4-06-3559\2

Väärteoasi nr.4-06-3559 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev 23.11.2006.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Aime Ivanson Sekretär Maire Viksi Tõlk Marek Litnevski, Valeri Helmar Vaidlustatud lahend Põhja PP liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse juhtivkonstaabel Rene Birk 03.08.2006.a. otsus väärteoasjas nr.2314,06,015089 Xxxx karistamises LS § 7417 lg 1 ja § 7432 lg 1 järgi Kaebuse esitanud isik XXXX, isikukood xxxx, elukoht Xxxx Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja Xxxx kohtuvälise menetleja – Põhja PP liiklusjärelevalve osakonna - esindaja Hannes Küünarpuu LÕPPOSA Xxxxkaebus rahuldada osaliselt. Jätta muutmata Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse juhtivkonstaabel Rene Birk 03.08.2006.a. otsus väärteoasjas nr. 2314,06,015089 Xxxxkaristamises LS § 7417 lg 1 järgi. Tühistada Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse juhtivkonstaabel Rene Birk 03.08.2006.a. otsus väärteoasjas nr. 2314,06,015089 Xxxx karistamises LS § 7432 lg 1 järgi ja lõpetada selles osas Xxxx suhtes väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p. 1 alusel. Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantselei kaudu kohtumenetluse pooltele kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale kirjalikult teatada seitsme päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest. KOHTUVÄLISE MENETLEJA OTSUS Xxxx karistati LS § 7417 lg 1 alusel rahatrahviga 1800.- krooni selle eest, et tema 12.06.2006.a. kella 13.40 ajal Tallinnas Pirita teel Pirita silla juures juhtides sõidukit, ei peatunud ülekäiguraja ees, kui kõrvalreas oli peatunud sõiduk jalakäijate üle laskmiseks, mille tõttu sõitis otsa jalakäijale. Oma tegevusega tekitas tervisekahjustuse kod. Xxxx. Sellise tegevusega rikkus Xxxx LE §

1. Sama otsusega karistati Xxxx LS § 7432 lg 1 alusel rahatrahviga 8100.- krooni selle eest, et ta rikkus liiklusõnnetusest teatamise nõudeid, kui politseile teatamine oli kohustuslik. Sellise tegevusega rikkus Xxxx LE § 226 p.
2. KAEBUSE SISU Kaebuse esitaja palub kohtul tühistada tema suhtes tehtud otsus, sest ta ei ole väärtegusid toime pannud. Kaebuse esitaja eitas Xxxx riivamist autoga, eitas liiklusõnnetuse toimumist ja kohalt ära sõitmist. Kaebuse esitajal olid pretensioonid väärteo menetlemise kohta, nimelt ei kuulatud politsei poolt üle tunnistajana tema tütart Xxxx, millega rikuti tema kaitseõigust. Kohtuväline menetleja ei määranud kohtumeditsiinilist ekspertiisi. Kaebaja leiab, et Xxxx on teinud alusetu avalduse. Väärteoasjas ei ole üle kuulatud kõrvalisi tunnistajaid. MENETLUS KOHTUS Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma taotluse juurde ja selgitas 12.juunil 2006.a. kella 13.40 ajal Pirita teel toimunut. Tema sõitis koos raseda tütrega Viimsi poole. Natuke enne reguleerimata jalakäijate ülekäigurada hakkas ümber reastuma, sest tema ees sõitvad autod hakkasid pidurdama. Sõitis kõige vasakpoolsemasse ritta, kuna seal autosid ei olnud. Keskmises reas tema ees sõitis umbes viis autot ja need varjasid ta vaatevälja jalakäijate ülekäigurajale. Ta ei näinud õigeaegselt kahte teed ületavat jalakäijat. Kui neid märkas, pidurdas tugevasti ja järsult. Kaebuse esitaja väitis korduvalt, et lööki ei olnud, jalakäija ei kukkunud ja viga ei saanud. Sellepärast sõitis ta edasi. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et Xxxx poolt väärtegude toimepanemine on leidnud tõendamist ja palus kaebus jätta rahuldamata. Ühtlasi taotles kohtuvälise menetleja esindaja LS § 7432 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo ümberkvalifitseerimist LS §-le 7431 lg 1, mis näeb ette vastutuse liiklusõnnetusest mitteteatamise eest, milles väärteokirjeldusest tulenevalt Xxxxka süüdistati. Ekslikult on väärteoprotokolli ja otsusesse märgitud ebaõige kvalifikatsioon. KOHTU SEISUKOHT Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on väärtegu tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et kohtuväline menetleja ei ole ühtegi tunnistajat väärteoasjas üle kuulanud, sealhulgas ka Xxxx. Ei rahuldatud menetlusaluse isiku taotlust tema tütre Xxxx ülekuulamiseks. Peale Xxxx poolt faksitud tõendi vigastuse kohta, ei ole ühtki muud tõendit, kinnitamaks Xxxxpoolt Xxxxotsa sõitmist. Menetlusalune isik ise on seda eitanud. Ometi on kohtuvälise menetleja otsuses kirjas, et väärteo toimepanek on tõendatud. Xxxxavaldus temale otsasõidu kohta ei ole tõend, sest tõendiks on ütlused, mis saadakse isiku tunnistajana ülekuulamisel. Seda aga tehtud ei ole. Ka liiklusõnnetuse akt, mis koostati peaaegu kuu aega hiljem kohtuvälise menetleja kabinetis samal päeval, mil väärteoprotokollgi, ei tõenda, et Xxxxvigastuse põhjuseks oli Xxxxautolt saadud löök. Ei ole arusaadav, milliste tõendite alusel liiklusõnnetuse akt on kuu aega hiljem koostatud. Vaatamata olematutele tõenditele, on kohtuvälises menetluses tehtud Xxxxsuhtes karistusotsus. Vastavalt VTMS § 123 lg 2 arutab kohus kaebust lahendades väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud tõendeid ja VTMS § 125 lg-st 1 tulenevalt kogub vajadusel täiendavaid tõendeid. Kuna kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks ei olnud peale haigla poolt välja antud Xxxxjalavigastust kinnitava tõendi ühtegi muud tõendit, tuli kohtul VTMS § 123 lg-s 2 nõude täitmiseks hakata kohtuistungil tõendeid koguma, et kontrollida, kas Xxxxon ikka pannud toime talle süüks arvatud väärteod. 2 Kohtuväline menetleja süüdistab XxxxLE § 47 rikkumises, mis tõi kaasa inimese tervisekahjustuse. Menetlusaluse isiku ütlustega on tõendatud, et enne jalakäijate ülekäigurada sooritas ta ümberreastumise manöövri keskmisest reast vasakusse ritta. Ümberreastumise põhjuseks oli eessõitvate autode pidurdamine ja peatumine enne ülekäigurada, vasakpoolne sõidurida oli aga tühi. Tema kiiruseks oli 50-60 km/h (kohtus ütles kiiruseks 50 km/h, kaebuses 60 km/h). Ümberreastumise lõpetamisel ta ei vähendanud kiirust, kuigi teadis ja nägi, et ees on jalakäijate ülekäigurada. See tuleneb menetlusaluse isiku enda ütlustest kaebuses, et kiiruse 60 km/h juures otsasõidul inimesele oleks viimane kukkunud. Sellega Xxxxkinnitab, et tema kiirus vahetult enne jalakäijate auto ette ilmumist oli 60 km/h, seega sama suur, kui enne ümberreastumist. LE § 47 sätestab, et kui reguleerimata ülekäiguraja ees on pärisuunavööndis seisma jäämas või seisma jäänud sõiduk, ei tohi juht sellest sõidukist mööduda vahetult enne ülekäigurada ega ülekäigurajal, jäämata seisma ülekäiguraja ees. Autode seismine parempoolses ja keskmises reas sõidusuunaga Viimsi poole vahetult enne ülekäigurada on tõendatud nii menetlusaluse isiku, kui tunnistajate Xxxx ja Xxxx ütlustega. Kuna ka Xxxx ise on kinnitanud ülekäiguraja ees temaga samas suunas sõitvate autode pidurdamist ehk teisiti öeldes seisma jäämist, mille pärast ta vasakusse ritta suunduski, pidi ta aru saama, et selle põhjuseks oli jalakäijatele üle sõidutee mineku võimaldamine, isegi kui ta jalakäijaid teiste autode varjust algul ei näinud. See kohustab juhti vähendama kiirust või peatuma ning mitte mööduma ülekäiguraja ees juba peatunud sõidukitest. Xxxx reastus ümber vasakpoolsesse ritta, kuid sõidukiirust jalakäijate ülekäiguraja ees ei vähendanud. See tähendab, et ta soovis ülekäiguraja ees juba peatunud ja seisma jäävatest autodest mööda sõita. Pidurdas järsult ja tugevasti alles siis, kui jalakäijad olid vahetult tema sõiduki ees. Vaatamata kaebuse esitaja korduvatele väidetele, et Xxxx ei saanud autolt lööki, kinnitasid tunnistajad Xxxx ja tema tütar Xxxx vastupidist. Nende tunnistajate ütluste kohaselt sõitis auto Xxxx vastu jalga, täpsemini vastu säärt. Kaebuse esitaja on püüdnud väita, et nimetatud tunnistajad valetavad, kuid kohtul puudub alus kahelda tunnistajate Xxxxja Xxxx ütluste õigsuses. Nende ütlustes öeldut autolt löögi saamise kohta kinnitab Ida-Tallinna Keskhaiglast väljastatud tõend, millise kohaselt diagnoositi Xxxx sama päeva õhtul arsti vastuvõtul vasaku sääre põrutus. Asjaolu, et Xxxx ei pöördunud koheselt arsti vastuvõtule, ei tähenda, et tõend võiks olla võltsitud või et vigastus oleks saadud muul viisil. Xxxx selgitas kohtus, et ta ei pidanud vajalikuks kohe arsti juurde minna, sest peale löögi saamist jalg algul ei valutanud, valutama hakkas mõned tunnid hiljem. Xxxx ja Xxxx ütluste õigsuses puudub alus kahelda ka sel põhjusel, et peale autolt löögi saamist helistas Xxxxpolitsei häirekeskusesse ja teatas juhtunust. Kohtuistungil kuulati tema kõne helisalvestust ja juba seal teatas Xxxx, et sai autolt löögi vastu jalga. Ei ole usutav, et šokiseisundis olev inimene nii lühikese aja jooksul mõtleb vale välja ja edastab selle politseile. Kaebuse esitaja leidis, et kuna Xxxx kasutas politseisse helistades sõna „peaaegu“, siis see lükkab ümber tunnistajate kohtus antud ütlused autolt vastu jalga löögi saamise kohta. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kõne helisalvestuselt on tõepoolest kuulda venekeelset väljendit „… tšut ne sbila mašina…“, mis tähendab peaaegu alla ajamist või peaaegu otsa sõitmist. Kuid helisalvestuselt on kuulda ka, kuidas Xxxx vastab kõne vastu võtnud operaatori küsimusele vigastuste kohta, et auto sõitis talle vastu jalga. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kuna Xxxx on juba telefonikõnes maininud lööki vastu jalga, siis väljendi „ auto oleks ta peaaegu alla ajanud“ all pidi tunnistaja mõtlema sõna otseses mõttes auto alla jäämist ehk siis tõsisemate vigastuste saamist. Kuid kuna auto sai pidama ja midagi tõsisemat ei juhtunud, kasutaski ta väljendit „peaaegu alla ajama ehk otsa sõitma“, mis aga ei välista sõiduki kokkupuudet tunnistaja jalaga. Kohtus kuulati üle tunnistaja Xxxx, kes on kaebuse esitaja tütar ja kes viibis Xxxxautos väidetava liiklusõnnetuse toimumise ajal. Xxxx kinnitas kohtuistungil kaebuse esitaja väidet, et auto ja jalakäija kokkupuudet ei toimunud. Tunnistaja Xxxx ütlused on vastuolus teiste tunnistajate ja muude väärteoasjas kogutud tõenditega. Kohus peab siiski tõepärasteks 3 tunnistajate Xxxx ja Xxxx ütlusi, kuna neid kinnitavad raviasutuse tõend vigastuse kohta ja Xxxx kõne helisalvestus, mis on tehtud vahetult peale sündmust. Kui Xxxx jalg viga ei oleks saanud, ei olnud tal vaja arsti poole pöörduda. Kohtul puudub alus arvata, et xxxx andis kohtus teadlikult valeütlusi. Ta ei pruukinud autos istudes tähele panna ja aru saada, et auto oli jalakäijale vastu jalga sõitnud, kuna jalakäija saadud löögist ei kukkunud. Tunnistaja oli viimaseid päevi rase ja tugeva ning äkilise pidurdamise tõttu oli tal endagagi tegemist, et mitte vigastatud saada. Pealegi ei ole selge, kus Xxxx autos istus. Tema enda sõnul juhi kõrval esiistmel, Xxxxkaebuses on kirjas, et istus tagaistmel. Seega on tõendamist leidnud, et Xxxxsai Xxxxpoolt juhitud sõidukilt löögi vastu jalga, vaatamata asjaolule, et viimane peatus järsult. Kuna jalakäijad ületasid sõiduteed ülekäigurajal, mida kinnitasid kõik tunnistajad ja kaebuse esitaja, sõitis Xxxxjärelikult oma sõidukiga ülekäigurajale, mis omakorda kinnitab möödasõitmist ülekäiguraja ees kõrvalridades peatunud autodest. Ülekäiguraja ees mitte seisma jäämisega, kui seal olid kõrvalridades pärisuunavööndis seisma jäänud teised sõidukid, rikkus XxxxLE § 47 nõudeid, põhjustades liiklusõnnetuse jalakäijaga ja tekitas viimasele ettevaatamatusest tervisekahjustuse. Liikluseeskirja § 47 rikkumine oli põhjuslikus seoses Xxxx tervisekahjustuse tekitamisega. Xxxxtegevuses on LS § 7417 lg 1 sätestatud väärteokoosseis. Xxxxit karistati ka liiklusõnnetusest teatamise nõuete rikkumise eest, kuigi tegu oli kohtuvälise menetleja esindaja sõnul ebaõigesti kvalifitseeritud LS § 7432 lg 1 järgi liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemisena. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et väärteoprotokollis ja otsuses kirjeldatud tegevus – juht rikkus liiklusõnnetusest teatamise nõudeid, kui politseile teatamine oli kohustuslik – vastab LS §-s 7431 lg 1 sätestatud väärteokoosseisule. Otsuses on ebaõigesti viidatud ka LE § 226 punktile
3. Politseile juhtunust teatamise kohustuse nõue sisaldub LE § 226 p-s
4. Riigikohus on lahendis nr. 3-1-1-87-06 öelnud, et lahendades küsimust isiku vastutusest LS § 7431 alusel, on oluline tuvastada, kas isik teadis liiklusõnnetuse toimumisest või mitte. Juhul, kui ei teadnud, ei saa ka järgneda vastutust LS § 7431 järgi. Isikult ei saa nõuda, et ta teataks politseile asjaolust, mis asub väljaspool tema teadmiste piire. Xxxx on kogu aeg eitanud liiklusõnnetuse toimumist, kuigi kohtus leidis see tõendamist. Xxxxsõnul lahkus ta sündmuskohalt üksnes sellepärast, et oli veendunud, et jalakäijad ei saanud viga. Kohtul ei ole tõendeid selle kohta, et Xxxxkindlasti sai aru, et oli vastu Xxxxjalga sõitnud ja teadis seega, et oli liiklusõnnetuse põhjustanud ning lahkus peale seda sündmuskohalt politseile liiklusõnnetusest teatamata. Kuna Xxxxei kukkunud, millest järeldub, et löök ei saanud olla väga tugev, liikus edasi, koheselt arstiabi ei vajanud, võiski kaebuse esitaja järeldada, et midagi ei juhtunud, et jalakäija üksnes ehmatas. Eeltoodu alusel puudub Xxxxtegevuses LS § 7431 lg 1 koosseis ja väärteo ümberkvalifitseerimiseks puudub alus. LS § 7432 lg 1 järgi väärteo toimepanemises ei ole Xxxxväärteoprotokollis ja otsuses oleva väärteokirjelduse kohaselt süüdistatudki, mistõttu selles osas kuulub otsus tühistamisele ja menetlus lõpetamisele VTMS § 29 lg 1 p. 1 alusel teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Kohus juhindub VTMS § 132 p.
5. Kohtunik 4