KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2017. a, T

§ 89

lg 1); (ii) leppetrahvi nõudeõiguse sätestavad lepingupunktid on vastuolus seadusest tuleneva keeluga ja heade kommetega (

§-id 87 ja 86 lg 1); (iii) isegi kui leppetrahvi tingimused ei ole tühised, siis leppetrahvi nõuete esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6); (

1. iv)hageja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, sest ta ei teinud seda mõistliku aja jooksul (VÕS 159 lg 2); (
2. v)alternatiivselt tuleb leppetrahvinõuded vähendada VÕS § 162 lg 1 alusel nullini; ning (
3. vi)1. veebruari 2012. a juhtimisteenuse lepingu alusel kostjale I esitatud arvetele vastava teenuse reaalne osutamine ei ole tõendatud. Kõik tegevused, mida hageja üritab näidata 5. septembri 2013. a lepingute täitmisena (sisuliselt projektijuhtimine), on käsitatavad kostja I juhatuse liikme kohustuste täitmisena, mida teostas RG. 14. Kostja I ja kostja II selgitavad täiendavalt, et hageja ja kostja I on omavahel seotud isikud. Kostja I ainuosanik on Satnam Europe OÜ, kelle ainuosanik on ST. ANNE´S TRUSTEES LIMITED. Viimati nimetatud äriühing on ka hageja ainuosanik. 15. Kostja III on seisukohal, et antud juhul puudub teave, kas kõnealuseid lepinguid on üldse mingis osas täidetud. Kostja III leiab, et kõnealused leppetrahvi kokkulepped on tühised vastuolu tõttu heade kommete ja avaliku korraga. Kostja III selgitab, et nimetatud lepingud sõlmiti olukorras, kus pooltele oli teada juba kostja I sisuline maksejõuetus. Leppetrahvi kokkulepete eesmärk oli kostja I ettenähtava maksejõuetuse olukorras eelistada seotud isikut, kahjustades teiste kreeditoride nõudeid (tühisuse alus

§ 86lg 1).

Kostja III hinnangul võib leppetrahvi punkte vaadelda ka näiliku tehinguna (

§ 89lg 2).

Kostja III leiab, et maksejõuetuks tunnistamist, pankrotimenetluse algatamist ega ka pankroti väljakuulutamist ei saa pidada võlgniku poolseks kohustuste rikkumiseks, mistõttu ei saa pankroti väljakuulutamine olla leppetrahvinõude tekkimise aluseks. Kostja III on seisukohal, et leppetrahvi saab rakendada ainult lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral ning leppetrahvinõuet ei saa siduda asjaoluga, mida ei saa käsitleda lepingu rikkumisena.

§ 87

kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral kaasa tuua tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.

1. Kostja III leiab lisaks, et leppetrahvi regulatsioon tugineb sellele, et kahjustatud poolele on tekkinud reaalne kahju ning tekkinud kahju ebaproportsionaalselt ületavat leppetrahvi saab vähendada. Antud juhul puudub mistahes mõistlik selgitus, et väita nagu tekkinuks hageja varaline kahju just kostja I süül.
2. Muu hulgas leiab kostja III, et kõnealuste lepingute alusel kohustus hageja osutama juhtimis- ja nõustamisteenust ning hageja võib olla ise süüdi kostja I maksejõuetuse tekkimises ebapiisava või ebakompetentse analüüsi ja nõustamise tõttu. Seega ei ole tõenäoliselt lepingute sõnastusest tulenevalt tekkinud leppetrahvi tasumise alust.
3. Kostja III on seisukohal, et antud juhul ei nõua hageja mitte tasu elamuprojekti aktiivse arendamise eest, vaid soovib leppetrahvina raha töö eest, mis jäi tegemata. See ei ole tavapärane ega proportsionaalne. Lisaks tõendab hageja ise
4. märtsil
5. a esitatud tõenditega, et tööd elamuprojekti arendamisel tegi tegelikult kostja I juhatuse liige ja OÜ Satnam Europe juhatuse liige/tegevdirektor RG, mitte aga hageja, st hageja juhatuse liige või töötaja. Maakohtu otsus
6. Harju Maakohus jättis
7. jaanuari
8. a otsusega hagi rahuldamata ja jättis tunnustamata hageja nõude kostja I vastu summas 16 500 000 eurot. Menetluskulud 4 jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt välja menetluskulud kostja I kasuks 2636 eurot ja kostja II kasuks 8844 eurot.
9. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on vaidluse esemeks üksnes hageja leppetrahvi nõude tunnustamine seoses nelja
10. septembril
11. a sõlmitud lepinguga kokku summas 16 500 000 eurot, kuna kohus jättis
12. mai
13. a määrusega hageja hagi kostjate vastu nõude tunnustamiseks kostja I pankrotimenetluses 50 905,56 euro ulatuses läbi vaatamata. Nimetatud nõude näol on tegemist
14. veebruari
15. a juhtimis- ja tugiteenuste osutamise lepingu alusel tasumata arvetega summas 49 508,60 eurot, millele lisandub viivis 1396,96 eurot. Kohus märkis, et vastav nõue tunnustati
16. mai
17. a võlausaldajate üldkoosolekul (kd I, tlk 114).
18. Pooled vaidlevad selle üle, kas
19. septembril
20. a sõlmitud neli teenuste osutamise lepingut tervikuna või üksnes leppetrahvi kokkulepped on tühised või mitte. Alternatiivselt vaieldakse leppetrahvi suuruse põhjendatuse ja nõudmise võimalikkuse üle.
21. Maakohus tuvastas, et kostja I püüdis perspektiivituid saneerimismenetlusi ise algatada, tunnistades selle kaudu ilmselgeid makseraskusi ja probleeme majandustegevuse tulemuslikul teostamisel juba mais-juunis
22. a. Samuti tuvastas maakohus, et hageja ja kostja I on omanike kaudu seotud ning seetõttu ei ole alust asuda seisukohale, et hagejal puudus teadmine kostja I makseraskuste ja halva majandusliku olukorra kohta. Hageja pidi võlausaldajana ja seotud äriühinguna olema teadlik saneerimismenetlustest ja nende lõpetamise põhjustest ning teadvustama kostja I maksejõuetusele viitavate asjaolude esinemist.
23. Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et maaklerileping, finantsteenuste leping, projekti arendamise ja juhtimise leping hoonete ehitamiseks ja projekti arendamise ja juhtimise leping teede ja infrastruktuuri ehitamiseks sõlmiti
24. septembril
25. a, s.o faktiliselt pärast saneerimismenetluse algatamist ning pärast tegeliku maksejõuetuse tekkimise hetke, kuivõrd tsiviilasjas nr 2-14-6608 tuvastati
26. jaanuari
27. a määrusega maksejõuetuse tekkimise hetkena
28. juuni
29. a. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav hageja väide, mille kohaselt näitas saneerimismenetluse avalduse menetlus justkui seda, et püsiva maksejõuetuse ohtu ei olnudki. Kohus oli seisukohal, et
30. septembril
31. a pidi hagejale ja ka kostjale I olema selge, et võlausaldajad algatavad kirjeldatud olukorras pankrotimenetluse, kui kostja I seda ise ei tee. Siinkohal omas tähendust see, et käimas oli juba saneerimismenetlus tsiviilasjas nr 2-12-20908 ning võlausaldajatel oli tekkinud teadmine OÜ Lõuna Park (pankrotis) tõsistest makseraskustest. Kohus leidis eeltoodu alusel, et
32. septembri
33. a lepingute sõlmimise eesmärk ei olnud lepingutes nimetatud teenuste pakkumine ja ostmine. Viimast kinnitas kohtu hinnangul ka see, et hageja ei ole suutnud tõendada, et sõlmitud lepingute alusel tegelikult teenuste osutamist. Tõenditest nähtub, et keskset rolli täitis asjade korraldamisel RG, kes ekirjades esineb Satnam Europe OÜ tegevjuhi ja juhatuse liikmena ja kes oli samal ajal ka hageja kostja I juhatuse liige. Kohus ei tuvastanud ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et RG tegevust oleks võimalik seostada hageja esindamisega
34. septembril
35. a sõlmitud lepingute täitmisel. Samuti ei ilmne hageja poolt esitatud tõenditest muude isikute kohta, et nad esindasid justnimelt hagejat või olid hageja töötajad
36. septembril
37. a sõlmitud lepingute täitmisega seonduvalt. Kohus leidis, et eriteadmisi nõudvate teenuste tellimine otse kolmandatelt isikutelt ei nõudnud juhatuse liikmelt eriteadmisi ja seetõttu ei olnud tegelikult
38. septembri
39. a lepingute sõlmimine ka praktiliselt vajalik.
40. Hageja ei ole esitanud ka tõendeid selle kohta, kes täpselt väidetavalt spetsialistidena hageja poolt tööle võeti vaidlusaluste lepingute täitmiseks. Kohtu hinnangul ei tõenda seda üksnes RG töölepingu muudatus, kuivõrd tema oli juba hõivatud kostja I 5 kinnisvaraprojekti juhtimisega ja üksnes tema osas lepingumuudatus ei ole käsitletav uute spetsialistide kaasamisena. Hageja ei ole ka JZ puhul selgitanud ega tõendanud eriteadmiste olemasolu ja vajadust sõlmida hagejaga
41. septembril
42. a täiendavaid lepinguid.
43. Seoses
44. oktoobril
45. a sõlmitud krediidilepinguga ei ole esitatud ühtegi tõendit, et selle tehingu tegi võimalikuks hageja nõustamine. Puuduvad andmed, mis toimingutega ja kellega suheldes tekitas konkreetselt hageja krediidilepingu sõlmimise eeldused. Seega ei ole tõendatud ka vastava krediidilepingu sõlmimisega hageja poolt teenuste osutamine mõne
46. septembri
47. a lepingu alusel.
48. Kohtu hinnangul ei ole hageja poolt esitatud tõenditest teenuste tegeliku osutamise kohta võimalik tuvastada, milles seisnesid need erilised
49. septembri
50. a lepingute alusel osutatud teenused ja mille poolest need erinesid või on eristatavad tavapärastest juhatuse liikme poolt teostatavatest tegevustest või
51. veebruaril
52. a sõlmitud juhtimis- ja tugiteenuste lepingu alusel osutatud teenustest.
53. Kohus kuulas
54. novembri
55. a kohtuistungil tunnistajana üle CG, kelle ütlused olid kohtu hinnangul iseloomult üldsõnalised ning nendes esines vasturääkivusi. Tunnistaja ütlustest ei ole võimalik järeldusi teha, kas ja millised konkreetsed teenused ja kelle poolt osutatuna on liigitatavad
56. septembri
57. a lepingute alla. Kohus jättis tunnistaja ütlused TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata.
58. Eeltoodu alusel oli kohus seisukohal, et ei ole tõendatud
59. septembri
60. a sõlmitud lepingute alusel tegelikult teenuste osutamine. Kohtu hinnangul, arvestades kõiki asjaolusid kogumis, võis
61. septembri
62. a lepingute sõlmimise eesmärgiks olla võimalikult hea positsiooni saavutamine tulevases pankrotimenetluses, kus häälte arv ja võimalus mõjutada pankrotimenetluse kulgu sõltub nõude suurusest. Selle kasuks räägib kohtu hinnangul ka asjaolu, et hageja ja võlgnik omavad ühist majanduslikku huvi, mis on tõendatud kostja I poolt esitatud tõendite ja selgitustega
63. oktoobri
64. a menetlusdokumendi punktis 2.2.
65. Kohtu hinnangul ei ole tavapärane praktika see, et maksejõuetuks muutunud äriühing sõlmib ühel päeval neli teenuse osutamise lepingut, kus nähakse ette 16 500 000 euro ulatuses leppetrahve juhuks, kui äriühing muutub maksejõuetuks ja ei suuda enam seetõttu lepingulisi kohustusi täita. Lepingute sõnastust analüüsides, ei ole kohtu hinnangul tavapärane see, et pool nõustub leppetrahvi maksma 16 500 000 euro ulatuses ka olukorras, mis ei pruugi alluda tema kontrollile ja mis pole käsitletav lepingu rikkumisena. Eeltoodu alusel oli kohus seisukohal, et
66. septembril
67. a sõlmitud lepingud olid näilikud ja seetõttu tühised.
68. Kuivõrd kohus tuvastas, et leppetrahvide aluseks olevate lepingute puhul esineb

§ 89

lg 1 sätestatud tühisuse alus, siis puudus kohtul vajadus analüüsida kostjate ja hageja väiteid, seisukohti ja tõendeid teiste tühisuse aluste esinemise või mitteesinemise kohta ning ühtlasi pole vajalik kujundada seisukoht leppetrahvi vähendamise kohta.

1. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades tsiviilasja mahtu, keerukust ning kohtuistungite kestvust leidis kohus, et kostja I menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on olnud kõik vajalikud ning ajaliselt põhjendatud. Kohus määras kostja I menetluskulude suuruseks 2636 eurot (käibemaksuta) ja mõistis vastavas summas menetluskulud välja hagejalt kostja I kasuks. Kostjale II osutatud õigusabi osas leidis maakohus, et kahe lepingulise esindaja paralleelne kasutamine ei ole antud tsiviilasjas põhjendatud ja vajalik ning kohus arvestas kostja II menetluskulude kindlaksmääramisel ühe lepingulise esindaja kuluga. Kohus määras kostja II menetluskulude suuruseks 8844 eurot (käibemaksuta). Apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. 6
3. Hageja hinnangul on maakohus jaotanud tõendamiskoormise valesti. Kohus on asunud seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et tehingud ei ole näilikud. Tehingute näilikkust peab tõendama pool, kes sellele tugineb. Antud juhul on näilikkusele tuginenud kostjad, seega on tõendamiskoormis kostjatel. Hageja ei pea tõendama tehingute ehtsust, seda eriti olukorras, kus kostjad ei ole mingilgi viisil tõendanud tehingute näilikkust.
4. Maakohus ei ole pooli kohelnud ja nende väiteid käsitlenud võrdselt. Kohus on rajanud otsuse kostjate väidetele, eeldades nende õigsust, jättes suuresti hindamata hageja väited ja tõendid. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et lepingute sõlmimise ajal pidi hageja olema teadlik kostja I maksejõuetusest. Nimetatud seisukohani on viinud kohtupoolne menetlusnormide rikkumine, kuivõrd kohus on jätnud hindamata kõik hageja esitatud väited, mille kohasel hindamisel oleks ilmnenud, et ajalise järgnevuse tõttu ei olnud hagejal võimalik maksejõuetusest teadlik olla. Antud hetkel ei ole võimalik kindlalt väita seda, et kostja I maksejõuetus tekkis
5. juunil
6. a. Kui kohus peab vajalikuks tugineda otsuses maksejõuetuse tekkimise ajale, peab ta vastavat kuupäeva põhjendama. Seejuures ei ole maksejõuetuse seisund kui selline tühisuse aluseks ega anna alust eeldada, et tehing on näilik. Ka maksejõuetuse seisundis on võimalik sõlmida õiguslikult siduvaid ja kehtivaid lepinguid.
7. Kohtupoolset tõendite pealiskaudset hindamist tõendab ka asjaolu, et leppetrahvide suuruse hindamisel ei arvestanud kohus hageja välja toodud laiemat konteksti ja projekte, mille raames lepingud sõlmiti.
8. Kohus on jätnud hindamata hageja
9. märtsi
10. a ja
11. mai
12. a menetlusdokumentides ning
13. detsembri
14. a kohtukõne teesides välja toodud kirjad ja dokumendid, mis tõendavad lepingute täitmist. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud, kes olid hageja spetsialistid, kes lepingute täitmisega tegelesid. Hageja esitas tõendid, mille kohaselt olid hageja töötajateks RG ja JZ (nüüd V). Maakohus on ebaõigesti pidanud hageja välja toodud tegevusi kostja I juhatuse liikme tegevusteks, kohaldades ebaõigelt ÄS § 180 lg-t
15. Hageja välja toodud tegevused olid spetsiifilise iseloomuga, eeldades erialaseid teadmisi. Näiteks pidi RG tegelema küttetrasside lahenduse mõistlikkuse tagamisega ja sellest tulenevalt hinna analüüsimisega, samuti pidi RG analüüsima AS Tallinna Kütte poolt soojustorustiku asukohaga seotud asjaolusid. Hageja on seisukohal, et RG ei täitnud nende tegevustega juhatuse liikme kohustusi, vaid rakendas eriteadmisi. Hageja leiab, et tegevusi analüüsides nähtub, et tööülesanded olid projektijuhi ülesanded ehk tavapärase töötaja, mitte juhatuse liikme ülesanded.
16. Maakohus asus muuhulgas põhjendamatult seisukohale, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed, viidates mõnele pisiasjale. Kohus ei ole märkinud, millises osas ei ole ütlused usaldusväärsed.
17. Hageja on seisukohal, et põhjendatud ei ole kohtu poolt kõikide lepingute näilikkuse kogumis hindamine. Tegemist on materiaalõiguse (

§ 89

lg 1) ebaõige kohaldamisega, kuivõrd

regulatsioonist nähtuvalt oleks pidanud kohus iga lepingu tühisust ja tühisuse alust eraldi hindama. Hageja hinnangul tuleb iga leppetrahvikokkulepet ja -nõuet käsitleda eraldiseisvalt, arvestades vastava lepingu sisu, kohustuste mahtu, tasukokkuleppeid ja lepingu tagamise vajadust. Leppetrahvikokkuleppeid ei saa lugeda tühiseks pelgalt seetõttu, et hageja ja kostja I sõlmisid mitu teenuslepingut, mis kõik sisaldasid leppetrahvikokkuleppeid ja et kõik leppetrahvid kokku moodustavad märkimisväärse summa. Lisaks ei muuda leppetrahvi suurus leppetrahvikokkulepet tühiseks. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, saab kohus seda poole taotlusel vastavuses VÕS §-ga 162 vähendada, mitte aga jätta nõuet tühisuse väitel üldse tunnustamata. Sellest tulenevalt ei ole leppetrahvide osas täidetud

§ 89lg 1 eeldused.

Hageja rõhutab, et isegi 7 kui pidada leppetrahvide suurust tavapäratuks, siis pelk leppetrahvi tavapäratus ei tõenda lepingu näilikkust. Vastused apellatsioonkaebusele

1. Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja poolt esile toodud asjaolud ei anna alust kostjate suhtes hagi rahuldamiseks.
3. Ringkonnakohus lahendab esmalt apellatsioonkaebuse (I) ja otsustab seejärel menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise üle (II). I
4. Hageja on apellatsioonkaebuses valdavalt korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Maakohus on käsitlenud hageja nõude tunnustamise eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja esitatud nõuet kostja I pankrotimenetluses tunnustada. Maakohtu järeldused peavad paika nii seisukoha osas, et
5. septembri
6. a lepingute sõlmimise eesmärk ei olnud lepingutes nimetatud teenuste pakkumine ja ostmine, mistõttu olid lepingud näilikud ja seetõttu tühised, kui ka osas, mis puudutab kostja I maksejõuetusest teadmist enne lepingute sõlmimist. Maakohus on tuvastatud asjaolude põhjal jätnud hagi õigesti rahuldamata.
7. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Kohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega ning andnud esitatud tõenditele seadusekohase hinnangu. Tehing on

§ 89

lg 1 kohaselt näilik, kui mõlema poole tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele. Maakohus on kõnealuste tehingute näilikkuse tuvastamisel hinnanud poolte tahteavaldusi sisuliselt ja tuvastanud, et tegelikult soovisid lepingu pooled üksnes jätta mulje tehingu olemasolust (vt nt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 12;
3. detsembril
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11). Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendamatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale.
5. Etteheite osas, mis puudutab tõendamisekoormise jaotust selgitab ringkonnakohus, et TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud üldise tõendamiskoormise kohaselt võib pool kasutada vastaspoole väite tõrjumiseks kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni tõendama kohustatud poolt ei ole oma väiteid tõendanud. Kuna kõnealusel juhul tõid kostjad esile tehingute tühisuse kaasa toovad asjaolud ja esitasid selle kohta ka oma väiteid usutavaks muutavad tõendid, tekkis hagejal kostjate väidete ja tõendite kahtluse alla seadmiseks omakorda kohustus tõendada, et vaidlusalused lepingud ei olnud näilikud. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et vaidlust menetletakse poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Maakohus on õigest lähtunud sellest, et hagejal tuli tõendada, et lepingud sõlmiti eesmärgiga osutada lepingutes nimetatud teenuseid ning et hageja nimetatud eriteadmisi nõudvaid 8 teenuseid ka osutas. Lepingute mittetäitmist, s.t hageja poolt teenuste osutamata jätmist kui kostjate jaoks negatiivse asjaolu tõendamist ei saa kostjatelt nõuda. Seda põhjusel, et aset leidnud sündmust või toimunud tegevust on võimalik tõendite abil rekonstrueerida, olemata sündmust või tegemata jätmist aga mitte.
6. Ringkonnakohus ei jaga hageja seisukohta, mille kohaselt maakohus on jätnud hageja esitatud lepingudokumendid ja e-kirjavahetuse hindamata. Vastupidi, maakohus on otsuses piisavalt põhjalikult analüüsinud kõiki asjas esitatud tõendeid, sh mahukaid kirjavahetusi ning jõudnud õigele järeldusele, et RG tegutses kõnealusel juhul Satnam Europe OÜ juhatuse liikmena mitte hageja esindajana. Kolleegium nõustub, et ükski hageja esitatud tõend ei viita sellele, et RG oleks
7. septembril
8. a sõlmitud lepingute alusel teenuseid osutanud. Üksnes e-kirjade saatmine, milles RG esineb Satnam Europe OÜ juhatuse liikmena, ei tõenda
9. septembri
10. a lepingute täitmist.
11. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et hageja oli lepingute sõlmimise ajal teadlik kostja I maksejõuetusest. Maakohus on maksejõuetuse väljakujunemise hetke hindamisel põhjendatult lähtunud kostja I pankroti välja kuulutamise määrusest tsiviilasjas nr 2-14-
12. Samale ajahetkele, s.t
13. juunile
14. a, on tuginenud ka pankrotihaldur. Kuna hageja ei ole omalt poolt toonud esile asjaolusid ega neid kinnitavaid tõendeid, mis viitaks muule maksejõuetuse väljakujunemise hetkele, on hageja väited maakohtu eksimuse kohta põhjendamatud. Hageja teadmise osas maksejõuetusest on maakohus põhjendatult pidanud silmas toimunud saneerimismenetlust, mida tuleb lugeda algusest peale perspektiivituks ning kantuks üksnes soovist vältida paratamatut pankrotimenetlust. Asja materjalidest nähtub, et nii kostja I kui ka hageja juhatuse liikmeteks on alates
15. detsembrist
16. a samad isikud ning ka registrijärgne aadress on mõlemal äriühingul ühine (I kd, tl 166-173). Kostjaga I ühiste juhatuse liikmete tõttu ei ole hagejal võimalik eitada teadmist kostja I maksejõuetusest, mis eeldas kostja I poolt pankrotiavalduse esitamist juba enne
17. septembri
18. a lepingute sõlmimist. Tunnistaja CG’i ütlused on maakohus õigesti kõrvale jätnud, kuna tunnistajal, kes ei suuda enda sõnul meenutada, kas tema ise või millised teised isikud osalesid
19. septembri
20. a lepingute eelläbirääkimisel, ei saa olla teadmisi ka selle kohta, kas hageja teadis lepingute sõlmimisel kostja I maksejõuetusest või mitte.
21. Paika ei pea hageja käsitlus, mille järgi ei mõjuta hageja teadmine kostja I maksejõuetusest
22. septembri
23. a lepingute kehtivust. Arvestades seda, et kõnealused lepingud andsid hagejale õiguse nõuda kostjalt I leppetrahvi juhul kui viimane muutub maksejõetuks, on ilmne, et lepingu tegelik eesmärk oli kostjaga I samasse huvigruppi kuuluvale hagejale suure nõude andmise kaudu saavutada kontroll pankrotimenetluse üle, mitte pikaajalise arendusprojekti läbiviimine, nagu hageja püüab näilikult väita.
24. Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheitega ka osas, mis puudutab kõikide
25. septembri
26. a lepingute näilikkuse kogumis hindamist. Tehingute näilikkuse analüüsimisel tuvastas maakohus, et lepinguid sõlmides oli hageja teadlik kostja I püsivast maksejõuetusest ning et ühegi lepingu sõlmimisel ei olnud hageja eesmärgiks kostjale I teenuse osutamine. Lisaks analüüsis maakohus leppetrahvi kokkuleppe sõnastust iga lepingu puhul eraldi. Lepinguid oli võimalik analüüsida ja hinnata koos ning järeldust, et tegemist oli

§ 89

lg 1 järgi näilike ja seetõttu vastavalt

§ 89

lg-le 2 tühiste tehingutega, ei oleks muutnud ka iga lepingu eraldi analüüs, kuivõrd olulised tuvastatud asjaolud, mis tingisid lepingute tühisuse, on samad. II

1. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis 9 kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
2. Kostja I esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 1360 eurot, millele lisandub ringkonnakohtu istungil osalemise kulu. Menetluskulude nimekirja kohaselt seisnes õigusabi maakohtu otsusega tutvumises (53 min), apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (9 h 46 min), kohtuistungiks ettevalmistamises (41 min). Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses palub kostja I menetluskulud välja mõista käibemaksuta. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud menetlustoimingud on vajalikud ja märgitud ajakulu põhjendatud. Põhjendatud on hüvitada ka
3. aprillil
4. a toimunud istungil osalemise kulu (istung kestis 38 min). Lepingulise esindaja tasumäär 120 eurot (käibemaksuta) jääb advokaadi keskmise mõistliku tunnitasu piiridesse sarnase õigusteenuse eest ning sellist tunnihinda võib pidada tavapäraseks ja mõistlikuks. Seega mõistab ringkonnakohus hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus (11,96 x 120) 1435,20 eurot (käibemaksuta).
5. Kostja II esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 2208 eurot, millele lisandub ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamise ja sellel osalemise kulu. Menetluskulude nimekirja kohaselt seisnes õigusabi apellatsioonkaebusega tutvumises (1 h 12 min), maakohtu otsuse analüüsimises ja apellatsioonkaebusele vastuse ettevalmistamises (7 h 30 min), vastuse esitamine kohtule ja menetlusosalistele (12 min), apellatsioonkaebusele pankrotihalduri esindaja esitatud vastuse analüüsimises (18 min). Kohtuistungi protokolli kohaselt palub kostja II hüvitada lisaks istungi ettevalmistamise kulu 1 h ja 30 min ulatuses ning istungil osalemise kulu vastavalt istungi kestvusele. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses palub kostja II menetluskulud välja mõista käibemaksuga, kuna ei saa käesolevas menetluses tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
6. Ringkonnakohus leiab, et kosjale II osutatud õigusabi on põhjendatud osaliselt. Vajalikud menetlustoimingud on maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsimine ning sellele vastuse koostamine ning märgitud ajakulu võib pidada põhjendatuks. Põhjendatud on hüvitada ka kohtuistungiks ettevalmistamise ja sellel osalemise kulu (istung kestis 38 min). Vastuse edastamise ajakulu eraldi hüvitada ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks, et vastaspool peaks hüvitama kostja II lepingulise esindaja tehtud tööd pankrotihalduri esindaja vastuse analüüsimisel.
7. Kostja II lepingulise esindaja tasumäära põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel juhindub kolleegium Riigikohtu senisest praktikast, kus on peetud mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (Riigikohtu
8. juuni
9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16, p 13;
10. veebruari
11. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1115-14, p 14;
12. oktoobri
13. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-16, p 13). Ringkonnakohtu arvates ei ole praegusel juhul lepingulise esindaja tunnitasu 200 eurot (käibemaksuta) põhjendatud. Ringkonnakohus loeb avaldaja lepingulise esindaja mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot (käibemaksuta). Seega mõistab ringkonnakohus hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus (10,83 x 144) 1559,52 eurot (käibemaksuga).
14. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 10
15. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Margo Klaar Iko Nõmm 11