← Eesti

2-16-18631/39

Obsah (5)§ 172§ 657§ 171§ 174§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-16-18631 Määruse tegemise aeg ja koht 20.06.2017, Tallinn Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), liikmed Liis Arrak, Kaupo Paal Kohtuasi HL

§ 172

lg 1 alusel nende endi kanda, arvestades et isa avaldus rahuldati osaliselt ja ema avaldus jäeti rahuldamata. Lapsele riigi õigusabi korras õigusabi osutanud advokaadi kulu jäeti riigi kanda. Kuna kohus jättis avaldajate menetluskulud nende endi kanda, ei määranud kohus lõpplahendis kindlaks nende rahalist suurust. Määruskaebus 18. Ema esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus ja teha asjas uus määrus, millega lõpetada avaldajate ühine hooldusõigus lapse suhtes osaliselt ning anda otsustusõigus lapse viibimiskoha, hariduslike ja meditsiiniliste küsimuste otsustamisel üle emale. Samuti palus ema määrata isa ja lapse suhtlemiskord erinevalt maakohtu poolt määratust: 1) Isal on õigus kohtuda lapsega igal teisel nädalavahetusel reedest pühapäevani selliselt, et isa tuleb lapsele reede õhtul hiljemalt kell 19:00 lapse elukohta järele ning toob ta pühapäeva õhtuks hiljemalt kell 19:00 tagasi; 2) Kui lapsevanematel ilmneb eelnevas punktis nimetatud suhtlemiskorra täitmiseks takistusi, siis kohustuvad nad teineteisest sellest teavitama vähemalt 1 (üks) päev ette; 4

(10)3) Vanemad kohustavad võimaldama lapsel ka juba võimalike olemasolevate plaanide täitmist (s.o tähtpäevalised sünnipäevad jmt) olenemata sellest, kumma vanema suhtlemiskorra kohasele nädalale tähtpäev satub. Kokkulepe tagab lapsele kindluse, et sõltumata tema viibimiskohast kummagi lapsevanema juures suhtlemisõiguse teostamise ajal, ei ole takistatud tema võimalused viibida eakaaslaste/sugulaste/perekonnaliikmete sünnipäevadel või muudel kuupäevaliselt kindlaksmääratud tähtpäevadel ning lapsevanemad on kohustatud seda lapsele tagama; 4) Lapsevanemate endi sünnipäevad on lapsel õigus veeta selle vanema juures, kelle sünnipäev aset leiab, sõltumata sellest, kumma vanema suhtlemiskorra kohasele nädalale tähtpäev satub; 5) Paaritute aastate jõulupühad (24.12-25.12) veedab laps isaga ning paaris aastad emaga; paaritute aastate aastavahetuse (31.12-01.01) veedab laps emaga ning paaris aastate aastavahetuse (31.12-01.01) isaga sõltumata sellest, kumba vanema suhtlemiskorra järgsele nädalale eelviidatud pühad ajaliselt satuvad; 6) Paaritute aastate võidupüha (23.06-24.06) veedab laps emaga ning paaris aastad isaga sõltumata sellest, kumba vanema suhtlemiskorra järgsele nädalale eelviidatud püha ajaliselt satub; 7) Lapsel on õigus veeta isaga katkematult igal suvel 14 (neliteist) järjestikust kalendripäeva, mille täpses perioodis kohustuvad lapsevanemad leppima kokku hiljemalt iga kalendriaasta märtsikuu viimaseks kuupäevaks; 8) Lapsel on õigus veeta emaga igal suvel katkematu traditsiooniline suvepuhkus Saaremaal kuni 30 päeva järjest, mille täpses perioodis lepivad lapsevanemad kokku arvestades p-s 7) nimetatud puhkust ja selle perioodi; 9) Informatiivseid teateid, sh käesoleva suhtlemiskorra asjaoludest tulenevaid, edastatakse teineteisele kas telefonitsi või e-posti vahendusel; 10) Lapsega suhtlemine käesolevast suhtlemise korrast erinevatel tingimustel võib toimuda ainult mõlema lapsevanema eelneval nõusolekul; 11) Lapsevanemad kohustuvad kasvatama last üksmeeles ja teineteise huve arvestades, mitte halvustama teineteist lapse juuresolekul ning suhtuma teineteisse lugupidavalt, sh tegema endast kõik oleneva, et suhtlemiskord toimiks tagamaks lapsele stabiilne, terve ja perekesksust väärtustav kasvukeskkond. Ema palus jätta kõik menetluskulud isa kanda. 19. Terve menetluse kestel on vanemad vaielnud daatumi üle, millal lõppes vanemate kooselu. Ehkki lahuselu alguse kuupäev ei ole selles asjas määrava tähtsusega, on ebaõige on kohtu väide, et laps elab emaga pärast vanemate kooselu lõppu 16.06.2016. 20. Kui maakohus leidis, et lapse ütlused on ema poolt mõjutatud või et need ei ole usaldusväärsed, pidanuks maakohus sellist järeldust põhjendama ja oma vastavat otsustust määruses objektiivselt analüüsima. Maakohus ei ole analüüsinud lapse ärakuulamisel antud ütlusi sisuliselt ega võtnud ka seisukohta sellest, miks kohus lapse arvamust määruse tegemisel arvesse ei võtnud või muid lapse huve indekseerivaid üksikasju sellest ülevamaks pidas. 21. Ema ei ole keelanud isal lastega suhelda, küll aga ei ole isal olnud selleks tegelikku piisavat soovi. Ka suhtlemiskorra avalduse kohtule esitamine tuli emale üllatuslikult. Seda tõendavad ka lapse enda ütlused sellest, et ta ei ole isaga pikka aega suhelnud, kooselu ajal isa pidevalt karjus ema peale ning ta kardab oma isa ega soovi teda külastada. Ükski lapsevanem ei saa toetada sellise lapse ja isa vahelise suhte loomist ja hoidmist, kui laps on isa käitumisest tulenevalt kannatanud emotsionaalselt raskeid läbielamisi, vaid esmalt tuleb need suhted taastada. Isa ei pöördunud pärast lastevanemate lahku kolimist kordagi lapse ema poole ei telefonitsi ega kirjalikult sooviga leppida 5
(10)kokku lapsega kohtumises või küsida üleüldiselt lapse käekäigu kohta. Samuti ei andnud isa kuni käesoleva aasta märtsini lapsele ülalpidamist ja ka käesoleval ajal teeb isa seda kohustava hagi tagamise määruse alusel kohtumenetluse ajaks ajutiselt reguleeritud madalamas määras.
  1. Maakohus ei ole selgitanud välja menetluses kõiki lapse huvi sisustavaid tegureid ega ole arvestanud lapse enda arvamusega.
  2. Kohtu poolt kindlaksmääratud suhtlemiskord ei vasta lapse huvidele ega ole sellisel viisil täidetav. Kord näeb ette isa õiguse veeta lapsega suvel järjest katkematult 2 nädalat, ent ema ja lapse vaheline suhtlemine toimub eranditult suhtlemiskorrajärgse graafiku alusel ka suvisel ajal ning pikemad reisid lapsega oleksid välistatud. Mõistagi saaksid selliseid asjaolusid vanemad igal erandlikul asjaolul alati omavaheliselt kokku leppida, kuid kohtu poolt määratud suhtlemiskord peab olema vanemate vaheliste vaidluste vältimiseks võimalikult täpne ning täidetav arvestades kõikide asjaomaste isikute õigustatud huve. Ei ole mõistetav, miks on maakohus pidanud mõistlikuks lapse ja isa suhtlemist igal nädalavahetusel, kui laps ise oli isaga suhtlemise suhtes sisuliselt eitaval positsioonil, lapse ema seda ei toetanud ning ka lapsele määratud esindaja tegi ettepaneku lapsega suhtlemiseks kohtu määratust teisiti, s.o üle nädala nädalavahetuseti. Kui isa võtab lapse enda juurde neljapäeva õhtul, tuleb arvestada, et koolikohustuslik laps peab seega võtma isa juurde kaasa nii reedese kui ka esmaspäevase koolipäeva õppevahendid. Ilmselgelt ei kattu esmaspäevased koolitunnid täielikult reedese päeva koolitundidega, mis tähendab, et osa õppevahendeid peab laps esmaspäeva hommikul jätma isa juurde (kuivõrd kahepäeva kooliasjade kaasas vedamine on 8-aastase lapse jaoks ilmselgelt koormav) ning korraldada tuleb nende tagastamine ema koju hiljemalt esmaspäeva tööpäeva lõpuks, sest laps võib neid teisipäevastes koolitundides vajada. Selline nn logitistika ja õppevahendite jagunemine kahe erineva kodu vahel ei ole mõistlik ega vanemate konfliktseid suhteid arvestades mõeldav. Vanematel ei ole tihedat ja head koostöövalmidusega läbisaamist. Koolikohustuslikul lapsel peaks olema alaliselt üks kindel elukoht ning stabiilsus.
  3. Ühise hooldusõiguse lõpetamata jätmise osas on määrus vastuoluline. Määruse p-s 15 märgib kohus, et kohtu hinnangul ei leidnud maakohtumenetluses tõendamist, et vanemad ei suuda lapse hooldusõigust ühiselt teostada ning et neil puudub tahe teha teineteisega koostööd. Sama määruse p-s 16 märgib maakohus, et vanemate vahel on juba praegu last puudutavates küsimustes selged erimeelsused ning mh möönab kohus, et neid võib veel ka tulevikus juurde tekkida, ehkki maakohus püüab seda tehtava määrusega vältida. Määruskaebuse esitaja hinnangul on ilmselge, et lapse ema ja isa vahel on selged erimeelsused lapse hooldusõigust puudutavate küsimuste lahendamisest, sh tema vajaduste katmisest, elukoha registreeringu tegemisest jmt, mida on ka 16.02.2017 toimunud istungil arutatud.
  4. Isa taotles lapsele vahelduva elukoha kindlaksmääramist, millest johtub, et pooltel on vaidlus lapse elukoha osas. 16.02.2017 toimunud vanemate ärakuulamisel on nii kohalik omavalitsus kui lapsele määratud esindaja selgelt jaatanud nendes küsimustes lvanematevahelisi erimeelsusi ning pidanud otstarbekaks hooldusõiguse osalist lõpetamist andes lapse emale üle ainuhooldusõiguse lapse tervise ja viibimiskoha määramisega seonduvates küsimustes. Maakohus on kohaldanud PKS § 137 lõikeid 1 ja 3 vääriti. Vaidluse lõpetamiseks ja õigusliku olukorra fikseerimiseks on vajalik lõpetada vanematevaheline hooldusõigus vähemalt osaliselt, andes lapse viibimiskoha määramise ja tervist puudutavate küsimuste otsustusõigus PKS § 137 lg 1 alusel üle lapse emale.
  5. Maakohus on ebaõigesti jätnud tähelepanuta ema poolt 10.04.2017 esitatud uued tõendid. Emal ei olnud võimalik neid tõendeid varem kohtule esitada. Tõendid puudutavad ema esitatud asjaolusid, mille kohaselt on peres ilmnenud varasemat vägivalda, mida ka lapsed on pealt näinud, 6
(10)samuti on ema otsinud abi vaimselt terroriseeriva laste isaga hakkama saamiseks. Lisaks on ema selgitanud, et viibis iga-aastase peretraditsioonina juba sisuliselt laste sünnist alates igal suvel vähemalt kuu aega järjest Saaremaa suvekodus, mis on kuulunud talle juba aastakümneid, st et ka Saaremaa vastava kohaliku omavalitsuse spetsialistid pidid ilmselgelt pere olemasolust, lastest ja nende käekäigust teadlikud olema. Maakohus ei pööranud menetluse kestel neile asjaoludele tähelepanu.
  1. Määrus ei ole tehtud lapse parimates huvides, selles kindlaksmääratud suhtlemiskord ei ole täidetav ega lapse ealiste ja elukorralduslike vajadusega kooskõlas. Isal on lapse ees elatise võlgnevus, ta on teinud oma last otseselt kahjustavaid otsuseid, käitunud lugupidamatult nii lapse ema kui ka lapse endaga, ei ole lapse kasvatamises faktiliselt osalenud, ei ole rääkinud kaasa omapoolse huvi puudumise tõttu lapse hariduslike küsimuste otsustamisel, taganud lapsele arenguks vajalikku ega olnud tõenduslikult teadlik ka lapse tervisega seonduvatest iseärasustest, seades seega lapse tervise otsesesse ohtu. Isa on rikkunud otseselt nii lapsega seonduva hooldusõiguse isiku- kui ka varahooldusõiguse realiseerimisega kaasnevaid kohustusi, mistõttu on ta ise sellise käitumisviisiga tõendanud, et tal puuduvad piisavad vanemlikud oskused lapse kasvatamises osalemiseks. Menetluse edasine käik
  2. Isa palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud ema kanda. Puudutatud isik III ja puudutatud isik IV leidsid, et määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
  3. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
  4. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (

§ 657lg 1 p 1 ja § 659).

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Käesolevas tsiviilasjas on vanemate vahel vaidlus lapse ja tema isa suhtlemise korra ning hooldusõiguse üleandmise osas. Pooled ei vaidle selle üle, et laps elab emaga, seega iseenesest ei oma määravat tähtsust asjaolu, millisel kuupäeval on vanemate kooselu lõppenud. Lisaks on ema ise 16.02.2017 ärakuulamise protokolli kohaselt väitnud kohtule, et poolte kooselu lõppes 16.06.2016 (kd I tl 104 pöördel).
  2. Ringkonnakohtu arvates ei anna määruskaebuses esitatud väited alust muuta maakohtu määrust isa ja lapse vahelise suhtlemiskorra kindlaksmääramise osas. Riigikohus on selgitanud (nt lahendi nr 3-2-1-113-14 p-s 26), et suhtlemise korra määramise eesmärk on tagada eelkõige lapsele võimalus tunda lahus elavat vanemat ja säilitada lahus elava vanemaga lähedased suhted. Samuti on Riigikohus selgitanud (lahendi nr 3-2-1-83-11, p-s 21), et vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi tegema esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, kuid arvestama seejuures ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema(te) hooldusõigust, vanema(te) õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanema(te)ga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus lähtunud viidatud põhimõtetest. 7

(10)
  1. Ema avaldustest käesolevas menetluses tuleneb veendumus, et vanemate suhted on olnud väga pikka aega halvad (terve 15 aastat kestnud kooselu jooksul). Kohaliku omavalitsuse seisukohast käesolevas menetluses (I kd, tl 87-88) tuleneb, et isa tajub ema juba aastaid vaimse vägivallatsejana, kes isa terroriseerib. Vanemate tüli on päädinud isa poolt ema koos lastega nende elukohast väljatõstmisega. Selline käitumine ei ole täiskasvanulik tsiviliseeritud vaidluste lahendamise viis ja kohus mõistab ema kibestumust. Samas tuleb aru saada, et laps on mõjutatav ka ilma, et ema sõnadega antipaatiat isa suhtes väljendaks. Laps loeb seda välja ema hääletoonist, miimikast, kurvast näoilmest lapse ja isa suhtlemise järgselt. Laps asetatakse vanema poolt sellise käitumisega lojaalsuskonflikti. Maakohtu siseveendumuse kujunemine, et ema on last mõjutanud, on jälgitav. Ema soovimatust lubada lapsel isaga suhelda järeldas maakohus määruse kohaselt ema enda avaldustest ja lapse ütlusest (sh lapse ütluste sisule viidates), mis olid kohtu arvates mõjutatud ema poolt lapsele räägitust. Lisaks eeltoodule on laps ärakuulamisel 27.02.2017 avaldanud, et ema on talle rääkinud isapoolsest ähvardamisest valede sõnumitega ning et isa on ka lapsele saatnud sõnumeid, mis last hirmutavad. Lisaks olevat ema lapsele rääkinud, et laps jäi haigeks, sest isa suitsetab. Laps rääkis kohtunikule, et isa on talle juba üle 1000 euro võlgu, sest kui üks kuu oma last ei näe, siis peab maksma 285 eurot (kd I tl 121 pöördel). Ka kohaliku omavalitsuse esindaja on 16.02.2017 ärakuulamisel selgitanud, et kui 26.09.2016 kohtumisel laps avaldas soovi isaga kohtuda, siis hiljem ajas laps hoopis teist juttu („H tahab ainult meie raha endale saada“), teades asjade käigust rohkem kui temaealine teadma peaks (kd I tl 105). Samuti on kohaliku omavalitsuse esindaja väitnud, et 26.09.2016 vestlusel laps avaldas, et soovib isaga aega veeta ja tema juures käia, kuid ema keelas seda (kd I tl 87 pöördel). Laps on kohaliku omavalitsuse esindajale 12.07.2017 öelnud, et ei ole viimasel ajal isa näinud, kuid on nõus teda nägema ja temaga koos aega veetma, tegema koos midagi huvitavat (kd I tl 88). Lastekaitse spetsialist on kohtule ka avaldanud, et 01.03.2017 toimunud kohtumisel laps avaldas soovi isaga aega veeta, kinnitas, et ei karda isa, ja pakkus ise välja aegu isaga kohtumiseks (kd I tl 140).
  2. Ringkonnakohus möönab, et käesolevaks ajaks 9-aastane laps on ise võimeline avaldama oma arvamust ja soove. Kohus on lapse ärakuulamise tulemusi ka lahendi tegemisel arvesse võtnud lisaks muudele toimikus olevatele materjalidele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et lapse ütlustes on tunda emapoolseid mõjutusi. Laps ei saaks vanemate vahelistest sõnumitest ja kohtuvaidlustest ise teada, kui vanemad temale nendest ei räägi. Olenemata pingetest vanemate vahelistes suhetes peavad vanemad hoiduma teineteise halvustamisest lapse ees ja hoolitsema selle eest, et lapsel säiliks kiindumussuhe ja usaldus mõlema vanema vastu.
  3. Toimiku materjalide põhjal ei saa asuda seisukohale, et lapse suhtlemine isaga kohtu määratud suhtlemiskorra alusel oleks lapse huvidega vastuolus. Asja materjalidest saab järeldada, et nii laps kui ka isa soovivad teineteisega suhelda ja aega veeta. Kohtu määratud suhtlemiskord toetab lapse ja isa kiindumussuhte jätkumist ja tugevnemist. Mida enam isa lapsega suhtleb, seda paremini saab isa olla ka kursis lapse tervisliku seisundiga ja parandada oma vanemlikke oskusi.
  4. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et suhtlemiskord ei ole täidetav ning piirab ema võimalusi lapsega aja veetmise planeerimiseks. Põhjendamatu on kaebaja väide, et maakohus on pidanud mõistlikuks lapse ja isa suhtlemist igal nädalavahetusel. Sellist suhtlemiskorda ei ole kohus määranud. Maakohus on määranud isa ja lapse suhtlemise iga kuu paaris nädalavahetustel alates neljapäeva õhtust kuni esmaspäeva hommikuni, mida ringkonnakohtu hinnangul saab pidada mõistlikuks. Selline suhtlemise korralduse puhul jääb lapsele üks ja stabiilne elukoht ema juures, kuid ka isal tekib rohkem võimalust osaleda lapse igapäevases elus, sh koolipäevadel. Arvestades ema ja isa elukohtade vahelist vahemaad (ca 1 km), ei tohiks selline suhtlemiskord olla 8
(10)logistiliselt keeruline. Samuti ei välista suhtlemiskord ema ja lapse pikemat kodust eemalolekut (viibimist suvekodus).
  1. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud ka maakohtu järeldus, et ei ole alust lõpetada vanemate ühist hooldusõigust lapse viibimiskoha ja tervishoiuküsimustes ning anda hooldusõigus üle lapse emale. Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel puudub vaidlus lapse elukoha ja tervishoiuküsimustes. Elukoha rahvastikuregistris registreerimise takistamist on isa põhjendanud asjaoluga, et ei olnud sellega nõus, kuna eeldas, et senine elukoht on K kodu ja see jääb ka talle (ärakuulamise protokoll I kd, tl 105 pöördel). Seega saab järeldada, et isa seostab ekslikult lapsel isa elukohas sissekirjutuse olemasolu kui õigust kodule. Ema avaldusest ei selgu, milline tähendus on sissekirjutusel käesolevas vaidluses lapse huvides, kui kodude vahemaa on ligikaudu üks kilomeeter. Asjaoludest ei ilmne, et isa tegelikult lapse elu- või viibimiskoha valikule ema poolt vastu on. Kaks väidetavat intsidenti (piima pakkumine ja suitsu lõhn toas) ei anna alust väita, et isa ei nõustu ema seisukohtadega lapse tervise osas. Nii isa kui laps on kinnitanud, et isa eluruumides ei suitsetata. Vaidluse asjaoludest ei selgu, et pooltel oleks lahkhelisid lapse tervist puudutavates muudes küsimustes, nt perearsti valikus, ravimeetodites vms. Ekslik on kaebaja seisukoht, et kohalik omavalitsus ja lapsele määratud esindaja on selgelt jaatanud vähemalt nendes küsimustes vanematevahelisi erimeelsusi ning pidanud otstarbekaks hooldusõiguse osalist lõpetamist, andes lapse emale üle ainuhooldusõiguse lapse tervise ja viibimiskoha määramisega seonduvates küsimustes. Sellist kindlat seisukohta lapse esindaja ega kohalik omavalitsus väljendanud ei ole. Lapse esindaja on leidnud, et äärmisel juhul võiks emale sellise otsustusõiguse anda, seda tegelikkuses põhjendamata. Kohalik omavalitsus on sellekohast seisukohta väljendanud 16.02.2017 ärakuulamisel (protokoll I kd, tl 106), pidades seda mõistlikuks, kuid väljendamata seisukohta, et vanematel on selles osas lahkarvamusi. Seega on maakohus kohaldanud PKS § 137 lõikeid 1 ja 3 õigesti.
  2. Kuna ema on määruskaebusele lisatud tõenditega soovinud tõendada oma väiteid, millele ta määruskaebuses tugineb, võtab ringkonnakohus uued tõendid vastu, v.a tõendid pöördumisest toe saamiseks Tartu Naiste Varjupaiga poole, kuna need tõendid pärinevad veebruarist 2016 ja ema ei ole selgitanud, miks tal ei olnud võimalik neid tõendeid varem esitada. Tõendid, mille ringkonnakohus vastu võtab (elatise maksmisest, viibimisest Saaremaal, Leisi valla seisukoht, kirjavahetus Nõmme linnaosavalitsusega), ei mõjuta ringkonnakohtu seisukohta maakohtu määruse osas. Elatise võlgnevuse olemasolu on küll taunitav, kuid ei anna alust takistada isa ja lapse suhtlemist. Ema viibimine Saaremaal ei ole käesolevas asjas vaidlusalune ega ole suhtlemiskorraga takistatud.
  3. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetlusosaliste apellatsioonikohtu menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda, v.a. lapsele määratud riigi õigusabi korras esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (

§ 171lg 1, § 172 lg 3).

Vastavalt

§ 174lg 3 määrab ringkonnakohus kindlaks väljamõistetavad menetluskulud.

39. Avaldaja on esitanud oma menetluskulude nimekirja, milles taotleb määruskaebuse esitajalt lepingulise esindaja kulude katteks 250 euro (käibemaksuta) väljamõistmist. 9

(10)
  1. Avaldajale osutatud õigusabiteenuse sisuks on määruskaebuse analüüs 2h ja määruskaebusele vastuse koostamine 30 min. Avaldusest on tuletatav, et õigusabiteenust osutati tunnitasuga 100 eurot (käibemaksuta). Avaldaja palub kanda nimetatud summa avaldaja arveldusarvele.
  2. Määruskaebuse esitaja vaidles vastustaja menetluskulude taotlusele vastu ja leidis, et määruskaebuse lugemisele ja mõistmisele ei saanud kuluda üle 30 min.
  3. Arvestades määruskaebuse pikkust ja asjaolu, et määruskaebemenetluses tuli esindajal mitte üksnes kaebusega tutvuda, vaid ka selle osas seisukoht kujundada, peab ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks ajaliseks mahuks nimetatud osas kaks tundi. Määruskaebusele vastuse koostamiseks, arvestades selle sisu osa pikkust (1 lk), on 30 minutit vajalik ja põhjendatud aeg. Kokku on vajalik ja põhjendatud ajakulu 2 tundi ja 30 min. Esindaja tasumäära 100 eurot (käibemaksuta) võib pidada mõistlikuks.
  4. Eeltoodu alusel kuulub avaldaja menetluskulude nõue rahuldamisele. Määruskaebuse esitajalt kuulub seega avaldaja kasuks väljamõistmisele avaldaja esindajakulu apellatsioonimenetluses 2 h ja 30 min eest, s.o 200 + 50 = 250 eurot. Avaldaja taotluse alusel tuleb kohustada määruskaebuse esitajat tasuma avaldajale viivist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurus kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses ja menetluskulud tuleb kanda avaldaja arveldusarvele (

§ 177lg 4 ja § 455 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.