KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Piret Randmaa Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 20.02.2017.a. avaliku e-toimiku kaud

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Välja mõista Xxxx1500.- eurot riigilõivu Eesti Vabariigi kasuks.
2. Riigilõivu on hageja kohustatud tasuma riigituludesse viivitamatult pärast kohtuotsuse jõustumist.
3. Menetluskulude tasumisega viivitamisel on Xxxxkohustatud tasuma viivist tasumata riigilõivult alates kohtuotsuse

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Vaidlustamata asjaolud.

1. Poolte abielu registreeriti 03.10.1996.a. ja lahutati 14.11.2013.a.
2. Samal päeval kui lahutati poolte abielu ehk 14.11.2013.a. sõlmisid pooled ka abieluvaralepingu, ühisvara jagamise kokkuleppe, elatise maksmise kokkuleppe ja asjaõiguslepingu (I kd t/l 14-24). Hageja nõue ja selle põhjendused.
3. 28.12.2015.a. esitas Xxxxkohtusse hagi milles ta palub jagada tema ja kostja abielu ajal võetud ühise laenukohustuse Xxxxeest viisil, et jätta kummagi abikaasa osaks ½ laenukohustusest ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 119.267.- eurot.
4. Hageja väidetel jäi poolte vahel abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppega jagamata laenukohustus Xxxxees. Laenu Xxxxvõeti abielu ajal
5. ja 2007.a. aastal ja osade kaupa, kokku 2.765.877 eesti krooni, mida tõendab Xxxxsõlmitu laenuleping (I kd t/l 65-66) ja Xxxxpoolt peetud võlanimekiri (koopia I kd t/l 25, originaal III kd t/l 144). Hageja sõnul võeti laenu eesmärgiga osta kinnistu Xxxx, kinnistu ostu-müügileping sõlmiti 29.08.2006 (I kd t/ l 5866). Nimetatud kinnistu jäi abieluvara lepingu p 1.2.2.1.6 ja 4.1.2 kohaselt hagejale, kuid kinnistu soetamiseks ja kinnistule maja ehitamiseks võetud laen jäi poolte vahel abieluvara jagamise lepinguga jagamata.
6. xxxx väidetel andis Xxxxpooltele laenu osade kaupa järgmiselt: 1.) 24.
7. 2006.a. – 30.000.- krooni kinnistu broneerimiseks; 2.) edasi 1.350.000.- krooni kinnistu ostmiseks ja vormistamiseks, kusjuures kinnistu ostetigi. poolte poolt 29.08.2006.a. 1.250.000 krooni eest; 3.) kinnistu ostmisel notaritasu ja riigilõivu tasumiseks 6227.- krooni; 4.) 19.500.- krooni vee kinnistuga ühendamiseks; 5.) vana suvila lammutamiseks ja maja ehitamiseks andis Xxxxveel laenu 2006.a. septembrist 2 kuni 13.03.2007.a. 11 korda kokku 1.350.00 krooni ning veel 6.) 17.12.2007.a. 4200.- krooni elamu kasutusloa taotlemiseks, 7.) 25.12.2007.a. 2000.- krooni maja pooleks aastaks kindlustamiseks ; 8.) 23.01.2008.a. 1900.- krooni gaasi ostmiseks maja kütmiseks ja väiksemate maalritööde teostamiseks 9.) 27.06.2008.a. 2000.- krooni veelkord maja pooleks aastaks kindlustamiseks. Kokku andis Xxxxpooltele laenu 2.765.877.- krooni ehk 176.771,75 eurot.
8. Hageja sõnul andis Xxxxpooltele laenu tingimusel, et pooled tagastavad laenu 3 kuu jooksul alates laenuandja poolt nõude esitamist. Viiviste määraks lepiti kokku 0,5 % päevas tähtaegselt tasumata summalt.
9. 01.05.2015.a. sai hageja Xxxxlaenu tagastamise nõude, millest tulenevalt pidi laen olema tagastatud hiljemalt 01.08.2015.a.
10. Laen Xxxxees kustutati sellega, et omandiõigus kinnistule Xxxx läks üle Xxxx. Kinnistu võõrandas Xxxx hageja õde Xxxx, sest hageja oli selle vahepeal oma õele võõrandanud. (I kd t/l 26-37).
11. Arvestades sellega, et kinnistu turuväärtus, millega tasuti kogu võetud laen Xxxx, oli 250.000.- eurot ning laenu põhisumma oli 173.207.- eurot, millele lisandusid intressid 63.l344.eurot ja viivised perioodi 02.08.2015.a. kuni 24.11.2015.a. eest 3983.- eurot, tagastas hageja oma lahusvara arvelt Xxxx laenu kokku 238.534.- euro ulatuses. Hageja palub kostjalt välja mõista ½ täidetud laenukohustusest, mis on 119.267.- eurot.
12. Oma nõude tõendamiseks esitas hageja järgmised dokumentaalsed tõendid: poolte vahel sõlmitud abieluvaralepingu, Xxxxpoolt koostatud võlgade nimekirja, kinnistu Xxxx müügilepingu Xxxxu ja Xxxxpoolt Xxxx, kinnistusraamatu väljavõtted kinnistu Xxxx kohta, AS-ga Maardu Vesi liitumise tehnilised tingimused ja piiritlusakti, Xxxx ühepereelamu eelprojekti, kinnistu Xxxx müügilepingu Xxxx pooltele, Xxxxja Xxxx vahel sõlmitud laenulepingu, laenu tagastamise nõude avalduse, tõendi Maksu- ja Tolliametist hageja tulude kohta 2002.a. – 2008.a., Xxxx volikirja Xxxx, xxxx müügilepingu, Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tsiviilasjas 2-14-53628, xxxx pangakonto väljavõtted pankadest, kinnistu Xxxx müügilepingu, millega pooled kinnistu 29.08.2006.a. omandasid. Lisaks palus hageja kohtuistungil üle kuulata ka tunnistajad xxxx, xxxx, xxxx, Xxxx ja xxxx. Kostja vastuväited ja nende põhjendused.
13. Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta see rahuldamata.
14. Kostja väidetel sai ta esimest korda teada väidetavast Xxxx saadud laenust 11.09.2015.a. kui xxxx esitas kostjale hageja eest kohtuvälise nõude, kusjuures selles teates väideti, et laenu võeti 2.750.000.- eesti krooni ning, et laenu võeti selleks, et soetada abieluvaralepinguga kostja omandisse jäänud maja xxxx. Kostja nõudis tõendeid väidetava laenu tõendamiseks, mida hageja ei esitanud. Käesolevas hagiavalduses väidab hageja, et laenu võeti hoopis 2.765.877.- krooni ja laenu võtmise eesmärgiks oli kinnistu Xxxx soetamine.
15. Kostja on seisukohal, et ilmselt ei ole hageja Xxxx mingit laenu saanud ja laenuleping, mille 3 hageja oma väite tõendamiseks esitas, on koostatud ja allkirjastatud alles pärast 29.09.2015.a., sest miks hageja seda muidu kostjale ei esitanud, kui kostja hagejal oma nõuet tõendada palus.
16. Kostja hinnangul ei ole ka eluliselt usutav, et Xxxx laenas sellise summa hagejale sularahas, sellise ebamäärase laenu tagastamise tähtajaga ning tagatiseta, pealegi oleks hagejal olnud sel ajal võimalik saada laenu krediidiasutusest intressimääraga 4% aastas, kui tal tegelikult ka laenu oleks vaja olnud.
17. Ka hageja poolt väidetav viivisemäär 0,5% päevas tagastatavalt summalt on ebareaalne, pealegi pole see laenulepingus fikseeritud.
18. Xxxx leiab ka, et pooltel ei olnud vaja Xxxx kinnistu ostmiseks raha Xxxx laenata, sest just enne selle kinnistu ostmist müüsid pooled 24.08.2006.a. ära kinnistu Väriheina tee 1 2.850.000.- krooni eest ja just selle rahaga osteti Xxxx kinnistu.
19. Kostja sõnul ei võimaldanud ka Xxxx varaline seisund väidetava laenu andmise ajal sellist laenu hagejale anda. Xxxx töötas FIE-na taksoteenust osutades, tal ei olnud kinnisvara, mille võõrandamisest oleks ta nii palju raha saanud, tema ainukene vara oli korteriomandi kaasomand xxxx.
20. Xxxx on seisukohal, et hageja ei ole ka tõendanud oma väiteid sellest, et ta laenu üldse saanud on ning seda, et laen Xxxx võeti perekonna huvides.
21. Oma vastuväidete tõendamiseks hagile esitas kostja järgmised dokumentaalsed tõendid: hageja 11.09.2015.a. saadetud nõude kostjale, kostja 29.09.2015.a. vastuse sellele, Eesti Statistikaameti artikli kinnisvarahindadest, kinnistu xxxx müügilepingu 24.08.2008.a., FIE Xxxx äriregistrikaardi, Maksu- ja Tolliameti KMKR numbri otsingusüsteemi andmed, kinnistusraamatu väljavõtte xxxx korteriomandi kohta, kinnistu xxxx müügilepingu 18.11.2002.a. poolte poolt, Maksu- ja Tolliameti väljavõtted Xxxx kohta 2001.a. kuni 2008.a., Xxxx pangakonto väljavõtted pankadest, Xxxx müügikuulutuse, kinnistusraamatu väljavõtte xxxx korteriomandi kohta, kohtuotsuse kriminaalasjas 1-08-8314 ja liiklusregistri väljavõtte ja Eesti Statistikaamati ülevaate kinnisvaraturust 2015.a. Kostja taotles abi ka tõendite kogumisel, millise taotluse kohus rahuldas ning kohus kohustas hagejat esitama kohtule tema AS-i Swedbank konto nr xxxxxxxxxxx, AS-i SEB Pank konto nr xxxxxxxxxx ja Danske Bank A/S Eesti filiaali konto nr xxxxxxxxxxx väljavõtted perioodi 01.01.2006 kuni 31.12.2008 kohta ja Maksu- ja Tolliametit esitama kohtule Xxxx(isikukood xxxx) tuludeklaratsiooni vormid A ja E, mis kajastavad nii isikliku kui ka ettevõtlustulu saamist aastatel 2001-2008 ja Xxxx tuludeklaratsiooni vormi A aasta 2015 kohta. Kostja taotlusel kuulas kohus kohtuistungil üle ka tunnistajad Xxxxja Xxxx. Kohtuotsuse põhjendused.
22. Poolte abielulise ühisvara jagamise vaidluses kohtuotsuse tegemisel juhindub kohus kõigepealt PkS § 210 lg 1 ja § 211 sätestatust, milliste kohaselt tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva perekonnaseaduse järgi, kuid PkS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 1.juulit 2010.a. kehtinud perekonnaseadusest. Abikaasade solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PkS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (vt RK lahend 3-2-138-14 p 13). 4
23. PkS § 37 lg 3 sätestab, et ühisvara jagatakse abielupoolte vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. PkS § 38 esimese lause järgi tuleb ühisvara jagades ühisvaral lasuvad kohustused täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga.
24. Kohus asub seisukohale, et tulenevalt eeltoodust ning sellest, et poolte abielu registreeriti 03.10.1996.a. ja lahutati 14.11.2013.a. tuleb kõigepealt kindlaks teha kas pooled on Xxxx hagis märgitud laenu võtnud, kui nad on laenu võtnud, siis kui palju laenu on võetud ning millistel tingimustel laenu on võetud, samuti see kas laen on võetud perekonna huvides ning alles seejärel otsustada, kuidas on põhjendatud abielu ajal võetud laenu poolte vahel jagada.
25. Kohus võtab kõigepealt seisukoha hageja väite osas, mille kohaselt laenasid pooled Xxxx2006.a. - 2007.a. kokku 2.765.877.- krooni ehk 176.771,75 eurot erinevate osamaksetega. Hageja väidetel andis Xxxx laenu pooltele
26. korral, laenu anti sularahas ja suurtes summades, esimene laenuleping, mis poolte vahel sõlmiti hävines, kuid hiljem koostasid laenulepingu pooled uue laenulepingu laenusuhte tõendamiseks ning asjaolu, et Xxxx laenu andis, tõendab ka tema poolt peetud võlanimekiri ning Xxxx tunnistajana antud ütlus, hageja vande all antud seletus ning tunnistajate xxxx ja xxxx ütlused, kes raha üleandmist Xxxx poolt pealt nägid või laenu saamisest temalt teadsid. Kostja väidetel ei ole Xxxx laenu andnud ning tal puudusid ka selleks vahendid ja võimalused.
27. Kohus asub seisukohale, et hageja väited sellest, et Xxxx andis pooltele laenu sularahas
28. korral suurtes summades kokku 2.765.877.- krooni, ei leidnud kohtuistungil tõendamist, ei ole eluliselt usutavad ega ka kooskõlas menetluse käigus esitatud ja kogutud järgmiste tõenditega: - Kõigepealt ei ole hageja kohtule esitatud tõenditega tõendanud, et xxxx oli 2006.a. 2007.a. nii palju raha, et ta sai 2.765.877.- krooni pooltele laenata. Kohtu hinnangul ei tõenda raha olemasolu xxxx ei tema poolt kohtule esitatud nn võlanimekirjad, milles tunnistaja Xxxx pidas väidetavat arvestust kui palju ta Xxxx raha laenas (III kd t/l 144), ei tunnistaja Xxxx poolt kohtuistungil antud ütlused, mille kohaselt finantseeris ta väidetavalt Xxxx maja ehitust oma isalt
29. aastate algul saadud pärandist, kusjuures pärandiks sai ta isalt väidetavalt 4 miljonit krooni sularahas, mida viimane hoidis oma kodus Paraspõllu talus, sest ei Xxxx ise ega ka tema isa ei usaldanud pankasid ning ka hageja vande all antud ütlused samade asjaolude kohta. Kohtu hinnangul lükkavad hageja väited xxxx raha olemasolu kohta ümber kinnistusraamatu väljavõtted selle kohta, et pärast Xxxx isa surma päris Xxxx koos oma emaga xxxx kaasomandisse vaid ühe korteri asukohaga xxxx, mis on ka tänapäeval nende kaasomandis (II kd, t/l 43), kuid Viimsis asuvad kinnistud olid aastast 1997 kuni 2016 Xxxx ema xxxx omandis ning pole kunagi kuulunud Xxxx isa pärandvara hulka (V kd, t/l 12-13). Lisaks nähtub Maksu- ja Tolliameti 04.11.2016 vastusest kohtunõudele (III kd, lk 152-154) ja Xxxx2001-2008.a füüsilise isiku tuludeklaratsiooni vormidest A ja ettevõtlustulu deklaratsioonide vormidest E (III kd, lk 155-170 ja lk 182-187), et xxxx puudus küsitud perioodil füüsilise isiku tulu (vormid A on tühjad) ja tema aastase ettevõtluse tulu ulatus 2354.- kroonist 50.000.- kroonini, mis kinnitab, et Xxxx ei teeninud ka ettevõtlusest sellist tulu, mis oleks võimaldanud tal hageja poolt väidetavates summades laenu anda. Kohtu hinnangul ei ole ka eluliselt usutav, et Xxxx isal oli kodus 4 miljonit krooni sularaha, mida ta hoidis oma kodutalus ja mille ta pojale pärandas, sest ükski dokumentaalne tõend eelpool märgitut ei tõenda. Seega ei ole eelpool nimetatud tõenditega tõendatud, vaid on ümber lükatud hageja väited sellest, et xxxx oli 2006.a. 2007.a. olemas rahalised vahendid, mis võimaldasid tal pooltele laenata hageja poolt väidetud 2.765.877.- krooni sularaha. 5 - Edasi on kohus seisukohal, et hageja ei ole kohtule esitatud tõenditega tõendanud ka seda, et Xxxx on pooltele raha laenanud. Nimetatut kinnitavad järgmised tõendid: Hagiavalduses märgitu kohaselt laenas Xxxx pooltele raha 01.07.2008.a. laenulepingu alusel summas 2.765.877.- krooni Xxxx asuva kinnistu soetamiseks ja maja ehitamiseks (I kd t/l 8). Pärast kostja vastuse saamist hagile, muutis hageja hagiavalduses toodud faktiväiteid saadud laenu kohta ja asus väitma, et osa laenust oli 1.350.000.krooni tegelikult Xxxx varasemalt saadud laen, millest tagastati 1.088.946.- krooni ning tagastamata jäänud osa 1.350.000.- krooni jäi ette uueks laenuks (II kd t/l 162). Seejuures tugineb hageja väidetava 1.350.000.- krooni laenu andmise tõendamisel võlanimekirjale, mis oli kohtule esitatud 10 kuud pärast hagiavalduse kohtule esitamist (III kd, tl 9 ja tl 143). Liites nimetatud võlakirjas märgitud summad, saame kokku 1.685.035.- krooni. Lahutades nimetatud summas maha 1.088.946.- krooni, mis hageja 10.10.2016 menetlusdokumendis toodud väidete kohaselt oli Xxxx tagastatud, jääb laenujäägiks 596.089.- krooni (1 685 035 – 1 088 946), mitte 1.350.000.- krooni, nagu väidab hageja. Seega ei ole hageja väited kooskõlas tema poolt hagiavalduses ja hagiavalduse täpsustuses märgutuga ning kohtuistungil vande alla antud ütlustega. Pealegi ei ole esialgselt hagiavaldusele lisatud Xxxx poolt peetavast nimekirjast (I kd t/l 25) võimalik üldse välja lugeda varasema väidetava laenu andmist. Lisaks eeltoodule kinnitab seda, et Xxxx tegelikult pooltele laenu Xxxx kinnistu ostmiseks, ehitamiseks ja majandamiseks ei andnud, ka kostja poolt kohtule esitatud hageja kohtuväline nõue temale
30. septembrist 2015.a., milles hageja märgib, et pooled võtsid Xxxx laenu hoopis 2.750.000.- krooni ning, et kinnistu, mille soetamiseks laenu Xxxx võeti, jäi abieluvaralepinguga Xxxx omandisse (II kd t/l 12). Kuna poolte ühisvara jagamise kokkuleppe kohaselt jäi Xxxx kinnistu xxxx (I kd t/l 14 ja 17), tõendavad nimetatud tõendid, et Xxxx pooltele laenu kinnistu Xxxx ehitamiseks tegelikult ei andnud. Kui kostja küsis hagejalt tema nõude aluseks olevaid tõendeid ja selgitusi, ei reageerinud hageja enam sellele. Kohus nõustub kostjaga, et lisaks kõigele eelpool toodule tõendavad hageja vande all antud vastuolulised ütlused võrreldes dokumentaalsetes tõendites märgituga ja Xxxx poolt tunnistajana antud ütlustega laenu tagastamise tähtaja kohta {laenulepingus 3 kuud nõude esitamisest (I kd t/l 65), kohtuistungil kostja poolt väidetud 5 aastat (IV kd t/l 140)}, laenulepingu originaali ja koopia kohta {hageja väidetel jäi laenulepingu originaal, kus oli märgitud laenu andmise kuupäev, Xxxx kätte, kuid see hävines Xxxx garaažis toimunud plahvatuses, ja hageja kätte jäi koopia, millel laenulepingu sõlmimise kuupäev puudus, kuid Xxxx väidetel sõlmiti laenuleping hoopis ühes eksemplaris ja see jäi tema kätte, kuid hävines, kusjuures Xxxx väidetel sõlmis ta xxxx veel ühe laenulepingu 2012/2013.aastal (III kd t/l 4 ja 5 ja IV kd t/l 150)} ning tunnistaja Xxxx ütlused selle kohta, et tema garaažis 2011.aastal toimunud plahvatuses hävines kogu tema vara, väljaarvatud nn võlanimekirjad, mis imekombel alles jäid ja pooltele 2006.a. ja
31. aastal antud laenu (IV kd t/l 150) tõendavad, et tegelikult ei andnud Xxxx pooltele laenu Xxxx kinnistu ostmiseks ja ehitamiseks. Kohus on seisukohal, et laenu andmist Xxxx poolt pooltele ei saa tõendatuks lugeda ka xxxx ja xxxx ütlustega, kes väidetavalt raha andmist pealt nägid ja laenu saamisest teadsid, sest nende tunnistajate ütlused on vastuolus kostja vande all antud ütlustega ja tunnistaja Xxxx ütlustega, kes kinnitas, et tema Xxxx raha laenamisest midagi ei tea ega kuulnud pole.
32. Kohus on seisukohal, et tulenevalt sellest, et kohus jõudis kohtuotsuse p-s 24 järeldusele, et 6 hageja poolt esitatud tõenditega, kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlustega ja poolte vande all antud seletustega ei leidnud tõendamist, et Xxxx andis Xxxx ja Xxxx nende abielu ajal laenu kinnistu Xxxx ostmiseks, sellele maja ehitamiseks ja selle majandamiseks, puudub kohtuotsuses vajadus analüüsida poolte väiteid sellest, kui palju laenu võeti, millistel tingimustel laenuleping sõlmiti ning kas laen võeti perekonna huvides või mitte, sest järeldus millele kohus kohtuotsuse p-s 24 jõudis välistab hageja nõude rahuldamise kostja vastu. Samadel põhjendustel puudub kohtuotsuses vajadus analüüsida ka kostja väiteid ja esitatud tõendeid sellest, et pooltel puudus vajadus laenu võtta ja, et pooltel puudus ka kavatsus aadressile Xxxx elama asuda, vaid kavatsus oli kinnistu selle valmimise järgselt ära müüa. Kuna nimetatud poolte väited vaidluse lahendamisel tähtsust ei oma, ei analüüsis kohus kohtuotsuses ka poolte eelpool nimetatud väidete tõendamiseks esitatud tõendeid. Menetluskulude jaotamine ja nende rahaline kindlaksmääramine.
33. Menetluskulude jaotamisel poolte vahel peab kohus põhjendatuks käesoleval juhul juhinduda TsMS § 162 lg 1 sätestatust, mille kohaselt kannab hagimenetluses menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tulenevalt sellest, et kohus jätab hageja nõude kostja vastu täies ulatuses rahuldamata, jäävad Xxxxmenetluskulud Xxxxkanda ja Xxxxmenetluskulud tema enda kanda. Juhindudes TsMS § 177 lg 1 p 1 määrab kohus kohtuotsuses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Xxxxmenetluskulud koosnevad tema poolt esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt hageja esindamise kuludest käesolevas tsiviilasjas 85 tunni ulatuses tunnihinnaga 80.- eurot tund. Käibemaksu kuludele ei lisandu. Hageja seisukoha kohaselt on kostja menetluskulud lihtsalt ülepaisutatud. Kohus asub seisukohale, et kostja esindaja ajakulu kostja esindamiseks kohtus on põhjendatud, sest tegemist on keerulise ja mahuka kohtuvaidlusega, kusjuures hageja ise on korduvalt esitanud menetlusdokumente, millele kostjal on tulnud vastata ning millest tingituna omakorda taotlusi esitada nii hageja väidete ümberlükkamiseks kui ka oma vastuväidete tõendamiseks. Kohtu hinnangul on ka 80.- €/h põhjendatud õigusabikulu tunnihind vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale. Tulenevalt eeltoodust tuleb kostjalt välja mõista hageja õigusabikulude katteks 6800.- (85 x 80) eurot. Kostja taotlusel tuleb kohtuotsusesesse märkida kas see, et hageja on kohustatud tasuma menetluskuludelt viivist, kui ta koheselt pärast kohtuotsuse jõustumist kostjale menetluskulusid ära ei maksa. Kuna kohus jätab kõik menetluskulud hageja kanda, puudub kohtuotsuses vajadus kindlaks määrata kostja menetluskulude rahalist suurust. Tulenevalt asjaolust, et kohus andis hagejale menetlusabi ja vabastas ta hagi esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, kuid selgitas, et hagi rahuldamata jätmisel mõistab kohus hagejalt menetluskulud riigi tuludesse välja, tuleb hagejalt TsMS § 190 lg 2 ja lg 4 alusel ning sama seaduse § 179 lg 1 alusel kohtuotsusega välja mõista 1500.- eurot riigilõivu Eesti Vabariigi kasuks. Nimetatud summa on kostja kohustatud kohtuotsuse jõustumisel viivitamatult tasuma riigituludesse. Tasumisega viivitamisel on hageja kohustatud tasuma viivist alates lahendi

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (Ts

MS § 179 lg 9). Tsiviilasja hinna määramine. 7 27. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja TsMS § 123 sätestatust, mille kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitamise aeg. Samuti juhindub kohus TsMS § 132 lg 1 ja lg 4 p 5 sätestatust, milliste kohaselt on ühisvara jagamise nõue mittevaraline nõue ning mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 3500.- eurot, kuid ka sama seaduse §-s 124 lg 1 märgitust, mille kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul haihind nõutava rahasummaga. Kuna hageja esitas kostja vastu hagi ühisvara jagamiseks ja 119.267.- euro väljamõistmiseks on käesoleva tsiviilasja hagihind 122.767.- eurot (119.267 + 3500), sest TsMS § 134 lg 1 kohaselt liidetakse hagihinna määramisel ühes hagis esitatud nõuded. /digitaalselt allkirjastatud/ Piret Randmaa kohtunik 8