← Eesti

2-16-19022/21

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 29. juuni 2017,

) § 97 p-le 1, § 101 lg-tele 1 ja 2 ning § 102 lg-le 1. Isa töötasu oli viimase kuue kuu jooksul keskmiselt 1 300 eurot kuus, kostja sissetulek samal perioodil oli keskmiselt 750 eurot kuus. Kuivõrd kostja sissetulek on isa sissetulekust poole väiksem, kostja kulutused igapäevaseks toimetulekuks on 1-liikmelist leibkonda arvestades õigustatud ning kostja on ka põhjendanud, miks tema hariduse/ameti juures ei leia senisest märkimisväärselt suuremat palka, siis tuleb isal kanda 50% võrra suuremaid kulutusi lapse ülalpidamisel kui kostjal. Seega tuleb seaduses ettenähtud elatismiinimumist 2/3 katta isal ning 1/3 jääb kostja kanda. Neil kaalutlustel ja arvestades vanemate varalist seisu pidas maakohus põhjendatuks, et kostjalt võib nõuda elatist (enne muid mahaarvamisi) summas, mis vastab 35%-le Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ehk 70%-le elatise miinimummäärast. 3

(9)Maakohus lähtus Riigikohtu
  1. oktoobri 2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08 märgitust ja leidis, et kuna hageja veedab kostja juures vähemalt kolm päeva kuus, on õiglane ja põhjendatud vähendada lapse kasuks väljamõistetava elatise määra veel 10% võrra, st 60%-le elatise miinimummäärast, mis rahaliselt väljendatuna teeb kostja ülalpidamise kohustuseks hageja ees
  2. aastal 129 eurot kuus ja
  3. jaanuarist 2017 alates 141 eurot kuus. Maakohus lähtus lisaks Riigikohtu
  4. märtsi 2017 otsuses nr 3-2-1-174-16 selgitatust ja märkis, et kuna kostja esitas taotluse arvestada lapsetoetusega, tuleb kostjalt väljamõistetavat elatist vähendada pooles ulatuses lapstoetusest, st otsuse tegemise ajal 25 euro võrra kuus. Kuna toetus on ajas muutuv, siis kohus konkreetset summat kindlaks ei määranud, vaid kostjale jäi õigus teha elatiselt enne maksmist vastav mahaarvamine. Arvestades eeltoodut tuli kostjal maksta hageja ülalpidamiseks elatist perioodil
  5. aprillist
  6. detsembrini 2016 igakuiselt 104 eurot (= 129 – 25) ja alates
  7. jaanuarist 2017 tuleb maksta elatist 116 eurot kuus (= 141 – 25). Maakohus määras kostja taotlusel elatise maksmise kuupäevaks jooksva kuu
  8. kuupäeva. POOLTE SEISUKOHAD
  9. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäi rahuldamata ja menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub uue otsusega rahuldada hagi täies ulatuses ja panna menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks vähendas maakohus põhjendamatult kostjalt väljamõistetavat elatist oluliselt allapoole seadusega ettenähtud miinimummäära. Kostja keskmisest veidi väiksem sissetulek ja suured kulud ei ole käsitletav erakorralise asjaoluna

§ 102lg 2 tähenduses.

Maakohus ei teinud ka kindlaks, kui suured on kostja kulud hageja ülalpidamisele ajal, mil hageja viibib tema juures. Kostja mingeid tõendeid kohtule ei esitanud. Samuti on põhjendamatu arvestada isale makstava peretoetusega, sest kostja tunnistas, et isa võimaldab hagejale elustiili, mis ületab minimaalse määra. Isa soetas hagejale kalli tehnika, mida hageja vajab oma hobiga (foto- ja videomontaaž) tegelemiseks. Seega kannab isa niigi suuremas ulatuses hageja vajalikest kuludest ja seda tuleb arvestada kostjalt elatise väljamõistmisel. Teiseks ei põhjendanud maakohus, milles seisneb ebaõiglus, kui alaealise lapse menetluskulud jäävad kostja kanda. Kuna kostja ei ole vaatamata korduvatele palvetele asunud tasuma hagejale elatist minimaalses määras, tuleb jätta menetluskulud kostja kanda. 6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kostja esitas 22. juunil 2017 menetlusdokumendi, millele lisas kaks uut dokumentaalset tõendit. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega suurendab hagi rahuldamise ulatust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 8. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjalt tuleb

§ 97

p 1 alusel hageja kasuks välja mõista miinimummääras (

§ 101

lg 1) või sellest väiksem elatis (

§ 102lg-d 1 ja 2).

Vaidlust ei ole selles, et hageja on kostja laps ja kostjal on tema ülalpidamise kohustus. Laps elab isa juures, kes annab lapsele igapäevast ülalpidamist. Samuti ei ole vaidlust selles, millistest summades on kostja menetlusele eelneval perioodil ja menetluse ajal hageja ülalpidamiseks isa arvele elatist maksnud. 4

(9)Hageja palus kostjalt välja mõista elatise miinimummääras. Kostja vaidles vastu eelkõige põhjusel, et tema sissetulek on tunduvalt väiksem võrreldes hageja isa sissetulekuga ning et hageja viibib ka tema juures, mistõttu peab ta hagejat vahetult ülal. Samuti leidis kostja, et arvestada tuleb hageja isa arvele laekuva riikliku lapsetoetusega. Maakohus tuvastas, et kostja sissetulek kuus on keskmiselt 750 eurot ja hageja isal keskmiselt 1 300 eurot, millele lisandub riiklik lapsetoetus 50 eurot kuus. Samuti tuvastas kohus, et hageja viibib kostja juures vähemalt 3 päeva kuus. Kuna pooled ei vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolusid, võtab ringkonnakohus need apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1).
  1. TsMS § 442 lg 5 esimene lause sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata kostja
  2. juuni 2017 taotlus ühe kostja arvelduskonto väljavõte) ning hageja
  3. juuni 2017 taotlus kahe (kinnistusraamatu väljavõte ja ühisvara jagamise kokkulepe) dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks. Lapse ülalpidamise asjas peab ringkonnakohus vajadusel tegema pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid või neid ise koguma (Riigikohtu
  4. aprill 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-131-09, p 12, ja selles viidatud
  5. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-07, p 14). Kostja esitas oma tõendi tähtaegselt ja tulenevalt ringkonnakohtu selgitustest
  6. juuni 2017 määruses. Osaliselt käsitleb see ajavahemikku pärast maakohtu otsuse tegemist. Ringkonnakohus rahuldab kostja tähtaegse taotluse TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel. Hageja taotlus ei ole tähtaegne, sest seisukohti ja taotlusi sai esitada
  7. juunini
  8. Pärast seda oli võimalik üksnes vastaspoole seisukohtadele vastata. Hageja taotluse menetlemine tooks kaasa menetluse viibimise, sest kostja peaks saama sellele vastata ja lahendi tegemise aeg lükkuks edasi. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus hageja taotluse TsMS § 331 lg 1 alusel menetlemata. Lisade elektroonilise esitamise tõttu ei ole vaja neid hagejale tagastada, aga kohus ei võta neid ka toimikusse.
  9. Enne kaebuse sisulist lahendamist tuleb käsitleda vaidlustatud otsuse kuupäeva ja resolutsiooni sõnastust. Maakohtu otsusele on märgitud kuupäev
  10. aprill 2017, aga kohtuotsus on allkirjastatud ja avaldatud
  11. aprillil
  12. TsMS § 435 lg 3 sätestab, et kohtuotsuse kuupäev on selle avalikult teatavakstegemise päev. Kuna toimikust ei nähtu, et maakohus oleks teinud otsuse avalikult teatavaks enne allkirjastamist, siis tuleb lugeda otsuse kuupäevaks
  13. aprill
  14. Maakohus muutis otsuse resolutsiooni sõnastust
  15. mai 2017 määrusega, mis on pooltele kätte toimetatud ja mida kumbki pool ei vaidlustanud. Seega on vea parandamise määrus jõustunud ja lähtuda tuleb
  16. mai 2017 määrusega parandatud resolutsioonist. Maakohus märkis otsuse resolutsioonis, et kostjal on õigus otsuse täitmisel küsida hageja esindajalt ja Sotsiaalkindlustusametilt andmeid hagejale makstud/maksmisele kuuluva lapsetoetuse kohta. Kuna sellise otsustusega antaks kostjale õigus isikute suhtes, kes ei ole käesoleva asja menetlusosalised, siis tuleb vastav lause otsuse resolutsioonist välja jätta. Kostjal ei ole hageja vanemana siiski takistust küsida andmeid lapsetoetuse kohta.
  17. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimust, kas asjas kuulub kohaldamisele

§ 102lg 1 koosmõjus lg 2 teise ja kolmanda lausega.

11.1.

§ 101

lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

§ 102

lg 1 piirab isiku ülalpidamiskohustust, aga § 102 lg 2 esimese lause järgi ei kohaldu see piirang vähemalt üldjuhul alaealise lapse ülalpidamiskohustuse puhul. Üksnes sama sätte teise ja kolmanda lause alusel saab kohus mõjuval põhjusel vähendada vanemalt alaealise lapse kasuks välja mõistetud elatist. 5

(9)Ringkonnakohus leiab, et mõjuvaks põhjuseks

§ 102

lg 2 kolmanda lause tähenduses ei saa pidada kostja esile toodud asjaoludest vanemate mõneti erinevat sissetulekut ega lapse ajutist viibimist kostja juures. Kuigi

§ 102

lg 2 kolmanda lause loetelu on üksnes näitlik, siis iseloomustab selles märgitud mõjuvaid põhjuseid eelkõige tunnus, et need on pigem erandlikud ja seadusandjal ei olnud võimalik ette näha nende mõju

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimumile.

11.

  1. Põhjendamatu on kostja seisukoht nagu tuleks elatise väljamõistmisel arvestada asjaoludega, et abielu lahutamisel loobus kostja ühisvaraks oleva maja jagamisest ning ta leppis hageja isaga kokku, et temalt elatist ei nõuta ja loobumine loetakse piisavaks rahaliseks panuseks hageja ülalpidamises. Elatist ega selle suurust ei mõjuta iseenesest asjaolu, kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest (nt abielu lahutamise korral ühisvara jagamisel) üksi lapse ülalpidamise kulud või teeb seda suuremas kui pooles ulatuses. See kokkulepe jääb vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda kokkuleppe alusel makstu teiselt vanemalt tagasi (vt Riigikohtu
  2. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-137, p 25, ja selles viidatud
  3. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). 11.
  4. Hageja isa soovib, et elatis kantakse üle tema pangakontole ning ei ole andnud nõuolekut ega heaks kiitnud raha andmist otse hagejale. Seega ei saa elatise väljamõistmisel arvestada asjaoluga, et kostja on hagejale andnud taskuraha või ostnud talle riideid. Kuigi

§ 97

p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps, ei saa reeglina ülalpidamiskohustust lugeda nõuetekohaselt täidetuks, kui vanem ostab lapsele riideid või kannab raha tema pangakontole. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 2 teise lause kohaselt on alla 18-aastasel füüsilisel isikul piiratud teovõime. Kui kohustus on täidetud sellisele isikule, siis loetakse kohustus võlaõigusseaduse § 79 lg 2 esimese lause järgi täidetuks, kui piiratud teovõimega võlausaldajale täideti kohustus tema seadusliku esindaja nõusolekul või kui seaduslik esindaja kiitis täitmise heaks. Vaid siis, kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt nõusoleku ülalpidamisekohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatise maksmiseks kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kui vastav nõusolek või heakskiit puudub, ei ole ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud (vt Riigikohtu

  1. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-21-3-07, p 12). Eeltoodust tulenevalt on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb (vt ka Riigikohtu
  2. jaanuar 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-12, p 11). 11.
  3. Põhjendamatu on ka kostja seisukoht, et vanemad peavad osalema lapse ülalpidamises proportsionaalselt oma sissetulekuga. Hageja soovib elatist miinimummääras. Sel juhul peab kostja tooma esile ja tõendama mõjuva põhjuse, mis annaks alust tema osa lapse ülapidamiskuludes vähendada alla seaduses sätestatud miinimummäära. Asjaolu, et kostja sissetulek on väiksem hageja isa sissetulekust, ei ole mõjuv põhjus, mis annaks alust jätta kostja kanda miinimumist väiksem osa lapse ülalpidamiskuludest (vt Riigikohtu
  4. oktoober 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16 seitsmes lõik). 11.
  5. Kuna kostja vastavat erandlike asjaolude esile toomise koormist ei täitnud, siis ei saanud maakohus ka kohaldada

§-e 101 ja 102 kostja soovitud viisil, st vähendades nende alusel hageja kasuks välja mõistetavat elatist alla seadusega ette nähtud alammäära, v.a peretoetuse summale vastavas osas. 6

(9)11.
  1. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ja ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (vt nt Riigikohtu
  2. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15, ja
  3. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kostja tõi esile, et tema netotöötasu on 750 eurot kuus. Lähtudes

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatud põhimõttest, et kostja peab kasutama enda ja lapse ülalpidamiseks vahendeid ühetaoliselt, puudub alus elatise suuruse vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära, sest kostja saab hageja ülalpidamiseks kasutada vahendeid 250 euro ulatuses ( = 750 : 3 – lähtudes sellest, et last peab vähemalt samas ulatuses üleval ka teine vanem, aga enda kulud tuleb kostjal kanda tervikuna). Järelikult võimaldab kostja sissetulek tal hagejat elatise miinimummääras üleval pidada ja see kohustus ei ole talle ülemääraselt koormav. 11.

  1. Elatise väljamõistmiseks alla alammäära ei anna põhjust ka asjaolu, et hageja viibib kostja juures mõned päevad kuus, millal kostja annab oma panuse lapse vahetusse ülalpidamisse. Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt Riigikohtu
  2. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13). Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks teha järelduse, et ta kannab vahetult hageja kulutusi määras, mis põhjendaks elatise väljamõistmise alla seaduses ettenähtud miinimummäära. 11.
  3. Kuna kostja tõi esile, et hageja isale kantakse üle lapsetoetus ning hageja on selles osas oma arvamuse esitanud, saab kohus selle asjaoluga elatise väljamõistmisel arvestada (vt Riigikohtu
  4. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu
  5. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28 viies lõik). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas poolte esile toodud asjaolusid tervikuna arvesse võttes on kohane arvestada peretoetusega kostjalt välja mõistetava elamise vähendamisel alla miinimumi. Seda tingib ühelt poolt kostja väiksem sissetulek, mis eespool p-s 11.6 märgitud kaalutlustel üksi ei anna veel alust elatist vähendada, aga teiselt poolt hageja käsitlus tema ülalpidamiseks vajalikest kuludest. Elatise nõude puhul tuleb arvestada lapse ülalpidamiseks vajalike ja mõistlike kuludega. Kui üks vanematest saab võimaldada lapsel tegeleda keskmisest kulukama hobiga, on see igati kiiduväärne, kuid hobiks vajalike seadmete (Apple iPhone, tahvelarvuti ja lauaarvuti) kulu ei ole põhjendatud arvata kantud ülalpidamiskulu hulka. Need on kulud, mida vanemad saavad teha vastavalt kokkuleppele ja siis kui see on vanemate varalist seisu arvestades reaalselt võimalik ning vanemate hinnangul lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud. Kostja arvates oleks isa võinud osta lapsele soodsama hinnaga tooted. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja seisukoht, et isa arvele kantavat lapsetoetust ei saa kostjalt elatise väljamõistmisel arvesse võtta. Maakohus märkis õigesti, et võrdse ülalpidamiskohustuse juures saab kumbki vanem oma kohustuste vähendamisel arvestada riigi poolt antud toetuse arvelt poole, mitte terve summaga. 7

(9)12. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista elatis hageja ülalpidamiseks

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise alammääras, millest on maha arvatud pool perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 alusel makstavast riiklikust lapsetoetusest.

  1. jaanuarist kuni
  2. detsembrini 2016 kehtinud töötasu kuupalga alammäära (430 eurot) järgi oli elatise miinimum eelmisel aastal 215 eurot kuus ja alates
  3. jaanuarist 2017 kehtiva töötasu kuupalga alammäära (470 eurot) järgi on elatise miinimum praegu 235 eurot kuus. PHS § 17 lg 3 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese lapse kohta 50 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja ülalpidamiseks välja mõista alates
  4. juulist 2017 kuni lapse täisealiseks saamiseni
  5. septembril 2019 igakuine elatis käesoleval ajal määraga 210 eurot kuus ( = 235 – 25). Samasugune oli elatise määr alates
  6. aasta algusest, enne seda tuli tasuda elatist 190 eurot kuus ( = 215 – 25).
  7. Vähemalt üldjuhul tuleb elatise nõude rahuldamisel arvestada ka sellega, millises ulatuses on ülalpidamise andmiseks kohustatud vanem seda kohtumenetluse ajal teinud (Riigikohtu
  8. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 18 teine lõik, ja selles viidatud
  9. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-07, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul oleks pidanud maakohus ka käesolevas asjas arvestama menetluse kestel tasutud elatisega, sest vastav asjaolu oli kohtu ette toodud ja selle üle ei olnud pooltel ka vaidlust. Menetluse kestel tasutud elatise maksetega arvestamata jätmine võib põhjustada asjatuid vaidlusi hilisemas täitemenetluses. Ringkonnakohus saab maakohtu otsust selles osas muuta ja arvutada välja sissenõutavaks muutunud elatise käesoleva otsuse tegemise aja seisuga. Maakohus mõistis kostjalt välja vastavalt hageja soovile tagasiulatuva elatise alates aprillist
  10. Selles osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Arvestades eespool p-des 11 – 12 toodut tuli kostjal aprillist – detsembrini 2016 tasuda elatist kokku 1 710 eurot ( = 190 × 9) ja jaanuarist – juunini 2017 kokku 1 260 eurot ( = 210 × 6), st kokku 2 970 eurot ( = 1710 + 1260). Vaidlust ei ole selles, et alates aprillist 2016 kuni märtsini 2017 maksis kostja hagejale elatusraha igakuiselt 100 eurot. Aprillis 2016 tasus kostja hagejale sularahas 100 eurot, mida hageja ka kinnitas (tl 75). Nähtuvalt kostja pangakonto väljavõtetest (tl 93) kandis ta maist 2016 – märtsini 2017 isa kontole hageja ülalpidamiseks igakuiselt 100 eurot. Aprillis 2017 kandis kostja elatisraha üle 184 eurot, mais 119 eurot ja juunis 116 eurot. Seega on kostja maksnud elatist aprillist 2016 – juunini 2017 (kaasa arvatud) kokku 1 619 eurot ( = 100 × 12 + 184 + 119 + 116). Nii arvestatuna moodustab kostja elatisvõlg perioodil aprillist 2016 – juunini 2017 (kaasa arvatud) 1 351 eurot ( = 2970 – 1619).
  11. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, milles kostjat kohustati tasuma elatist isa kontole iga kuu
  12. päevaks. Apellatsioonkaebusest ei nähtunud selgelt, et hageja oleks maakohtu sellekohast otsustust vaidlustanud. Ringkonnakohtu täpsustavale küsimusele vastas hageja, et ta ei pea elatise 10 päeva võrra hiljem maksmist oluliseks.
  13. Hageja taotluse ja TsMS § 468 lg 3 alusel tunnistas maakohus otsuse viivitamata täidetavaks alates
  14. aprillist 2017 sissenõutavaks muutunud elatise osas. Võttes arvesse eespool p-des 11 ja 12 märgitud põhjendusi, tähendab see, et maakohtu otsus oli viivitamata täidetav alates selle tegemisest elatise nõudes
  15. aasta aprillikuu eest ja edaspidi iga kuu
  16. kuupäeval vastava kuu elatise summas 141 eurot. TsMS § 468 lg 3 sätestab mh, et elatise väljamõistmise otsuse tunnistab kohus hageja taotlusel viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Maakohus ei ole eraldi põhjendanud, et summa 141 eurot oleks hagejale hädavajalik, aga otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamisest viidatud normi alusel võib seda järeldada. Hageja ei põhjendanud kaebuses, et hädavajalik elatise igakuine summa oleks suurem. Samuti nähtub poolte väidetest, et seni on isa tulnud toime hageja ülalpidamisega ka olukorras, kus ema tasus igakuist elatist 8

(9)summas 100 eurot. Neil kaalutlustel ei ole alust muuta maakohtu otsust selle viivitamata täidetavaks tunnistamise ulatuse osas, kuigi kostjalt välja mõistetavat elatist ringkonnakohus suurendab.
  1. Riigikohus on märkinud, et ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides on määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutu kohtulahendiga väljamõistetud elatis miinimumelatisest väiksemaks. Resolutsioonis saab selle määrata nt viisil, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (
  2. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13 kolmas lõik, aga ka hiljutine Riigikohtu
  3. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 10 kolmas lõik). Ringkonnakohtu hinnangul vastab elatise väljamõistmise otsus kõige paremini TsMS § 442 lg 5 teise lause nõuetele siis, kui selles on märgitud otsuse tegemise ajal teada olevad igakuise elatise summad numbriliselt ja kui hageja on taotlenud elatise summa muutumist vastavalt

§ 101lg-s 1 sätestatud alammäärale, siis sellele viitav indekseerimine.

Arvestades Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 p-s 14 esitatud seisukohti ja võimalust, et seadusandja järgib Riigikohtu soovitust vaadata üle elatise alammäära ette nägeva

§ 101

lg 1 sõnastus, on otstarbekas piirduda resolutsiooni sõnastamisel viitega perekonnaseaduse normile ja mitte korrata selles praegu märgitud suhet töötasu alammääraga. Esiteks võib selle aja jooksul, mil kostjal tuleb hagejale elatist maksta, muutuda nii vastav suhtarv; teiseks aga võib seadusandja soovida siduda elatise alammäära edaspidi mõne muu majandusnäitajaga.

  1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus ei põhjendanud, milles seisneb ebaõiglus, kui lapse menetluskulud jäävad kostja kanda, märgib ringkonnakohus järgmist. Kuigi maakohus viitas vääralt TsMS § 162 lg-le 4, ei ole käesolevas asjas hagi osalise rahuldamise tõttu põhjendatud teistsugune menetluskulude jaotus, kui leidis maakohus. Menetluskulud jätab ringkonnakohus hagi osalise rahuldamise tõttu TsMS § 163 lg 1 viimase alternatiivi alusel poolte endi kanda ja põhjendab seda järgmiselt. Elatise vaidlus ei ole üldjuhul keerukas ja vanematel ei ole selle lahendamiseks alati vaja kasutada lepingulist esindajat, kuna taolises vaidluses on eelkõige olulised kostja ja laste elu puudutavad faktilised asjaolud. Niisuguses õigussuhtes saab eeldada, et õigussuhte osaline on võimeline oma õigusi ise kaitsma. Kuigi menetlusosalisel ei ole keelatud võtta oma huve kohtus kaitsma esindaja, ei ole eeltoodust tulenevalt käesolevas asjas põhjendatud õigusabikulude väljamõistmine kostjalt, vaatamata sellele, et hagi on suuremas osas rahuldatud. Täiendava kohustuse panemine kostjale võib halvendada hageja olukorda, kuna piirab kostjal elatise maksmist. Lisaks võtab ringkonnakohus menetluskulude jaotamisel arvesse, et hageja pöördus lepingulise esindaja vahendusel kohtusse hagiga, milles ei olnud esile toodud kõiki asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid ning tagasiulatuva elatise nõue oli ilmselgelt arvutatud ebaõigesti (aprillist novembrini vältavat 8 kuu pikkust perioodi arvestati 9-kuisena ja pooliku detsembrikuu eest nõutav elatis arvutati vigaselt). Samuti on kohane kulude jaotamisel pidada silmas seda, et kostja on nii enne kohtusse pöördumist kui ka menetluse ajal elatist maksnud – kuigi ebapiisavalt.
  2. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.