Obsah (5)

§ 218§ 183§ 26§ 261§ 2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtunik Tiia Bergson Määruse tegemise aeg ja koht 17.05.2017.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-1974 Tsiviilasi Nelli Hoffart´i kaebus Tallinna k

§ 218

lg 1 sätestab, et kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale võib menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. Kohtutäitur on teinud 02.01.2017.a otsuse, millega jättis kaebuse läbi vaatamata. Nelli Hoffart esitas 06.02.2017.a Harju Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäitur Marek Laanemets´a 02.012017.a otsusele täiteasjas nr xxxx. Kohtutäitur on 02.01.2017.a kaebuse edastanud avaldajale 26.01.2017.a, avaldaja on kinnitanud kaebuse kättesaamist 27.01.2017.a, seega on kaebus esitatud õigele maakohtule ning tähtaegselt.

1. Kohus selgitab, et kontrollib vaid kaevatava otsuse seaduslikkust, mistõttu tuleb kohtul lähtuda selle otsuse tegemise aluseks olnud võlgniku kaebusest ning käesolevas avalduses esitatud nõudest. Kohus selgitab, et kohtutäituri otsuse õiguspärasusele hinnangu andmisel saab kohus anda õigusliku hinnangu, kas kohtutäituri tegevus oli kaebuses vaidlustatud ulatuses ja kohtutäiturile esitatud kaebuse menetlemise ajal õiguspärane või mitte.
2. Kohtutäitur jättis 02.01.2017.a otsusega avaldaja kaebuse osaliselt läbi vaatamata põhjusel, et kohtutäitur on juba samasisulised kaebused varasemate otsustega lahendanud ning osaliselt rahuldamata.
3. Avaldaja oli esialgses kaebuses seisukohal, et sundtäitmine täiteasjas nr xxxx tuleb lõpetada, kuivõrd kohtumäärus, millest kohtutäitur lähtub, on ebaseaduslik ja sundtäitmisel on jõustumata kohtulahend. Kohtutäitur jättis kaebuse selles osas läbi vaatamata, kuivõrd leidis, et viidatud väite on kohtutäitur juba 21.06.2016.a otsusega lahendanud. Kohus nõustub kohtutäituri seisukohaga. Kohtutäitur on teinud 27.06.2016.a otsuse (kannab kuupäeva 21.06.2016), millega kohtutäitur lahendas avaldaja kaebuse ning jättis selle rahuldamata. Nelli Hoffart esitas 11.07.2016.a Harju Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäitur Marek Laanemets´a 21.06.2016.a otsusele täiteasjas nr xxxx (tsiviilasi 2-16-10628). Kohus on täitemenetluse algatamisele andnud hinnangu tsiviilasjas nr 2-16-10628 ja tuvastas 28.03.2017.a määruses, et täitemenetlust on alustatud kohase täitedokumendi alusel, täidetud olid ka muud täitemenetluse algatamise eeldused ja puudub alus täitemenetluse lõpetamiseks. Kohus on seisukohal, et seega on vaidlus täitemenetluse täiteasjas nr xxxx alustamise põhjendatuse üle lahendatud kohtutäituri 27.06.2016.a otsusega (kannab kuupäeva 21.06.2016) ja Harju Maakohtu menetluses olnud tsiviilasjaga nr 2-16-
4. Harju Maakohtu 28.03.2017.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-16-10628 jõustus 27.04.2017.a. Seega on kohtutäitur jätnud kaebuse selles osas õigesti läbi vaatamata. 5
5. Samas peab kohus nõustuma avaldaja väidetega selles, et viidatud 02.01.2017.a otsusest ei ole võimalik tuvastada, millises osas on kohtutäitur jätnud kaebuse läbi vaatamata ja millises osas rahuldamata.
6. Kaebuse esitaja vaidlustab kohtutäituri 02.01.2017.a otsust ka põhjusel, et kohtutäitur ei ole isiklikult kontrollinud, et kaebuse esitaja takistas lapse ja teise vanema suhtlemist sunniraha määramiste hoiatustes antud tähtaja jooksul. Oma esialgses kaebuses kohtutäiturile on avaldaja esile toonud, et sunniraha määramine olukorras, kus kohtutäitur ei ole käinud kohtumääruse täitmist kontrollimas, näitab iseäranis vastutustundetut suhtumist ja oma ametiseisundi kuritarvitamist. Seega heidab avaldaja kohtutäiturile ette, et kohtutäitur ei ole käinud kohtumääruse täitmist kontrollimas.

§ 183

kohaselt, kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, võib kohtutäitur määrata võlgnikule sunniraha seadustiku §-s 261 sätestatud korras. Sunniraha määramine või mittemääramine on

§ 183

kohaselt kohtutäituri kaalutlusotsus, mis allub kohtulikule kontrollile üksnes piiratud ulatuses. Seega saab kohus üksnes kontrollida, kas kohtutäitur ületas sunniraha otsust tehes temal oleva diskretsiooni piire. Kuid selleks, et kohus saaks sellekohase otsustuse teha, peab kohtutäituri seisukoha kujunemine nii kohustuse rikkumise veenvuse kui ka sunniraha määramise osas olema jälgitav. 23. Asja materjalidest nähtub, et 28.11.2016.a on kohtutäitur Marek Laanemets teinud täiteasjas nr xxxx neli erinevat otsust kohustuste täitmiseks ja sunniraha rakendamise hoiatust. Seda, et asjas oleks tehtud kohased ja põhjendatud sunniraha määramise otsused asja materjalidest ei nähtu.

§ 26

¹ järgi on hoiatus sunniraha määramise eelduseks, ilma milleta ei saa kohtutäitur sunniraha määrata, kuid hoiatusega ei kaasne täitemenetluse osalisele muid negatiivseid tagajärgi, mille vastu ta peaks end kaebuse esitamisega kaitsma ja mille vastu ta ei saaks kaitset sunniraha määramise otsust vaidlustades. Hoiatuse eesmärgiks on anda kohustatud isikule teada, et kui ta ei asu täitedokumenti kindlaks kuupäevaks täitma, määrab kohtutäitur talle sunniraha.

§ 26

¹ lg 7 kohaselt sunniraha on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks otsus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Otsus ja hoiatus toimetatakse kohustatud isikule kätte käesoleva seadustiku paragrahvis 10 sätestatud korras. Kohus möönab, et kuigi kehtestatud ei ole kohustuslikku sunniraha otsuse vormi, tuleneb ka

§ 261

lg-st 7, et otsus ja hoiatus on kaks eri dokumenti.

§ 2

lg 1 p 16 kohaselt on täitedokumendiks kohtutäituri otsus kohtutäituri tasu ja täitekulude ning sunniraha määramise kohta; 24. Kohus selgitab, et sunniraha määrates tuleb kohtutäituril kontrollida sunniraha kohaldamise eeldusi ning alles siis saab kohtutäitur teha sunniraha määramise otsuse. Õige ei ole arusaam, et sunniraha määramise eelduseks on üksnes asjaolu, et kohtulahendit ei ole täidetud, ning muudel asjaoludel ei ole sunniraha määramisel tähtsust. Kohtutäitur võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Seetõttu ei ole sunniraha määramisel otsustava tähendusega mitte asjaolu, et vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil, vaid see, et lahus elava vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud lapsega koos elava vanema tegude või tegevusetuse tõttu. Eelnevast tulenevalt peab kohtutäitur sunniraha määrates kindlaks tegema, et lapsega kooselav vanem takistas lapse ja teise vanema suhtlemist sunniraha määramise hoiatuses antud tähtaja jooksul, ega saa lähtuda üksnes sellest, et lapse ja vanema suhtlemist ei ole kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil 6 toimunud (RKÜKm 3-2-1-4-13). Käesoleval juhul ei ole sunniraha määramisel kohtutäituri otsuse kujunemine selge. Asjast ei nähtu, kuidas on tuvastatud ja dokumenteeritud takistuste tegemine avaldaja poolt. Võlgnikule peab olema selge, millised on need põhjendused, miks kohtutäitur on otsustanud sunniraha määrata. Üksnes põhjenduste olemasolul on võlgnikul võimalik esitada kaebuses kohtutäiturile nende põhjenduste kohta vastuargumente. Kui kohtutäituri sunniraha otsuses puuduvad sunniraha määramise põhjendused, siis puudub menetlusosalisel võimalus saada kohtutäituri seisukohta oma vastuargumentide osas kohtuväliselt. Eelnev toob kaasa selle, et esmane vaidluse lahendamine, mis

§ 218

kohaselt peaks toimuma kohtuväliselt, kandub üle kohtumenetlusse.

§ 218

lg 1 teises lauses sätestatud, et enne kaebuse esitamist kohtule tuleb läbida kohustuslik kaebemenetlus kohtutäituri juures. Kohtutel tuleb kohtutäituri otsuse (millega lahendatakse menetlusosalise kaebus vaidlustatud otsuse peale) peale esitatud kaebust lahendades lähtuda esmajoones esialgses sunniraha otsuses esitatud põhjendustest või nende puudumisest, kuid hinnata tuleb ka argumente, mida kohtutäitur võlgniku kaebust lahendades sunniraha otsusele lisab. Eeltoodu alusel on kaebus selles osas põhjendatud. Samas on kohus seisukohal, et iga lapse ja lahuselava vanema ärajäänud kohtumise juures ei pea kohtutäitur isiklikult viibima ja seda fikseerima, kohtutäitur saab lapsega koos elava vanema suhtlemist takistavat tegevust tuvastada ka tema käsutuses olevate muude tõendite abil.

1. Kaebaja on esialgses kaebuses esile toonud, et ta ei ole teinud takistusi lapsele isaga suhtlemise õiguse realiseerimiseks. Kohus osundab, et kui võlgnik on seisukohal, et ta ei ole täitedokumendist tulenevat kohustust rikkunud, kujutab see materiaalõiguslikku vaidlust sissenõudja ja võlgniku vahel. Sellest tulenevalt saab võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks sunniraha määramist puudutavas osas. Sellise nõude aluseks on kohustuse rikkumise puudumine.
2. Vastuseks avaldaja väitele selle kohta, et kohtutäitur ei ole sunniraha määrates arvestanud lapse huvidega ning rikkus proportsionaalsuse ja eesmärgipärasuse põhimõtet, kohus osundab, et kõigi nelja 28.11.2016.a sunniraha hoiatuse puhul on kohtutäitur määranud avaldajale sunniraha summas 192 eurot so miinimummääras.

§ 261

lg 4 järgi sunniraha rakendamise hoiatuses märgitakse ettenähtud sunniraha summana. Esmakordsel määramisel ei ole sunniraha väiksem kui 192 eurot ega suurem kui 767 eurot, korduval sunniraha määramisel ei ole sunniraha suurem kui 1 917 eurot. Seega ei saa iseenesest kohtutäiturile ette heita seda, et ta on miinimummääras sunniraha hoiatust tehes rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet. Samas on avaldaja esile toonud, et talle on seitsme kuu jooksul tehtud sunniraha otsuseid kokku 40 000 euro ulatuses, seega peaks sunniraha otsusest selguma ka see, kuidas kohtutäitur on jõudnud arusaamisele, et järjekordne sunniraha määramine mõjutab lapsega koos elavat vanemat suhtlemise takistamisest hoiduma.

1. Samas vaatamata kohtutäituri formaalsetele eksimustele sunniraha otsuste vormistamisel, on kohtule kahtlusteta selge, et avaldaja keeldub põhimõtteliselt seadusjõus kohtulahendit täitmast. Ka käesolevas kaebuses ei ole avaldaja esile toonud, et tegelikkuses esinesid reaalsed objektiivsed põhjused, mis takistasid lapse isa ja lapse kohtumisi. Kohus juhib avaldaja tähelepanu, et kohtu poolt määratud suhtlemiskord on mõlemale poolele täitmiseks kohustuslik, et tagada lapse õigus suhelda mõlema vanemaga. Mõlemad vanemad peavad kaasa aitama sellele, et laps saaks ja sooviks suhelda mõlema vanemaga. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-15-18584 kontrollinud vanemate poolt väljatoodud asjaolusid ja määranud suhtlemiskorra eelkõige lapse huvidest lähtuvalt. Kohtu poolt määratud suhtlemiskord on mõlemale poolele täitmiseks kohustuslik, et 7 tagada lapse õigus suhelda mõlema vanemaga. Mõlemad vanemad peavad ka ise kaasa aitama sellele, et laps saaks ja sooviks suhelda mõlema vanemaga. Kui kohtulahendis sätestatud lapse ja lahuselava vanema suhtlemise kord ei peaks uute asjaolude ilmnemise tõttu enam vastama lapse huvidele, või kahjustama last, siis on lapsevanemal õigus pöörduda kohtu poole avaldusega muuta vanema ja lapse suhtlemise korda, samuti võib kohus PKS § 143 lg 3 tulenevalt lapse huvides piirata suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist või lõpetada suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise. Kehtiva seaduse kohaselt puudub kohtutäituril õigus otsustada lapse ja lahuselava vanema kohtumiste õiguspärasuse üle. Kohtutäitur ei tohi formaliseeritusse printsiibist tulenevalt ise oma suva järgi täidetavaid määrusi valikuliselt täita ega asjaolusid tuvastada. Kohus juhib avaldaja tähelepanu, et tal on võimalus vältida talle sunniraha määramisi võimaldades ja soodustades lapse ja lahuselava vanema kohtumisi. Avaldaja väited lahuselava vanema võimaliku vägivalduse kohta ei ole senises kohtumenetluses tõendamist leidnud. Juhul, kui tõepoolest on lapsele kohtumine isaga mingil põhjusel vastunäidustatud, tuleb lapse emal esitada kohtule PKS § 143 lg 3 kohane avaldus ja taotleda esialgset õiguskaitset. Senine avaldaja käitumine täitemenetluses on pahatahtlik ja vastuolus hea usu põhimõttega ega ole mitte kuidagi avaldaja ja puudutatud isiku ühise lapse huvides.
2. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tuleb tühistada kohtutäituri 02.01.2017.a otsus osaliselt. Kohus kohustab kohtutäiturit vaatama uuesti läbi avaldaja kaebuse osas, millega jäeti avaldaja kaebus 28.112016.a, kohustuse täitmise otsuste ja sunniraha rakendamise hoiatuste tühistamise osas läbi vaatamata või rahuldamata.
3. Kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad ei oma kohtu arvates sisulist tähtsust, mistõttu kohus eraldi ei käsitle. Tsiviilasja hinna määramine
4. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind, lg 3 kohaselt on hagita asja hind hagita asjas avaldusega taotletud või kohtu omal algatusel tehtud toimingu harilik väärtus. TsMS § 125 sätestab, et tuvastushagi hind määratakse hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. TsMS § 132 lg 1 sätestab, et mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 3500 eurot. Tulenevalt eeltoodust on tsiviilasja hinnaks 3500 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. Menetluskulude osas tuleb juhinduda TsMS §-dest 172 ja
6. TsMS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse ning kui menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Arvestades kaebuse asjaolusid ning seda, et kohus rahuldab avaldaja kaebuse osaliselt, määrab kohus, et kõigi menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik 8