MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Määruse tegemise aeg ja koht 14. juuli 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-1424 Haldusasi Lüganuse valla kaebus Vabariigi Valitsuse 22.06.2017 mää

) § 252 lg 4 alusel esialgset õiguskaitset ning peatas vaidlustatud määruse kehtivuse ja keelas selle alusel toimingute tegemine 30 päevaks ehk kuni 07.08.

1. Sama määrusega kohustas kohus Vabariigi Valitsust esitama hiljemalt 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest kaebuses sisalduva esialgse õiguskaitse taotluse kohta oma seisukoht koos selle väiteid kinnitavate dokumentaalsete tõenditega juhul, kui vastustaja vaidlustab käesoleva määruse või teeb sellele vastuväite.
2. Vabariigi Valitsus esitas 14.07.2017 taotluse Lüganuse valla kaebuse tagastamiseks ning esialgse õiguskaitse tühistamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Haldusasi nr 3-17-1424 on jagatud lahendamiseks kohtunik Monika Laatsitile, kelle puhkusel viibimise tõttu ja arvestades kaebustes esitatud esialgse õiguskaitse taotluste kiireloomulisust lahendab Vabariigi Valitsuse taotlused valvekohtunik Tiia Nurm.
4. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud halduskohus, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

§ 121

lg 1 p 1 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. 8. Kohus leiab, et Vabariigi Valitsuse taotlused tuleb rahuldada ning kaebus tuleb tagastada

§ 121

lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu.

§ 4

lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.

1. Kohus leiab, et vaidlustatud määruse näol ei ole tegemist materiaalses mõttes haldusaktidega, vaid määrusega, mille vaidlustamine halduskohtule esitatava kaebusega ei ole võimalik. Kohalikul omavalitsusel on aga õigus PSJVKMS § 7 alusel esitada Riigikohtule taotlus sellise määruse kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja argumentidega, et tegemist on üldkorraldusega, ei saa nõustuda. Tõsi, varasemas kohtupraktikas (RKHKo nr 3-3-1-31-03) on teatud liiki Vabariigi Valitsuse määrustele omistatud materiaalses mõttes haldusakti iseloom, ent määrus, millega Vabariigi Valitsus otsustab haldusterritoriaalse korralduse, ei ole kohtu hinnangul sellise iseloomuga. Eelviidatud Riigikohtu lahendis käsitletud Vabariigi Valitsuse määrusega seati teatud avalik-õigusliku iseloomuga kasutuspiirangud konkreetsele maa-alale, sisuliselt oli tegemist ühe konkreetse asja avalikku kasutamist reguleeriva eeskirjaga. Haldusterritoriaalse korralduse kehtestamine on oluliselt abstraktsema iseloomuga ning vastavaid norme tuleb käsitada üldnormidena. Ka ei mõjuta haldusterritoriaalne korraldus kitsalt asjassepuutuvaid KOV-e ja selle elanikke, vaid kogu Eesti elanikkonda. Kohus möönab, et määruse ja üldkorralduse eristamine võib sageli olla keeruline, ent siiski tuleb tähele panna, et neil juhtudel, kus formaalselt määrusena kehtestatud õigusakti on materiaalses mõttes üksikaktina (üldkorraldusena) käsitatud, on vastav kohtupraktika olnud kantud vajadusest luua võimalus sellisest aktist tulenevate piirangute ja kohustuste tõhusaks vaidlustamiseks. Näiteks seonduvalt looduskaitseala kaitse-eeskirjast tulenevate piirangutega oleks juhul, kui kaitse-eeskirja käsitada määrusena, peaks füüsiline isik sellise piirangu õiguspärasus kahtluse alla seadmiseks esmalt käituma seda piirangut rikkuvalt ning seejärel taotlema piirangunormi kohaldamata jätmist, vaidlustades rikkumisele reaktsioonina antud haldusakti või väärteokaristuse. Sellest seisukohast vaadates on käesolevad juhtumid samuti erinevad. Nimelt on kohalikul omavalitsusel enda isekorraldusõigust rikkuva üldnormi vaidlustamiseks ette nähtud eriline kohtu poole pöördumise õigus, mis tuleneb PSJVKMS §-st
2. Sellise erilise kaebevõimaluse olemasolu õigustab kohtu hinnangul käesolevas asjas vaidlustatud määruste käsitamist ka materiaalses mõttes määrustena (üldaktina). Kaebaja viited kohtupraktikale, sh Riigikohtu 20.12.2016 otsusele nr 3-4-1-3-16 ei ole asjakohased, kuna üheski lahendis sh viidatud Riigikohtu lahendis ei ole kohtud selgelt öelnud, et vastav vaidlus kuuluks lahendamisele halduskohtus.
3. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 12.07.2017 määruses haldusasjades nr 3-17-1427, 3-171428, 3-17-1433 ja 3-17-1435 leidnud, et vaidlustatud Vabariigi Valitsuse määrused ei ole üldkorraldused, vaid on õigustloovad aktid ning seda olenemata sellest, et määrused puudutavad vahetult 2 üksnes konkreetseid omavalitsusüksusi ning määrused on antud n-ö ühekordselt läbiviidava haldusreformi raames (vt HRS § 2 lg 4 ja § 27 lg 1). Vastavate Vabariigi Valitsuste määrustega muudetakse vastavate sisuliselt Eesti haldusterritoriaalset korraldust tervikuna ning eesmärgiga luua uus ja püsiv haldusüksuste jaotus. Ringkonnakohus ei pea viidatud lahendis (p 13) võimalikuks käsitada üldkorraldusena määrust, mis muudab kohaliku omavalitsuse üksuste piire ja mõjutab kõigi kohalike elanike võimalusi osaleda esinduskogu valimiste kaudu kohaliku võimu teostamises (vt ka J. Põllu konkureeriva arvamuse p 4) ning millest sõltub otseselt seegi, millisel Eesti territooriumi osal on konkreetsel kohaliku omavalitsuse üksusel edaspidi õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi (PS § 154 lg 1), sh kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi (PS § 157 lg 2). Samas punktis on ringkonnakohus selgitanud, et sundühendatavatel linnadel ja valdadel on PSJKS § 7 alusel võimalik taotleda neid puudutava Vabariigi Valitsuse määruse kehtetuks tunnistamist, kui nad leiavad, et see on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega (vt ka Riigikohtu 20.12.2016 otsuse nr 3-4-1-3-16, p 87). Sama laheni p-s 14 on ringkonnakohus täiendavalt selgitanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei ole vaidlusaluste määruste sisuline kontrollimine kuidagi takistatud ning isegi juhul, kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse regulatsioonis esineb puudusi, mis ei võimaldaks tagada kaebajate õiguste tõhusat kaitset (nt piiratud võimalused esialgse õiguskaitse abinõude rakendamiseks), ei õigustaks see asja lahendamist halduskohtus, vaid PSJKS-s esineva lünga põhiseadusevastaseks tunnistamist Riigikohtule esitatava taotluse lahendamise menetluse raames.
4. Kuivõrd kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, tagastab kohus kaebuse selle esitajale läbivaatamatult. 12.

§ 253

lg 3 kohaselt tühistab kohus esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata, ja määrusega, kui kaebus või vaie tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kuivõrd käesoleva määrusega tagastab kohus kaebuse, tuleb 07.07.2017 kohtumäärusega kohaldatud esialgne õiguskaitse tühistada. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 3