← Eesti

2-15-18576/46

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 13. aprill 2017,

) § 166 lg 1 kohaselt peatus nõude aegumine ajani, mil pärija võtab pärandvara vastu. 2

(6)
  1. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja on kaotanud õiguse pärijatelt kohustuste täitmist nõuda, sest ei reageerinud üleskutsemenetlusele. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt esitas hageja andmed võlgnevuse kohta notarile, kohtutäiturile ja teavitas võlgnevusest ka kostjat. Inventuuri läbiviimisega pole kostja vabastatud kohustuste täitmisest hageja ees. Pärast inventuuri tegemist oli kostja vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest piiratud pärandvara väärtusega. Kostja ei ole tõendanud, et pärandvaraga seotud kohustused ületavad pärandvara väärtuse.
  2. Põhjendatud ei ole kostja vastuväited prügi, üldvee ja üldelektri nõuetele. Hageja põhikirja p 3.2 kohaselt on ühistu liige kohustatud tasuma põhikirjas sätestatud korras osamaksu ja sihtotstarbelisi makseid ning osa võtma elamu majandamise ja hooldamise kulude katmiseks vastava ühistu põhikirjale ja kodukorrale. KÜS § 13 lg 4 kohaselt on korteriühistu otsused elamu majandamise ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude kandmise kohta kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud. Seega peab korteriomanik kandma oma korteriomandiga seotud majandamiskulusid ja arvestama korteriühistu vastavasisulisi üldkoosolekute otsuseid. Seetõttu mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks perioodi jaanuar 2011 kuni detsember 2013 esitatud arvete alusel prügi, üldvee ja elektri eest kokku 146,54 eurot.
  3. Kostja pole esitanud sisulisi vastuväiteid arvetele perioodi juuli 2009 kuni detsember 2011 osas. Kuivõrd maakohtu hinnangul polnud nõuded perioodi 2009 kuni 2011 esitatud arvetega seoses aegunud, rahuldas maakohus hagi ka selles ulatuses ja mõistis kostjalt välja koos eelmises punktis käsitletud osasummaga 1 922,02 eurot. Lisaks rahuldas maakohus viivise nõude, sest see on kooskõlas KÜS § 7 lg-ga
  4. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada resolutsiooni p-de 1 ja 3–6 osas ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi vaidlustatud ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks kohaldas maakohus

§ 166lg 1 vääralt, sest jättis tähelepanuta, et alates 1.

jaanuarist 2009 kehtib Eestis pärimisel loobumissüsteem, mille korral

§ 166lg 1 kohaldamise eelduseks olevat pärandvara vastuvõtmist ei toimu.

Teiseks ei saa hageja nõuet käsitleda pärimisõigusest tuleneva nõudena. Nõue pole suunatud mitte pärandvara, vaid kostja kui hageja liikme vastu.

§ 154lg 1 järgi on aegunud kõik nõuded, mis muutusid sissenõutavaks enne 1.

jaanuari

  1. Kolmandaks pole kostja pärandvara arvel rikastunud. Seepärast ei vastuta kostja üleskutsemenetluses tähtaegselt esitamata nõuete täitmise eest. Maakohus on vastuolus PärS § 139 lg-ga 5 ja § 143 lg-ga 3 asunud vastupidisele seisukohale. Maakohus jättis otsuses analüüsimata pärandvara inventuuriakti. Neljandaks oli maakohtu otsus üllatuslik. Kohtumenetluses ei tõstatunud küsimust pärandajale kuulunud vara väärtusest, aga maakohus rajas sellele oma põhjendused vaidlustatud otsuse p-s
  2. Maakohus rikkus ka selgitamiskohustust, sest oleks pidanud tegema kostjale ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Viiendaks palub kostja jätta menetluskulud hageja kanda, sest ta pole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks ja vaidles vastu vaid aegunud nõudele.
  3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. 3

(6)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osaliselt resolutsiooni p-de 1 ja 3–6 osas. Seega on maakohtu otsus jõustunud edasi kaebamata osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks 2 629,70 eurot õigeksvõtul põhineva otsusega (resolutsiooni p 2). Kuna selles osas on otsus viivitamata täidetav, siis puudub vajadus märkida vaidlustatud otsuse osalist jõustumist käesoleva otsuse resolutsioonis. Nähtuvalt apellatsioonkaebusest ei ole nüüdseks enam vaidlust küsimuses, kas kostjal tuleb tasuda prügi, üldelektri, üldvee eest aastatel 2011–2013, sest sellekohaseid väiteid kaebus ei sisalda. Samuti ei ole kostja eraldi vaidlustanud nõude rahalist suurust, viivise määra, viivise arvutuskäiku ega alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmist.
  2. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohus kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme, hindas õigesti tõendeid, käsitles otsuses kõiki kostja seisukohti ja põhjendas piisavalt, miks tuleb hagi rahuldada. Vaidlustatud otsus vastab TsMS § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt ega teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei ole iseenesest aluseks tõendite ümberhindamiseks või maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  3. Kaebuse esimene ja teine väide käsitlevad aegumist. Kumbki neist ei ole edukas, mida ringkonnakohus põhjendab järgmiselt. Maakohus kohaldas

§ 166

lg 1 õigesti.

-s sätestatud aegumise peatumise regulatsioon on mõeldud pehmendama nõude aegumisest võlausaldajale tuleneda võivat ebaõiglust. Aegumise peatumise sätted väljendavad hea usu põhimõtet, mille järgi ei peaks võlgnik saama tugineda nõude aegumisele, kui võlausaldajal polnud võimalik oma nõuet õigeaegselt esitada mingi takistuse tõttu.

§ 166

lg 1 eesmärk on tagada isiku surma korral tema võlausaldajatele võimalus esitada nõuded pärast seda, kui pärandvara valitsemine on korraldatud. Selle sätte kohaselt peatub aegumine isiku surmaga kuni ajani, mil pärija võtab pärandvara vastu või pärandvara suhtes kuulutatakse välja pankrot või pärandvarale määratakse hooldaja. Aegumistähtaeg peatub kõigi nõuete osas, sõltumata nende õiguslikest alustest. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et pärimisõiguses nn vastuvõtusüsteemilt üleminek loobumissüsteemile piirab

§ 166lg 1 kohaldamise võimalusi.

Viidatud normi eesmärk on endine ja seda saab mõistlikult tõlgendada koosmõjus kehtiva pärimisõigusega. Ka PärS kohaselt toimub pärandi vastuvõtmine, muutunud on vaid vastuvõtmise kord. PärS § 118 lg 1 järgi loetakse pärija pärandi vastu võtnuks, kui ta ei loobu pärandist PärS § 119 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Sellisel juhul ei pea pärija pärandi vastuvõtmiseks midagi eraldi tegema ja vastuvõtmine toimub (vaikimisi) pärast PärS § 119 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist. Kui pärija soovib pärandi vastu võtta varem, on seadusandja näinud ette õiguse esitada PärS § 118 lg 2 alusel notarile avaldus. Sellisel juhul tuleb lugeda pärandi vastuvõtmise ajaks notarile avalduse esitamise aeg.

§ 166lg 1 ja Pär

S § 118 lg 1 saab nende koostoimes seega tõlgendada nii, et pärandaja vastu rahaliste nõuete aegumine peatub pärandaja surmaga ja lõppeb mh pärandi vastuvõtmisega kas PärS § 118 lg-s 1 või lg-s 2 ette nähtud korras. 4

(6)KÜS § 5 lg 3 järgi loetakse pärandi vastuvõtnud pärija korteriühistu liikmeks astumise ajaks pärandi avanemise päeva ning sama seaduse § 5¹ kohaselt lähevad korteriomandi pärimisel korteriühistu liikme õigused ja kohustused üle korteriomandi omandajale korteriomandi ülemineku hetkest. Siiski ei mõjuta see korteriühistu nõude aegumise peatumist

§ 166lg 1 järgi.

Teistsugune käsitlus muudaks kõnealuse nõude puhul

§ 166lg 1 praktiliselt sisutuks.

Praeguses asjas tugineb kostja sellele, et ta esitas notarile 23. aprillil 2013 avalduse, milles teatas, et ei loobu pärandist ja palus viia läbi pärandvara inventuur (I kd tl 71–72). Sellise avalduse tegemisega tuleb lugeda aegumistähtaja peatumine lõppenuks PärS § 118 lg 2 alusel. Iseenesest on korrektne kostja arvamus, et majandamiskulude aegumisele kohaldub

§ 154, mis reguleerib korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumist.

Majandamiskulud KÜS § 15¹ mõttes kujutavad endast korduvaid/perioodilisi kohustusi (vt Riigikohtu 14. veebruari 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-11, p 11). Vastavalt maakohtu otsuses ja eespool esitatud põhjustel ei välista

§ 154

sama seaduse § 166 kohaldamist, mistõttu tuleb ka majandamiskulude aegumise peatumisel arvestada

§ 166lg-s 1 sätestatut aegumise peatumise kohta.

Kostja aegumise vastuväide käsitleb nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks alates 2009. aastast, st mille aegumistähtaja alguseks tuvastas maakohus

§ 154lg 1 järgi õigesti 1.

jaanuari

  1. Enne peatumist
  2. aprillil 2010 oli nende nõuete aegumistähtaeg kulgenud 3 kuud ja 12 päeva. Alates
  3. aprillist 2013, mille ringkonnakohus tuvastas kui aegumise peatumise lõpu, kuni hagi esitamiseni
  4. detsembril 2015 möödus täiendavalt 2 aastat 7 kuud ja 16 päeva. Kokku oli aegumistähtaeg enne hagi esitamist kulgenud 2 aastat 10 kuud ja 28 päeva, st vähem kui kolm aastat. Kui hagi esitamise ajaks ei olnud aegunud nõuded
  5. aasta eest, siis ei saa olla aegunud ka hiljem sissenõutavaks muutunud nõuded.

§ 160lg 1 kohaselt peatas hagi esitamine omakorda aegumise.

  1. Kaebuse kolmas väide on sisuliselt kantud seisukohast, et pärandvara inventuuri läbiviimise tõttu on hageja nõudeõiguse kaotanud. Sellega ringkonnakohus ei nõustu. PärS § 130 lg 1 esimese lause sätestab, et pärija on kohustatud täitma kõik pärandaja kohustused. Samas teise lause esimene pool näeb täpsustavalt ette, et pärija peab pärandvara ebapiisavuse korral täitma pärija kohustused oma vara arvel. Kirjeldatud olukorrast teeb erandi teise lause teine pool. Selle kohaselt vabaneb pärandaja pärandvara ebapiisavuse korral kohustuste täitmisest, kui ta pärast inventuuri tegemist on täitnud kohustused seaduses sätestatud korras, kui on välja kuulutatud pärandvara pankrot või kui pankrotimenetlus on lõppenud pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu. Kostja pole tuginenud sellele, et välja on kuulutatud pärandaja pärandvara pankrot või et pankrotimenetlus oleks lõppenud raugemise tõttu. Inventuuri läbiviimine ilma pankrotiavaldust esitamata kaitseb pärijat võimalike tulevikus esitatavate nõuete eest üksnes juhul, kui ta on pärast inventuuri tegemist täitnud kõik pärandvara nimekirja kantud kohustused PärS § 142 lg-s 1 toodud järjekorras ning sellest ei jää enam positiivset vara üle. Ka sellele asjaolule pole kostja maakohtus tuginenud. Kostja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt pole kostja pärandvara arvelt rikastunud ja mille kohaselt ületavad pärandvara kohustused kordades pärandvara väärtuse, on esitatud apellatsioonimenetluses esmakordselt. TsMS § 652 lg 3 eelduste täitmata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus kostja sellised väited tähelepanuta. Asjaolu, et kostja pole rikastunud pärandvara arvelt, ka ei vabastaks kostjat n-ö automaatselt üleskutsemenetluses tähtaegselt esitamata nõuete täitmise eest ega välista hageja nõudeõigust kostja vastu. Kostja vastupidist tõlgendust ei toeta ei PärS § 139 lg 5 ega § 143 lg
  2. 5

(6)Põhjendatud pole ka kostja etteheide, mille kohaselt oleks maakohus pidanud kostja poolt esitatud pärandvara inventuuri aktist järeldama, et pärandvara kohustused ületavad vara väärtuse. Kostja pole maakohtule esitatud menetlusdokumentides viidanud, et esitab pärandvara nimekirja sooviga tõendada pärandvara ebapiisavust kõikide kohustuste täitmiseks. Maakohtule ei saa ette heita kostjale soodsate järelduste otsimata jätmist tõenditest olukorras, kus kostja pole ise vastavale asjaolule tuginenud ega seda kohtu ette toonud (TsMS § 5 lg 2 teine lause koosmõjus TsMS 232 lg-ga 1).
  1. Kaebuse neljas väide on menetluslik etteheide maakohtule kostja üllatamise kohta, millega ringkonnakohus samuti ei nõustu. Tsiviilkohtumenetluses kehtiv selgitamiskohustus ei hõlma pooltele õigusnõu andmist. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning pool otsustab ise, mis asjaolud ta oma väidete põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid tõendab (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2). Kuivõrd kostja ei tuginenud maakohtus pärandvara ebapiisavusele või pärandvara pankrotiavalduse esitamisele, ei saa maakohtule ette heita kostjale võimalike täiendavate tõendite (või vastuväidete) esitamise võimaluse selgitamata jätmist.
  2. Kaebuse viies väide käsitleb menetluskulude jaotust ja ka see ei ole edukas. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti kostja kanda, sest hagi rahuldati tervikuna. Tsiviilasja materjalid ei toeta kostja väidet, et ta on nõudele vaielnud vastu vaid aegunud osas. Kostja ei võtnud hagi (osaliselt) õigeks kohe, vaid vaidles sellele
  3. jaanuari 2016 vastuses ja
  4. aprilli 2016 menetlusdokumendis täies ulatuses vastu. Ka
  5. juunil 2016 allkirjastatud omaksvõtu avalduses vaidles kostja veel vastu hageja nõuetele saada tasu 2011 – 2013 aastate prügi, üldvee ja üldelektri eest. Seega puudus alus kohaldada TsMS § 168 lg
  7. Kuivõrd ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust ja jätab apellatsioonkaebuse täies ulatuses rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis mõlema senise kohtuastme kulude jaotuse. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus vastavalt TsMS § 177 lg-le
  8. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.