Obsah (10)

§ 392§ 348§ 232§ 238§ 657§ 654§ 237§ 331§ 442§ 171

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Imbi Sidok-Toomsalu, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-15

§ 392lg 1 ja § 237 lg 1).

Kohus jättis määratlemata selge vaidluseseme ja andmata pooltele võimaluse esitada selle kohta tõendeid. Tõendite kogumise asemel tegeles kohus kaudsete tõendite ebaõige eemaldamisega, mis näitab kohtu kallutatust. Kohus rikkus selgitamiskohustust (

§ 348

lg 1 ja § 351) kuna jättis nõude kvalifitseerimata, pooltele avaldamata ja muutis pidevalt oma seisukohti. Kohus jättis arvestamata Riigikohtu suunistega nn OÜ-tamise kaasustes. Kohus ei arutanud pooltega sisuliselt oma nägemust materiaalõiguse kohaldamisest. Kohtu seisukohad tõendamisettepanekute tegemisel ja tõendite käsitlemisel on vastuolulised. Kohus lükkas tagasi tõendid, mida kohtu enda selgituste kohaselt tuleb pidada asjakohaseks.

1. Hageja nõude peamine alus oli asjaolu, et kostja I, tema osanike ja hageja vahel sõlmitud käsundusleping oli näilik ning sellega sooviti varjata töölepingu lisakokkulepet. Maakohus jättis selle väite tähelepanuta ja hindas vaid seda, kas käsundusleping eraldivõetuna vastab töölepingu tunnustele. Seda ei ole hageja aga kunagi väitnud.
2. Kohus tegi hagejale 30.03.2016 ettepaneku tõendada, et käsunduslepinguga soovisid VL ja kostja I varjata töölepingu täiendamist, kuid ei selgitanud hagejale, millised need tõendid peaksid olema. Kohus hindas hageja tõendite ja faktiväidete asjakohasust vastuoluliselt ja muutis pidevalt oma seisukohti. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja I tahet suurematelt palgaväljamaksetelt tööjõumaksusid optimeerida kinnitab asjaolu, et pooled rakendasid sellist praktikat VL-le suurte preemiate maksmisel uute üürnike toomise eest, kuigi poolte vahel puudus vaidlus, et uute üürnike leidmine oli VL tööülesanne. Hageja esitas 17.10.2016 selle kohta tõendid, kuid kohus luges need vastuolus enda selgitustega hiljem asjakohatuks.
3. Kohus ei kvalifitseerinud õigussuhet vastavalt Riigikohtu suunistele. Kui sisu järgi oli tegemist töösuhtega, tuleb käsundusleping kvalifitseerida töölepinguks. Maakohus luges ebaõigesti iga hageja esitatud üksiku fakti hagi aluseks ja kõrvaldas iga sellise fakti tõendamiseks esitatud tõendid pelgalt seetõttu, et hageja ei viidanud neile esialgses hagiavalduses kui hagi alusele.
4. Samuti jättis kohus ebaõigesti asja juurde võtmata hageja 16.11.2015 tõendid selle kohta, et VL tegeles keskuse müügiga kostja I vahendite ja ressurssidega. See on Riigikohtu praktika järgi oluline tunnus, et ülesandeid täideti töösuhte raames. Kohus selgitas vaid, et hagejal tuleb esitada mingeid teisi tõendeid, selgitamata, millised need tõendid peaksid olema.
5. Kohus leidis ebaõigesti, et hageja 17.10.2016 esitatud tõendite vastuvõtmine venitab asja menetlust, kuna kostjatele I-III tuleb anda võimalus neile sisuliselt vastata. Kostjad olid tõendite osas 26.10.2016 oma seisukoha juba avaldanud. Kohus ei olnud menetluse juhtimisel järjepidev, kuna samas võttis ta vastu JL kirjaliku seletuse, mis esitati samuti pärast eelmenetluse lõppemist. Ka hilinenult esitatud tõendi vastuvõtmine võib olla pigem lubatud, kui otsus võidakse teha tõendi esitamist taotleva poole kahjuks tõendamatuse tõttu. Kohus oleks pidanud 17.10.2016 esitatud tõendeid menetlema, kuna kohus ei täitnud oma selgitamiskohustust ega kvalifitseerinud õigussuhet ning põhjustas seetõttu menetluses segaduse; kohus leidis ekslikult, et tõendid puudutavad hagi alust, millele apellant ei ole hagiavalduses tuginenud; kohus leidis ekslikult, et tõendite vastuvõtmise korral põhjustaks 9 see menetluse viibimise. Maakohtu käitumine tõendite kogumisel on eelmenetluse normide oluline rikkumine.
6. Kohus käitus vastuoluliselt, kui jättis JL üle kuulamata. Hageja esitas JL ülekuulamise taotluse, kuna kohus selgitas vajadust tõendada käsunduslepingu täitmise jätkamist VL poolt pärast 14.12.2009, kuid jättis selle tõendamiseks esitatud MB ülekuulamise taotluse vastuolulise põhjendusega rahuldamata. Kohus avaldas vastuolus oma 30.03.2016 istungil antud selgitustega, et see, mida VL tegi või kuidas ta kostjast II aru sai, ei oma asja lahendamisel tähtsust.
7. Kohus heitis 02.11.2016 kohtuistungil hagejale ette, et ta ei väljendanud kohe 29.08.2016 istungil enne eelmenetluse lõpetamist, et soovib esitada täiendavalt tõendeid. Hageja ei saanud siis mitte teada olnud tõendite kohta avaldada, et tal on võimalik koguda ja esitada mingeid konkreetseid täiendavaid tõendeid. Täiendavate tõendite kogumine oli otseselt ajendatud 29.08.2016 istungijärgsest menetluslikust olukorrast, kus kohus oli menetluse jooksul andnud tõendamiseseme kohta vastuolulisi selgitusi ja jättis hageja tõendi ebaõigesti vastu võtmata.
8. Maakohus leidis ebaõigesti, et kui käsundusleping oleks näilik tehing, millega pooled varjasid töölepingu lisa, oleks sellest tulenev tasunõue aegunud. Maakohus ei põhjendanud, kuidas on ITVS § 6 lg 3 erinorm TsÜS § 147 lg 3 suhtes. ITVS § 6 lg 3 sätestab aegumistähtaja, selle alguspunkti reguleerib TsÜS § 147 lg
9. Ebaselgeks jääb, miks töötaja peaks aegumise seisukohalt olema kehvemas positsioonis kui nt käsunduslepingu alusel teenuseid osutav isik. Kohus kohaldas TsÜS § 147 lg 3 ebaõigesti. Kui VL käsunduslepingust tulenev tasunõue muutus sissenõutavaks 10.07.2012, algas aegumistähtaeg 01.01.2013 ja viimane päev hagi esitamiseks oleks olnud 31.12.
11. Maakohus ei hinnanud tõendeid igakülgselt ja objektiivselt, rikkudes sellega oluliselt

§ 232lg-t 1. Maakohus jättis ebaõigesti tuvastamata käsunduslepingu näilikkuse Ts

ÜS § 89 alusel. Kohus leidis, et iseenesest võib VL ütlustest lähtuvalt käsunduslepingu lugeda näilikuks tehinguks. Samas asus põhjendamatult seisukohale, et VL ütlused on ebausaldusväärsed (

§ 238lg 5 ja § 232 lg 1 rikkumine).

Kohtu esile toodud vastuolud on otsitud, need ei ole loogilised vastuolud, mis tekitaks kahtlusi ütluste ebausaldusväärsuses. VL ütlustes on nii sisemine kooskõla kui ka loogiline seos dokumentaalsete tõenditega.

1. Kohus jättis tähelepanuta, et kostjate II ja III vande all antud ütlused on ilmselgelt ebausaldusväärsed. Ütlustes sisalduvad vastuolud, ebamäärasused ja hulgaliselt eluliselt ebausutavaid momente. Ebaloogiline on kostja II väide, et käsunduslepingu alusel ei pidanud keegi midagi tegema. Väide kinnitab pigem hageja väidet, et lepingut ei tulnudki täita kui käsunduslepingut. Samuti on ilmselgelt ebaõige kostja II väide, et kostjal I ei olnud ärisaladusi, kui ärisaladuse hoidmise kohustus oli selgelt sätestatud VL töölepingus. Tegelikult jäi käsunduslepingusse ärisaladuse klausel lisamata põhjusel, et see oli osa töölepingust. Kostja II väitis ilmselgelt ebaõigesti, et VL ei saanud üürilepingute vahendamise eest lisatasu. Kohus ei võimaldanud hagejal kostja II valetamist tõendada, kuna keeldus 17.10.2016 esitatud tõendite menetlemisest. Kostja II ei mäletanud enda äritegevusega seonduvaid olulisi asjaolusid, nt seda, kas RL oli kostja I advokaat ja nõustas kostjat I seoses keskuse müügiga ega seda, millisel teel sai kostja II kätte käsunduslepingu. Kostja III vande all antud ütlused on ilmselgelt ebausaldusväärsed. Arusaamatu on, kuidas on võimalik, et juhatuse liige ei mäleta kõige suuremat ettevõttele tekkinud kahju. Kohtu poolt kostja II ütluste alusel tuvastatu, nagu ei oleks VL tegelikult ühtegi ostjat vahendanud, on vastuolus asjas esitatud tõenditega. Kostjad püüdsid jätta muljet, et nad kriitilise tähtsusega asjaolusid ei mäletata või ei ole need aset leidnud. 10
2. Maakohus rikkus kohustust hinnata tõendeid kogumis. Maakohus analüüsis iga hageja esitatud tõendit eraldivõetuna. Antud juhul ei ole võimalik tuua välja üht konkreetset asjaolu, mis kinnitab käsunduslepingu näilikkust, mis ongi näiliku lepingu eesmärk. Hageja väiteid kinnitavad asjaolud ja kaudsed tõendid kogumis.
3. Ebaloogiline ja asjassepuutumatu on maakohtu väide, et käsunduslepingust tulenevalt ei saanud poolte tahteks olla tööjõumaksude optimeerimine, sest leping ei näinud ette töötasu maksmist. Kui lepinguga varjati töötasu maksmist, ei saanudki lepingus töötasu kokkulepet olla.
4. Maakohus leidis ebaõigesti, et VL pidi tasu saama üksnes keskuse müügihinnalt arvutatuna, arvestamata selle aluse kinnisasja hinnaga. Kohus jättis ebaõigesti arvestamata VL ütlustega, mis tõendavad, et käsunduslepingus kokkulepitud müügiese hõlmas ka kaubanduskeskuse alust maad. Põhjendamatu ja ebaloogiline on maakohtu väide, et lepingust ei saanud tulla kohustusi kinnisasja omanikule, kes selle pool ei olnud. Kuna OÜ L-Man Investments juhatuse liige oli kostja II, olid tema ja kostja I ärihuvid seotud. L-Man Investments omandis olnud kinnistu müügihinnalt arvestatava käsundisaaja tasu maksmise kohustuse võttis endale kostja I kokkuleppel VL-ga ja selleks ei olnud OÜ L-Man Investments nõusolek vajalik, sest OÜ-le L-Man Investments selle kokkuleppega kohustusi ei kaasnenud.
5. Maakohus tuvastas ebaõigesti käsunduslepingu lõppemise. Maakohus jättis arvestamata VL ütlustega, mis tõendavad, et ta ei saanud lepingu lõpetamise teadet kätte 14.12.
6. Teade ei oma ka õiguslikke tagajärgi, kuna tahteavaldus tehti isiku poolt, kes ei olnud käsunduslepingu pool. Maakohus moonutas VL ütlusi eesmärgiga luua kunstlikult ütlustes vastuolu. Hageja ütlusi kinnitavad ka kostja III ütlused, mille kohaselt ta püüdis enne teate isiklikku üleandmist seda saata tähitud postiga. Kostja III ei väitnud, et ta oleks pärast kirja saatmist selle sisu muutnud. Leping oli kehtiv ka kaubanduskeskuse müümise ajal. Käsunduslepingu jätkumist kinnitab ka poolte käitumine. VL jätkas kostja I juhatuse liikmete teadmisel ja nõusolekul käsunduslepingu täitmist ja kostja II lubas VL-le keskuse müümise korral tasu ka pärast käsunduslepingu lõpetamise teate üleandmist. Vastus apellatsioonkaebusele
7. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

60. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus apellatsioonkaebuses viidatud menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja

§ 654lg 6 alusel neid ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega, nagu oleks maakohus rikkunud eelmenetluse korraldamisel ja poolte ärakuulamisel menetlusõiguse norme ning poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Ebaõige on hageja väide, nagu oleks maakohus jätnud määratlemata vaidluseseme ja täitmata selgituskohustuse nõude õigusliku aluse ja tõendamiskoormuse jaotuse kohta. Asja materjalist nähtub, et kohus juhtis poolte 11 tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja andis neile võimaluse avaldada selle kohta arvamust. Kohtu tegevus eelmenetluses ei olnud ringkonnakohtu hinnangul vastuoluline ega hagejat eksitav, nagu hageja väidab.
2. Maakohus ei jätnud tähelepanuta väidet, et 20.02.2006 hageja ja kostja I osanike vahel sõlmitud käsundusleping on hageja arvates näilik tehing, millega varjati tööjõumaksude optimeerimise eesmärgil kostja I ja VL vahel 01.04.2003 sõlmitud töölepingu täiendamist. Näiliku tehingu puhul TsÜS § 89 mõttes on määrava tähendusega poolte tahe. Seetõttu tuleb tehingu näilikkuse tuvastamisel tehingut sisuliselt hinnata, st hinnata poolte tahteavaldusi, et selgitada, mida tegelikult sooviti. Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal. Seda selgitas maakohus õigesti ka 30.03.2016 eelistungil (II kd lk 188-190). Samal eelistungil selgitas maakohus ka ITVS ja TLS sätteid, mille alusel saab kindlaks teha selle, millal muutus VL väidetav töötasunõue sissenõutavaks.
3. TsÜS § 5 lg 2 järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Maakohus ei pidanud hagejale ette ütlema, milliseid tõendeid ta peaks kohtule esitama, nagu hageja leiab.
4. Varjatava tehingu korral tuleb selle kehtivuse üle eraldi otsustada, lähtudes selle tehingu kohta sätestatust, mida tegelikult tehti, kuna varjatava tehingu korral soovivad pooled varjatud tehingu näol tegelikke õiguslikke tagajärgi. Seda maakohus ka tegi ja seetõttu on alusetud hageja etteheited, et maakohus kontrollis, kas kostja I ja VL sõlmisid varajatud töölepingu lisa, mille sisuks oli hoonestusõiguse ja kinnistu müümise korraldamine. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et näilikku (varjatud) töölepingut ei sõlmitud.
5. Lisaks maakohtu otsuses märgitule lisab ringkonnakohus, et antud juhul puudub mõistlik selgitus hageja väitele, et käsundusleping sõlmiti eesmärgiga optimeerida tööjõumakse. Kui kostja I, OÜ Incombinent ja kinnistu omaniku OÜ L-Man Investments tegelikuks tahteks oli ostja leidmine hoonestusõigustele ja kinnistule, nagu hageja väidab, oleks neil olnud võimalik 20.02.2006 sõlmida hagejaga vastava sisuga käsundusleping, millega ei oleks tööjõumaksude tasumise kohustust kaasnenud. Hageja ei osanud ringkonnakohtu istungil selgitada, miks sellist lepingut ei sõlmitud.
6. Asja materjalist nähtub, et 29.08.2016 istungil lõpetas kohus eelmenetluse ja määras asja sisuliseks arutamiseks kohtuistungi aja 02.11.2016 (III kd lk 41-43). Hageja ei avaldanud soovi jätkata eelmenetlusega ega teatanud, et tal on soov esitada uusi asjaolusid ja täiendavaid tõendeid. Hageja poolt 17.10.2016 esitatud tõendid jättis maakohus põhjendatult vastu võtmata ja hageja vastuväite kohtu tegevuse kohta rahuldamata (III kd lk 83). Samuti jättis maakohus põhjendatult ja õigesti rahuldamata hageja korduva, 11.11.2016 esitatud vastuväite kohtu tegevuse kohta (III kd lk 115-120 ja 171-174). Kostjad ei olnud hilinemisega esitatud tõendite vastuvõtmisega nõus. 67.

§ 237lg 1 sätestab tõendi õigeaegse esitamise kohustuse.

Sama paragrahvi lg 1 teine lause sätestab, et kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes sama seadustiku §-s 331 sätestatut järgides.

§ 331

lg-s 1 sätestatud alused tõendite hilinemisega esitamise lubatavuse kohta antud juhul puudusid. Pealegi oli osa tõendeid esitatud uue asjaolu tõendamiseks, millist hageja ei olnud varasemas menetluses esitanud (kostja I poolt VL-le hageja kaudu projektijuhtimise teenuse eest tasumine). Maakohus leidis õigesti, et uue asjaolu ja sellega seonduvate tõendite hilinemisega esitamine ei ole lubatav. Hagejal puudus mõjuv põhjus nende hilinemisega esitamiseks ja nende menetlemine oleks toonud endaga kaasa menetluse venimise. 12

1. Seda, et maakohus pidas võimalikuks vastu võtta hilinemisega esitatud J. Lihavaineni kirjaliku seletuse, ei ole põhjust kohtule ette heita. Hageja väitel esitas ta J. Lihavaineni kirjaliku seletuse, et piiritleda sama isiku kui tunnistaja ütlusi ja ta ütles, et kuigi eelistab tunnistaja ütlusi, jätab ta selle küsimuse kohtu otsustada (III kd lk 82). Maakohus leidis TsÜS § 238 lg 1 p-le 2 viidates, et J. Lihavaineni tunnistajana ülekuulamine ei ole vajalik, kuna samasid asjaolusid tõendab kirjalik seletus (III kd lk 83). J. Lihavaineni tunnistajana ülekuulamise taotluse rahuldamine oleks tinginud asja arutamise edasilükkamise. Kohtu käitumine ei olnud selles osas vastuoluline, nagu hageja leiab.
2. Maakohus põhjendas, miks ta jättis rahuldamata hageja taotluse MB ülekuulamiseks (III kd lk 43). Hageja ei esitanud selle kohta vastuväidet. Asja materjalist ei nähtu, et kohus oleks avaldanud taotluse lahendamisel seisukohta, et see, mida VL tegi või kuidas ta kostjast II aru sai, ei oma asja lahendamisel tähtsust.
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus tõendite hindamisel, sh VL ütluste ja kostjate II ja III vande all antud seletuste hindamisel menetlusnorme.

§ 232

lg-te 1 ja 2 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

§ 442

lg 8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega ja kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus on eeltoodut järginud. Iseenesest asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu seisukohtadega, ei anna alust tõendite teistsuguseks hindamiseks. Apellatsioonkaebuse väited kostjate II ja III seletuste ebausaldusväärsuse kohta põhinevad kontekstist välja rebitud lauseosadel ja asjas tähtsust mitteomavatel asjaoludel.

1. Maakohus leidis õigesti ka seda, et kui kostja I ja VL olekski sõlminud varjatud töölepingu lisa, oleks töötasunõue aegunud ning hagi kostja I vastu ei kuuluks aegumise tõttu rahuldamisele.
2. TLS § 84 lg 1 sätestab, et töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TLS ei sätesta teisiti. ITVS § 6 lg 3 järgi on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. VL ja kostja I vahel sõlmitud tööleping lõppes 10.07.2012 ja seega aegus nõue 10.07.
3. TsÜS § 147 lg 3 töötasunõudele ei kohaldu, nagu hageja ekslikult leiab. Seetõttu ei oma tähtsust apellatsioonkaebuse väited VL tasu suuruse kohta ja ringkonnakohus jätab nendele hinnangu andmata.
4. Maakohus jättis õigesti rahuldamata ka hageja alternatiivse nõude kostjate II-V vastu. Käsunduslepingu p 6.2 järgi oli hagejal õigus saada lepingu p-s 6.1 nimetatud tasu, kui tehing tehakse lepingu kehtivuse ajal või kahe aasta jooksul pärast lepingu lõppemist ning lepingu p 6.
5. järgi ka juhul, kui ostjale võõrandatakse ettevõte ja /või hoonestusõigus või need antakse tähtajalisse kasutusse.
6. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et käsundusleping oli kaubanduskeskuse müügi ajal kehtiv. Maakohus tuvastas õigesti, et käsundusleping lõppes kaks aastat enne 05.07.2012 tehingu tegemist. Lepingu p 7.1 järgi oli lepingu tähtaeg kaks aastat alates lepingu sõlmimisest ja leping pikenes igakordselt järgmiseks üheaastaseks tähtajaks, kui keegi lepingu pooltest ei teatanud lepingu lõppemise soovist hiljemalt 60 päeva enne lepingu tähtaja möödumist. 13
7. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja III teatas hageja esindajale VL-le käsunduslepingu lõpetamise soovist 14.12.2009 ja leping lõppes 19.02.
8. Maakohus põhjendas piisavas ulatuses, mis ta ei arvestanud VL ütlusi selle kohta, et ta sai lepingu lõpetamise teate kätte 2009.a pärast jõule. Maakohus tuvastas ka õigesti, et 14.12.2009 tahteavalduse tegi õige isik – kostja III, kes oli üks käsundiandjatest. Teates kinnitas kostja III kostja I osanikuna käsunduslepingu lõpetamise soovist (II kd lk 54). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega. Menetluskulud
9. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

1. Kostjate I-III menetluskulude hüvitamise taotluse kohaselt on nende õigusabikulud suurusega 3892,56 eurot (käibemaksuga), mille lisandub kohtuistungil osalemise kulu. Menetluskuludest 50% on tekkinud kostjal I ning 50% ühiselt kostjatel II ja III (25% kummalgi). Kohtuotsusega tutvumisele kulus 2 tundi, apellatsioonkaebuse analüüsimisele, materjali läbitöötamisele ja vastuse koostamisele kokku 23 tundi 55 minutit, klientidega suhtlemisele 1 tund, menetluskulude nimekirja koostamisele ja taotluse koostamisele 1 tund ning kohtuistungiks ettevalmistumiseks 3 tundi. Ringkonnakohtu istung kestis 1 tund. Esindaja tunnitasu on 150 eurot (käibemaksuga), välja arvatud apellatsioonkaebuse ja asja materjali analüüsimisele kulunud toimingud 12 tunni 55 minuti ulatuses, mille tunnitasu on 74,78 eurot käibemaksuta, st 90,54 eurot käibemaksuga.
2. Ringkonnakohus leiab, et hüvitamisele ei kuulu 1 tunni tasu menetluskulude nimekirja koostamise ja kohtule menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise eest, sest nende toimingute tegemiseks ei ole vaja õigusteadmisi. Ringkonnakohus vähendab apellatsioonkaebuse analüüsimisele ja vastuse koostamisele kulunud aega 18 tunnini, sest leiab, et taotluses märgitud ajakulu 23 tundi 55 minutit on ebamõistlikult suur. Muus osas on kostjate I-III esindaja toimingud ning nendele kulunud aeg põhjendatud ja vajalik. Seega kokku tuleb hagejal hüvitada kostjatele I-III õigusabikulud suurusega 3207,66 eurot (16 tundi tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuga) ja 9 tundi tunnihinnaga 89,74 eurot (käibemaksuga). Sellest tuleb kostja I kasuks välja mõista 50%, s.o 1603,83 eurot ning kostjate II ja III kasuks kummalegi 801,92 eurot.
3. Kostjate IV ja V menetluskulude hüvitamise taotluse kohaselt kulus esindajal apellatsioonkaebusega tutvumisele ja koos klientidega seisukoha kujundamisele 2 tundi, vastuse koostamisele ja kohtule esitamisele 2,5 tundi, teiste kostjate vastusega tutvumisele ja istungiks ettevalmistamisele 1,5 tundi. Sellele lisandub ringkonnakohtu istungil osalemise aeg 1 tund. Esindaja tunnihind on 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kostjate IV ja V esindaja tehtud toimingud on vajalikud ning nendele kulunud aeg on mõistliku suurusega. Seega tuleb hageja hüvitada kostjale IV õigusabikulu suurusega 504 eurot ja kostjale V samuti 504 eurot.
4. Kõikide kostjate taotlusel tuleb hagejal tasuda viivist menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Reet Allikvere Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) 14