KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Määruse tegemise aeg ja koht 18. juuli 2017, Jõhvi Kohtuasja number 3-17-1494 Kohtuasi A.P. taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks Menet

§ 249

lg 1 kohaselt saab kohus rakendada esialgse õiguskaitse vahendeid, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohtupraktikas kohaldatakse esialgset õiguskaitset veel ka selleks, et vältida kaebaja õiguste olulist või pöördumatut kahjustumist kohtumenetluse ajal. Seejuures on silmas peetud aga vaid niisuguseid tagajärgi, millede kõrvaldamine ei ole hiljem enam mõistlikul viisil võimalik.

§ 249

lg 2 lubab esialgse õiguskaitse taotluse esitamist ka vaidemenetluse ajal, seega saab sama põhimõte kehtida ka vaidemenetluse suhtes. 4. Kaebaja ei ole veel oma taotluses osundatud käskkirjaga seotud kaebust esitanud, mistõttu ei saa kohtuotsuse täitmisega seotud esialgse õiguskaitse kohaldamise alused käesoleval ajal veel arvesse tulla, kuid taotlusele lisatud vaie kinnitab vaidemenetluse toimumist. Kaebaja eest on tasutud ka RLS § 60 lg 6 ettenähtud 15 euro suurune riigilõiv, mis annab aluse lugeda taotlus lubatuks. 5.

§ 249

lg 3 kohustab esialgse õiguskaitse kohaldamisel hindama kaebuse perspektiive ning arvestama avaliku huvi ja kolmandate isikute õigustega. See nõue saab kehtida ka vaidemenetluse ajal esitatud taotluse puhul.

1. Taotluse väidetest ja sellele lisatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuv ei võimalda järeldada, et taotluse põhjustanud vaidel või tulevasel võimalikul kaebusel on erilisi edulootusi. Seda eelkõige seetõttu, et halduskohtumenetluses juba ammu juurdunud praktika kohaselt pole kinnipeetava arvamus talle vanglateenistuse ametnike poolt antud korralduse õiguspärasuse kohta piisavaks aluseks selle täitmisest keeldumiseks. See saab õigustatud olla vaid juhul, kui korralduse tühisus on ilmselge. Antud juhul pole see aga nii, sest kaebaja tööle määramise käskkiri oli korralduse andmise ajal küll halduskohtus vaidlustatud, kuid siiski kehtiv ning seega talle täitmiseks kohustuslik.
2. Tähelepanu väärib ka see, et kaebuses viidatud haldusasjas nr 3-17-968 vaidlustatud tööle määramise käskkirja 28.02.2017 nr 6-2/241-1 täitmise peatamise läbi ajutiselt kohaldatud esialgse õiguskaitse on Tartu Ringkonnakohus oma 29.05.2017 kohtumäärusega tühistanud ja jätnud kaebaja sellekohase taotluse rahuldamata. Määruses leiti, et kaebaja töövõimelisus on tervishoiutöötaja poolt kindlaks tehtud ning kuna ta pole esitanud tõendeid, mis vastava õiendi ümber lükkaksid, pole tema väide tervise ohtu sattumise kohta õige ja seda pole ka väide neuroloogi vastuvõtule pääsemise mittevõimaldamise kohta. Vastupidist kinnitavaid tõendeid pole lisatud ka käesolevale taotlusele. Seetõttu on ringkonnakohtu seisukoht täies ulatuses kohaldatav ning halduskohus ei saa seda arvestamata jätta. Olukorda ei muuda ka SA Tartu Ülikooli Kliinikum arsti poolt kaebaja tütre visiidi tulemusel koostatud kokkuvõte tema ravi kohta, milles on küll peetud füüsilist puuet võimalikuks, kuid märgitud, et ilma haiget nägemata on kogu haiguse pilti raske hinnata.
3. Piisavat alust vaide või tulevase tühistamiskaebuse rahuldamiseks ei pruugi anda ka viited üksikvangistuse lubamatusele ja kartserikaristuse negatiivsele mõjule, sest VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatu võimaldab kinnipeetavale määrata kuni 45 ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamise ja taotlusele lisatud dokumendid ei kinnita kaebaja võimatust seda kanda. Samuti pole kaebaja arvestanud, et kehtivas kohtupraktikas ei peeta isegi õigusliku aluseta määratud kartserikaristust iseenesest niisuguseks tagajärjeks, mida ei saa näiteks kahju hüvitamise läbi enam mõistlikul viisil kõrvaldada. Taotluses osundatud erinevates seisukohtades avaldatu järgi saab sellist karistust siiski kasutada juhtudel, kui muud vahendid pole piisavad. Kaebaja puhul viitab tema enda poolt väidetud ja vastava väljavõttega kinnitatud distsiplinaarkaristuste rohkus selgelt, et ta ei taha kuidagi alluda vanglas kehtivale korrale ning talle määratud leebemad karistused pole tulemusi andnud. Neuroloogi poolt ettenähtud ravivõimlemise harjutuste tarbeks vajaliku madratsi puudumine on lahendatav palvega, et vastava soovituse andnud arst teeks ettekirjutuse see talle nende tegemise ajaks kartserisse väljastada. Taotlusele lisatud 03.07.2017 vastuse nr 6-10/18548 kohaselt on kaebaja küll esitanud pöördumise madratsi kambrisse saamiseks, kuid ei nähtu, et see on esitatud arstile, kellel oleks vastava ettekirjutuse tegemise õigus.
4. Antud asjas on lisaks eespool juba märgitule olemas veel ka kaalukas avalik huvi selleks, et distsipliinirikkumise toime pannud kinnipeetav ei jääks karistuseta ainuüksi seetõttu, et ta on oma karistuse kohustusliku kohtueelse menetluse korras vaidlustanud ja esitnud ka esialgse õiguskaitse taotluse selle täitmise peatamiseks. VangS § 65 lg 6 näeb nimelt ette, et distsiplinaarkaristust ei saa enam täita, kui seda pole kaheksa kuu jooksul selle määramisest täitmisele pööratud. Kohustuslikule vaidemenetlusele ja hilisemale võimalikule kohtumenetlusele kuluvat aega arvestades on nimetatud tähtaeg tulevase kohtulahendi jõustumise ajaks suure tõenäosusega juba möödunud. Karistuste täideviimise korral ei saa seda küll enam tagasi täita, kuid halduskohtupraktikas juba ammu juurdunud seisukohtadest lähtuvalt on kaebajal vastava käskkirja kehtetuks tunnistamise või tühistamise korral võimalik taotleda talle alusetu karistuse läbi tekkinud kahju hüvitamist.
5. Eeltoodud kohaselt puuduvad piisavad põhjused arvata, et kaebaja õigused saaksid taotluses nimetatud käskkirja alusel määratud distsiplinaarkaristuse ärakandmise läbi pöördumatult või vähemalt olulisel määral kahjustatud ning selle vältimine on vajalik ja kaalub üles asjas esineva avaliku huvi. Seetõttu pole ka küllaldast alust selleks, et rahuldada tema taotlus ja kohaldada selles soovitud esialgse õiguskaitse vahendit. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane