← Eesti

2-17-3368/8

Obsah (9)§ 371§ 69§ 70§ 75§ 102§ 659§ 171§ 174§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-17-3368 Määruse tegemise aeg ja koht 07.06.2017, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar (eesistuja), Krista Kirspuu, Mati Maksing Kohtuasi NK ha

§ 371

lg 1 p-st 2 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artikli 3 lõikest 1. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. 6. Vastavalt

§ 69

lg-le 1 on kohtualluvus isiku õigus ja kohustus kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt määratakse üldise kohtualluvusega kohus, kuhu isiku vastu võib esitada hagisid ja teha isiku suhtes muid menetlustoiminguid, kui seaduses ei ole sätestatud, et hagi võib esitada või toimingu võib teha muus kohtus.

§ 70

lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti Vabariigi kohus. Vastavalt

§ 70

lg-le 4 kohaldatakse

-is rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või järgmistes Euroopa Liidu määrustes:  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012; 2

(8) nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT L 338, 23.12.2003, lk 1–29);  nõukogu määrus (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (ELT L 007, 10.01.2009, lk 1–79);  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist (ELT L 201, 27.07.2012, lk 107–134). Kohus peab vastavalt

§ 75

lg 1 esimesele lausele kontrollima avalduse saamisel, kas avalduse võib esitada Eesti kohtule. 7. Tulenevalt eeltoodust ei kohaldu käesoleval juhul

, nagu väitis hageja, vaid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega (määrus).

  1. Määruse art 3 lg 1 sätestab, et abielulahutuse, lahuselu ja abielu kehtetuks tunnistamisega seotud asjad on selle liikmesriigi kohtu alluvuses, kelle territooriumil  on abikaasade alaline elukoht või  oli abikaasade viimane alaline elukoht, kui üks neist veel viibib seal või  on kostja alaline elukoht või  on ühistaotluse puhul ühe abikaasa alaline elukoht või  on hageja alaline elukoht, kui ta on seal viibinud vähemalt 1 (ühe) aasta vahetult enne taotluse esitamist või  on hageja alaline elukoht, kui ta on seal viibinud vähemalt 6 (kuus) kuud vahetult enne taotluse esitamist ja ta on kõnealuse liikmesriigi kodanik. Käesoleva määruse kohaldamisel on alalisel asukohal sama tähendus, mis Ühendkuningriigi ja Iirimaa õigussüsteemides.
  2. Määruse art 6 kohaselt on art-s 3 sätestatud kohtualluvus erandlik.
  3. Vastavalt

§ 371

lg 1 p-le 2 ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule.

  1. Pooled ei vaielnud asjaolu üle, milliste riikide territooriumil olid abikaasade alalised elukohad hagi esitamise ajal. Hageja kinnitas, et tema alaline elukoht hagi esitamise ajal oli Eesti Vabariik ning kostja kinnitas, et tema alaline elukoht oli Kreeka Vabariik. Seega ei olnud pooltel ühist alalist elukohta ühes riigis. Samuti olid pooled erinevate kodakondsustega. Pooled vaidlesid asjaolu üle, mis riigi territooriumil oli abikaasade viimane ühine alaline elukoht.
  2. Kuivõrd käesolev asi saab olla selle liikmesriigi kohtu alluvuses, kelle territooriumil oli abikaasade viimane alaline elukoht, kui üks neist veel viibib seal, analüüsis maakohus nii hageja poolt esitatud tõendeid asjaolude kohta, et tema alaliseks elukohaks hagi esitamise ajal oli Eesti Vabariik ning abikaasade viimaseks alaliseks elukohaks oli Eesti Vabariik kui ka kostja poolt esitatud tõendeid asjaolude kohta, et 3

(8)kostja alaline elukoht hagi esitamise ajal oli Kreeka Vabariik ning abikaasade viimaseks alaliseks elukohaks oli Kreeka Vabariik.
  1. Kuigi määruses ei ole alalise elukoha mõiste definitsiooni toodud, on alalise elukoha näol tegemist määruste tähenduses ühtse autonoomse mõistega, mille sisustamisel ei tohi lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seadusest. Maakohus leidis, et mõiste sisustamisel võib lähtuda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist, preambuli punktist 23, mille järgi peaks pärandaja viimase alalise elukoha kindlaksmääramisel võtma arvesse kõiki pärandaja eluga nii tema surmaeelsetel aastatel kui ka tema surma hetkel seotud tegureid, sh kõiki faktilisi asjaolusid, eelkõige pärandaja asjaomases riigis viibimise kestust ja õiguspärasust ning sellise viibimise tingimusi ja põhjuseid. Tulenevalt eeltoodust leidis maakohus, et elukoht eeldab mõningast viibimisaega ja kohanemist ning isiklikke sidemeid asukohaga, kuid need ei pea tingimata olema püsivad, s.t oluline on eelkõige faktiline side.
  2. Hageja esitas kohtule 20.03.2017 Tallinna XXX tõendi, mille kohaselt poolte laps käib selles lasteaias alates 15.08.
  3. Hilisemas 04.04.2017 tõendis oli esile toodud, et laps ei käinud lasteaias 29.11.2016 – 23.01.2017, kuna pere sõitis väidetavalt Kreekasse külla. Sama asjaolu tuleneb ka E OÜ tõendist. Maakohtu arvates vandeadvokaadile hageja poolt saadetud e-kiri, milles esitatud faktid ei pea olema tõesed, ei ole piisavaks tõendiks poolte kavatsuste osas. Samuti ei tõenda tegelikku viibimiskohta rahvastikuregistri andmed. Eesti suursaadiku seisukoht kohtualluvuse kohta ei ole kohtule siduv. Hageja poolt esitatud pooli tundvate isikute kirjalikud seletused on vastuolus kostja poolt esitatutega. Kostja esitas kohtule hageja e-posti aadressilt endisele üürileandjale saadetud e-kirja, milles teatati, et perekond on sunnitud kolima Kreeka Vabariiki. Hageja sellise kirja saatmist ei vaidlustanud, kuid selgitas, et see oli saadetud ainult tagatisraha tagasisaamiseks. Kolimisteenust osutanud K AS dokumentidest nähtub, et Kreeka Vabariiki koliti kogu perekonna elamiseks vajaminev, sh riided, mööbel, köögitarbed ja dekoratiivesemed. Fotodest nähtub, et Kreeka Vabariiki koliti rohkem asju, kui see oleks vajalik puhkusereisiks. Hageja ei ole tõendanud, et tema asju Kreekasse ei kolitud või et tal oleks Eestis olemas eluks vajalikud asjad. Lisaks esitas kostja Ateenas asuva keeltekooli tõendi, mille kohaselt hageja oli registreerinud ennast kreeka keele A1 taseme kursustele ajavahemikus 06.12.2016-17.02.2017 ning A2 taseme kursustele perioodil 22.02.2017-19.06.
  4. Hageja ei vaidlustanud kursustele registreerimist ja seal käimist. Hageja selgitas tsiviilasjas nr 2-17-2333, et kuna laps ja kostja suhtlevad kreeka keeles, siis oli keeleõpe vajalik. Tsiviilasja nr 2-17-2333 menetluses on hageja esitanud tema poolt 19.01.2017 saadetud teate, et ta läheb Eesti Vabariiki tagasi. Ka ei vaidlustanud hageja seda, et hooldusõiguse küsimuse lahendamisel nõustus ta Kreeka Vabariigi kohtualluvusega. Lisaks märkis kohus, et 02.03.2017 hagiavalduses esiletoodud abielu lahutamise põhjusena oli see, et kostja lubas hagejal vaadata ainult kreekakeelseid telesaateid ja on ähvardanud hagejat, et laps jääb igaveseks Kreekasse. Maakohus leidis, et tõendid kinnitavad, et pooltel oli ühine kavatsus kolida Kreeka Vabariiki, kuid hiljem mõtles hageja ümber ja soovis naasta Eesti Vabariiki. Asjaolude 4
(8)kohta, et poolte kooselu lõppes aprillis 2015 ja tegemist oli üksnes külaskäiguga Kreekasse, usaldusväärsed tõendid puuduvad.
  1. Maakohus hindas esitatud tõendeid kogumis ja leidis, et tõendatud on, et pooltel oli soov kolida koos lapsega kostja kodumaale Kreekasse, kus pooled seadsid sisse oma püsiva elukorralduse, millele viitavad nii poolte igapäevaelulised kui ka elukutselised tegevused, kusjuures tõenditest nähtuvalt oli hagejal soov integreeruda uude keskkonda. Kuna elukoht loetakse muutunuks, kui asutakse elama mujale viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta, siis ei oma tähtsust, kui kaua seal elati.
  2. Kuivõrd kostja alaline elukoht on Kreeka Vabariik ja maakohtule ei esitatud abielu lahutamiseks ühistaotlust ning maakohus asus seisukohale, et poolte viimane ühine alaline elukoht oli Kreeka Vabariik ning kohtule teadaolevalt viibis hageja Kreeka Vabariigis kuni 23.01.2017, kuid hagiavalduse Eesti Vabariigi kohtule esitas hageja juba 02.03.201, ei ole Eesti Vabariik olnud hageja alaliseks elukohaks 6 kuud enne hagi esitamist, siis ei allunud asi Eesti kohtule (Harju Maakohtule). Tulenevalt eeltoodust keeldus Harju Maakohus, juhindudes

§ 371

lg 1 p-st 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 artikli 3 lõikest 1, hagiavaldust menetlusse võtmast. Määruskaebus ja selle põhjendused

  1. 02.05.2017 esitas NK määruskaebuse Harju Maakohtu 12.04.2017 määruse peale, milles palub määruse tühistada ja saata tsiviilasi Harju Maakohtule lahendamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlus allub Eesti Vabariigi kohtule.
  2. Maakohus on teinud ebaõige järelduse, et kuigi määruses ei ole alalise elukoha mõiste definitsiooni toodud, on alalise elukoha näol tegemist määruste tähenduses ühtse autonoomse mõistega, mille sisustamisel ei tohi lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) elukoha normidest. Kaebuse esitaja tõendas kohtule, et NK ja AKK viimaseks alaliseks elukohaks, kus pooled on elanud mitu aastat vahetult enne hagi esitamist, oli Eesti Vabariik ning et ta ei kavatsenud kolida Kreeka Vabariiki püsivalt elama.
  3. Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohus ei ole tõendeid õigesti hinnanud ja on seetõttu ekslikult järeldanud, et poolte viimane ühine alaline elukoht oli Kreekas. Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et hageja viibimine Kreekas perioodil detsember 2016 – jaanuar 2017 oli hageja alalise elukoha muutmine. Hageja ei ole kunagi kavatsenud asuda alaliselt elama Kreeka Vabariiki. Seega olid hagi esitamise ajal täidetud määruse (EÜ) 2201/2003 art 3 lg 1 2., 5., ja
  4. alajaotuse eeldused ja vaidlus allub Eesti kohtule.
  5. Lisaks on maakohus kohaldanud ebaõigesti

§ 102lg 2 p-des 1 ja 3 ning § 102 lg-s 3 sätestatut.

Kuna kohtualluvus tähendab

§ 69

lg 1 järgi isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus, siis tuleb ka

§ 102lg-s 2 sätestatut tõlgendada koosmõjus isiku kohtusse pöördumise õigusega.

Sellest tulenevalt on

§ 102

lg-s 2 sätestatud asjaolude esinemise korral isikul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti kohtusse, kui tema suhtes ei kehti muud kohtualluvust reguleerivad sätted või kokkulepped, ja kui isik on seda teinud, peab 5

(8)Eesti kohus asja lahendama ega saa keelduda esitatud nõuete menetlemisest otstarbekuse kaalutlustel. Sõna "võib" tuleb

§ 102

lg 2 mõttes mõista kohtule pädevust andva normina, s.t sõna "saab" tähenduses, mitte aga kaalutlusnormina. 21. Rahvusvahelist kohtualluvust kontrollides saab kohus lähtuda

§ 102

lg-st 2, mille järgi võib Eesti kohus abieluasja lahendada, kui vähemalt üks abikaasa on Eesti Vabariigi kodanik või oli seda abielu sõlmimise ajal või mõlema abikaasa elukoht on Eestis või ühe abikaasa elukoht on Eestis, välja arvatud juhul, kui tehtavat otsust ei tunnustataks ilmselt üheski riigis, mille kodanikud abikaasad on.

§ 102

lg 3 kohaselt Eesti kohtus lahendatavas abieluasjas esitatakse hagi abikaasade ühise elukoha järgi, selle puudumisel kostja elukoha järgi. Kui kostja elukoht ei ole Eestis, esitatakse hagi poolte ühise alaealise lapse elukoha järgi. Maakohus jättis rahvusvahelist kohtualluvust kontrollides põhjendamatult viimati nimetatud sätte arvestamata. Eesti kohus võib asja menetleda

§ 102

lg 2 p 1 ja

§ 102lg 3 järgi.

Määruskaebuse esitaja leiab, et hagi esitamise ajal olid täidetud määruse (EÜ) 2201/2003 art 3 lg 1 alajaotus

  1. a)teine, viies ja kuues alternatiiv ning asi allub Eesti kohtule. 22. Määruskaebuse esitaja leiab, et hagi läbivaatamata jätmine on vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, kuna sel juhul on hagejal õigus peatselt esitada uus hagi Eesti kohtusse määruse (EÜ) nr 2201/2003 art 3 lg 1 alajaotus
  2. a)viienda või kuuenda alternatiivi järgi. Lisaks on Eesti Vabariigi kohtute menetluses ka poolte vaidlus seonduvalt lapse hooldusõiguse teostamisega (tsiviilasi nr 2-17-2333). Menetluse edasine käik 23. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused 24. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

§ 659

ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna põhjust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning

§ 659ja § 654 lg 6 järgi ei korda neid.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 25. Kohtualluvus tähendab

§ 69lg 1 järgi isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus.

Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse

§ 70lg 1 järgi kindlaks see, millal võib asja menetleda Eesti kohus.

Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus

§75

lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. 26. Maakohus on õigesti kohaldanud kohtualluvuse määramisel nõukogu määrust (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, mille artikli 3 lg 1 alajaotused a) ja 6

(8)b) sätestavad, et abielulahutuse asjad on selle liikmesriigi kohtu alluvuses, kelle territooriumil  on abikaasade alaline elukoht või  oli abikaasade viimane alaline elukoht, kui üks neist veel elab seal, või  on kostja alaline elukoht või  on ühistaotluse puhul ühe abikaasa alaline elukoht või  on hageja alaline elukoht, kui ta on seal elanud vähemalt aasta vahetult enne taotluse esitamist või  on hageja alaline elukoht, kui ta on seal elanud vähemalt kuus kuud vahetult enne taotluse esitamist ja ta on kõnealuse liikmesriigi kodanik või  kelle kodanikud mõlemad abikaasad on. 27. Ebaõige on määruskaebuse esitaja seisukoht, et maakohus jättis hageja nõude rahvusvahelist kohtualluvust kontrollides põhjendamatult

§ 102lg 2 arvestamata.

Kolleegium selgitab, et tsiviilkohtumenetluse seadustik kohaldub nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 artiklite 6 ja 7 järgi vaid juhul, kui liikmesriigi ükski kohus ei ole määruse artiklite 3, 4 ja 5 kohaselt pädev, ning sel juhul määratakse kohtualluvus igas liikmesriigis kindlaks selle riigi õigusaktide alusel. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et hageja alaline elukoht on Eesti Vabariigis ja kostja alaline elukoht on Kreeka Vabariigis, vaidlus on selle üle, kus oli poolte viimane ühine alaline elukoht. Seega on maakohus õigesti leidnud, et kohtualluvus tuleb määrata nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 järgi, kuid kaaluda tuleb, kas kohaldub artikli 3 lg 1 alajaotus a) teine, kolmas või kuues alapunkt.

  1. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et on tõendatud poolte viimase ühise alalise elukohana kuni 23.01.2017 Kreeka Vabariik. Määruskaebuses ei ole esile toodud, millistest tõenditest tulenevalt peaks ringkonnakohus tegema maakohtust erineva järelduse.
  2. Kolleegiumi arvates ei anna alust hagi menetlemiseks Eesti kohtus hageja väited puutuvalt menetlusökonoomiat. Hagi esitamise ja maakohtu poolt määruse tegemise ajal ei olnud alust eeldada, et hageja Eesti Vabariigis elamise 6-kuuline periood saaks täis enne käesoleva kohtuasja lahendamist. Enne 6-kuulise perioodi möödumist ei ole kohtul alust järeldada, et hageja elukohaks jääbki Eesti Vabariik. Harju Maakohus on 07.03.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-2333 peatanud hooldusõigust puudutava menetluse, kuna sama asi on samade poolte vahel menetluses Kreeka Vabariigi kohtus. Seega ei ole Harju Maakohtus aktiivset menetlust, mille alusel asuda seisukohale, et menetlusökonoomiat silmas pidades tuleks abielulahutust menetleda Harju Maakohtus. 30.

§ 171lg 1 alusel jäävad menetluskulud hageja kanda.

Kuna maakohus ei määranud vaidlustatud määruses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis

§ 174

lg 4 teise lause järgi ei kuulu apellatsiooniastme menetluskulude rahaline suurus käesolevas lahendis kindlaks määramisele.

§ 174

lg 4 esimese lause järgi määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

§ 177lg-s 2 sätestatud korras pärast käesolevas asjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumist. 7

(8)Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/ 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.