Obsah (8)

§ 159§ 100§ 101§ 9§ 8§ 42§ 161§ 35

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Andres Suik Otsuse tegemise aeg ja koht 27.04.2017, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-14898 Tsiviilasi R

§ 159tähenduses.

Seega peab olemas olema lepingutingimus, milles on hageja nõustunud kohustusega tasuda leppetrahvi lepingu rikkumise korral. Käesolevas asjas selline leppetrahvi kokkulepe, st lepingutingimus puudub, sest hageja ei ole andnud EAL-ile litsentsi väljastamisel õigust määrata talle leppetrahve. Veel vähem selliseid leppetrahve, mille alus ja suurus või mille arvestamise metoodika on täielikult määratlemata ja näivad olevat sõltuvat üksnes EAL-i suvast. Muud lepingud hageja ja EAL-i vahel puuduvad. Kuivõrd hageja ja EAL-i vahel puudub lepingus ettenähtud hageja kohustus maksta leppetrahvi, siis puudub EAL-il ka õigus seda nõuda. Seetõttu, ja juhindudes TsMS § 368 lg-st 1, taotles hageja kohtult EAL-i 3000 eurose leppetrahvi nõudmise õiguse aluseks oleva võlasuhte puudumise tuvastamist.

1. 27.10.2016 menetlusdokumendis märkis hageja selguse huvides, et ta on esitanud kaks esimest nõuet mõlema kostja vastu ning kaks viimast nõuet üksnes EAL-i suhtes. Seega on kostjad kõikide nõuete puhul nimeliselt ja äratuntavalt määratletud. Õige punktiarvestuse ja paremusjärjestuse eest vastutavad mõlemad kostjad, kuna meistrivõistluste korraldamine toimub kostjate koostöös, seega on nii peakorraldaja Rallikrossi Arendus kui ka EAL meistrivõistluste korraldusega seotud isikud ja üldjuhendi p 9.
2. kohaselt vastutavad nad mõlemad üldjuhendil põhineva punktiarvestuse ja paremusjärjestuse pidamise ja määramise eest. Kostjad on meistrivõistluste korraldamise ja läbiviimise eest ühiselt vastutavad isikud, kes on kohustunud meistrivõistlustel osalejate ees täitma meistrivõistluste üldjuhendit ning teisi alusdokumente, mis reguleerivad meistrivõistluste läbiviimist. Hagi aluseks on asjaolu, et kostjad on rikkunud

§ 100

tähenduses kohustusi, mis 6 2-16-14898 tulenevad hageja ja kostjate vahelistest võlasuhetest, st lepingutest.

§ 101

lg 1 p 1 ja § 108 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjatelt nende kohustuste täitmist meistrivõistluste punktiarvestuse ja paremusjärjestuse pidamisel ning ebaõige punkti- ja paremusjärjestuse muutmist (hageja kohustamisnõuete alus). Samuti on hagejal õigus nõuda asjaolu tuvastamist TsMS § 368 lg 2 kohaselt sellise õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. See huvi on hagejal olemas. Seadus ei kehtesta eraldi reegleid spordivõistlusel osalemiseks lepingute sõlmimiseks või erandeid spordivõistlustel osalemiseks sõlmitud lepingute täitmisel. Tegemist on tavapäraste tsiviilõiguslike lepingutega, mida tuleb täita. 18. Juhindudes

§ 9

lg-st 1 tuleb lugeda tuvastatuks, et pooled sõlmisid vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel lepingu, mille sisuks on hagejale õiguse andmine kostjate korraldatavatel meistrivõistlustel osalemiseks kostjate kehtestatud meistrivõistluste läbiviimise tingimustel, mille osas on alusdokumendiks meistrivõistluste üldjuhend. Üldjuhendi p-st 9.1 kohaselt vastutavad kostjad meistrivõistluste läbiviimisel üldjuhendis ja võistlusjuhendites sätestatud korras punktiarvestuse pidamise eest, eelkõige vastavalt üldjuhendi p-des 5.5 ja 5.6 sätestatule. Hageja on esitanud nõude EAL-i vastu tulenevalt sõitjalitsentsi lepingust ja selle tingimustele mittevastavast peatamisest, samuti hagejale leppetrahvinõude esitamisest. Kuna hageja ja EAL-i vahelisi suhteid seoses sõitjalitsentsi väljastamise ja selle kehtivusega reguleerib leping, siis on EAL suhetes hagejaga kohustatud

§ 8lg-st 2 tulenevalt lepingut järgima.

Hageja huvi sõitjalitsentsi vastu seisneb võimaluses osaleda EAL-is registreeritud võistlustel ning olla registreeritud ametlikus punktiarvestuses ja selle alusel koostatavas paremusjärjestuses. Kuivõrd meistrivõistlustest osavõtja saab olla vaid kehtivat sõitjalitsentsi omav võistleja, siis võib EAL keelduda hageja lülitamisega paremusjärjestusse ka siis, kui hagi alusel punktiarvestust muudetaks. Seda ettekäändel, et hageja ei omanud kehtivat sõitjalitsentsi alates 25.08.2016 kuni vastava aasta lõpuni. Seega, sõitjalitsentsi kehtivuse peatamiseks aluse puudumise tuvastamine on asjas määrava tähtsusega ja selleta võiks muutuda hagi eesmärgi (meistrivõistluste Supercar klassi

1. aasta hooaja paremusjärjestuse muutmine) saavutamine küsitavaks.
2. Hageja sõitjalitsentsi kehtivus on EAL-i poolt peatatud ilma selleks õigusliku alust omamata. Juhul, kui kohus ei tuvasta, et EAL-il puudub õigus peatada hageja sõitjalitsentsi
3. aasta lõpuni, siis loetakse, et hagejal puudus õigus meistrivõistlustest osavõtuks alates 25.08.
4. Hageja peab hageja väga tõenäoliseks, et EAL keelduks seetõttu ka hagi ülejäänud nõuete rahuldamisel sellegipoolest hagejale
5. aasta hooaja muudetud tulemuste alusel meistrivõistluste Supercar klassi esikoha väljaandmisest põhjendusel, et meistrivõistlustest, sh autasustamisest kui meistrivõistluste osast, võivad osa võtta vaid
6. aasta hooaja paremusjärjestuse lõplikul määramisel kehtivat sõitjalitsentsi omanud võistlejad. Sellega oleks võimalik kostjatel välistada hagi eesmärgi saavutamine, milleks on reeglitepärase punktiarvestuse põhjal hagejale meistrivõistluste Supercar klassi esikoha andmine. Kokkuvõtlikult puudub poolte kokkulepe, mille alusel oleks EAL-il kui lepingu poolel õigus peatada hagejale antud sõitjalitsentsi kehtivus muul alusel, kui hageja poolt EAL-is registreerimata võistlustel ja treeningutel osalemise eest.
7. 23.03.2017 menetlusdokumendis leidis hageja, et ei ole põhjust arutleda, kas käesolev vaidlus allub üldkohtule ning kas kohus peaks lahendama spordivõistlustega seonduvaid vaidlusi. Antud osas on võtnud seisukoha ringkonnakohus, kes on viidanud kohtusse pöördumise põhiõigusele (PS § 15), mis tagab vahekohtukokkuleppe puudumisel hagejale õiguse esitada ka spordivõistlusega seonduvas vaidluses hagi üldkohtule. Antud osas on kostjate vastuväited asjakohatud ja tõstatatud küsimus hagi menetlemise võimalikkuse kohta on ammendavalt lahendatud. Hageja hinnangul puudub seaduses alus hagi läbi vaatamiseks põhjusel, et sarnaste vaidluste lahendamine koormaks liigselt kohut ning seetõttu tuleks kohtu õiguskaitse jätta hagejale andmata. Hageja tõi veelkord esile, et EAL-i poolt tasulise litsentsi väljastamisega ning meistrivõistlustele tasulise registreerimisega on pooled sõlminud tsiviilõigusliku lepingu ning lepingust tulenevad vaidlused 7 2-16-14898 alluvad arusaadavalt üldkohtule. Kuivõrd seda kohustust on rikutud, on hagejal õigus nõuda kostjatelt lepingu täitmist.
8. EAL-i põhjendused seoses hageja tuvastushuvi puudumisega sõitjalitsentsi peatamise ja leppetrahvi nõude aluse puudumise tuvastamiseks on raskesti mõistetavad ja igal juhul valed. On ilmne, et isikul, kellele on antud litsentsiga mingi õigus ja kes on asunud seda õigust realiseerima, on huvi litsentsi säilimise ja kehtivuse vastu. Sarnane huvi oli ka hagejal sõitjalitsentsi kehtivuse vastu, sest see võimaldas tal osaleda meistrivõistlustel. Olukorras, kus ilma igasuguse õigusliku aluseta hageja sõitjalitsents EAL-i poolt peatati, sai kahjustada hageja huvi osaleda meistrivõistlustel ning seetõttu on hagejal ilmne huvi litsentsi peatamise õigusliku aluse puudumise tuvastamise vastu. Tähelepanuväärselt selgitab Rallikrossi Komitee oma vastuses ka ise, et sõitjalitsentsi puudumine ei võimaldanud hagejal osaleda meistrivõistluste viimasel etapil ja seetõttu sellel etapil hageja punkte ei saanud. Seega möönab Rallikrossi Komitee, et sõitjalitsentsi peatamine ei võimaldanud hagejal realiseerida litsentsist tulenevaid õigusi. Vastav asjaolu peaks olema mõistetav ka EAL-ile, seega on väide hageja tuvastushuvi puudumise kohta ainetu.
9. Hageja rõhutas, et juhul kui litsentsi peatamise otsuse alusetust käesolevas asjas ei tuvastataks, ei oleks võimalik hagejale ka paremusjärjestuses esikoha määramine, kuna meistrivõistlustest osavõtja saab olla kehtivat sõitjalitsentsi omav võistleja. Peatatud sõitjalitsentsiga võistlejal puuduvad võistleja õigused ja arvestades kostjate senist käitumist on tõenäoline, et ka juhul, kui punktiarvestust kohtu sunnil muudetaks, ei antaks hagejale sellegipoolest formaalselt esikohta põhjendusega, et
10. aasta hooaja lõppedes ja paremusjärjestuse kindlaksmääramisel ei omanud hageja kehtivat sõitjalitsentsi. Seega on sõitjalitsentsi peatamise aluse tuvastamise nõue orgaaniliselt seotud hageja nõudega paremusjärjestuse muutmiseks. Sõitjalitsentsi peatamise aluse puudumise tuvastamisel on oluline mõju ka punktiarvestusele. Nimelt juhul, kui hageja sõitjalitsents oleks olnud kehtiv ka viimase meistrivõistluste etapi toimumise ajal, siis läinuks sellelt etapilt puudumine kirja meistrivõistluste üldjuhendi p 1.
11. kohaselt hageja halvima tulemusena. Rallikrossi Komitee vastuses hagile on seda asjaolu eraldi rõhutatud ning seega saab meistrivõistluste peakorraldaja väga hästi aru sõitjalitsentsi kehtivuse olulisusest meistrivõistluste punktiarvestuse pidamisel.
12. Hageja hinnangul ei tohiks tema tuvastushuvi osas seoses leppetrahvi nõude aluse puudumisega olla mingit ebaselgust. Hageja huviks on vabaneda ebaseaduslikust nõudest summas 5000 eurot ning seetõttu taotleb ta kohtu poolt leppetrahvinõude esitamise aluseks oleva võlasuhte puudumise tuvastamist. Hageja rõhutas, et hagejale on keeldutud väljastamast ka
13. aasta sõitjalitsentsi põhjusel, et hageja ei ole tasunud leppetrahvi. Seega on EAL-i poolne õiguslik omavoli litsentsi peatamisel ja leppetrahvi määramisel tinginud hageja kõrvalejäämise ka
14. aasta rallikrossi hooajast. Hageja hinnangul ei ole õige EAL-i väide, et hageja nõuded ei ole kohtuotsuse resolutsiooni edasikantavad selliselt, et otsus oleks täidetav. Haginõudes ei pea hageja kirjeldama üksikasjalikult toiminguid, mida on vajalik hagi eesmärgi saavutamiseks teha. Kostjad peavad ise rakendama oma organisatsioonide protseduure selliselt, et meistrivõistluste punktiarvestus ja paremusjärjestus saaksid muudetud vastavalt esitatud hagile. Millised toimingud selleks on vajalikud, saavad otsustada kostjad ise. Tuleb saavutada olukord, kus hagejale on antud 124 meistrivõistluste punkti ja Supercar klassi esikoht
15. aasta võistlushooajal.
16. EAL esitas seisukohta, et tal oli õigus hageja sõitjalitsents peatada hageja väidetava rikkumise tõttu meistrivõistluste käigus ning ka nõuda leppetrahvi. Hagis on hageja põhjalikult selgitanud seda, millised olid sõitjalitsentsi väljastamise tingimused. EAL-i arvamuse kohaselt tulenes talle litsentsi kohta sõlmitud lepingust piiramatu hulk õigusi, mida ta vastavalt oma äranägemisele võib hageja suhtes rakendada, kuid nii see ei ole. Hageja rõhutas, et ta ei ole andnud EAL-ile õigust ühepoolselt otsustada sõitjalitsentsi kehtivuse üle, mistõttu saaks üheaastase kehtivusajaga 8 2-16-14898 sõitjalitsentsi kehtivuse EAL vahepeal peatada vaid juhul, kui tal oleks selleks lepingust tulenev alus. Sellise aluse olemasolule ei ole kostjad viidanud. EAL näibki käsitlevat hagejat justkui oleks hageja EAL-i liige, kes peab täitma EAL-i põhikirja ja juhtorganite otsuseid, kuid hageja ei ole EAL-i liige. Hageja ja EAL-i suhteid reguleerib sõitjalitsentsi kohta sõlmitud leping, mis ei anna EAL-i juhatusele õigust otsustada ühepoolselt sõitjalitsentsi peatamise tingimuste üle. Eelnevad põhjendused kehtivad ka EAL-i leppetrahvi nõude kohta. Hagejale jäi arusaamatuks, millisele õiguslikule alusele on EAL leppetrahvi nõude esitamisel tuginenud. Sõitjalitsentsi kohta sõlmitud leping ei näe taas ette muul juhul leppetrahvi nõude esitamist, kui hageja poolt EAL-is registreerimata võistlustel ja treeningutel osalemine. Seda, et hageja oleks EAL-is registreerimata võistlustel ja treeningutel osalenud, ei ole kostjad väitnud. Mõlemad kostjad väidavad üksnes seda, et hageja on tahtlikult sõitnud otsa kaasvõistlejale finišijärgses situatsioonis. Isegi kui eeldada selle väite õigsust, ei tulene sõitjalitsentsi kohta sõlmitud lepingust EAL-ile leppetrahvi nõudmise õigust. Hageja märkis ka seda, et lahtise leppetrahvi suuruse ning selle arvestamise aluse puudumiseta sõlmitud leppetrahvi kokkulepe oleks oma olemuselt nii või teisiti ebamõistlik tüüptingimus, mis on

§ 42alusel tühine.

25. Hageja rõhutas, et hageja ja EAL-i vahelistes suhetes seoses sõitjalitsentsiga ei kohaldu FIA spordikoodeks. Sellele puudub litsentsi taotlemisel ja väljastamisel viide. Viite FIA spordikoodeksile leiab küll meistrivõistluste üldjuhendist, kuid see ei tähenda, et FIA spordikoodeks kohalduks kõikides õigussuhetes, mille poolteks on hageja ja EAL. Vastupidiselt EAL-ile leidis hageja ringkonnakohtu määrusest selge märkuse, et hageja esitatud sõitjalitsentsi taotlusel puudub kokkulepe FIA spordikoodeksi kohaldumiseks pooltevahelistes suhetes ning just sellel põhjusel ei ole poolte vahel ka vahekohtukokkulepet. Seega ei kohaldu hageja ja EAL-i vahelistes õigussuhetes FIA spordikoodeks. Lisaks on EAL avaldanud kostja vastuse p-s 16, et tema ei ole meistrivõistluste korraldaja, vaid üksnes registreerija, mistõttu tuleb järeldada, et talle meistrivõistluste üldjuhendis korraldaja ja võistleja vahel kokkulepitu ei laiene. Üldjuhendist tuleneb, et meistrivõistlused viiakse läbi vastavalt muuhulgas kooskõlas FIA spordikoodeksiga. Seega seondub FIA spordikoodeks meistrivõistluste läbiviimisega ehk meistrivõistluste võistluste reeglistikuga ja kohaldub Xxxx kui peakorraldaja ja hageja kui võistleja suhetes. EAL ei ole enda avalduse kohaselt võtnud osa meistrivõistluste läbiviimisest, vaid selle üksnes registreerinud. 26. Hageja märkis, et hoolimata kostjate vastamisest hagile ei ole nad avaldanud, kes neist peab meistrivõistluste punktiarvestust. EAL-i vastuse põhjal võiks järeldada, et see on Xxxx mittetulundusühingu pädevuses. Ilmne on aga see, et ka juhul kui EAL ei vastuta meistrivõistluste punktiarvestuse ja paremusjärjestuse eest, tuleb hagi rahuldada Rallikrossi Komitee suhtes. Rallikrossi Komitee vastuses esitatud argumentatsioon seoses punktiarvestusega on ekslik. Nimelt ei arvesta Rallikrossi Komitee sellega, et sõitjalitsentsi kehtivuse korral oleks meistrivõistluste üldjuhendi p 1.4 kohaselt jäänud arvestamata hageja halvima tulemusena (sunnitud) osa võtmata jätmine meistrivõistluste viimasest etapist. Juhul, kui liita kuue etapi tulemused ja arvestada hageja nõuet anda talle 5. etapi eest 21 punkti, oleks hagejal kokku 124 punkti ja ta paikneks paremusjärjestuses esikohal. 27. Seoses kostjate korduvate viidetega sellele justkui oleks hageja sõitnud tahtlikult otsa kaasvõistlejale soovis hageja selgitada, et nii see ei olnud. Hageja sõitis kaasvõistlejale küll finišijärgses situatsioonis otsa, kuid seda gaasipedaali kinnikiilumise tõttu. Arvestades suuri kiirusi ja autode väikeseid vahesid, ei ole selles midagi erakordset, et tehniline rike võib viia otsasõiduni. Nii see antud juhul kahetsusväärselt ka juhtus. Hageja ei eitanud, et tema emotsioonid olid kaasvõistleja ebasportliku käitumise tõttu finiši järgselt „üle keenud“ ning seda kinnitab ka tõenäoliselt EAL-i edastatud videofail. Samas puuduvad tõendid selle kohta, et otsasõit oleks olnud tahtlik ning ka EAL-i vastusele lisatud seletuskiri kinnitab, et otsustus tahtliku otsasõidu kohta tehti enne, kui hageja sai oma seletused tehnilise rikke kohta anda. Otsasõidu tahtlikkuse kohta on ainsaks tõendiks hageja emotsionaalne käitumine finiši järgselt, mis aga ei kinnita tahtlikku otsasõitu. Hageja juhtis tähelepanu, et ka EAL-i edastatud seletuskiri on antud osas 9 2-16-14898 ebakindel. KOSTJA I VASTUVÄITED 28. Kostja I EAL vaidles 22.02.2017 vastuses hagile sellele täies ulatuses vastu ja leidis, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda. EAL avaldas seisukoha, et hagejal puudub haginõuete a ja b osas õigus pöörduda tsiviilkohtusse, kuivõrd spordivõistluse tulemuste ümbervaatamine ei ole tsiviilkohtu pädevuses ning väidetava ebaõige punktiarvestusega pole ühelgi juhul rikutud hageja eeldatavat ja seadusega kaitstud õigust või huvi. Samuti ei ole hagi kõnealuste punktide osas esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Haginõuete c ja d osas oli EAL seisukohal, et hagejal puudub tuvastushuvi, samuti ei ole hagejal võimalik kõnealuste nõuetega saavutada oma eesmärke. Ühtlasi oli EAL seisukohal, et pooltevahelistes suhetes kehtis FIA rahvusvaheline spordikoodeks (edaspidi spordikoodeks), millest tulenevalt oli EAL-il õigus hageja litsents peatada ning määrata hagejale spordikoodeksi rikkumise eest karistusena rahatrahv, mistõttu on haginõuded c ja d põhjendamatud. 29. Kostja I esitas taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks. EAL leidis, et hagejal puudub mistahes õigustatud huvi haginõuete a ja b osas. Hageja pole hagiavalduses märkinud, millist hageja subjektiivset õigust on väidetava ebaõige punktiarvestusega rikutud. Tsiviilkohtumenetlus on piiratud ressurss, mistõttu ei ole põhjendatud selliste nõuete menetlemine, mis ei ole ajendatud hageja subjektiivsete õiguste rikkumisest. Hagiavalduses on hageja küll põhjalikult selgitanud, miks tema hinnangul on punktiarvestus ebaõige, kuid selgusetuks jääb, millist hageja subjektiivset õigust on rikutud ja kuidas esitatud hagiavaldus saaks rahuldamise korral kaitsta hageja subjektiivseid õigusi. Pelgalt EAL-i serveris oleva punktitabeli väidetav ebaõigsus ei ole käsitletav hageja subjektiivsete õiguste rikkumisena, kuivõrd sellega ei kaasne hagejale mistahes õiguslikke tagajärgi. Eeltoodust tulenevalt leidis EAL, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, mistõttu tuleb hagiavaldus nõuete a ja b osas jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. 30. Seonduvalt hageja väitega, kuivõrd tegemist on lepingulise suhtega, siis allub see tsiviilkohtule, tõi kostja järgmise näite. Isik A helistab isikule B ja lepib kokku, et nad saavad järgmisel päeval kell 10.00 kokku, et vanu aegu meenutada. Järgmisel päeval isik A on kell 10.00 kohal, kui isik B saabub kell 10.05. Kirjeldatud juhul on poolte vahel sõlmitud võlaõiguslik leping, millest tulenevalt kohustusid pooled ilmuma kell 10.00 kokkulepitud kohta, kuid üks osapool jäi hiljaks ehk rikkus lepingut. Hageja tõlgenduse kohaselt peaks ka sellise näite puhul saama A esitada B vastu hagiavalduse tsiviilkohtusse näiteks tuvastamaks, et B rikkus oma lepingulisi kohustusi. Kuigi lepinguline suhe eksisteerib ja B on oma kohustusi rikkunud, puudub A-l mistahes alus pöörduda kohtusse, kuivõrd hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Hageja tõlgendus, mille kohaselt peaks lepingulise suhte olemasolul saama hageda kõike, on vastuolus kehtiva seadusega. 31. Hageja tuvastusnõuded on samuti põhjendamatud, kuivõrd hagejal puudub õigustatud huvi nimetatud nõuete osas. Samuti on selgusetu hageja eesmärk nimetatud nõuete esitamisel ning asjaolu, kuidas võimaldaks hagiavalduse rahuldamine hageja eesmärke saavutada. Hagiavalduse kohaselt tulenevad hageja nõuded lepingust, mille järgi kohustus EAL väljastama hagejale 2016. aastal sõitjalitsentsi, millest omakorda tulenes hagejale õigus osaleda 2016. aasta peetavatel spordivõistlustel. Vaidlus puudub, et 2016. aastal sõitjalitsents kehtib üksnes aastal 2016. Kuivõrd käesolevaks hetkeks on aasta 2016 lõppenud, ei omaks hagi rahuldamine ja sõitjalitsentsi taastamine mistahes mõju hageja õigustele, kuivõrd litsentsist tulenevad õigused lõppesid igal juhul hiljemalt 31.12.2016. Seega ei oma leping, mis kehtis 2016. aasta lõpuni ja mis on tänaseks lõppenud, mistahes mõju hageja õigustele käesoleval hetkel. Isegi juhul, kui kohus hagiavalduse tuvastushagi osas rahuldaks, ei muutuks hageja õiguslik seisund, kuivõrd 2016. aasta on lõppenud 10 2-16-14898 ning hagejal ei ole enam võimalik teostada 2016. aasta sõitjalitsentsist tulenevaid õigusi. Eeltoodust tulenevalt oli EAL seisukohal, et hagejal puudub tuvastushuvi 2016. aasta sõitjalitsentsi peatamise õiguspärasuse tuvastamiseks, samuti ei ole hagejal võimalik esitatud nõudega saavutada oma eesmärke, kuivõrd kõik 2016. aasta sõitjalitsentsist tulenevad õigused on käesolevaks hetkeks lõppenud olenemata käesoleva kohtuvaidluse tulemusest. Ühtlasi ei ole hageja välja toonud muud subjektiivset õigust või tuvastushuvi, mida möödunud aasta litsentsi üle peetav vaidlus teeniks. 32. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (nt 3-2-1-182-15; 3-2-1-55-13), et tuvastushagi esitamisel peab hagejal olema mingi eesmärk, mida ta üritab hagiga saavutada. EAL-ile jäi arusaamatuks, millist eesmärki soovib hageja esitatud tuvastusnõuetega saavutada. Hageja on väitnud, et EAL-il puudus alus karistuste määramiseks, kuid arvestades karistuste iseloomu ja ajalist ulatust jääb selgusetuks, mida hageja esitatud hagiga soovib saavutada. Siinkohal märkis kostja I, et käesolevas asjas tuvastatu ei oma mõju ka tulevastele poolevahelistele suhetele, kuivõrd iga järgmise litsentsi väljastamiseks peab hageja esitama uue avalduse, millega sõlmitakse uus leping, mistõttu ei saa käesolevas asjas tuvastatut kohaldada tulevaste kokkulepete suhtes. Ühtlasi on Riigikohus asjas nr 3-2-1-84-06 märkinud, et TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib isik esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kohus peab sellise huvi olemasolu hagi menetlusse võtmisel omal algatusel kontrollima ning kui hagi ei vasta nimetatud nõudele, andma tähtaja õigusliku huvi põhjendamiseks. Kui hageja ei suuda oma õiguslikku huvi põhjendada, tuleb hagi jätta menetlusse võtmata või juba menetlusse võetud hagi jätta läbi vaatamata. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole hageja põhjendanud oma õiguslikku huvi, siis tuleb hagejale määrata täiendav tähtaeg oma õigusliku huvi selgitamiseks ning kui hageja seda ei tee, siis jätta hagiavaldus läbi vaatamata. Kokkuvõtvalt märkis kostja I, et EAL-i hinnangul esinevad alused hagiavalduse läbi vaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, kuivõrd hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks ega eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Ühtlasi ei ole hagiga võimalik saavutada hageja taotletavat eesmärki. 33. Lisaks asjaolule, et esinevad alused haginõuete läbi vaatamata jätmiseks, leidis kostja I, et hageja poolt esitatud sooritusnõuded (a ja

1. b)on ebaselged ning neid ei ole esitatud kujul võimalik hagiavalduse rahuldamise korral täita. Riigikohus märkis lahendis asjas nr 3-2-1-20-12, et sooritusnõue peab olema selline, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust täita, st haginõudele esitatakse samad kriteeriumid, mis kohtuotsuse resolutsioonile. Otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue. Asjas nr 3-2-1-31-10 on Riigikohus märkinud, et mitme hageja või kostja osalemisel menetluses peab otsus lisaks vastama TsMS § 446 nõuetele, st eelkõige peab olema selge, milleks on igal hagejal otsuse järgi õigus või kostjal kohustus. Kui otsuse täitmiseks on vajalik läbi viia täitemenetlus, peab ka täitur olema võimeline kohtuotsuse resolutsioonist aru saama. Eriti oluline on resolutsiooni täpsus lahendite puhul, millega kohustatakse isikut midagi faktiliselt tegema või mingist tegevusest hoiduma, kus võib eeldada poolte vaidlust täitemenetluses. Käesoleval juhul on hageja esitanud kaks sooritusnõuet mõlema kostja vastu, millega soovib mh kohustada kostjaid andma hagejale punkte ja esikoha. EAL-i hinnangul ei ole selliselt esitatud haginõue selge, samuti oleks sellise resolutsiooniga kohtuotsust võimatu täita. Hageja ei ole selgitanud, kumb kostjatest, mida ja mil viisil tegema peab. Samuti on ebaselge, kuidas peaks toimuma punktide andmine ja esikoha andmine, st millised tegevusi ja toiminguid ning milline kostja peaks sooritama. Eeltoodust tulenevalt oli EAL seisukohal, et haginõue on ebaselge ja seda ei ole võimalik esitatud kujul täita, mistõttu ei ole hagiavaldust võimalik esitatud kujul rahuldada. 34. Hageja on esitanud EAL vastu kaks sooritusnõuet ning kaks tuvastusnõuet. Sooritusnõuete kohaselt palub hageja muuta “Xxxx” punktiarvestust. Esmalt märkis kostja I, et rallikrossi meistrivõistluste vahetu korraldaja on kostja II ning EAL-i roll piirdub peamiselt võistluse registreerimisega (eeltoodu on kirjas ka etapi juhendis). Seega tegeleb võistluste vahetu korraldamisega, sh võistluse läbiviimisega, kostja II. Eeltoodud põhjustel on EAL-il piiratud 11 2-16-14898 informatsioon täpse sündmuste ahela kohta (v.a otsasõidu üksikasjad), kuivõrd võistlust viis vahetult läbi kostja II. Hoolimata eeltoodust, märkis kostja I, et 5. etapi juhendi p 12 kohaselt on võistlusmääruste ja spordikoodeksi rikkumise eest karistuste määramise õigus võistluste juhil, korraldajal ja EAL-il. Rallikrossi üldjuhendi lisa 2 järgi on ohutusnõuete eiramise eest määratav karistus võistluste juhi otsustada. Sama lisa kohaselt võib võistluste juht määrata karistusi kõigi spordikoodeksi sätete rikkumiste eest. Spordikoodeksi p 12.1.1.h. kohaselt on spordikoodeksi rikkumisena käsitletav mistahes ohtlik käitumine või suutmatus võtta kasutusele sobivaid abinõusid, millele järgneb ohtlik olukord. 35. Käesoleval juhul on kostjad kogutud tõendite põhjal tuvastanud, et hageja on finišilipujärgselt sihilikult otsa sõitnud kaasvõistlejale, tekitades seeläbi reaalse ohu kaasvõistleja elule ja tervisele. Selline käitumine on kahtlemata käsitletav spordikoodeksi p 12.1.1.h. rikkumisena. Kuivõrd võistluste juhil oli rallikrossi meistrivõistluste üldjuhendi lisa 2 järgi ja 5. etapi võistluse juhendi p 12 järgi õigus määrata spordikoodeksi rikkumise eest karistus ning arvestades, et hageja rikkus rängalt spordikoodeksit, oli karistuse määramine õiguspärane ning kooskõlas poolte suhtes kohalduvate regulatsioonidega. EAL-i hinnangul püüab hageja käesoleva tsiviilasja raames otsida puudusi korraldaja tegevuses, et vältida äärmiselt ebasportliku käitumise ja potentsiaalselt eluohtliku olukorra tekitamise eest määratud karistust. EAL-i hinnangul ei mõjutaks ka hüpoteetilised puudused korraldaja käitumises karistuse määramise õiguspärasust, kuivõrd rikkumine oli ilmselge ja ränk ning karistuse määramise õigus oli meistrivõistluste alusdokumentidest tulenevalt olemas. 36. Hageja on seisukohal, et hageja ja EAL-i vahel on sõlmitud litsentsi avalduse esitamise ja litsentsi väljastamisega leping, mille kohaselt puudus EAL-il õigus määrata hagejale karistusi ebasportliku ja/või ohtliku käitumise eest. Veelgi enam, hageja on asunud sisukohale, et spordikoodeks, mille alusel EAL hagejale karistused määras, ei ole hageja ja EAL-i vahelistes suhetes kohaldatav, kuivõrd selle kohta puudub selgesõnaline kokkulepe. EAL sellise seisukohaga ei nõustunud. EAL on spordialaliit, kel on ainuõigus läbi viia autospordivõistlusi Eesti Vabariigi territooriumil. Selline õigus tuleneb EAL-ile spordikoodeksist ning asjaolust, et EAL on FIA liige. FIA ja tema alaliitude tegevuse põhialuseks (riigi mõistes põhiseaduseks) on spordikoodeks. Kogu FIA tegevus, alaliitude tegevus, võistluste korraldamise ja litsentsi väljastamise jne lähtuvad spordikoodeksist. Samuti on viited spordikoodeksile kõikides juhendites, mh rallikrossiga seonduvates juhendites. Eeltoodu tõttu tuli EAL-ile üllatusena hageja väide, et tema ei olegi seotud spordikoodeksiga ja selles sätestatuga. EAL mõistis, et hageja kaitseb oma positsiooni, kuid n-ö lahti ütlemine autospordi kõige olulisemast alusdokumendist ning sporditegevuse kvalifitseerimine tavapärase võlaõigusliku lepinguga on EAL-ile kummastav. 37. EAL nõustub siinkohal kohtu 07.11.2016 määruse p-s 14 märgituga, kus kohus on asunud seisukohale, et poolevahelistele suhetele kohaldub spordikoodeks. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul ei ole pooled TsMS-ile vastaval viisil kokku leppinud vahekohtumenetluses, ei ole ka ringkonnakohus ümber lükanud maakohtu järeldust spordikoodeksi siduvuse osas. Spordikoodeksi p 12.2.1. kohaselt on mistahes spordikoodeksi rikkumine, mh sõitja poolt, karistatav. Spordikoodeksi p 12.3.1.b, 12.3.1.l ja 12.3.5.b koosmõjus võib karistusena määrata trahvi ja litsentsi peatamist, kusjuures trahve võib määrata tingimisi, samuti kumulatiivselt. Seega on EALil spordikoodeksist tulenevalt õigus karistada võistlejat spordikoodeksi rikkumise eest, m. mitme karistusega. Eeltoodust tulenevalt oli EAL-il õiguslik alus hageja litsentsi peatamiseks ning trahvi määramiseks, mistõttu on hageja haginõuded c ja d põhjendamatud. 38. Lisaks eeltoodule pidas kostja I vajalikuks peatuda rallikrossi meistrivõistluste 5. etapi sündmustel, mis omavad tähtsust kõikide haginõuete lahendamise puhul. Nimelt on kostjad seisukohal, et hageja on finišilipu järgselt sihilikult otsa sõitnud kaasvõistlejale, tekitades seeläbi reaalse ohu kaasvõistleja elule ja tervisele. Hageja ilmselt sellise käsitlusega ei nõustu. Hageja 12 2-16-14898 väidab, et tema võistlusautol kiilus kinni gaasipedaal, mistõttu oli otsasõit vältimatu. Paraku ei ole hageja, hoolimata korduvatest palvetest ja lubadustest, esitanud ei oma pardakaamera salvestist ega mistahes väljavõtteid võistlusauto telemeetriast, mis võiksid tema väiteid kinnitada. Samas on asjas kogutud mitmeid tõendeid, mis sihilikku otsasõitu kinnitavad. Näiteks võistluste juhi seletuskiri, millele on mõlemad kostjad oma otsuste langetamisel tuginenud. Viidatud seletuskirjas kirjeldab võistluste juht toimunut, mh võistlusauto liikumist ning hageja käitumist koheselt peale õnnetust ja hilisemalt. Võistluste juhi seletuskirja lugedes ei teki EAL-il kahtlust, et otsasõit oli tahtlik ning seda ei tinginud tehniline rike või muu põhjus. Ühtlasi on oluline arvestada asjas kogutud videomaterjaliga, millest nähtub, et hageja on pärast intsidendi toimumist äärmiselt ärritunud ja sõimab kaasvõistlejat. Lisaks, kui kannatanud sõitja juhib tähelepanu, et hageja sõitis talle otsa, kui ta olid rihmad juba lahti tehtud, vastab hageja, et „T*** siis õpi sõitma!“. Selline käitumine ei ole EAL-i hinnangul omane isikule, kes oleks tehnilise rikke tõttu kogemata kaasvõistlejale otsa sõitnud. 39. Eeltoodust tulenevalt oli EAL seisukohal, et hageja otsasõit kaasvõistlejale oli tahtlik ning see on käsitletav erakordselt ränga spordikoodeksi rikkumisena. Kaasvõistleja elu ja tervise ohtu seadmine ei ole ühelgi juhul õigustatud ega tolereeritav. Kuivõrd hageja eksis rängalt spordikoodeksi vastu, siis määrati talle vastav karistus. Eeltoodust nähtub, et hageja on olulisel määral rikkunud spordikoodeksit, saanud selle eest karistada ning püüab nüüd tsiviilkohtu kaudu lahendada sporditulemustega seotud vaidlust. EAL rõhutas veelkord, et hagiavalduses märgitud nõuete lahendamine kohtus ei ole kooskõlas TsMS-iga, kuivõrd hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks ega eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. KOSTJA II VASTUVÄITED 40. Kostja II Xxxxvaidles 27.02.2017 vastuses hagile sellele täies ulatuses vastu ja leidis, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda. Xxxxesitas seisukoha, et Ricardo Bortkevitš’i poolt esitatud hagi ei ole üldse võimalik rahuldada, kuivõrd punktiarvestuse kohaselt on näha, et isegi kui lugeda hagejale lisaks 5. etapi eest 21 punkti, ei piisa sellest punktide kogusummast, et omistada talle meistritiitel 2016. aasta eest SuperCar klassis. Xxxxjuhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et hagejal oli 5. etapi eel 87 punkti, peale 5. etappi oli tal 87 punkti ja peale 6. etappi oli tal 103 punkti. Vastavalt Olerex Eesti meistrivõistlused rallikrossis 2016 üldjuhendi punktile 1.4. läheb meistrivõistluste arvestusse 6 parimat etapitulemust. Kõige kehvema tulemuse maha arvamisel läheb arvesse ka mitteosalemine etapil. Kõige kehvema tulemuse mahaarvamisel ei lähe arvesse tulemused EXC (eemaldatud) või DQ (diskvalifitseeritud). 41. Meistrivõistluste viimane ehk seitsmes etapp toimus 10.09.2016. Hagejal puudus kehtiv litsents alates 25.08.2016 EAL-i otsuse tegemisest. Seega ei olnud hageja 10.09.2016 toimunud etapil enam võistleja, kellel oleks olnud õigus valida, kas osaleda etapil või mitte. Seega oli hagejal peale 6. etappi 103punkti, millest tuleb maha arvata kehvem tulemus ehk 16 punkti. Seega jääb hageja lõplikuks punktisummaks 2016. aasta eest sarjas Olerex Eesti meistrivõistlused rallikrossis 87 punkti. Selle punktisummaga asetseb hageja üldarvestuses 5. kohal (1. koht 117 punkti, 2. koht 113 punkti, 3. koht 110 punkti, 4. koht 97 punkti, 5. koht 87 punkti, 6. koht 20 punkti jne). Isegi, kui kohus rahuldaks hageja hagi ja taastaks tema 5. etapi punktid, oleks hagejal 103+21=124 ja sellest tuleks maha arvata kehvem tulemus, mis on 16, oleks hagejal 108, millega ta paikneks üldarvestuses 4. kohal. Samas aga juhtis Xxxx kohtu tähelepanu asjaolule, et punkte ja lõppkokkuvõttes meistritiitleid saab spordis, sh rallikrossis, ikkagi anda ainult nendele sportlastele, kes on selle au ja võistleja meisterlikkusega välja teeninud, mitte käitunud ise kaasvõistlejate elu ja tervist reaalselt ja tahtlikult ohtu seades. 13 2-16-14898 42. Kostja II leidis, et hagi ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, sest kui tsiviilkohus peaks hakkama lahendama kõiki spordivõistlustega seotud küsimusi (alates suusatamisest ja lõpetades tehnikaspordiga), ei jätkuks kohtutel aega tegeleda eluliselt tõeliselt lahendamist vajavate vaidlustega. Autospordi Liidu juurde on loodud apellatsioonikomisjon, kes lahendab kõiki Eesti Vabariigis registreeritud autospordivõistlustel tekkinud vaidlusi vastavalt kõrgema organisatsiooni (FIA) reeglitele. Nendes reeglites on kõik EAS või mis iganes muu riigi FIA-ga liitunud autosporti juhtiva katuseorganisatsioonilt litsentsi taotlevad füüsilised ja juriidilised isikud kokku leppinud. Ning üheks osaks nendest reeglitest on ka FIA Spordikoodeks ja selles sisalduvad sätted vaidluste lahendamise korra kohta. Enne tsiviilkohtusse pöördumist oli hagejal võimalik pöörduda sama nõudega ka EAL poole apellatsiooni korras (järgides vorminõudeid ja tähtaegu). Hageja aga seda võimalust Xxxx mittetulundusühingule teadaolevat kasutanud pole. 43. Xxxxon seisukohal, et EAL-il on igati õiguslik alus vajadusel karistada FIA litsentsi omavaid võistlejaid reeglite vastase käitumise eest. Hageja protsessib käesolevas tsiviilasjas endale meistritiitli saamise eest, märkimata kohtule, miks temalt võeti võimalus võistelda ausalt meistritiitli eest 2016. aasta hooaja kestel. Hageja ise enda tahtliku käitumisega põhjustas selle, et EAL ja Rallikrossi Komitee pidid astuma samme tema korrale kutsumiseks. EAL-i juhatus on oma 25.08.2016 otsuses leidnud, et Ricardo Bortkevitš sõitis rallikrossi EMV 5. etapil Supercar klassi finaalsõidu finišilipu järgselt tahtlikult otsa kaasvõistleja autole. Lisaks suundus Ricardo Bortkevitš pärast nimetatud intsidenti võistluse boksialale ning asus valjuhäälselt kaasvõistlejat ebatsensuursete väljenditega sõimama. Ricardo Bortkevitš on EAL juhatuse hinnangul käitunud äärmiselt ebasportlikult ning tekitanud reaalse ohu kaasvõistleja elule ja tervisele, mis ei ole ühelgi juhul lubatav. Seega leidis Xxxx mittetulundusühing, et EAL-il oli ja on tulevikus õigus karistada nii litsentsi peatamise kui rahatrahviga litsentsiomanikke, kes on käitunud Spordikoodeksi reeglite vastaselt. Näiteks on Suurbritannia spordikohus karistanud rallikrossisõitjat Liam Doran’it käitumise eest, mis on vastuolus Spordikoodeksiga ehk rallikrossisõitja sõimas kohtunikke, vabatahtlikke ja teisi ametnikke, olemata sel hetkel ise võistlusauto roolis vaid pealtvaataja. Suurbritannia spordikohus määras L. Doran’ile selle eest karistuseks ühe aastase litsentsi keelu ja rahatrahvi 1000 GBP. Seega leidis Xxxx mittetulundusühing, et EAL-i poolt hagejale määratud karistus on seaduslik ja õiglane. 44. Xxxxnõustus EAL-i poolt 22.02.2017 esitatud vastusega hagiavaldusele seisukohtades, mis puuduvad kostja II vastuses. Eeltoodust tulenevalt palus Xxxx mittetulundusühing, et: kohus jätaks hagi läbi vaatamata, kuivõrd hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks ega eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Ühtlasi ei ole hagiga võimalik saavutada hageja taotletavat eesmärki; kohus jätaks kõik menetluskulud hageja kanda. Juhul, kui kohus otsustab siiski, et ei jäta hagi läbi vaatamata: palub kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED 45. Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Esmalt lahendab kohus hageja tuvastusnõude Xxxx(EAL) vastu hageja sõitjalitsentsi nr 27 peatamise õigusliku aluse puudumise tuvastamiseks (I); seejärel käsitleb kohus hageja nõudeid EAL-i ja Xxxx mittetulundusühingu vastu Xxxx punktiarvestuse muutmiseks kohustamiseks (II); järgnevalt lahendab kohus hageja tuvastusnõude EAL-i vastu leppetrahvi nõude õigusliku aluse puudumise tuvastamiseks (III) ning lõpuks võtab kohus kokku asja lahendamise tulemuse ja jaotab vastavalt sellele menetluskulud (IV). I 46. Kohus märgib, et käesolevas asjas on Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2017 määrusega jõutud 14 2-16-14898 järeldusele, et asjas ei ole tõendatud pooltevaheline vahekohtu kokkulepe (II kd, tl 55-58). Kohus järgib selles osas Tallinna Ringkonnakohtu põhjendusi ning ei pea vajalikuks käesolevas otsuses taasavada vaidlust vahekohtu kokkuleppe osas. Kuna poolte vahel vahekohtukokkuleppe olemasolu tõendatud ei ole, siis peab kohus lisaks hageja teistele nõuetele võimalikuks lahendada ka hageja nõuet EAL-i vastu hageja sõitjalitsentsi nr 27 peatamise õigusliku aluse puudumise tuvastamiseks. 47. Hagi lisana esitas hageja 06.01.2016 allkirjastatud litsentsitaotluse, milles sisaldub mh hageja kinnitus: „EAL sõitjalitsentsi/võistlejakaardi taotlejana kohustun: tundma ja järgima EAL Võistlusmäärustikke ning võistluste juhendeid“ (I kd, lk 12). Toimiku I kd, tl 14 nähtub hageja sõitjalitsentsi nr 27 olemasolu kehtivusega kuni 31.12.2016 ja seda ei ole kostjad vaidlustanud. Vaidlus puudub ka selles, et litsentsi olemasolu oli eelduseks 2016. aasta Eesti Meistrivõistlustel rallikrossis osalemiseks. Seega leiab kohus, et hageja ja EAL-i vahel oli sõlmitud leping, mille alusel EAL võimaldas hagejal osaleda 2016. aasta Eesti Meistrivõistlustel rallikrossis ning hageja omakorda kohustus saadud litsentsi alusel tundma ja järgima EAL-i Võistlusmäärustikke ning võistluste juhendeid. 48. Hageja leidis käesolevas asjas 19.04.2017 toimunud kohtuistungil (II kd, tl 104 pöördel), et sõitja litsentsi kohta sõlmitud lepingus ei ole pooled allutanud ennast ja oma suhteid FIA Spordikoodeksile ning ei ole kokku leppinud sõitja litsentsi peatamise õiguses muudel alustel, kui sõitja litsentsilepingu tingimustes sätestatud. Meistrivõistluste üldjuhend (I kd, tl 17-31) ei muuda hageja arvates sõitja litsentsilepingu tingimusi, vaid kehtestab reeglid konkreetse võistluse kohta. Meistrivõistluste üldjuhendi lisa 2 kehtestab karistuste tabeli (I kd, tl 28-30) ning hageja on seisukohal, et õigustatud isikud saaksid määrata karistuse selle karistustabeli raamides. Hageja leiab, et 5-nda etapi võistlusjuhend (I kd, tl 93-99) on seotud üldjuhendiga ja sätestab karistamiseks õigustatud isiku. Hageja arvates ei olnud EAL-il õigust määrata talle karistust litsentsi peatamise näol. 49. Kohus leiab, et hageja tõlgendab pooltevahelist lepingut (mille alusel EAL võimaldas kostjal osaleda 2016. aasta Eesti Meistrivõistlustel rallikrossis ning hageja omakorda kohustus saadud litsentsi alusel tundma ja järgima EAL-i Võistlusmäärustikke ning võistluste juhendeid) põhjendamatult kitsalt. Kohtuistungil kinnitas hageja selgesõnaliselt, et Eesti Meistrivõistluste üldjuhend ning 5-nda etapi juhend olid hagejale kohustuslikud: „Nõustume, et Eesti meistrivõistluste üldjuhend ning 5-nda etapi juhend olid hagejale kohustuslikud ja hagejal oli kohustus neid täita“ (II kd, tl 104 pöördel). Selline kohustus sisaldub ka EAL sõitjalitsentsi üldtingimustes (I kd, tl 15). Järelikult ei tulene pooltevaheline kokkulepe sõitjalitsentsi osas ja litsentsi peatamise alused kitsalt hagi lisast 3 (I kd, tl 15), nagu hageja ekslikult leiab. Hageja sõitjalitsents nr 27 ei saa mõistlikult võttes olla n-ö „asi iseeneses“, nii nagu hageja seda tõlgendab, vaid sõitjalitsents võimaldas hagejal osaleda 2016. aasta Eesti Meistrivõistlustel rallikrossis üksnes tingimusel, et hageja järgib EAL-i Võistlusmäärustikke ning võistluste juhendeid. Kuna vaidlus puudub selles, et hageja kohustus osana oma litsentsiõigusest täitma Eesti Meistrivõistluste üldjuhendit ning 5-nda etapi juhendit, siis leiab kohus, et litsentsi peatamise alused ja vastava otsuse tegemiseks õigustatud isik võisid tuleneda ka nimetatud dokumentidest. 50. Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et EAL-il oli õigus karistada hagejat litsentsi peatamisega, kuna sellisele EAL-i õigusele viitab nii Eesti Meistrivõistluste üldjuhend (I kd, tl 2830) kui 2016. aasta 5-da etapi juhend (I kd, tl 96) ning hageja viidatud sõitjalitsentsi üldtingimuste kohaselt võttis hageja litsentsiomanikuna kohustuse täita võistlustel võistlusmäärust ja võistlusjuhendit (I kd, tl 15). Ebaõige on hageja väide, et tema ja EAL-i vahelistes õigussuhetes ei kohaldu FIA spordikoodeks. Eesti Meistrivõistluste üldjuhendi lisa 2 karistuste tabel (mille osas hageja ka ise leidis, et õigustatud isikud saaksid määrata karistuse selle karistustabeli raamides, vt I kd, tl 28-30) annab õiguse hageja karistamiseks muuhulgas FIA ohutusnõuete mittetäitmise eest. 15 2-16-14898 Hagejale kohustusliku Eesti Meistrivõistluste üldjuhendi punkti 1.2 järgi viiakse 2016. aasta Eesti lahtised meistrivõistlused rallikrossis läbi mh kooskõlas FIA Spordikoodeksiga (FIA Sporting Code, vt I kd, tl 17). Hagejale kohustuslik 2016. aasta 5-da etapi juhend andis FIA Spordikoodeksi, Eesti Meistrivõistluste üldjuhendi ja võistlusjuhendi rikkumisega seotud karistuste määramise õiguse EAL-le. Kohus märgib täiendavalt, et hageja poolt kostjale 10.08.2016 saadetud kirjas rõhutab ka hageja ise vajadust järgida FIA Spordikoodeksit (tl 25, II kd). Seega oli hagejale arusaadav, et pooltevahelise lepingu osana tuleb täita ka FIA Spordikoodeksi sätteid. 51. Kohtul puudub alus kahelda EAL-i juhatuse 25.08.2016 otsuse (II kd, tl 81-82) ja selle aluseks oleva Rallikrossi komitee 11.08.2016 otsuse (II kd, tl 76-79) õiguspärasuses osas, millega EAL määras hagejale karistusena peatada hageja sõitjalitsents alates 25.08.2016 kuni 31.12.2016. Kohus leiab, et vastavad otsused on põhjalikult motiveeritud ja põhinevad kõigi asjaolude põhjalikul uurimisel. Hageja ei ole käesolevas menetluses esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber tema ohtliku ja ebasportliku käitumise Eesti Meistrivõistluste rallikrossis 5-da etapi Supercar klassi finaalsõidu järgselt. Hageja pole tõendanud oma väidet, et tema otsasõidu kaasvõistleja autole tinginuks võistlusauto tehniline rike. Pärast finišit kaasvõistlejale tahtlikku otsasõitu kinnitab ka võistluste juhi 23.07.2016 teadaanne (I kd tl 75) ning võistluste juhi 28.07.2016 seletuskiri (II kd, tl 71). Kohus veendus hageja ebasportlikus käitumises ka kostja II 14.10.2016 vastuses viidatud videomaterjali vaadates (vt I kd, tl 190). Kohus leiab, et hageja sõitjalitsentsi peatamisega seoses ei oma asjas tähtsust pooltevaheline vaidlus musta lipu tähenduse üle, sest hageja sõitjalitsents peatati seoses tema ohtliku ja ebasportliku käitumisega, mitte sõltuvalt lipu värvist ja selle tähendusest. 52. Kokkuvõttes leiab kohus, et EAL-il oli piisav õiguslik ja faktiline alus peatada hageja sõitjalitsents alates 25.08.2016 kuni 31.12.2016. Kohus märgib, et kuigi spordiga seotud õigussuhete eripära tõttu on hageja sõitjalitsentsi peatamise otsust nimetatud ka karistuseks, ei ole tegemist hageja karistamisega karistusõiguslikus mõttes, vaid poolte vahel kokkulepitud tsiviilõigusliku sanktsiooniga, mis on sarnane nt lepingu ülesütlemisele või lepingu täitmise peatamisele. Seega sõitjalitsentsi peatamine hageja suhtes oli poolte vahel kokkulepitud sanktsioon, mida EAL-il oli õigus rakendada tulenevalt Eesti Meistrivõistluste üldjuhendist ja FIA Spordikoodeksist (vt ka I kd, tl 159, 162, 164). EAL võttis seoses hageja sõitjalitsentsi peatamisega vastu põhjalikult kaalutletud otsuse, millesse kohus ei pea võimalikuks ega vajalikuks sekkuda. II 53. Kohus leidis käesoleva kohtuotsuse I osas, et EAL-il oli piisav õiguslik ja faktiline alus peatada hageja sõitjalitsents alates 25.08.2016 kuni 31.12.2016. Seetõttu ei pea kohus võimalikuks rahuldada hagi ka EAL-i (kostja I) ja Xxxx mittetulundusühingu (kostja II) vastu Eesti Meistrivõistluste Rallikrossis punktiarvestuse muutmiseks kohustamiseks, andes hagejale Supercar klassis paremusjärjestuses Eesti Meistrivõistlustel rallikrossis esikoha. Kostja II on juhtinud õigustatult tähelepanu, et isegi kui lugeda hagejale 5. etapi eest lisaks hageja soovitavad 21 punkti, ei piisaks sellest punktide kogusummast, et omistada hagejale meistritiitel 2016. aasta eest. Vastavalt Eesti Meistrivõistlused Rallikrossis 2016 üldjuhendi p-le 1.4. läheb meistrivõistluste arvestusse 6 parimat etapitulemust. Kõige kehvema tulemuse maha arvamisel läheb arvesse ka mitteosalemine etapil (I kd, tl 17). Kostja II märgib põhjendatult, et Eesti Meistrivõistluste viimane ehk seitsmes etapp toimus 10.09.2016, kusjuures hagejal puudus kehtiv litsents alates 25.08.2016 EAL-i otsuse tegemisest. Kohus nõustub kostjaga II, et seega polnud hageja 10.09.2016 toimunud etapil enam võistleja, kellel oleks olnud õigus valida, kas osaleda etapil või mitte (vt I kd, tl 100). Seega, isegi kui taastada hageja 5. etapi punktid vastavalt hageja nõudele, oleks hagejal 103+21=124 punkti ja sellest tuleks maha arvata kõige kehvem tulemus (16 punkti). Sellisel juhul oleks hagejal 108 punkti, millega ta paikneks üldarvestuses 4. kohal (vt I kd, tl 44). 16 2-16-14898 54. Eeltoodule ei vaielnud vastu ka hageja ise, kes käesolevas asjas 19.04.2017 toimunud kohtuistungil sidus enda võimaluse saada 2016. aasta Eesti Meistrivõistluse esikoht kahe samaaegselt vajaliku tingimusega: (
2. i)kui sõidulitsentsi peatamise otsus on alusetu ning (
3. ii)kui hagejal on õigus saada 5-nda etapi punktid vastavalt hageja esitatud arvestusele, kuulub talle esikoht (II kd, tl 106). Samuti sidus hageja enda punktiarvestuse sõitjalitsentsi kehtivusega oma 23.03.2017 menetlusdokumendis (II kd, tl 87 pöördel- tl 88). Kuna kohus eelnevalt tuvastas, et hageja sõidulitsentsi peatamise otsus oli põhjendatud, siis ei ole võimalik rahuldada hageja nõuet 2016. aasta Eesti Meistrivõistluste lõpliku punktiarvestuse muutmiseks nii, et anda hagejale 124 üldarvestuse punkti ja Supercar klassis rallikrossis esikoht. 55. Kohus jätab rahuldamata samuti hageja nõude muuta 2016. aasta Eesti Meistrivõistluste rallikrossis 5. etapi Supecar klassi punktiarvestust ning anda hagejale Xxxx 5. etapi eelsõitude põhjal 16 võistluste (meistrivõistluste) punkti ja finaalsõidu põhjal 5 võistluste üldarvestuse punkti. Kohus leiab, et hageja sisuliseks eesmärgiks kostjate vastu kohustamisnõude esitamisel oli saada 2016. aasta Eesti Meistrivõistlustel Supercar klassis rallikrossis esikoht, mitte aga abstraktne punktiarvestuse õigsuse kontrollimine. See nähtub mh hageja poolt kohtuistungil selgitatust, et kui sõidulitsentsi peatamise otsus on alusetu ning kui hagejal on õigus saada 5-nda etapi punktid vastavalt hageja esitatud arvestusele, kuulub talle esikoht. Seega oli hageja nõue 2016. aasta Eesti Meistrivõistluste rallikrossis 5. etapi Supecar klassi punktiarvestuse muutmiseks kohtu hinnangul hagejale vajalik üksnes selleks, et koos hageja sõitjalitsentsi nr 27 peatamise õigusliku aluse puudumise tuvastamise nõudega saavutada kohtu kaudu Eesti meistritiitel. Kuna aga hageja Eesti Meistrivõistluste esikoha saavutamisele suunatud nõue rahuldamisele ei kuulu (vt käesoleva kohtuotsuse p-d 53-54), leiab kohus, et hagejal ei saa olla iseseisvat õiguslikku huvi ainult Eesti Meistrivõistluste 5-da etapi punktiarvestuse muutmiseks, mis võiks maksimaalselt kaasa tuua hageja tõusmise 2016. aasta Eesti Meistrivõistluste üldarvestuse 5-dalt kohalt 4-daks (kostja II kinnitusel asetseb hageja praeguse punktisummaga üldarvestuses 5. kohal (II kd, tl 72). 56. Lisaks eeltoodule märgib kohus, et ei näe ka sisulist alust rahuldamaks hageja nõuet muuta 2016. aasta Eesti Meistrivõistluste rallikrossis 5. etapi Supecar klassi punktiarvestust. Kohus nõustub kostjaga II, et toimiku I kd tl 42 nähtuvalt ei ole hageja saanud punkte 5-da etapi võistluste eelsõitude eest ning toimiku I kd tl 74 nähtuvalt ei ole hageja saanud punkte ka finaalisõidu eest, mis ongi kokku peakohtuniku otsus mitte anda hagejale ühtegi punkti. Nimetatut kinnitab ka hagile lisatud punktiarvestus (I kd, tl 44). Kohtu hinnangul on põhjendamatu hageja esindaja kohtuistungil esitatud etteheide, et protokolli (I kd, tl 42) ei ole allkirjastanud peakohtunik. Hageja ei ole sellele asjaolule oma hagis tuginenud, vastupidi, hageja on ise kohtule esitanud tl 42 asuva tõendi ja viidanud sellele kui õigele dokumendile oma väidete kinnitamiseks. Vaidlus puudub selles, et hagejale Eesti Meistrivõistluste 5-da etapi eest punkte ei antud ning hageja ei väida, et peakohtunik oleks teistsuguse otsuse teinud. Seetõttu on ainetu hageja poolt kohtuistungi staadiumis väidetu, et hageja enda poolt kohtule esitatud protokoll pole allkirjastatud ning protokoll ei olevat võistluste juhi otsus. Kohus leiab, et tulenevalt hageja ohtlikust ja ebasportlikust käitumisest 2016. aasta Eesti Meistrivõistluste 5-dal etapil (vt käesoleva kohtuotsuse p 51) oli peakohtunikul õigus hageja diskvalifitseerida ja hagejale selle etapi eest punkte mitte anda. III 57. Järgnevalt lahendab kohus hageja tuvastusnõude EAL-i vastu leppetrahvi nõude õigusliku aluse puudumise tuvastamiseks. Kuigi formaalselt on EAL-i 25.08.2016 juhatuse otsusega määratud hagejale rahaline karistus summas 5000 eurot, tasumise tähtajaga 01.10.2016 (I kd, tl 81-82), nõustub kohus hageja ja kostjaga II, et õiguslikus mõttes oli antud karistuse näol tegemist leppetrahviga. Tegemist ei ole hageja karistamisega karistusõiguslikus mõttes, vaid poolte vahel kokkulepitud tsiviilõigusliku sanktsiooniga, mis oma sisult vastab leppetrahvile. 17 2-16-14898 Võlaõigusseaduse (

) § 161 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Tulenevalt

§ 161

lg-st 3 kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut vastavalt juhtudel, kui lepingupooled on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool. 58. Kohus leiab, et trahvi määramine hageja suhtes oli poolte vahel kokkulepitud sanktsioon, mida EAL-il oli iseenesest õigus rakendada tulenevalt Eesti Meistrivõistluste üldjuhendist ja FIA Spordikoodeksist (vt ka I kd, tl 28-30, tl 96, tl 159, 162-163). Siiski leiab kohus, et tähelepanu väärib hageja väide, et lahtise leppetrahvi suuruse ning selle arvestamise aluse puudumiseta sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on oma olemuselt ebamõistlik tüüptingimus, mis on

§ 42alusel tühine (II kd, tl 87 pöördel).

Sarnased väited talle määratud leppetrahvi vaidlustamiseks esitas hageja ka hagiavalduses, märkides, et hagejale on täielikult arusaamatu, millisel pooltevahelise lepingu tingimusel põhineb EAL-i trahvinõue. Hageja leidis, et ta ei ole andnud EAL-ile litsentsi väljastamisel õigust määrata leppetrahve, mille alus ja suurus või mille arvestamise metoodika on täielikult määratlemata ja näivad olevat sõltuvat üksnes EAL-i suvast. 59. Kohus leiab, et leppetrahvi kokkulepe on antud juhul hageja suhtes tüüptingimuseks, sest trahv (leppetrahv) on hagejale määratud lähtuvalt Eesti Meistrivõistluste üldjuhendist ja FIA Spordikoodeksist, mida pooled eraldi läbi ei rääkinud. EAL kasutas (leppe)trahvi määramist hageja suhtes tingimuste alusel, mille sisu kostja ei olnud võimeline mõjutama.

§ 35

lg 1 alusel loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. 60.

§ 42

lg 1 kohaselt on tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Kohus leiab, et lahtise leppetrahvi suurusega (s.t lepingu sõlmimise hetkel rahaliselt määratlemata) leppetrahvi kokkulepe kahjustas antud juhul hagejat ebamõistlikult.

1. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes lk 810 on selgitatud leppetrahvi olemust selliselt, et „Lõpptulemusena lihtsustab leppetrahvi kokkulepe rikkumisega tekitatud kahjulike tagajärgede kõrvaldamist ja sunnib ühtlasi võlgnikku kohustuse täitmisele“ (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein; Tallinn 2016). EAL ei ole tuginenud sellele, et trahvi (leppetrahvi) määramine oleks käesoleval juhul kandnud eesmärki kõrvaldada tekitatud kahjulikke tagajärgi ja sundida hagejat oma kohustuste täitmisele. EAL-i ja hageja vahelise lepingu olemuseks ja sisuks oli eelkõige see, et EAL võimaldas hagejal osaleda
2. aasta Eesti Meistrivõistlustel rallikrossis ning hageja omakorda kohustus saadud litsentsi alusel tundma ja järgima EAL-i Võistlusmäärustikke ning võistluste juhendeid. Pooltevahelise lepingu olemuslikuks osaks oli kohtu arvates ka kostja kohustus vältida ohtlikku ja ebasportlikku käitumist, kuid nimetatud rikkumise kõrvaldamiseks oli kohtu arvates piisav hageja sõitjalitsentsi peatamine alates 25.08.2016 kuni 31.12.2016, mis välistas hageja võimaluse edasiselt võistlustel osaleda ja seega ka hageja ohtlikkuse (vt käesoleva kohtuotsuse I osa). Kohtule pole lepingupoolte huve arvestades käesoleval juhul nähtav, millisel eesmärgil ja milliste EAL-i huvide kaitseks hagejale leppetrahv summas 5000 eurot määrati. Lisaks eeltoodule tuleb arvesse võtta ka lepingu sõlmimise viisi, kus hagejale (leppe)trahvi määramise õigus oli sätestatud viidetega läbi mitme dokumendi (litsentsileping ja selle osaks olevad Eesti Meistrivõistluste üldjuhend ja FIA Spordikoodeks) ning asjaolu, et leppetrahvi suurus ja selle tasumise tähtaeg olid määratletud n-ö lahtise tingimusena, mille täpne kasutamine sõltus EAL-i otsusest. Kohtu jaoks ei ole veenev kostja II kohtuistungil 18 2-16-14898 antud arvamus, et „Kui lähtume FIA spordikoodeksist, siis see ei ole lahtine leppetrahv, kuna maksimummäär on ette antud st. 250 000 eurot“ (II kd, tl 105). Kui leppetrahvi määramine on võimalik skaalas 1 – 250 000 eurot, siis oleks kohtu hinnangul eeldatav, et kostja(d) oleks enne lepingu sõlmimist vähemalt elementaarsel tasemel määratlenud ja hagejale teatavaks teinud alused ja metoodika, millest lähtudes saab leppetrahvi nõuda.
3. Arvestades käesoleva kohtuotsuse p-des 59-61 esitatud põhjendusi, leiab kohus, et leppetrahvi kokkulepe, mille alusel hagejale määrati rahaline karistus (leppetrahv) summas 5000 eurot tasumise tähtajaga 01.10.2016, oli antud juhul tühiseks tüüptingimiseks

§ 42

lg 1 mõttes (tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult). Seetõttu rahuldab kohus vastavas osas hagi ja tuvastab, et EAL-il puudub õiguslik alus nõuda hagejalt leppetrahvi summas 5000 eurot. Kuna leppetrahvi kokkulepe kui tüüptingimus on antud juhul tühine

§ 42

lg 1 alusel, siis puudub kohtul vajadus hinnata, kas hageja sõlmis EAL-iga lepingu tarbijana ning kas hageja suhtes võiks kohalduda ka tüüptingimuste tarbijalepingute regulatsioon (

§ 42lg 3).

Selguse huvides märgib kohus siiski, et kohtu hinnangul ei ole hageja käesoleval juhul spordivõistlustel osalenud kui tarbija. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes (P. Varul, I Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein; Tallinn, 2016) lk 8 on selgitatud, et „Tarbija mõiste ei ole aga universaalne igasuguste lepingute jaoks, mistõttu tuleb igal üksikul juhul kindlaks teha, kas isik konkreetses võlasuhtes vastab tarbija tunnustele või mitte. Kui seadusest ei tulene teisiti, tuleb kahtluse korral aluseks võtta tehingu eesmärk.“ Kohus leiab, et spordivõistlustel osalemisel oli antud juhul selgelt domineerivaks hageja eesmärk saada oma tegevusest teatavat kasu (sh nt auhinnad, võimalikud reklaami- ja sponsorlepingud). Samuti võib Eesti Meistrivõistlusi rallikrossis pidada alaks, millel osalemine on vaadeldav sisuliselt kutsetegevusena, eeldades mh sarjatasu ja stardimaksude tasumist, vajadust litsentsi saamiseks ning allumist valdkonna detailsetele reeglitele. Hageja 10.08.2016 kirjas viidatakse mh Eesti Rallikrossi Meistrivõistluste Supercar klassis osalemise aastasele kulule ligi 100 000 eurot ja samuti rõhutab hageja oma autosportlase seisust (tl 24-25, II kd). Kohus on eeltoodu alusel seisukohal, et Eesti Meistrivõistlused rallikrossis ei ole vaadeldavad n-ö igamehe rahvaspordina (nagu nt rahvajooksuud vms, milles osalejat võiks lepinguliste suhete olemasolul teatud tingimustel käsitleda tarbijana). IV 63. Arvestades käesoleva kohtuotsuse I-III osas esitatud põhjendusi, rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus tuvastab, et EAL-il puudub õiguslik alus nõuda hagejalt leppetrahvi summas 5000 eurot. Kohus jätab rahuldamata järgnevad hageja nõuded: (

1. i)tuvastada, et EAL-il puudub õiguslik alus Ricardo Bortkevitši sõitjalitsentsi nr 27 kehtivuse peatamiseks; (
2. ii)kohustada EAL-i ja Xxxx mittetulundusühingut muutma Xxxx 5. etapi Supecar klassi punktiarvestust ning andma hagejale Xxxx 5. etapi eelsõitude põhjal 16 võistluste (meistrivõistluste) punkti ja finaalsõidu põhjal 5 võistluste üldarvestuse punkti; (iii) kohustada EAL-i ja Xxxx mittetulundusühingut muutma Xxxx lõpliku punktiarvestust ning Supercar klassis võistlejate paremusjärjestust andes hagejale 124 üldarvestuse punkti ning Supercar klassis paremusjärjestuses Xxxxrallikrossis esikoha. Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi osalise rahuldamise osas (TsMS § 238 lg 5). 64. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi kostja II Xxxx mittetulundusühingu vastu täies ulatuses rahuldamata, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg19 2-16-14898 st 1 Xxxx mittetulundusühingu menetluskulud hageja kanda. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et arvestades hagi osalist rahuldamist kostja I Xxxxvastu on õige jätta hageja ja kostja I omavahelises suhtes menetluskulud poolte endi kanda. Kohus võtab seejuures arvesse, et kuigi formaalselt esitas hageja EAL-i vastu neli erinevat nõuet, oli hageja nõue 2016. aasta Eesti Meistrivõistluste rallikrossis 5. etapi Supecar klassi punktiarvestuse muutmiseks kohtu hinnangul hagejale vajalik üksnes selleks, et koos hageja sõitjalitsentsi nr 27 peatamise õigusliku aluse puudumise tuvastamise nõudega saavutada kohtu kaudu Eesti meistritiitel (vt kohtuotsuse p-d 53-55). Ka hageja nõue 2016. aasta sõitjalitsentsi nr 27 peatamise õigusliku aluse puudumise tuvastamiseks sai olla lubatav üksnes seoses hageja sooviga vaidlustada 2016. aasta Eesti Meistrivõistluste tulemusi. Kuna käesolevaks hetkeks on 2016. aasta lõppenud, ei omanuks hagi rahuldamine ja 2016. aasta sõitjalitsentsi taastamine mingit iseseisvat mõju hageja õigustele, sest litsentsist nr 27 tulenevad õigused on igal juhul lõppenud 31.12.2016 seisuga. Seega leiab kohus, et menetluskulude jaotuse kontekstis võib sisuliselt vaadelda hageja nõuet tuvastada leppetrahvi nõude õigusliku aluse puudumine ühe nõudena ja hageja ülejäänud kolme nõuet samuti ühe omavahel seotud nõudena. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. 65. Kostja II ei ole kohtule tähtaegselt menetluskulude nimekirja esitanud, mistõttu kostjal II kindlaks määratavad menetluskulud puuduvad. Kuna kostja II oma menetluskulude nimekirja ei esitanud ja muus osas jäävad menetluskulud hageja ning kostja I endi kanda, siis puudub alus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ja hageja või kostja I vastava taotluse läbivaatamiseks. 66. Kohus leiab, et EAL-i ning Xxxx mittetulundusühingu taotlused jätta hagi läbi vaatamata (II kd, tl 69 pöördel ja tl 78) ning ei ole põhjendatud ning kohus jätab need rahuldamata. Kostja II märgib iseenesest õigesti, et kui tsiviilkohus peaks hakkama lahendama kõiki spordivõistlustega seotud küsimusi (alates suusatamisest ja lõpetades tehnikaspordiga), ei jätkuks kohtutel aega tegeleda eluliselt tõeliselt lahendamist vajavate vaidlustega. Ka kostja I on kohtu hinnangul õigustatult märkinud, et „Spordivaidluste lahendamine tsiviilkohtus koormaks ebamõistlikult kohtusüsteemi ning muudaks sportmängud juriidilisteks lahinguteks, mis ei saanud olla seadusandja mõte. Sellise olukorra vältimiseks on loodud eraldi spordiorganisatsioonid ja alaliidud, mille raames töötavad mh vastavad komisjonid, mis võimalikke vaidlusi operatiivselt lahendavad. Vastupidine tõlgendus tekitaks mh olukorra, kus sportmängude tulemuste suhtes puuduks igasugune õiguskindlus, kuivõrd teoreetiliselt oleks võimalik neid tulemusi vaidlustada kolmes kohtuastmes. ….. Näitena võib siinkohal tuua jalgpallimängu, mille tulemuste ja kohtunike otsuste üle sooviks tõenäoliselt vaielda kõik kaotanud meeskonna mängijad, treenerid, sponsorid, fännid jne.“ Kohus leiab, et käesolev kaasus (kus sisuliselt soovitakse tsiviilkohtult spordivõistluste tulemuste selgitamist kohtuotsusega pärast võistluse toimumist) võiks vastavate edasikaebuste esitamise korral pälvida ühtse kohtupraktika kujundamiseks ning õiguse edasiarenduseks ka Riigikohtu tähelepanu. Harju Maakohus on seisukohal, et tsiviilkohtul ei tohiks vähemalt üldjuhul olla pädevust lahendada spordivõistluste ja sportmängude tulemuste üle peetavaid vaidlusi (sellise õiguse laiendav tõlgendamine võiks viia muuhulgas järelduseni, et kohus peaks lahendama ka näiteks kaardimängust või muudest sarnastest võistlustest tulenevaid vaidlusi, sh väga erineva tasemega võistluste osas). Käesoleval hetkel saab kohus aga lähtuda sellest, et Riigikohus on oma 09.10.2013. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13 p-s 12 pidanud vahekohtukokkuleppe puudumisel spordivaidluste lahendamist tsiviilkohtus siiski võimalikuks, märkides, et „Pole kahtlust, et lepingu täitmise nõuded kuuluvad tsiviilasjadena kohtu pädevusse. Välistatud ei ole, et spordivõistlustel osaleja sõlmib korraldajatega lepingud, milles lepitakse kokku ka võistluse tulemuste tühistamise, võitja väljaselgitamise jt tingimustes.“ Seega ei pea 20 2-16-14898 kohus võimalikuks jätta käesolevas asjas hagi läbi vaatamata. 67. Kohus jagab käesolevas asjas Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2017 määruses väljendatud seisukohta selles, et „Põhimõtteliselt nõustub kolleegium maakohtuga, et spordivõistluste läbiviimisega jmt-ga seonduvate vaidluste allutamine üldkohtule ei pruugi esmapilgul tunduda mõistlik. Samas on EV põhiseaduse § 15 kohaselt tagatud igaühele õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Endalt selle õiguse äravõtmine ja allumine vahekohtumenetlusele saab toimuda selgelt vabatahtliku kokkuleppe alusel. Selleks, et edaspidi vältida sarnaste alluvusvaidluste tekkimist on Xxxx võimalik vormistada võistlustest osavõtjatega selged vahekohtukokkulepped.“ Ka Riigikohus on 09.10.2013. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-9513 p-s 10 selgitanud, et rahvusvahelise praktika järgi lahendatakse spordivõistlustel osalemisega seotud vaidlused üldjuhul selleks loodud vahekohtutes. Kohus märgib, et käesoleva vaidluse tsiviilkohtule allumine on tingitud üksnes kostja(
3. te)enda tegematajätmisest, kes pole suutnud vormistada hagejaga korrektset vahekohtukokkulepet. Samuti vajaks kohtu hinnangul kostja(
4. te)poolt sõlmitavad lepingud ja juhendid ka muus osas ilmselgelt korrastamist/ühtlustamist, muuhulgas ei pea kohus õigustatuks analoogsel viisil leppetrahvide määramist, nagu määrati käesolevas asjas hagejale (vt kohtuotsuse III osa). /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 21