb kostja I omandisse ja lahusvarasse ning teine kinnistu jääb kostja II omandise ja lahusvarasse. Samas ei ole tõendatud, et selline ettepanek maakorralduslikult üldse võimalik on. Kinnistute jagamise protseduur nõuab detailplaneeringu algatamist ning on seega nii aja kui ka rahakulu arvestades täitemenetluse õnnestumise seisukohalt 6 destruktiivne. Kohus leidis, et vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, kuna esitatud nõuete osas on vastuhagi täidetamatu ja täitemenetluse õnnestumise seisukohalt mitteusutav.
10. Hageja on leidnud, et XXX kinnistu tuleks müüa avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Kohus nõustus hagejaga selles, et ainus täidetav viis oleks XXX kinnistu müümine kohtutäituri poolt ja raha jagamine poolte vahel võrdsetes osades. Vastuhagis on kostja II arvamusel, et tuginedes kinnisvara portaal City 24 väljavõtetele, on kinnistu väärtuseks 15 500-20 000 eurot ning järelikult kinnistu pooleksjagamise tulemusena tekkiva kinnistu müügihinnaga oleksid kaetud kõik hageja väidetavad nõuded kostja I vastu. Kohus leidis, et õiglane ja mõlema poole huvides on kinnisasja müümine avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagamine kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele olukorras, kus ühel poolel ei ole raha teisele poolele tema osa kinni maksmiseks (RKTKo 3-2-1-95-12). Kostjate majanduslikku võimetust teisele poolele tema osa maksmiseks on kostjad asja menetluse jooksul kinnitanud. Kostja I kohta koostatud 01.07.2011 õiend täitemenetluse kohta kinnitab kostjal I rahaliste vahendite puudumist, kuna täiteasja nr 007/2011/81784 täitemenetlus on loetud ebaõnnestunuks. Lisaks sellele toimub kostja I riiklikust pensionist kinnipidamine.
11. Seoses väidetega, et hagejal on võimalik mõistliku aja jooksul oma nõue kustutada kostja I igakuiste pensionimaksete arvel, leidis kohus, et kuna kostja I võlgnevus on ligi 5000 eurot, siis ei piisa võlgnevuse tasumiseks pensionimaksetest. Kohus lähtus 01.07.2011 kohtutäituri õiendist täitemenetluse kohta ja leidis, et ainus kohustuse täitmise viis on anda täiturile võimalus kinnistu müüa ja müügist saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. Avalikul enampakkumisel selgub ka kinnistu õige hind. Kuna kohus rahuldab põhihagis hageja taotletud kinnisaja müümise avalikul enampakkumisel, siis ei ole vajalik käsitelda otsuses teisi taotletud kinnisasja jagamise viise.
12. Kuivõrd käesoleva vaidluse näol on tegemist ühisvara jagamise vaidlusega ja mõlemal menetlusosalisel on esindaja, tuleb menetluskulud jagada vastavalt

§-le 164 lõikes 1 sätestatule, s.o. kummagi menetlusosalise menetluskulud tuleb jätta poole enda kanda. Kuna käesolevas menetluses on määratud kostjatele esindaja riigi õigusabi korras, siis riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad riigi kanda. Hageja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. 10.06.2016 esitas hageja Harju Maakohtu 11.05.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha uue otsuse, millega jätta menetluskulud kostjate kanda.
2. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus ebaõigesti

§ 164alusel menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

Käesolev vaidlus ei ole hagiline perekonnaasi. Vaidlus toimus TMS § 14 alusel ning vaidluse esemeks on sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale. Kuna hagi rahuldati ja vastuhagi jäeti rahuldamata, oleks kohus pidanud kohaldama

§ 162

lg 1.

§ 164kohaldamine ei ole õiglane.

Konkreetsel juhul on menetluskuludega seotud kolmas osapool – sissenõudja, kellele kostja on oma käitumise ja valikutega kohtukulud kaasa toonud. Seda juba alates vaidlusest tsiviilasjas nr 2-07-52301, mille kohtukulude sissenõudmine ongi kaasa toonud käesoleva tsiviilasja. Hageja arvates on 7 käesoleval juhul õige ja õiglane kohaldada

§ 162lg 1 ning jätta menetluskulud kostja(te) kanda.

Kostja I apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. 13.06.2016 esitas kostja I Harju Maakohtu 11.05.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega nii hagi kui ka vastuhagi jätta rahuldamata.
2. Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja nõue ühisvara jagamiseks aegunud. TMS § 14 lg 2 kohaselt on hagi aegumistähtaeg 1 aasta. Hageja esitas tõendina täitemenetluse ebaõnnestumise kohta võlgniku lahusvara arvelt kohtutäitur VK 01.07.2011 õiendi. XXX kinnistu jagamise nõude esitas hageja aga rohkem kui aasta hiljem 06.11.
3. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kuna ühisvara jagamise nõue esitati täiendava nõudena juba menetluses olevas tsiviilasjas, siis ei ole alust aegumist arvestada. Kostja II vastuhagi on samuti aegunud, sest see on esitatud aegunud nõude vastu põrast aegumistähtaja lõppemist. Kostja II vastuhagina esitatud nõue on ajendatud üksnes sissenõudja poolt esitatud haginõudest.
4. 04.07.2016 esitas kostja I isiklikult apellatsioonkaebuse täiendavad põhjendused, milles viitas, et kinnistustoimikus olevate andmete kohaselt ei ole hageja alates 26.11.2013 YYY asuva kinnistu omanik, kinnistu ainuomanikuks on hageja abikaasa MP. Seetõttu ei ole kostja I arvates enam õige rakendada hageja kasuks tsiviilasjas nr 2-07-52301 tehtud lahendite alusel sundtäitmist. Hagiavaldus on esitatud kostjate vastu selleks, et nõuda sisse kahju, mis olevat tekkinud seoses õhksoojuspumba soetamise ja paigaldamisega ning demonteerimisega YYY elamu kütmiseks. YYY kinnistu on aga alates 26.11.2013 MP valduses ja ainuomanduses. Kuigi tsiviilasja nr 2-07-52301 menetlemise ajal kuulus kinnisasi hageja ja MP ühisvara hulka, ei ole kohus MP kasuks kasutuskorda määranud ega kahjunõuet tema kasuks rahuldanud. Eeltoodud asjaoludele tuginedes tuleks sundtäitmine kohtuotsusega lõpetada.
5. Pärast Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuste jõustumist tsiviilasjas nr 2-0752301, on ilmnenud uued asjaolud, millest tulenevalt on kohut teadlikult eksitatud ning antud vande all valeütlusi. Tsiviilasjas nr 2-07-52301 on AJ (vastutav isik YYY tulikivi ahju paigaldajana) ja korstnapühkija TV andnud valeütlusi suitsulõõride tehnilise olukorra kohta. Ilmsiks tulnud uued faktilised asjaolud ja tõendid kinnitavad, et YYY ja YYY ühises külgseinas asuva korstna suitsu- ja ventilatsioonilõõride tehniline seisukord ei vastanud tegelikult 2000.a tuleohutuse nõuetele ning suitsulõõre ei oleks tohtinud taolises olukorras üldse kasutada. Eeltoodut tõendab 02.10.2000.a Ü OÜ poolt antud ekspertarvamus, FIE KT poolt 24.07.2011 antud hinnang YYY küttesüsteemis kasutatud korstnalõõri tehnilise seisukorra kohta ja asjaolu, et Põhja-Eesti Päästekeskuse menetlusbüroo 19.08.2011 ettekirjutusega nr 7.3-12/665-4/898-H45 peatati YYY kütteseadme (kaminaahju) kütmine, kuniks on tõendatud küttesüsteemi korrasolek ja ohutu kasutamine. Lisaks märkis kostja I, et tsiviilasjas nr 2-07-25301 andisid valeütlusi ka MP ja AR. Kostja I palub pärast tsiviilasjas nr 2-07-52301 tehtud kohtuotsuste jõustumist ilmsiks tulnud kuriteo asjaoludele ja kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtetele tuginedes vaidlustatud kohtuotsuse tühistada ning algatada kõikide süüdiolevate isikute vastutusele võtmiseks karistusseadustiku (KarS) § 320 alusel kriminaalmenetlus. Kostja I märkis täiendavalt, et YYY ja YYY elamute ühises seinas oleva korstna ja selle suitsu- ja ventilatsioonilõõride ekspertiisita ei ole võimalik välja selgitada kõiki olulisi asjaolusid seoses YYY elamu küttesüsteemi ühendamisega valesse suitsulõõri, samuti süsteemi kasutamisega seotud 8 kahjusid ning küttesüsteemi tule- ja keskkonnaohutuse ning ehitusnõuetele vastavust, mistõttu taotleb kostja I ka ekspertiisi tegemist. Kostja II esitas 08.07.2014 hageja vastu hagiavalduse seoses jätkuva tuleohuga. Muude nõuete kõrval taotleti ka YYY ja YYY külgseinas paikneva korstna, suitsulõõride ja YYY küttesüsteemi ekspertiisi. Ekspertiisi läbiviimist on aga selles tsiviilasjas välditud. Kostja I palub võtta asja juurde Harju Maakohtu toimiku tsiviilasjas nr 2-14-
6. Kostja II apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
7. 13.06.2016 esitas kostja II Harju Maakohtu 11.05.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ühisvara jagamise viisi osas ja teha uue otsuse, millega kostja II vastuhagi rahuldada.
8. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu kostja II maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole tõendatud, et XXX kinnistu reaalosadeks jagamine on maakorralduslikult võimalik ning seisukohaga, et vastuhagi ei ole täidetav. Maakohus ei ole oma sellist seisukohta nõuetekohaselt põhjendanud. Kostja II on 17.02.2016 menetlusdokumendis selgitanud, et tegemist on rohkem kui kaks korda suurema kinnistuga, kui teised XXX küla kinnistud. XXX kinnistu on hoonestamata, mistõttu ei ole jagamine raskendatud hoonete jagamisel tekkida võivate küsimuste tõttu. Kinnistu on moodustatud varasemalt kahe kinnistu liitmise teel. Detailplaneeringu algatamise vajadus ja detailplaneeringuga seotud võimalik aja- või rahakulu ei muuda kinnistu jagamise nõuet iseenesest destruktiivseks. Lisaks täidetakse hageja nõuet jooksvalt kostja I pensioni arvel. Kohila valla arhitekt RA on 12.02.2016 ekirjas kinnitanud, et XXX kinnistu kaheks jagamine on võimalik. Kohus ei ole vastuhagi juures olevaid tõendeid ja Kohila valla 12.02.2016 e-kirja kohtuotsuses üldse nimetanud ega ka põhjendanud, miks nendega pole arvestatud.
9. Maakohus on lähtunud ühisvara jagamise viisi üle otsustamisel 01.07.2011 kohtutäituri õiendist. Kohtutäitur ei ole nimetatud õiendis avaldanud arvamust, et XXX kinnistu tuleks müüa/jagada. Kohtutäituri õiendis on väljendatud kohtutäituri arvamus ning see on üks tõend teiste seas, mida tuleks vastavalt hinnata. Maakohus ei ole antud tõendit nõuetekohaselt hinnanud. Kohtutäituri 01.07.2011 õiendis on avaldatud arvamust, et XXX kinnistust kostjale I kuuluva osa väärtus nõudesummat ei kata. Asjas esitatud teiste tõendite kohaselt ei vasta see seisukoht tõele. Õiendi hindamisel tuleks arvesse võtta ka asjaolu, et see on väljastatud juba ligemale 5 aastat tagasi.
10. Asjasse puutumatu on maakohtu seisukoht, et kostjal I ei ole rahalisi võimalusi kostjale II hüvitisi tasuda. Kostja I poolt kostjale II hüvitise tasumise küsimust ei ole antud vaidluses tõusetunud ja see ei oma asjas tähtsust. Asjasse puutumatu on ka seisukoht, mille kohaselt kinnistu müümisel avalikul enampakkumisel selgub asja õige hind. Kostjal II ei ole huvi teada saada kinnistu hinda, vaid tal on õiguspärane huvi, et talle jääks reaalselt alles kinnistu tema omandiosale vastavas osas. Lisaks on maakohus otsuses märkinud, et kuna kohus rahuldab põhihagis hageja taotletud kinnisaja müümise avalikul enampakkumisel, siis ei pea kohus vajalikuks otsuses käsitleda teisi taotletud kinnisasja jagamise viise. Põhihagi rahuldamine ei saa olla aluseks vastuhagis taotletud kinnisasja jagamise viiside käsitlemata jätmiseks. Vastused apellatsioonkaebustele
11. Kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata. Kostja 9 II toetas kostja I apellatsioonkaebust põhihagi rahuldamata jätmise osas. Kostja I kostja II apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht
12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada menetluskulude jaotuse osas ning määrata uus menetluskulude jaotus. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuste väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, kostjate apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata.

1. Käesolevas asjas on hageja esitanud kostjate vastu nõude Kohila vallas XXX alevikus asuva kinnistu registriosa numbriga XXXXXX jagamiseks. Vaidlus puudub selles, et kinnistu kuulub kostjate ühisvara hulka. TMS § 14 lg 2 sätestab, et sissenõudja võib nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Vara jagamise hagi aegumistähtaeg on üks aasta alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. PKS § 33 lg 3 kohaselt võib võlausaldaja nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. Asja materjalidest nähtuvalt on Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2010 otsusega tsiviilasjas nr 2-07-52301 kostjalt I hageja kasuks välja mõistetud 31 965 krooni (s.o 2042,94 eurot) (I kd lk 22) ning samas tsiviilasjas on Harju Maakohtu 28.05.2012 määrusega mõistetud kostjalt I hageja kasuks välja hüvitis menetluskulude eest summas 2204,95 eurot ja viivis alates määruse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses (I kd lk 88). Kostja I suhtes on eelnimetatud rahaliste nõuete täitmiseks algatatud täitemenetlused, kuid nõudeid ei ole õnnestunud kostjal I piisava lahusvara puudumise tõttu täita. Tallinna kohtutäitur Veiko Kaasik on 01.07.2011 väljastanud tõendi, milles on märkinud, et võlgnikul puudub vara, millele sissenõue pöörata ning et nõude täitmiseks tuleb jagada abikaasade ühisvara või võita tagasi võõrandatud vara (I kd lk 149). Ringkonnakohtu hinnangul on hagejal õigus nõuda ühisvara jagamist olenemata sellest, et täitemenetluses on hageja nõudeid osaliselt täidetud kostja I pensionist kinnipidamiste arvel. Tallinna kohtutäitur Mati Roodese 30.12.2014 õiendist nähtuvalt oli 30.12.2014 seisuga kostja I võlgnevus koos täitekuludega kokku 4971,03 eurot ning Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2010 otsusest tsiviilasjas nr 2-07-52301 tulenevat võlgnevust oli perioodil 01.05.2011-30.12.2014 täidetud summas 296,28 eurot (II kd lk 185). Eeltoodust järeldub, et kostja I pensionist hageja nõuete rahuldamiseks ei piisa ning seega on hageja TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 järgi õigustatud nõudma kostjate ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist kostja I osale abikaasade ühisomandist.
2. Kolleegium leiab, et kostja I apellatsioonkaebuse väited ühisvara jagamise hagi aegumise kohta ei anna alust maakohtu otsust tühistada.

§ 449

lg 3 tulenevalt võib kohus teha aegumise kohaldamise taotluse suhtes vaheotsuse, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Käesolevas asjas on Harju Maakohus teinud 15.01.2014 vaheotsuse, millega on jätnud kostjate taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus on jätnud 17.06.2014 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Eelnimetatud otsused on jõustunud (II kd lk 89-91, lk 133-137). Kuna aegumine on jäetud jõustunud vaheotsusega kohaldamata, ei saa kostja I enam sellele tugineda.

1. Ringkonnakohus märgib, et kostja II on palunud lugeda käesolevas asjas esitatud vastuhagi iseseisva nõudega kolmanda isiku hagiks. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16 tehtud lahendi p-s 22.5 selgitanud, et abikaasal, kelle vastu on ühisvara jagamise hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel, on õigus esitada vastuhagi sissenõudja vastu ühisvara 10 tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil. Sealjuures tuleb arvestada, et ühisvara ei ole võimalik jagada nii, et jagamine kehtiks vaid ühe abikaasa suhtes. Seetõttu on Riigikohtu hinnangul erandina võimalik esitada vastuhagi lisaks sissenõudja vastu ka teise abikaasa vastu. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti käsitlenud kostja II hagiavaldust ühisvara teisel viisil jagamiseks vastuhagina, mis on esitatud hageja ja kostja I vastu.
2. Kostja II on vaidlustanud maakohtu otsuse ühisvara jagamise viisi osas. PKS § 37 lg 3 tulenevalt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. AÕS § 77 lg 2 kohaselt, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Maakohus on pidanud põhjendatuks jagada XXX kinnistu hageja poolt taotletud viisil selle müümisega avalikul enampakkumisel. Kostja II on vastuhagis taotlenud kinnistu reaalosadeks jagamist. Kolleegiumi arvates ei anna kostja II apellatsioonkaebuse väited alust jagada ühisvara maakohtust erinevalt. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest ning kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem (vt Riigikohtu 29.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-12, p 12). Kui ühisvara jagamine toimub TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 alusel sissenõudja hagi alusel, tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada ühisvara jagamise viisi valikul ka sissenõudja huvidega, kellel on õigustatud huvi sellele, et tema nõue rahuldatakse mõistliku aja jooksul. Nõude mõistliku aja jooksul täitmine peaks eelduslikult olema ka kostja I huvides. Ringkonnakohus leiab, et hageja on põhjendatult välja toonud, et XXX kinnistu kostjate vahel reaalosadeks jagamine on aeganõudev. Lisaks ei saa ringkonnakohtu hinnangul üksnes Kohila valla arhitekti RA 12.02.2016 e-kirjast järeldada, et kinnistu jagamine on maakorralduslikult võimalik. Kirjas on vaid viidatud, et jagamiseks tuleb algatada detailplaneering, mis võib jääda ka kehtestamata (IV kd lk 21). Ka juhul, kui XXX kinnistu jagamine reaalosadeks on maakorralduslikult võimalik, ei ole ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul selline vara jagamise viis põhjendatud. Kostja II ei ole põhistanud, et tema huvid kinnisasja müümisel avalikul enampakkumisel saaksid oluliselt rohkem kahjustada kui kinnisasja kostjate vahel reaalosadeks jagamisel. Kinnisasja müügist saadud raha jagatakse kostjate vahel võrdsetes osades, mistõttu saab kostja II kinnisomandi kaotamise vastu raha. Lisaks võtab kinnistu reaalosadeks jagamine eelduslikult oluliselt rohkem aega, kui selle müümine avalikul enampakkumisel. Arvestades, et täitemenetlus kostja I suhtes on käinud juba mitmeid aastaid, kaalub hageja huvi kinnistu ühisomandi lõpetamiseks selle müümisega avalikul enampakkumisel üles kostja II huvi kinnistu jagamiseks reaalosadeks.
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust kostja I väide, et YYY asuva YYY kinnisasja omanik on alates 26.11.2013 hageja abikaasa MP. Kohtulahendid tsiviilasjas nr 2-07-25301 on tehtud hageja kasuks ning hageja on algatanud nimetatud kohtulahenditest tulenevate rahaliste nõuete täitmiseks kostja I suhtes täitemenetlused. Samuti ei saa kostja I käesolevas asjas taotleda sundtäitmise lõpetamist või lubamatuks tunnistamist. TMS § 221 lg 1 tulenevalt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. 11 39.

§ 442

lg 5 tulenevalt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga veel lahendamata taotlused. Kostja I on esitanud 04.07.2016 ringkonnakohtule taotluse kriminaalmenetluse algatamiseks põhjendusel, et talle on saanud teatavaks, et tsiviilasjas nr 2-07-52301 on tunnistajatena ülekuulatud AJ ja TV andnud valeütlusi YYY ja YYY ühises külgseinas asuva korstna suitsu-ja ventilatsioonilõõride tehnilise seisukorra kohta. Samuti on kostja I hinnangul andnud eelnimetatud tsiviilasjas valeütlusi tunnistajad MP ja AR. Kriminaalmenetluse seadustiku § 193 kohaselt on kriminaalmenetluse alustamine prokuratuuri või uurimisasutuse pädevuses.

§ 45

lg 6 sätestab, et kui menetlusosalise või muu isiku käitumises ilmnevad kohtus kuriteo tunnused, edastab kohus kuriteoteate prokuratuurile või politseile. Eeltoodust tulenevalt käsitleb ringkonnakohus kostja I taotlust kriminaalmenetluse algatamiseks taotlusena esitada prokuratuurile või politseile kuriteoteade. Ringkonnakohtul ei ole kostja I poolt esile toodud asjaoludel alust prokuratuurile või politseile kuriteoteadet esitada ning seega tuleb kostja I vastav taotlus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtul ei ole võimalik käesolevas asjas hinnata tsiviilasjas nr 2-07-52301 antud tunnistajate ütluste tõesust. Tsiviilasjas nr 2-07-52301 tehtud Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahendid on jõustunud. Käesolevas asjas vaatab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste alusel läbi maakohtu 11.05.2016 otsust kostjate ühisvara jagamise kohta ning viidatud tunnistajate ütlused ei puuduta käesolevat vaidlust. 40. Kostja I on esitanud 04.07.2016 taotlused täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks ning ekspertiisi korraldamiseks.

§ 652

lg-test 3 ja 4 lähtuvalt saab apellatsioonimenetluses esitada uusi tõendeid vaid erandlikel asjaoludel ning sel juhul tuleb nimetada ka tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus.

§ 238

lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja I poolt 04.07.2016 esitatud Põhja-Eesti Päästekeskuse menetlusbüroo 19.08.2011 ettekirjutus nr 898-H45 on juba tsiviilasja materjalide juures (II kd lk 63-66), siis ei ole vaja seda täiendavalt esitada, mistõttu kohus keeldub selle vastuvõtmisest (

§ 238lg 1).

Samuti tuleb keelduda Ü OÜ 02.10.2000.a ekspertarvamuse ja FIE KT 25.07.2011 korstnalõõri tehnilise seisukorra hinnangu vastuvõtmisest ning jätta rahuldamata kostja I taotlused ekspertiisi korraldamiseks ja tsiviilasja nr 2-14-54188 toimiku asja juurde võtmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad kostja I poolt esitatud tõendite vastuvõtmiseks ja täiendavate tõendite kogumiseks

§ 652lg-s 3 ja 4 sätestatud alused.

Kostja I ei ole millegagi põhjendanud, miks tõendeid ja tõendite kogumise taotluseid ei saanud varem esitada. Samuti ei nähtu neist käesolevas asjas tähtsust ja tõendamist vajavaid asjaolusid. Käesolevas asjas ei oma tähtsust YYY ja YYY ühises seinas oleva korstna ja selle suitsuja ventilatsioonilõõride tehniline olukord. Antud asjas menetletakse ühisvara jagamise hagi. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et 04.07.2016 kostja I poolt esitatud tõendite vastuvõtmistest tuleb keelduda ja need kostjale I tagastada ning jätta rahuldamata kostja I taotlused ekspertiisi korraldamiseks ning tsiviilasja nr 2-14-54188 toimiku asja juurde võtmiseks.

1. 19.06.2017 esitas hageja ringkonnakohtule taotluse võtta asja juurde Harju Maakohtu 04.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 2-14-54188 ning Riigikohtu 13.02.2017 määrus nr 3-7-1-2992-
2. Taotluse kohaselt on nimetatud asjas MP-l tekkinud kostja II vastu menetluskulude nõue summas 2964 eurot. Esitatud tõenditega soovib hageja tõendada, et XXX kinnistu müümine on ka kostja II huvides. Kostja II on tõendi vastuvõtmisele vastu vaielnud. Ringkonnakohus leiab, et tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda. MP ei ole käesolevas asjas menetlusosaline ning hagejal ei ole nõuet kostja II vastu. Esitatud tõendist ei nähtu käesolevas asjas tähtsust omavad asjaolud (

§ 238lg 1).

Kuivõrd hageja on esitanud 12 kohtule tõendid elektrooniliselt, puudub vajadus nende tagastamiseks (RKTKo nr 3-2-1101-12, p 29).

1. Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on põhjendatult hagiavalduse rahuldanud ning jätnud kostja II vastuhagi rahuldamata. Seega tuleb kostjate apellatsioonkaebused jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
2. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning on palunud jätta hageja menetluskulud kostjate kanda. Maakohus on menetluskulude jaotamisel tuginenud

§ 164

lg-le 1, mille kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise ning on jätnud poolte menetluskulud nende endi kanda (välja arvatud kostjate riigi õigusabi kulud). Ringkonnakohtu arvates on maakohus jätnud põhjendamatult hageja menetluskulud tema enda kanda. Maakohus rahuldas hagiavalduse ja jättis kostja II vastuhagi rahuldamata. Lähtudes

§ 162lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus ühisvara jagamise hagi on esitanud TMS § 14 lg 2 alusel sissenõudja, ei saa sissenõudja menetluskulude jaotamisel lähtuda

§ 164lg 1.

Ringkonnakohtu arvates ei ole käesoleval juhul hageja menetluskulude jaotamisel põhjendatud kohaldada ka

§ 162

lõiget 4, mille kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Täitemenetluses ilmnes, et kostjal I ei ole hageja nõude rahuldamiseks piisvalt lahusvara. Abikaasad ei ole ette võtnud mistahes toimingud, et saavutada ühisvara jagamine kohtuväliselt ja vältida seeläbi hagejal menetluskulude teket. Kostjate halb materiaalne olukord ja asjaolu, et nõuet on täidetud kostja I pensioni arvel, ei anna alust jätta hageja menetluskulusid tema enda kanda. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus käesolevale apellatsioonimenetlusele eelnenud hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda (välja arvatud kostjate riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda). Vastavalt

§ 173

lg 1 tuleb vajaduse korral menetluskulude jaotuses märkida menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa. Kuna Tallinna Ringkonnakohus on jätnud 17.06.2014 otsusega Harju Maakohtu 15.01.2014 vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad kulud kostja II kanda ning ringkonnakohtu otsus on jõustunud, tuleb menetluskulude jaotuses märkida, et Harju Maakohtu 15.01.2014 vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud jäävad kostja II kanda. 44. Arvestades, et hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse ning kostjate apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jätab ringkonnakohus

§ 171

lg 1 lähtudes hageja käesoleva apellatsioonimenetluse kulud solidaarselt kostjate kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda. Kuna kostjatele on antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada õigusabi tasu ja kulud, siis jäävad kostjate riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda. 45. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 08.09.2016 määrusega kostja I menetlusabi taotluse ning vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 300 eurot. Tallinna Ringkonnakohus jätkas 08.09.2016 määrusega kostjale II menetlusabi andmist ja vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 300 eurot.

§ 190

lg 4 kohaselt, kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Vastavalt

§ 190

lg 5, kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies 13 ulatuses välja. Need normid kohalduvad ringkonnakohtu hinnangul ka apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise puhul.

§ 190

lg 7 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 3– 6 nimetatud kohtulahendis võib kohus mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Arvestades menetlusabi taotlustest ja käesoleva asja materjalidest nähtuvat kostjate majanduslikku olukorda, siis peab kohus põhjendatuks vabastada kostjad apellatsioonkaebuse riigilõivu summas 300 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. 46. Lähtudes

§ 177

lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu 14