) § 67 p 1 rikkumises ning teda karistati distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. 1) Vanemvalvur K. M. 10.10.2015 ettekande nr 2727 (tl 38) kohaselt andis ametnik samal päeval kella 09:40 paiku I üksuse jalutusboksis nr 9 paiknevale kinnipeetavale U.T.ile korduvalt korraldusi liikuda kambrisse nr 236. Isik vastas korduvatele korraldustele keeldumisega, nõudes et meditsiinitöötaja ja korrapidaja tuleksid jalutusboksi kinnipeetava juurde. Kuna isik ei allunud korduvatele ametniku korraldustele, kasutati kinnipeetava suhtes füüsilist jõudu. Vahetu sunni kasutamist antud olukorras reguleerib
Kinnipeetava mitteallumine vanglateenistuse ametniku korduvatele seaduslikele korraldustele takistab teenistusülesannete täitmist. Kinnipeetav vehkis kätega ja tõukas ametniku endast eemale. Kinnipeetavat hoiatati füüsilise jõu kasutamise eest ning kinnipeetav sai hoiatustest aru. Seega oli vahetu sunni kasutamine õiguspärane. 2) U.T. põhjendas enda allumatust sellega, et ta jalg oli külmunud, sest ta viibis jalutuskäigul rohkem kui 0,5 tundi. Vangla teostas 20.10.2015 menetlustoimingu, mille käigus küsis täpsustavaid küsimusi meditsiinitöötajalt U.T.i haiguse kohta. Meditsiinitöötaja ütles, et tegemist on „Reynaudi sündroomiga“, mis tähendab väikeste arterite spasme ehk ahenemisi, mis põhjustavad verevarustuse ajutise katkemise. Meditsiintöötaja sõnul põhjustab see haigus jalgade külmetamise, seejuures ei ole vahet, kui kaua ja kus keskkonnas inimene viibib. Seega on ebatõenäoline, et U.T.il tekkis selline jala külmumine, mis vajas kohest meditsiinilist sekkumist ning ta ei olnud võimeline liikuma. Seega ei olnud U.T.i allumatus kambrisse minemiseks põhjendatud. Kinnipeetaval on meditsiiniosakonna töötaja poolt väljastatud tõend, mis lubab tal õues jalutusel viibida tunni asemel 0,5 tundi. Intsidendi toimumispäeval oli vastav tõend väljastatud 2 päeva tagasi ja valvurid polnud sellest veel teadlikud. Seega võisid valvurid ekslikult hoida kinnipeetav U.T.it ettenähtust kauem jalutusboksis, kuid tuginedes meditsiinitöötajate hinnangule ei ole see õigusvastasust välistavaks asjaoluks kinnipeetava allumatusele. 3) Kinnipeetav väidab enda kirjalikus seletuses, et kui ta oleks agressiivselt käitunud, siis oleks ta pandud rahustuskambrisse ning kinnipeetav soovib teada, miks teavitati teda menetluse alustamisest 16.10.2015. Samuti väidab kinnipeetav, et meditsiinitöötaja ei fikseerinud tema seisundit. Vanglateenistuse ametnik K. M. eesmärgiks oli see, et U.T. läheks enda kambrisse ja andis selleks ka vastavasisulised korraldused, mida kinnipeetav ei täitnud. Seega ei olnud jõu kasutamise aluseks kinnipeetava agressiivne käitumine, vaid passiivne vastuhakk. Distsiplinaarmenetluse alustamisest teavitati kinnipeetavat 16.10.2015 ehk neli tööpäeva pärast intsidendi toimumist, mis on mõistlik aeg. Kinnipeetav andis omapoolsed seletused 12.10.2015 ja 19.10.2015. U.T. viibib lukustatud kambris ning veel omakorda teise kambrisse paigutamiseks ei olnud alust, sest kinnipeetav rahunes kambrisse tagasi paigutades. U.T.i tervislik seisund fikseeriti 10.10.2015 meditsiiniosakonna töötaja poolt ning kinnipeetaval kehavigastusi ei tuvastatud. 4) Kinnipeetav D. V. nägi 03.11.2015 ütluste kohaselt, et U.T.i nägu oli verine ning teda lohistati trepist üles. Väidetavalt kuulis D. V.i pealt ka meditsiinitöötaja ja valvuri vahelist vestlust, mille kohaselt lepiti omavahel kokku, et kinnipeetava katkist nägu ei fikseerita. D. V.i 2
väljatoodud karistused ei täidaks oma eesmärki, oli otstarbekas kinnipeetavat karistada süüteo toimepanemise eest kartserisse paigutamisega seitsmeks ööpäevaks. Kinnipeetavale on varasemalt määratud karistus viieks ööpäevaks kartserisse paigutamine ning see ei ole heidutanud teda uut distsiplinaarsüütegu toime panemast.
Valvur kontrollis 10.10.2015 hommikul, kas U.T.ile on vastav tõend väljastatud või mitte. Tõendit ametnikele täitmiseks edastatud ei olnud, seega ei saanud valvurid tõendi kirjutamisest vangla arsti poolt ka teadlikud olla. 2) Tallinna Vangla vanemvalvuri K. M. 10.10.2015 ettekandest nähtuvalt toimus samal hommikul kella 09.40 ajal intsident U.T.iga, kes keeldus jalutusboksist tagasi kambrisse liikumast, olenemata valvuri korduvatest korraldustest. U.T. oli meelestatud negatiivselt, korraldustele ei allunud ning vaidles vanemvalvurile vastu – isik soovis, et jalutusboksi kutsutaks korrapidaja ja meditsiinitöötaja. Vanemvalvur selgitas isikule ettekandest lähtuvalt, et meditsiinipersonali kutsumine on võimalik kambrisse. U.T.it hoiatati K. M. poolt korduvalt ning arusaadavalt, et edasise rikkumise ja allumatuse korral rakendatakse isiku suhtes füüsilist jõudu. Kuna U.T. jätkas korralduste eiramist, suunati isik K. M. poolt jalutusboksist tagasi kambrisse, mille käigus isik osutas vastupanu vehkides kätega ning tõugates ametnikku. Samuti on ettekandega fikseeritud, et isik püüdis end tahtlikult vigastada, lüües oma pead vastu seina. Ettekandest lähtuvalt võimaldati kambrisse jõudes isikule meditsiiniline ülevaatus ja vajadusel esmaabi andmine või vigastuste fikseerimine. Lähtudes ettekandest ning U.T.i tervisekaardi sissekannetest ei olnud isikul kaebuseid ega fikseerimist vajavaid vigastusi. 3) Vanglaametniku korralduse seaduslikkust eeldatakse, kinnipeetav on kohustatud korraldust täitma, ehkki ta võib pidada seda mingil põhjusel õigusvastaseks või kui see hilisemal kontrollil osutubki õigusvastaseks. Vastupidine olukord muudaks kinnipidamisasutuse distsipliini tagamise raskeks. Sama tuleneb kohtupraktikast (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-103-06). Seega oli kaebajal kohustus järgida vanglaametniku poolt antud korraldust liikuda jalutusboksist tagasi kambrisse. Isiku tervisekaardi sissekannetest ei ole võimalik järeldada, et isik muutuks liikumisvõimetuks juhul, kui ta viibib väljas kauem kui pool tundi. Vastasel juhul võiks ühtlasi tekkida küsimus, mil viisil kaebaja varasemalt jalutuskäigult tagasi kambrisse liikuda suutis, kuna enne 08.10.2015 kirjutatud tõendit ei olnud U.T.ile lühemat õues viibimise aega meditsiinilisest vajadusest tulenevalt näidustatud. 4) Ametnik kasutas U.T.i suhtes füüsilist jõudu ja ohjeldusmeetmeid seaduspäraselt ning see on nõuetekohaselt fikseeritud (protokollid nr 27 ja 28 – tl 5 ja 40). Samuti võimaldati kaebajale koheselt meditsiiniline läbivaatus võimalike vigastuste fikseerimiseks, mida isikul aga tervisekaardi sissekandest lähtuvalt ei tuvastatud. Mõlemale protokollile on ühtlasi andnud kinnituse vigastuste fikseerimise osas vangla meditsiiniõde. 5) Ametniku 10.10.2015 ettekande alusel on U.T.i poolt toime pandud rikkumine tõendatud. Vanglaametnikul puudub igasugune tõsiseltvõetav motiiv omistada ettekandes kinnipeetavale väljamõeldud distsipliinirikkumist. Kaebajal on seevastu ilmselge motiiv enda distsipliinirikkumist eitada – sellega vabaneks ta distsiplinaarvastutusest. Kinnipeetavate poolne korralduste eiramine on kinnipidamisasutuses käsitatav tõsise julgeolekuohuna, kuna vähendab ametnike autoriteeti ja innustab kaaskinnipeetavaid sarnaseid käitumismalle omandama. Tegemist oli seaduspärase korraldusega, mille täitmisest keeldumiseks puudus kaebajal alus. Samuti on fikseeritud, et isik osutas füüsilist vastupanu. 6) Distsiplinaarmenetluse materjalidest lähtuvalt on menetluse käigus võetud seisukoht D. V.i selgituste (tl 41) osas ning nimetatutega on menetluse läbiviimisel arvestatud. Distsiplinaarmenetluse käigus on välja selgitatud, et sektsiooni, kus viibis D. V.i, ning trepi, mille kaudu U.T. saadeti tagasi kambrisse, vahele jääb uks, mis on kaetud toonitud kilega. 4
lg-st 1 osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Vangla tervishoiutöötaja on kohustatud vajadusel lisaks isikule ravi võimaldamisele kontrollima isiku terviseseisundit ning võimalikud kaebused, vigastused ja ravivajaduse fikseerima isiku tervisekaardil. U.T.ile on võimaldatud terviseseisundi ülevaatus vastavalt
lg-le 71 ning tervishoiuteenuse osutaja on fikseerinud kaebaja tervisekaardil, et isikul puuduvad vigastused. 7) Kuni 23.10.2015 viibis D. V.i kambris nr 140, mis paikneb üksuse esimesel korrusel. Alates 23.10.2015 paigutati D. V.i kambrisse nr 236, kus viibis ka kaebaja. Sellest lähtuvalt võib pidada võimalikuks, et D. V.i toetab kaebuse esitajat solidaarsusest ning on esitanud viimase kasuks rääkivaid selgitusi omavahelistest kokkulepetest tulenevalt. Kõnealune intsident leidis aset 10.10.2015 hommikul ning D. V.i on esitanud omapoolsed selgitused 03.11.2015, vahetult enne distsiplinaarmenetluse lõpulejõudmist. Võib pidada tõenäolisemaks, et juhul kui D. V.i oleks enda poolt kirjeldatud olukorda tõepoolest pealt näinud, oleks isik esitanud vastavad selgitused või pöördumise vangla juhtkonnale varem. 8) Distsiplinaarmenetluse käigus ja käesoleva vastuse koostamisel on tutvutud videosalvestisega koridorist, mille kaudu kaebaja saadeti jalutusboksist tagasi kambrisse. Salvestisest nähtuvalt ei ole U.T.i nägu verine ega muul moel vigastatud, isikut toetab liikumisel vanemvalvur K. M. ainuisikuliselt, kuigi saatmise juures viibib ka teisi ametnikke, kes reageerisid vahetule julgeolekuohule (kinnipeetava füüsiline vastupanu osutamine). Kaebuse esitaja kõnnib iseseisvalt, teda ei lohistata ega tirita ametnike poolt mingil moel. Seega on võimalik asuda seisukohale, et kinnipeetava D. V.i esitatud selgitused ei vasta tõele. 9) Distsiplinaarkorras karistamise eesmärgiks on kaitsta vangla julgeolekut ja vältida allumatusest tekkida võivaid konflikte. Kui kinnipeetav rikub teadlikult vanglas sätestatud sisekorrareegleid ega allu vanglaametnike selgetele korraldustele, on see signaaliks, et vanglas kehtivat korda ei tule järgida ning isikul võib tekkida karistamatuse tunne, mida kinnipidamisasutuse tingimustes aga lubada ei saa. Kinnipeetava seesugusele käitumisele peab järgnema karistus, mis vastab tema rikkumisele ning saadab selge sõnumi, millised tagajärjed võivad olla edasistel distsipliinirikkumistel. Materjalidest lähtuvalt on menetlus viidud läbi piisava põhjalikkusega, selgitades välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. U.T.i poolne ametniku korralduse eiramine on leidnud tõendamist. Distsiplinaarmenetlus käskkiri on antud kõiki asjaolusid arvesse võttes, järgides kaalutlusõigust ning on proportsionaalne isiku teoga. Kaebajat on menetluse alustamisest informeeritud ning antud võimalus esitada omapoolsed selgitused, mida ka menetluses arvesse on võetud. Kaebajal oli karistuse määramise ajal üks kehtiv distsiplinaarkaristus, mis oli määratud ametniku ähvardamise ja solvamise eest (haldusasi nr 3-15-1656). Kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, mis viitaksid käskkirja õigusvastasusele või annaksid aluse käskkirja tühistamiseks. Käesoleval juhul ei esinenud sellised erandlikke põhjuseid, mis õigustaksid kinnipeetava õigusvastast käitumist, mistõttu oli kaebuse esitaja distsiplinaarkorras karistamine õiguspärane. KOHTU PÕHJENDUSED 5
lg 1 p 4 alusel süüdi
p 1 rikkumises ning määrati distsiplinaarkorras karistuseks kartserisse paigutamine 7 ööpäevaks.
lg 1 p 4 kohaselt võib
-i, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, muu hulgas kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks.
p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. 7. Kaebaja vastuväited käesolevas haldusasjas ja sellele eelnenud vaidemenetluses seonduvad eelkõige vangla 10.10.2015 toimingutega, s.o kaebaja jalutuskäigu kestusega ning kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisega, samuti tervishoiuteenuse tagamise ja osutamisega. Samas on kaebaja nõudeks käesolevas haldusasjas ja oli ka sellele eelnenud kohustuslikus vaidemenetluses Tallinna Vangla 04.11.2015 käskkirja tühistamise nõue. Seega saab kohus käesolevas asjas kontrollida üksnes vastava käskkirja seaduslikkuse eeldusi (HKMS § 41 lg 1, § 47 lg 1,
8.
lg-st 1 tulenevalt on vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse eelduseks kaebaja poolt vangistust reguleeriva õigusakti rikkumine ning rikkumise süülisus. Kaebajale etteheidetavaks rikkumiseks on vanglaametniku seadusliku korralduse täitmata jätmine. Seega tuleb hinnata, kas kaebaja jättis vanglaametniku seadusliku korralduse õigusvastaselt ja süüliselt täitmata. 9. Kohtu hinnangul ei ole vaidlust selles, et kaebaja keeldus 10.10.2015 kella 09:40 paiku täitmast vanemvalvur K. M. korraldust väljuda jalutusboksist ja liikuda kambrisse. Nimetatud asjaolu nähtub K. M. 10.10.2015 ettekandest, samuti on vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumist möönnud kaebaja nii kaebuses kui kohtuistungil. Vangistuse täideviimise korda ja korraldust reguleerivad
, vangla sisekorraeeskiri (VSKE) ja Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (kodukord). Vangistuse täideviimine toimub vanglas kehtestatud sisekorra alusel ning vastavast korrast kinnipidamise tagamine on vangla kohustus (
Sisekorra kehtestamine on suunatud nii vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamisele (
) kui julgeoleku tagamisele vanglas (
Osa sisekorrast on kindel päevakava (
lg 21 p 2, VSKE § 10 lg 1, kodukorra p 5), mida kinnipeetav on kohustatud järgima (
Päevakava osaks olevat jalutamise õigust reguleerib
lg 2, mis näeb ette jalutuskäigu kestuse alammäära (1 tund päevas), ning kodukorra p 5 ja lisa 1. Nimetatud sätetest koostoimes tuleneb, et jalutamise õigus kohustuslikus ulatuses tagatakse vangla poolt igapäevaselt teatud ajavahemiku kestel ning jalutamise konkreetne korraldus iga üksiku kinnipeetava osas tagatakse vanglaametnike igakordsete korralduste kaudu (st millal jalutuskäigule minnakse ja millal sealt naastakse). Vanglateenistuse ametnikul on õigus anda oma pädevuse piires teenistusülesannete täitmiseks suulisi ja kirjalikke korraldusi (
Kohus järeldab eeltoodud sätetest, et vangla ametnikul (vanemvalvur K. M.l) oli õigus anda U.T.ile 10.10.2015 kella 09:40 paiku korraldus väljuda jalutusboksist ja liikuda enda kambrisse. Seega oli tegemist seadusliku korraldusega, mille täitmine oli kaebajale
p 1 süülise rikkumise ning U.T.i kaebus ei anna alust Tallinna Vangla 04.11.2015 käskkirja tühistamiseks. 14. Kui kaebaja soovis distsiplinaarkaristuse käskkirjast eraldiseisvalt vaidlustada vangla 10.10.2015 toiminguid (kaebaja jalutuskäigu kestus, kaebajale meditsiinilise abi tagamine ning kaebaja suhtes füüsilise jõu ja käeraudade kasutamine), tuli vastavalt
lg-le 5 esitada selleks vastav vaie vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile. Tervishoiuteenuse osutamise osas on kohtupraktikas seejuures leitud (Riigikohtu 07.04.2011 määrus nr 3-3-4-1-11, p 9), et tervishoiuteenuse osutamine või sellest keeldumise otsustamine toimub eraõiguslikus suhtes, mida reguleerivad samad normid, mis kehtivad tervishoiuteenuste osutamisel väljaspool vanglat (võlaiõigusseaduse §-d 758-773, tervishoiuteenuste korraldamise seadus). 15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.