, R.A. ja V.A. ei allunud politseitöötajate seaduslikele korraldustele, avaldasid füüsilist vastupanu ja ründasid neid. V.A. , R.A. ja V.A. vaidlustasid kriminaalmenetluse alustamata jätmise Riigiprokuratuuris, taotledes kriminaalmenetluse alustamist Meelis Palloni, Rein Kaldma ja Erkki Eigi suhtes võimuliialduses KarS § 291 tunnustel ja kannatanu ohtu asetamises ja jätmises KarS § 123 tunnustel. Kaebuse põhjenduste järgi tarvitasid konstaabel Meelis Pallon ja abipolitseinik Rein Kaldma õigustamatult vägivalda eelkõige R.A. ja V.A. suhtes, kelle kinnipidamiseks alust ei olnud, kuivõrd ainsaks arvestatavaks rikkumiseks oli väärteo sooritamine V.A. töökoha administratsiooni poolt. Õigustamatu oli täie jõuga R.A. lükkamine, mille tulemusena viimane kukkus, samuti V.A. pea vastu kapotti löömine. Õigustamatu oli ka V.A. palve - lõdvendada käeraudu - ignoreerimine politseiniku poolt, mis kujutab endast ülemääraste füüsiliste kannatuste tekitamist isiku suhtes, kelle kinnipidamine on juba lõpule viidud ning kelle suhtes enam jõudu kasutada vaja ei ole. Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokuratuuri 27.04.2009 määrusega jäeti V.A. R.A. ja V.A. kaebus rahuldamata. Määruse põhjenduste järgi lubab KrMS § 193 kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. Kriminaalmenetluse alustamise otsus on diskretsiooniotsus ning sisaldab endas seetõttu kaalumist, kas esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele ja kas kuriteo toimepanemist on võimalik tõendada. Patrulli teostavad korrakaitsetalituse politseiametnikud on kohustatud oma töös juhinduma Politseiameti 11.03.1993 käskkirjaga nr 51 kinnitatud patrullteenistuse määrustiku punktist 42, mille kohaselt on patrullitoimkonna põhiülesandeks avaliku korra ja inimeste ühiskondliku turvalisuse tagamine ning õigusrikkumiste ärahoidmine ja tõkestamine. Isik, antud juhul V.A. , juhtides tehnoülevaatuse läbimata sõidukit, pani sellega toime õigusrikkumise, mille eest vastavalt Liiklusseaduse § 74 7 on ette nähtu karistusena rahatrahv kuni 30 trahviühikut. Tehnoülevaatust mitteläbinud sõiduki tehniline seisukord on teadmata st ei saa välistada, et tegemist on tehniliselt mittekorras sõidukiga, mis kujutab juhile ja kaasliiklejaile ohtu. Eeltoodust tulenevalt oli politseitöötajail õigus Valeri Asvjuk ja tema kasutuses olnud sõiduk kinni pidada õigusrikkumise asjaolude selgitamiseks ja fikseerimiseks.
lg 1 punkt 1 kohaselt on politseil õigus nõuda kodanikel avaliku korra järgimist ja korrarikkumise lõpetamist ning rakendada õigusrikkuja suhtes seaduses ettenähtud sunnivahendeid. Politseiametnikud tegutsesid vastavuses ka
lg 6 p 6 sättega, mille kohaselt politseiametnik võib teenistusülesannete täitmisel õigusrikkujate kinnipidamisel, nende politseisse või teenistusruumi toimetamisel kasutada erivahendeid (sh käeraudu) ning sama paragrahvi lg 8 sättega, mille kohaselt teenistusülesannete täitmiseks ja enda ohutuse tagamiseks võib politseiametnik kasutada füüsilist jõudu, mis ametiisikute poolt oma ülesannete täitmisel peab jääma vajalikkuse piiridesse ja olema vastavuses saavutatud eesmärgiga. KarS § 291 järgi kvalifitseeritava võimuliialduse süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste hulka kuulub vägivalla kasutamine. Vägivald on jõu ebaseaduslik kasutamine. Ebaseaduslik on jõu kasutamine siis, kui selleks polnud üldse seaduslikku alust või ületati lubatud intensiivsuse piir. Kõnealusel juhul võib jõu kasutamiseks pidada agressiivsete ja politseitöötajaid füüsiliselt ründavate Rimma ja V.A. eemale lükkamist, R.A. politseiautost väljatõmbamist, V.A. kinnihoidmist, tema jõuvõttega maha surumist ning talle käeraudade paigutamist, milleks oli olemas seaduslik alus. Ka ei ületatud lubatud intensiivsuse piire, kuna kõigi kolme näol oli tegemist õigusrikkujatega, kes ei täitnud politseiametniku seaduslikke korraldusi, avaldasid füüsilist vastupanu ja ründasid politseitöötajaid. Eeltoodust lähtuvalt tuleb lugeda õigustatuks nii füüsilise jõu kui erivahendi kasutamine. Siinjuures tuleb märkida, et vaatamata Rimma ja V.A. eriti intensiivsele ja agressiivsele ründele, piirduti nende puhul vaid füüsilise jõu kasutamisega ja sedagi niipalju, kui oli vajalik ründe tõrjumiseks. Ei kasutatud pisargaasi, kumminuia ega käeraudu, milleks kirjeldatud olukorras politseiametnikel seaduslik alus oli. Käeraudade paigutamisel, sealhulgas tugevuse reguleerimisel, tuleb arvestada teatud turvanõuded, sealhulgas kinnipeetava eelnevat käitumist so V.A. puhul tema eelnevat -2- agressiivset käitumist ja füüsilise vastupanu osutamist. Käerauad paigutati minimaalseks ajaks, vaid politseiasutusse transportimiseks. Hilisemal raviasutusese pöördumisel tuvastati V.A. l vasema küünarliigese piirkonna marrastus, õlavarre ülaosas hematoom 1-1,5 cm ning küünarvarre painutajalihaste valulikkus. Nimetatud vigastuste lokatsiooni arvesse võttes on need suure tõenäolisusega tekkinud V.A. maha surumisel, mis nagu eespool märgitud, oli õiguspärane. R.A. füüsilisele vägivallale viitavaid vigastusi ei tuvastatud. V.A. il fikseeriti AS Rakvere Haiglas 18.01.2009 vasema õlavarre hematoomid, parema põlvekedra haav ning turse ja valulikkus põlveliigese piirkonnas. 23.01.09.FIE Marina Izjumova poolt väljastatud rekvisiitideta paberilehel on märgitud pindmine peavigastus, pindmine õla-ja õlavarrevigastus, pindmine säärevigastus ja põlvevigastus. Milles nn vigastused seisnevad, dokumendist ei nähtu, samuti jääb selgusetuks, kuidas sama arst, FIE Marina Izjumova, kes teostas patsiendi läbivaatuse 18.01.2009, tuvastab 5 päeva hiljem rohkem vigastusi kui vahetult sündmuse järgselt. Üks selgitus oleks, et 18.01. V.A. il muid vigastusi, kui patsiendikaardil märgitud, ei esinenud. Vigastusi, mis kinnitaksid V.A. väiteid tema suhtes kasutatud vägivalla kohta „lõi mind kaks korda näoga vastu autokapotti, haaras kaelast kinni ja lõi mind näoga vastu maad, hakkas mind kägistama“, fikseeritud vigastused ei kinnita. Eeltoodule tuginedes pole alust väita, et ükski A-del fikseeritud vigastus oleks tekkinud politseitöötajate kuritegeliku käitumise tagajärjel. Kaebaja väitel soovis R.A. selgitust, miks tema mees ilma “erilise nähtava põhjuseta” politsei poolt kinni peetakse. Mõistlikku seletust selle kohta ta ei saanud, selle asemel lükati teda politseitöötaja poolt jõhkralt eemale, nii et ta kukkus. Eeltoodusega seonduvalt tuleb esmalt märkida, et arusaamatuks jääb, mida kaebaja mõtleb „erilise nähtava põhjuse“ all, kuna kõigile asjaosalistele oli üheselt selge, et probleem on kaubikule teostamata ülevaatuses. V.A. alustas vaid diskussiooni teemal, keda selle eest peaks karistama, teda personaalselt või firma juhtkonda. R.A. ei soovinud politseitöötajate ja ka Valeri Asjuki ütlustest nähtuvalt mingit „mõistlikku seletust“, vaid algatas konfliktsituatsiooni, mis viis jõu kasutamiseni tema suhtes, sekkudes põhjendamatult V.A. ja politseitöötajate tol hetkel rahumeelsesse diskussiooni – väljus oma sõidukist, seisis konstaabel Palloni ja V.A. vahele, võttis viimasel ümber kinni, haaras Pallonil käes olnud registreerimistunnistuse, kägardas selle kokku ja pani endale põue, sõimas politseitöötajaid ebatsensuursete väljenditega. Kui V.A. oli politseiautosse istunud, tuli R.A. Pallonile ja Kaldmale kätega kallale, lükkas neid, kriimustas Pallonit, kiskus V.A. ki autost välja. Alles siis kasutasid politseitöötajad R.A. suhtes minimaalselt jõudu, lükates ta autost eemale. Seejärel ronis R.A. politseiautosse, kust politseitöötajad olid sunnitud ta välja tõmbama. Kogu tegevust saatis karjumine ja sõim politseitöötajate aadressil. Selline käitumine ei ole omane isikule, kes ise nimetab oma tervislikku seisundit eluohtlikuks. Isik, kellel on 2007.a töövõime kaotusega seonduvalt diagnoositud südamekahjustusega kõrgvererõhutõbi, südame rütmihäired ja nendega kaasuvad vaevused, peaks eelkõige ise oma tervise nimel olema maksimaalselt ettevaatlik, vältima konfliktsituatsioone, eriti füüsilist konflikti, mitte seda ise provotseerima ja alustama. Kuigi seadus ei piira kuriteoteate esitamise tähtaega, tuleb selle hindamisel arvestada ka esitamise aega ja esitamist mõjutada võinud asjaolusid. Väidetav kuritegu Rimma, Valeri ja V.A. suhtes pandi toime 17.01.2009 V.A. juhitud auto dokumentide kontrolliks peatamise käigus. Politseitöötajate tegevus muutus kaebajate silmis kuritegelikuks alles seejärel, kui kaebajate poolt politseitöötajatele vastuhakkamise faktis alustati kriminaalmenetlust 09240100271 KarS § 274 lg 1 tunnustel, A-dele l esitati kuriteokahtlustus ja nad kuulati kahtlustatavatena üle. Menetlust alustati 18.01.2009, samal päeval esitati Rimma ja V.A. le esialgne kahtlustus ja kuulati nad kahtlustavana üle. Kumbki neist ei märkinud ülekuulamisel hilisemas kuriteoteates ja menetluskaebuses kirjeldatud vägivalla kasutamist politseitöötajate poolt. V.A. ja R.A. suhtes vägivalla tarvitamist politseinike poolt ei maini kumbki. 28.01.2009 esitati Rimma, Valeri ja V.A. ile täpsustatud kahtlustus ning kohtueelne menetleja teavitas neid menetluse edasisest käigust – kriminaalasja -3- kohtueelse menetluse kokkuvõttega prokuratuuri saatmisest. Seejärel, 03.02.2009 esitas V.A. Viru Ringkonnaprokuratuuri avalduse politseitöötajate väidetava vägivalla tarvitamise kohta. Käesoleval ajal on kohtueelne menetlus kõnealuses kriminaalasjas lõpule viidud, kriminaalasi edastatud 04.02.2009 kohtueelse menetluse kokkuvõttega Viru Ringkonnaprokuratuuri ning tuleb asuda seisukohale, et V.A. kuriteoteade ja sellele järgnevad kaebused on osa kahtlustatavate kaitsetaktikast. Kaebuses leiti, et „politseinik, kes keelas vaatamata R.A. ja V.A. palvetele kiirabil sündmuskohale tulla“, pani toime KarS § 123 kvalifitseeritava teo - teise isiku tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise. Sündmuskohalt helistasid kiirabisse R.A. ise ja V.A. , kes teatas, et kiirabi on vaja R.A. . Mingeid takistusi kiirabisse helistamiseks ei tehtud. Kuuldes, et kohapeal on ka politseitöötajad, soovis häirekeskuse töötaja neilt täiendavat infot toimuva kohta. Kristiina Aja selgitas, et R.A. kähmles politseiga ning hetkel helistab kuhugi. Häirekeskusest öeldi, et vaba ekipaaži hetkel pole ja kui olukord peaks halvemaks minema, helistatagu uuesti. Materjalidest nähtuvalt polnud R.A. tervislik seisund selline, et ta oleks vajanud vältimatut arstiabi. Võimalik, et ta tundis ennast tavapärasest halvemini, kuid siinjuures tuleb märkida, et see oli tingitud tema enda õigusvastasest ja agressiivsest käitumisest. Olukorra rahunedes kohapeal viisid politseitöötajad R.A. koju. Enda haiglasse toimetamist või kiirabi kutsumist R.A. politseitöötajailt ei palunud. KarS § 123 koosseis on antud juhul välistatud, kuna see eeldab isiku tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamist ja jätmist. Kõnealusel juhul polnud tegemist taolise olukorraga, R.A. poleks jäetud tõelise vajaduse korral arstiabita ning olukorda, kus ta enesetunne võis olla tavalisest halvem, ei sattunud ta politseitöötajate süül. Ülaltoodust lähtuvalt on riigiprokurör seisukohal, et politseitöötajate Erkki Eigi, Meelis Palloni ja Kristiina Aja ning abipolitseinik Rein Kaldma tegevuses 17.01.2009 konfliktis Valeri, Rimma ja V.A. ei esine KarS § 291, 123 ega ka ühegi teise KarS eriosas sätestatud kuriteokoosseisu tunnuseid, mistõttu puudub kriminaalmenetluse alus ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuses esitatud taotluste sisu V.A. , R.A. ja V.A. esindaja esitas kaebuse, milles palub tühistada Riigiprokuratuuri määruse ning saata kriminaalasi menetlemiseks Ida Politseiprefektuuri. Kaebuse põhjenduste järgi on Riigiprokuratuur tõlgendanud asetleidnud sündmusi ühekülgselt ja kallutatult. Kannatanud R.A. ja V.A. ei olnud mingit õigusrikkumist toime pannud, mistõttu nende kinnipidamiseks ja nende suhtes füüsilise vägivalla rakendamiseks puudus igasugune vajadus ja seaduslik alus. Ka V.A. kinnipidamise vajadus jäi neile arusaamatuks.
-2 kohaselt on politseil õigus isik kinni pidada, kui see on vajalik vahetult eesseisva kuriteo toimepanemise ärahoidmiseks, isiku elu või kehalist puutumatust ähvardava ohu tõrjumiseks või isiku sundtoomiseks. Ühtegi sellist alust V.A. kinnipidamiseks ei olnud. V.A. ja R.A. seletustest ilmneb, et politseiniku ja V.A. vahel tekkis kohapeal vaidlus, kes peaks vastutama selle eest, et firmale kuuluval kaubikul, mis oli momendil V.A. käsutuses seoses tööülesannete täitmisega, puudus tehniline ülevaatus. Politseinik oli veendunud, et selle eest peab vastutama kasutaja, konkreetsel juhul V.A. , aga mitte auto omanik. V.A. kiirustas tööle ja soovitas seetõttu aega kokku hoida ja vormistada protokoll rikkumise kohta kirjalikult ja saata firma aadressil, kuid politseinik sellega nõus ei olnud ja soovis V.A. kinni pidada. R.A. oli aga huvitatud kiirest jõudmisest arsti vastuvõtule seoses tervise halvenemisega ja seepärast ärritus viivituse pärast. Seega oli sündmuskohal tekkinud konflikt, mille lahendamine kõiki osapooli rahuldaval ja rahumeelsel viisil oleks olnud politseiniku ülesanne, kuid politseinik vastupidi avaldas avalikult oma negatiivset suhtumist Valgevene kodanikest kannatanute suhtes seoses sellega, -4- et nad ei olnud võimelised politseinikuga suhtlema eesti keeles ja jättis tegelikult neile arusaadavalt selgitamata oma tegutsemise motiivid ja eesmärgi.
lg 3 kohaselt on politsei kaitse all kõik Eesti territooriumil viibivad isikud sõltumata nende kodakondsusest või rahvuslikust kuuluvusest. Sama sätte lg 1 kohaselt õiguskorra kaitsel ja turvalise ühiskonna kindlustamisel lähtub politsei seaduslikkuse, proportsionaalsuse, otstarbekuse ja humanismi põhimõtetest.
lg 1 p 7 kohaselt tagab politsei politseisse toimetatud isikute õigused ja seaduslikud huvid, vajaduse korral meditsiinilise abi, annab esialgse selgituse politseisse kutsumise või toimetamise kohta.
kohaselt sunni kasutamisel tuleb hoiduda füüsilise isiku kahjustamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu ja enne sunni kasutamist tuleb isikut hoiatada. Asja materjalidest nähtub, et V.A. kinnipidamiseks seaduslik vajadus puudus. Seoses sellega, et auto kuulus firmale ja kasutaja, antud juhul V.A. elukoht oli teada, oleks olnud võimalik rikkumise asjaolude selgitamiseks tema kutsumine politseijaoskonda protokolli vormistamiseks, nagu see on VTMS § 60 on ette nähtud. VTMS § 44 ettenähtud aluseid V.A. kinnipidamiseks ei olnud. Rimma ja V.A. suhtes kinnipidamise vajadus üldse puudus. Nende seletustest nähtub, et nende võimalik ärritatud käitumine oli tingitud sellest, et politseinikud ei olnud suutnud neile arusaadavalt selgitada, millest on tingitud vajadus V.A. kinnipidamiseks ning selle asemel hakati nende eemaletõrjumiseks rakendama lihtsalt füüsilist jõudu, mille tulemusena nad said kehavigastusi. Kannatanute kirjeldusest nähtub ka, et suures osas väljus sündmus lihtsalt kontrolli alt, kusjuures kumbki pool ei saanud teineteisest õieti aru ning füüsilise jõu rakendamine esines mõlemalt poolt. Füüsilist valu ja kergeid kehavigastusi tekitati selle käigus nii kannatanutele kui ka politseitöötajatele. Rimma, Valeria ja V.A. on võetud kriminaalvastutusele selle eest, et politseinikud said kergeid kehavigastusi, politseinike suhtes on aga leitud, et füüsilise sunni rakendamine nende poolt kannatanute tõrjumiseks võis olla õigustatud. Kannatanute esindaja leiab, et antud juhul lasus politseitöötajatel lähtuvalt nende kohustustest avaliku korra tagamisel ja ülalloetletud
s ettenähtud eeskirjadest avaliku korra tagamise ülesande täitmisel kõrgendatud vastutus selle eest, et nende käitumise motiivid oleksid selged ja läbipaistvad ega tekitaks tahtmist kainetel naissoost isikutel nende tegevusse sekkuda. Kannatanute esindaja leiab, et politseitöötajate soov, V.A. kohapeal kinni pidada väärteomenetluse alustamiseks, oli ilma seadusliku aluseta, mistõttu kannatanute Rimma ja V.A. protestid sellega seoses võisid olla põhjendatud. Kaitsja on seisukohal, et sellises situatsioonis kujutas füüsilise sunni rakendamine politseinike poolt rahumeelse ja arusaadava selgitamise asemel endast võimuliialdust, s.o füüsilise vägivalla ebaseaduslikku kasutamist, mille tagajärjel kannatanutele tekitati kehavigastusi. PS § 12 lg 1 p 7 kohaselt on politsei kohustuseks tagada isikutele meditsiiniline abi. R.A. on töövõimetu invaliid seoses temal esinevate krooniliste haigustega. Nende haiguste kulg ja võimalikud tüsistused ei ole palja silmaga eriteadmisi omavale isikule eristatavad. Sellegipoolest võttis politseinik endale vastutuse väitmaks, et meditsiiniabi kohapeal pole vajalik. Kannatanu esindaja leiab, et sellist käitumist on võimalik kvalifitseerida kannatanu abita jätmisena, kuna politseinikul on kohustus osutada vajadusel meditsiiniabi ja puudub pädevus ilma meditsiinispetsialisti abita otsustada, kas isiku tervislik seisund vajab sekkumist või mitte, seda enam, et R.A. kroonilise kuluga terviserike (vererõhu kõikumine) tõepoolest nähtavaid tunnuseid ei oma. Seejuures ei oma olulist tähtsust asjaolu, et hilisemal meditsiinilisel läbivaatusel R.A. eluohtlikku tervise halvenemist ei sedastatud. Ilma meditsiinilise aparatuurita ei ole selle asjaolu tuvastamine üldse võimalik. -5- Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Riigiprokuratuur on kontrollinud kriminaalmenetluse alustamata jätmise seaduslikkust ja 27. aprilli 2009 määruses motiveeritult ja veenvalt põhjendanud selle õigsust. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruses on sisuliselt ja õigesti antud hinnang ka ringkonnakohtule esitatud kaebuse põhjendustele. Kaebuses heidetakse Riigiprokuratuurile ette, et asetleidnud sündmuste tõlgendused määruses on ühekülgsed ja kallutatud. Ilmselt peetakse silmas, et seda on tehtud politseitöötajatele soodsas suunas. Kaebuse põhjendustest lähtudes võiks väita, et ka need on ühekülgsed ja kallutatud, aga seda juba kannatanute kasuks. Nii vaidlustatud määrusest kui ka sellele esitatud kaebusest lähtuvalt said 17.01.2009 asetleidnud sündmused alguse sellest, et politseinike poolt kontrolliti V.A. poolt juhitud kaubikut, mille omanik ei olnud V.A. . Kontrolli tulemusena tuvastati, et kaubik ei olnud läbinud tehnoülevaatust. Vaidlust ei ole ka selles, et V.A. avaldas politseile, et tema ei vastuta tehnoülevaatuse eest, vaid seda peab tegema sõiduki omanik. Sellega ei nõustunud politseitöötaja. Liiklusseaduse § 747 sätestab vastutuse tehnoülevaatust mitteläbinud mootorsõiduki juhtimise eest, aga mitte tehnoülevaatust mitteläbinud sõiduki omamise eest. Seega ei olnud kaubiku juhil (V.A. l) mingit alust alustada sellekohast vaidlust politseitöötajaga. V.A. oli rikkunud liiklusseadust ja politseitöötajad olid õigustatud sellele reageerima – alustama väärteomenetlust. Ebaseaduslikult sekkus V.A. ja politseitöötaja vaidlusse kaubikus sõitjana viibinud Rimma Avsjuk. Ringkonnakohus viitab siin liiklusseaduse §-le 181 lg 2, mille kohaselt sõiduki või dokumentide kontrollimise ajal võib sõitja oma kohalt (sõidukist) lahkuda üksnes kontrollija loal või korraldusel. R.A. eiras seda keeldu. Seega algatasid kogu konflikti V.A. , R.A. ja sellesse sekkus ka V.A. . Kogu edasist sündmuste käiku ja politseinike tegevust on üksikasjalikult analüüsitud ja hinnatud vaidlustatud määruses ning kaebuses esitatud põhjendused ei lükka ringkonnakohtu arvates neid ümber. Neil asjaoludel ei pea kohus vajalikuks Riigiprokuratuuri määruse põhjendusi korrata. Nii nagu vaidlustatud määruses, nii leiab ka ringkonnakohus, et politseiametnikud tegutsesid 17.01.2009 sündmustes vastavuses
lg 6 p 6 sättega, mille kohaselt politseiametnik võib teenistusülesannete täitmisel õigusrikkujate kinnipidamisel, nende politseisse või teenistusruumi toimetamisel kasutada erivahendeid (sh käeraudu) ning sama paragrahvi lg 8 sättega, mille kohaselt teenistusülesannete täitmiseks ja enda ohutuse tagamiseks võib politseiametnik kasutada füüsilist jõudu, mis ametiisikute poolt oma ülesannete täitmisel peab jääma vajalikkuse piiridesse ja olema vastavuses saavutatud eesmärgiga. Ringkonnakohus leiab, et politseitöötajate poolt kasutatud füüsiline jõud ei ületanud vajalikkuse piire. Ringkonnakohus märgib veel, et R.A. tervislik seisund ei olnud selline ja politseitöötajate käitumine ei viita ka sellele, et saaks tõusetuda küsimus R.A. ohtu asetamisest (KarS § 123) või abita jätmisest (KarS § 124). Ago Kutsar -6-
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.