Obsah (11)

§ 29§ 1§ 155§ 1028§ 6§ 76§ 100§ 101§ 108§ 113§ 162

2-16-9848 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Haide Rimmel Otsuse tegemise aeg ja koht 10. mai 2017.a, Tartu mnt kohtumaja, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-984

) lepingu tõlgendamise regulatsioon (

§ 29

). 2.1.

§ 29

lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb (vt nt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi lahend asjas nr 3-21-167-12, p 12). Ühise tegeliku tahte väljaselgitamiseks tuleb arvesse võtta

§ 29

lg-s 5 ette nähtud asjaolusid (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 11.05.2009.a lahend asjas nr 3-2-1-4409, p 11). Eeskätt kuuluvad poolte ühise tahte väljaselgitamisel arvesse võtmisele

§ 29

lg 5 p-d 1, 2, 3 ja 6, millede kohaselt lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Hageja on 04.10.2016.a dokumendis selgitanud, et koorimisliini töövõtulepingu kavandis nähti esialgu ette töö eest tasumine pärast töö valmimist ning tagatisena Xxxx käendus. Xxxx tegi ettepaneku ning palus töö eest 90% ulatuses ettemaksu. Hageja lisab, et kuna Xxxx on n.ö ühemehefirma ning Xxxx-l sisuliselt vara puudub, siis otsustas hageja paluda Xxxx juhatuse liikmelt Ivo Voorilt garantiid. Hageja leidis, et Xxxx käendus ei ole ulatusliku ettemaksu tegemisel enam piisavaks tagatiseks. Hageja märgib, et Ivo Voori garantiiga püüti maandada riski, et Nordgrain saab tasu, kuid jätab töö tegemata (tl 60-61). Hageja on 20.04.2017.a 3 2-16-9848 kohtuistungil lisaks märkinud, et hageja nõustus ettemaksu tasumisega vaid siis, kui kostja annab lisaks isikliku tagatise (tl 73). Kostja on omalt poolt 19.04.2017.a menetlusdokumendis selgitanud, et poolte vahel oli algselt kokkulepe, et Xxxx ehk töövõtja annab tellijale notariaalselt kinnitatud käenduslepingu lepingu summa ulatuses, aga hageja saatis seejärel kostjale hoopis alla kirjutamiseks eraisiku garantiikirja (tl 53). Kohus leiab, et kostja ei ole poolte ühist tahet

§ 29lg 1 kohaldamiseks tõendanud.

Esitatud asjaoludest selgub, et ettemaksu küsimine ning selles töövõtulepingu p-s 4.2 kokkuleppimine oli Xxxx initsiatiiv. Sellise muudatuse sisseviimine andis hagejale põhjendatud huvi nõuda lepingu kohaseks täitmiseks lisatagatist. Kohus võtab arvesse ka asjaolu, et Xxxx näol on tegemist n.ö ühemehefirmaga – seega ei saa hagejale ette heita soovi püüda maandada riski, kus Xxxx saab tasu, kuid jätab töö tegemata. Kostja viitab töövõtulepingu p-le 11.1.3, mille kohaselt tuleb käendusleping vormistada peale käesoleva lepingu allkirjastamist ning on väljamaksete tegemise aluseks. Kostja leiab, et lepingus lepiti kokku käenduslepingu sõlmimine ja käendajaks pidi olema Xxxx, mitte kostja Ivo Voor. Kohtu hinnangul ei tõenda eeltoodud kostja väide poolte ühist tahet - antud juhul ei ole eluliselt usutav, et Xxxx oleks pidanud omaenda kohustuste täitmise ise käendama. Nimelt on hageja ning Xxxx vaheline töövõtulepingu p-d 10 niigi ette nägemas Xxxx poolset töövõtugarantii andmise kohustust (tl 12). Kostja on 20.04.2017.a kohtuistungil märkinud, et kostja ei saanud garantiikirja allkirjastades täpselt aru, mida see tähendab. Kostja esindaja on lisanud, et Ivo Voor arvas, et ta tegutses Xxxx nime all (tl 72-73). Kohtu hinnangul ei olnuks Xxxx poolne äriühingu enda kohustuse käendamine hagejale sisuliselt täiendavat tagatist pakkunud, s.o selliselt puudunuks tagatise andmisel tegelik majanduslik sisu. Otsuse vahekokkuvõttena märgib kohus, et antud juhul ei ole kohtul esitatud asjaoludel võimalik poolte ühist tegelikku tahet välja selgitada. 2.2. Kohtu hinnangul tuleb kostja poolt 10.03.2015.a väljastatud dokumendi olemuse tõlgendamisel lähtuda

§ 29lg-st 4.

Kõnesolev säte näeb ette, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohus asub seisukohale, et esitatud asjaoludel saaks sarnane mõistlik isik kostja poolt 10.03.2015.a väljastatud dokumendi pidada garantiikirjaks. Kohtu hinnangul andis garantiikiri hagejale täiendava tagatise töövõtulepingu täitmise tagamiseks. Xxxx ainsaks juhatuse liikmeks olnud kostjal tulnuks juhatuse liikme hoolsuskohustust järgides selgelt piiritleda oma roll kõnesolevas võlasuhtes – kohtu hinnangul ei ole asjakohane kostjapoolne väide, et kostja ei saanud garantiikirja allkirjastades täpselt aru, mida see tähendab. Asjaoludest nähtuvalt on kostja ettemaksu saamises kokkuleppe muudatuse ettepanekut tehes, näidanud üles Xxxx tahet töövõtulepingut sõlmida. Hageja on kohtule äriregistri väljavõtte abil tõendanud, et Ivo Voor oli garantiikirja allkirjastamise ajal 10.03.2015.a Xxxx ainus juhatuse liige ja ainuosanik (tl 25-26). Seega oli kostja Xxxx ainsa juhatuse liikmena ja ainuosanikuna motiveeritud hagejale garantii andmisega Xxxx majanduslikku edusse panust tegema. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et poolte vahel on garantiist tulenev õigussuhe. 3. Võlaõigusseaduse (

)§ 155 lg 1 näeb ette, et majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja poolt antud garantii on tühine, kuna kostja ei ole garantiid andnud enda majandus- või kutsetegevuses. Lisaks on kostja seisukohal, et hageja 4 2-16-9848 kuritarvitab oma õigusi ega käitu heas usus. 3.1. Järgnevalt käsitleb kohus kostja seisukohta selles, kas kostja 10.03.2015.a antud garantii on tühine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 näeb ette, et seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Kostja leiab hagi vastuses, et kostja on võlaõigusseaduse tähenduses tarbija.

§ 1

lg 5 näeb ette, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kostja märgib, et ta ei tegutse isiklikult majandus- või kutsetegevuses ning vastavat garantiid saab seaduse mõtte kohaselt väljastada üksnes juriidiline isik ehk antud juhul Xxxx (tl 52). Hageja on seevastu viitamas asjaolule, et Ivo Voor oli garantiikirja allkirjastamise ajal 10.03.2015 ning on ka praegu, Xxxx ainus juhatuse liige ja ainuosanik. Hageja märgib, et Ivo Voor teostab Xxxx kaudu oma majandustegevust (teenib sissetulekut). Kohus leiab, et Ivo Voor tegutses garantiid andes majandustegevuse raames. Hageja on õigesti viidanud Riigikohtu seisukohale – juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses

§ 155

lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Kolleegium on lisanud, et eelnimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 01.02.2012.a lahend asjas nr 3-2-1-148-11, p 13). Kostja viitab töövõtulepingu p-le 11.1.3, mille kohaselt tuleb käendusleping vormistada peale käesoleva lepingu allkirjastamist ning on väljamaksete tegemise aluseks. Kostja leiab, et lepingus lepiti kokku käenduslepingu sõlmimine ja käendajaks pidi olema Xxxx, mitte kostja Ivo Voor. Kohtu hinnangul ei ole kostja

§ 155

lg-st tulenevat eeldust ümber lükanud – kohus on otsuse käigus leidnud, et antud juhul ei ole eluliselt usutav, et Xxxx oleks pidanud omaenda kohustuste täitmist ise käendama. Kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale nagu poleks garantii andmine seostatav Ivo Voori majandus- või kutsetegevusega. Kohus on otsuses märkinud, et kostja oli Xxxx ainsa juhatuse liikmena ja ainuosanikuna motiveeritud hagejale garantii andmisega Xxxx majanduslikku edusse panust tegema. 3.2. Riigikohus on märkinud, et kohus peab hindama ka seda, kas võlgnik oleks sõlminud tagatislepingu ka siis, kui ta ei oleks olnud äriühingu ainus juhatuse liige ja ainuosanik. Kui võlgnik oleks tagatislepingu sõlminud igal juhul, siis ei ole selle sõlmimine seostatav tema majandus- või kutsetegevusega

§ 155

lg 1 järgi (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 05.11.2008.a lahend asjas nr 3-2-1-89-08, p 12). Antud juhul on kostja hagi vastuses ise märkinud, et selgusetu on see, kas kostja oleks sõlminud või pidanud sõlmima tagatislepingu ka siis, kui ta ei oleks olnud Xxxx juhatuse liige ja osanik (tl 53). Asjaolusid kogumis arvestades võib kohtu hinnangul asuda seisukohale, et Ivo Voor ei olnud 10.03.2015.a garantiid andes tarbija

§ 1lg 5 tähenduses. Kuna kostja polnud garantiid andes tarbija, siis ei saa lugeda garantiikirja Ts

ÜS § 87 alusel tühiseks – puudub seaduses sätestatud keeld, millega garantiikiri oleks vastuolus. 4. Lisaks on poolte vahel vaidlus selles, kas hageja kuritarvitab oma õigusi ega käitu heas usus. Kohus märgib, et

§ 155

lg-st 2 tulenevalt ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Garandil on üldjuhul õigus esitada võlausaldajale kas garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi

§ 1028

jj alusel juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud 5 2-16-9848 või see langes hiljem ära. Seega ei ole kostjal juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, esitada

§ 155

lg-st 2 tulenevalt, garantiiga tagatavast kohustusega (laenulepingust) seotud vastuväiteid. Kostja on hagi vastuses leidnud, et hageja on käitunud vastuolus heas usus käitumise põhimõttega – hageja on sõlminud oma majandus- ja kutsetegevuses mittetäidetava lepingu ja on teadlikult survestanud kostjat väljastama garantiikirja olukorras, kus hageja majandustegevuses osaleva isikuna teadis või pidi teadma kanepiseemne töötlemisel selle omadustest, st materjal on tellitud töötlusliini jaoks liiga kleepuv. Kostja on siinkohal õigesti viitamas Riigikohtu seisukohale selles, et üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg-d 1 ja 2 ja

§ 6lg 1).

Kolleegium on lisaks selgitanud, et õiguste kuritarvitamise üle otsustamine tähendab hinnangu andmist, kas garantiiga soodustatud isik kasutab oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult selleks, et saada endale varaline eelis, mis talle ei kuulu. Hea usu põhimõttega kooskõlas ei saa olla garantiikirjaga soodustatud isiku käitumine nt juhul, kui ta tugineb üksnes oma formaalsele õiguslikule positsioonile ja nõuab garandilt maksmist, vaatamata sellele, et ta teab, et garantiiga tagatud kohustust tegelikult ei ole (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 16..05.2012.a lahend asjas nr 3-2-1-49-12, p 11). 4.

1. Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt sõlmisid hageja Xxxxja Xxxx 07.01.2015.a töövõtulepingu nr AL 23-09/14, millega Xxxx kohustus töövõtjana valmistama õlikanepi koorimisliini koos paigaldus- ja seadistustööde teostamisega. Hagiavalduses märgib hageja, et Xxxx ei olnud suuteline töövõtulepingut kohaselt täitma. Xxxx küll rajas koorimisliini, kuid see ei suutnud töövõtulepingu p-s 2.1 kokkulepitud näitajaid või ka ligilähedast tulemust saavutada. Hageja lisab, et tulemused jäid kokkulepitule alla koguni mitmekümnekordselt, mistõttu ei olnud liin eesmärgipäraselt kasutatav. Hageja on töövõtulepingust taganenud ning kostja vastu garantiist tuleneva nõude esitanud 07.01.2016.a teatisega (tl 27-30). Töövõtulepingu pooled on kokku leppinud, et koorimisliini tootlikkus on vähemalt 100 kg kooritud ja puhastatud kanepiseemneid tunnis. Sealjuures pidid toodang ja seemnekestad olema 95% ulatuses puhtad (tl 7 ja 27). Hageja märgib, et 18.11.2015.a toimunud testimisel saadi 20 minuti jooksul 50 kg kanepiseemne sisestamisel tulemusega 1,1 kg lepingutingimustele vastavat kooritud seemet, 7 kg kooritud ja koorimata seemnete segu, 9 kg kooritud seemnete ja seemnekestade segu ning ülejäänud koguse moodustasid seemne kestad ja kaod (tl 27). Antud juhul on vaidluse keskpunktiks asjaolu, et hageja on Xxxx-ga sõlminud mittetäidetava lepingu, kus hageja majandustegevuses osaleva isikuna teadis või pidi teadma kanepiseemne töötlemisel selle omadustest, st materjal on tellitud töötlusliini jaoks liiga kleepuv. Nimelt on kostja leidmas, et lepingus puudub igasugune info selle kohta, et hageja oleks Xxxx-d kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teavitanud kanepiseemne omadustest seemne töötlemisel. Lisaks viitab kostja töövõtulepingu p-le 5.1.4, mis sätestab, et „Pooled mõistavad, et mõlemal poolel puudub varasem kogemus töötlusliini ehitamiseks ning kasutamiseks, mistõttu teevad pooled töötlusliini ehitusperioodi jooksul ning selle käivitamisel pidevat koostööd“ (tl 8 ja 53). Kostja leiab, et hageja vaikis lepingu sõlmimisel sellest, et töödeldav materjal on liiga kleepuv. Kohus leiab, et praegusel juhul ei saa hagejale ette heita, nagu oleks hageja sõlminud mittetäidetava lepingu Xxxx-ga. Hageja seaduslik esindaja Tarmo Tael on 20.04.2017.a kohtuistungil leidnud, et kui Xxxx oleks õiget tehnoloogiat kasutanud, siis poleks tekkinud kleepuvuse probleemi. Seaduslik esindaja lisab, et kanepiseeme sisaldab 30% ulatuses õli, mis on kleepuv aine. Hageja teine seaduslik esindaja Ago Siiner on kohtuistungil märkinud, et Ivo 6 2-16-9848 Voorile sai antud materjalinäidis ja piiramatu juurdepääs selleks, et aru saada, millega tegemist on (tl 73). Ago Siiner on juhtinud tähelepanu sellele, et iga toote paki peal on selle koostis kirjas ning kinnitas, et Xxxx-le oli materjali sisaldus lahti räägitud (tl 74). Istungil ei ole vastaspool eeltoodud seisukohtadele vastu vaielnud. Iseenesest on õige kostjapoolne viide töövõtulepingu p-st 5.1.4 tulenevale koostöö kohustusele. Samas on töövõtulepingu samas punktis viimase lausena kokku lepitud ka see, et vaatamata poolte varasemate kogemuste puudumisele vastutab töövõtja lepingu tingimustele vastava töötlusliini ehitamise eest (tl 8). Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud seda, et hageja oleks Xxxx-le teinud takistusi töötlusliini väljaehitamisel ja katsetuste läbiviimisel. Kostja on hagi vastuses märkinud, et Xxxx tegeleb masinaehitusega, mitte taimede omaduste uurimisega (tl 54) – kohtu hinnangul lasus Xxxx-l masinaehitajana töövõtulepingu p 5.1.1 alusel kohustus tagama loodava töötlusliini nõuetekohase kvaliteedi. Lisaks oli Xxxx-l takistuste ilmnemisel, sh ka kanepiseemne iseärasuste ilmnemisel töövõtulepingu p 5.1.8 järgi kohustus teatama tellijale kõigist asjaoludest, mis takistavad lepingust tulenevate kohustuste kohast täitmist (tl 9). Eelnevat kokku võttes ei saa kohus asuda kostjat toetavale seisukohale – hageja ei ole praeguselt tuginemas üksnes oma formaalsele õiguslikule positsioonile. Hageja on kohtule usutavaks teinud asjaolu, et töötlusliini tulemuslikkus ei vastanud töövõtulepingu p-s 2.1 kokku lepitud kvaliteedinõuetele. Seega on hageja kohtule garantiijuhtumi ära tõendanud.
2. Käesolevas jaos võtab kohus kokku hageja nõuded. Hagiavalduses palub hageja kostjalt põhinõudena välja mõista 40 680 eurot, mis koosneb Xxxx-le ettemakstud tasu tagastamise nõudest summas 36 612 eurot ja osalisest leppetrahvist summas 4068 eurot. 5.
3. 10.03.2015.a garantiikirja p 1 näeb ette, et garantii andja (kostja) garanteerib garantii saajale (hagejale) töövõtja (Xxxx) ja garantii saaja vahel sõlmitud lepingust nr AL 23-09/14 tulenevate töövõtja kohustuste täitmise garantiikirjas toodud tingimustel. Garantiikirja p 2 sätestab, et garantiikirja alusel tagab garantii andja kõigi lepingust tulenevate garantii saaja nõuete (sh intressi ning lepingu rikkumisest tulenevate viiviste, leppetrahvide ja tekitatud kahjunõuete) täitmise või hüvitamise garantiisumma ulatuses. Kostja on garantiisummaks andnud 40 680 eurot (tl 23).

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 näeb ette, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Töövõtulepingu p 4.1 sätestab, et tasu lepingu täitmise eest on 33 900 eurot (käibemaksuta). Hageja nõuab kostjalt garantii raames Xxxx-le tehtud töövõtulepingu p 4.2 alusel tehtud ettemaksu summa 36 612 euro (sh käibemaks) väljamõistmist. Lisaks nõuab hageja kostjalt garantii raames Xxxx-le töövõtulepingu p 16.4 alusel rakenduvat leppetrahvi 4068 euro ulatuses. Kostja on 19.04.2017.a menetlusdokumendis esitanud vastuväite hageja leppetrahvi ja intressinõudele, mis ületab summat 40 680 eurot. Hageja on 20.04.2017.a kohtuistungil leidnud, et kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei ole põhjendanud ja tõendanud, et leppetrahv ja viivis on põhjendamatult kõrged ja et neid saaks vähendada. Hageja ei leia, et need oleks põhjendamatult kõrged (tl 74, 96 ja 98). Kohus nõustub hagejaga selles, et Ivo Voor ei saa

§ 155lg 2 kohaselt esitada leppetrahvile vastuväidet, mis kuulub Xxxx-le.

Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb

§ 76

lg 1, § 108 lg 1, § 155 lg 1 ning garantiikirja p-de 1 ja 2 koosmõju alusel hageja kasuks välja mõista 40 680 eurot. 7 2-16-9848 5.2. Lisaks põhinõudele on hageja kostjalt nõudmas viivist ajavahemiku 20.01.2016.a kuni 28.06.2016.a eest summas 32 747,40 eurot.

§ 101

lg 1 p 6 näeb ette, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Garantiikirja p-st 4 tuleneb, et kui garantii andja ei tasu garantii saajale nõudes toodud summat tähtaegselt, on garantii saajal õigus alustada viivise arvestamist määraga 0,5% päevas puudujäävalt summalt tähtpäevale järgnevast päevast arvates. Viivise arvestamine lõpeb tasumisele kuuluvate maksete täieliku tasumise päeval. Kostja leiab 19.04.2017.a menetlusdokumendis, et viivise määr 0,5% päevas on ebamõistlikult suur ja ületab kogumis garantiisummat mitmekordselt. Hageja seevastu leiab, et Ivo Voor pole põhjendanud ja tõendanud, et vastav viivis oleks põhjendamatult kõrge. Seega tuleb Ivo Voori vastuväide viivisele jätta rahuldamata.

§ 155

lg 3 näeb ette, et garantii andja võib võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid. Antud juhul on kohaldatav viivisemäär tulenemas garantiikirja p-st 4, mistõttu on kostjal õigus esitada taotlus viivise vähendamiseks.

§ 113

lg 8 näeb ette, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.

§ 162

lg 1 näeb ette, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on märkinud, et leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes (vt nt Riigikohtu Tsiviilkolleegium 21.11.2012.a lahend asjas nr 3-2-1-132-12, p 12). Kohus nõustub kostjaga selles, et garantiis antud viivise määr on asjaolusid kogumis arvestades ebamõistlikult suur. Garantiikirjast tulenev viivisemäär (s.o 0,5% nõudelt päevas) vastab käesoleval juhul töövõtulepingu p-s 9.3 kokku lepitud leppetrahvi määrale. Kohtu hinnangul on kostjalt leppetrahvi määras viivise nõudmine mõlema poole huve kaaludes ebaõiglane – seda eriti olukorras, kus töövõtulepingu alusel on hageja ja Xxxx eraldi ette näinud (töövõtulepingu p 9.4) kohalduva leppetrahvi. Kõnesoleval juhul on hageja põhinõue suures osas koosnemas Xxxx-le tehtud ettemaksust summas 36 612 eurost. Sellisel juhul oleks kostjalt 32 747,40 euro ulatuses viivise nõudmine 0,5% suuruse viivisemääraga kõnesolevas võlasuhtes liialt võlausaldajat soosiv ja kostja jaoks ebaproportsionaalselt suur ning karistusliku iseloomuga. Kohtu hinnangul tuleb mõistlikuks viivisemääraks analoogia korras lugeda töövõtulepingu p-st 9.2 tulenev määr – s.o 0,05% tähtajaks tasumata summalt päevas. Võttes arvesse eeltoodut, siis tuleb kostjalt

§ 101

lg 1 p 6 ja garantiikirja p 4 alusel garantiisumma tasumisega viivitatud ajavahemiku 20.01.2016.a kuni 28.06.2016.a eest (s.o 161 päeva) välja mõista viivis summas 3274,74 eurot. 5.

1. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise edasiulatuvalt alates 29.06.2016.a kuni põhinõude täieliku täitmiseni määras 0,5% päevas arvestatuna põhinõudelt 40 680 eurolt. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab siinkohal, et hageja nõue on põhjendatud kohtu poolt määratud viivismäära ulatuses. Kostjalt tuleb välja mõista viivis edasiulatuvalt alates 29.06.2016.a, määraga 0,05% päevas arvestatuna põhinõudelt 40 680 eurolt kuni selle täies ulatuses tasumiseni. 8 2-16-9848
2. Käesolevas jaos määrab kohus kindlaks tsiviilasja menetluskulude jaotuse ning nende hüvitamise ulatuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Käesolev hagi kuulus rahuldamisele osaliselt. Kohus rahuldas hagiavalduse umbes 60% ulatuses. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab hageja menetluskulud 60% ulatuses kostja kanda. Kostja menetluskulud jäävad 40% ulatuses hageja kanda. 6.
3. TsMS § 138 lg 1 näeb ette, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud (TsMS § 138 lg 2). TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt nr Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012.a lahendit asjas nr 3-2-1-143-11, p 13). 6.
4. Hageja on 20.04.2017.a kohtuistungil esitanud tsiviilasjas kantud menetluskulude nimekirja (tl 79-80). 21.04.2017.a on hageja esitanud täiendava menetluskulude nimekirja kohtuistungiga seonduvate menetluskulude kohta (tl 91-92). Hageja on menetluses tasunud riigilõivu 1500 eurot ning kandnud õigusabikulusid kokku summas 4251 eurot (käibemaksuta). Kokku palub hageja kostjalt menetluskuludena välja mõista 5751 eurot. Hageja kinnitab, et ta on käibemaksukohuslane ja seega ei ole õigustatud menetluskulude hüvitamisele koos käibemaksuga. Kõik näidatud kulud on seotud tsiviilasjaga nr 2-16-
5. Kostja on 24.04.2017.a esitanud vastuväite hageja menetluskuludele. Kostja märgib, et õigusabi antud asjas hinnaga 160 eurot tund ilma käibemaksuta on põhjendamatult kõrge. Samuti ei saanud hageja mõistlikult kulutada tööle sedavõrd palju aega, nagu on tööarvestuses märgitud. Kostja leiab, et mõistlik tunnitasu määr sellises vaidluses on maksimaalselt 125 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Seega korrutades hageja poolt märgitud tunnid 29,6 h x 125 eurot saame ainuüksi hageja esitatud ajaarvestuse baasil tulemiks 3700 eurot, millele lisandub käibemaks ehk siis maksimaalselt kokku 4440 eurot. Lisaks leiab kostja, et hageja menetluskulude ajaline arvestus on selgelt ülepaisutatud. Pidevalt on hagejale esitatava arve põhjendustest näha, et hageja vahetab esindajaga e-kirju ja peab nõu ning teeb igasugu muid toiminguid, kuigi selleks ei ole asjaolusid arvestades mingit vajadust, eriti veel esitatud mahus. Kostja hinnangul on hagejal mõistlik ja põhjendatud ajakulu kokku maksimaalselt 12 tundi, tunnihinnaga 125 eurot tunnis + käibemaks. Kohtu hinnangul tuleb nõustuda kostjaga selles, et tegemist on keskmisest lihtsama õigusliku vaidlusega, sest see puudutab garantii sissenõudmist. Hagejale on antud juhul õigusabi osutatud tunnihinnaga nii 160 eurot + käibemaks, kui ka 130 eurot + käibemaks. Riigikohus on mõistlikuks pidanud tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 01.06.2016.a lahend asjas nr 3-2-1-39-16, p 16). Kohus leiab, et antud juhul ei olnud tsiviilasja vaidlus nii keerukas ja mahukas, et hagejale õigusabiteenust osutav esindaja pidanuks menetlusosalisele teenust osutama küllaltki erinevate hindadega. Kohus peab Riigikohtu praktikat arvesse võttes põhjendatuks lugeda põhjendatud tunnihinnaks tsiviilasjas läbivalt 130 eurot + käibemaks. Kohtu hinnangul ei saa antud juhul teha etteheiteid hageja menetlustoimingutele ning nende tegemiseks kulunud ajamahule. Erandiks on siinkohal arvel nr 20160067 (tl 82) märgitud 9 2-16-9848 toimingud suhtluses hagejate seaduslike esindajatega – nimelt on hageja eelnimetatud arvele tehtud toimingutele eelnevalt suhelnud lepingulise esindaja ning arutanud põhjalikult kohtuasja arutamise võimalusi. Kohtu hinnangul ei ole arvel nr 20160067 märgitud ekirjavahetused kokku 1,4 tunni ulatuses põhjendatud, kuna hagejal oli juba eelnevalt piisav võimalus ammendavalt otsustada kohtuasja algatamine. Kohus loeb arve nr 20160067 alusel tehtud e-kirjavahetuste põhjendatud mahuks 0,5 tundi. Kohus peab vajalikuks märkida, et ka 19.04.2017.a toiming istungiks ettevalmistamiseks on 3,2 tunni ulatuses põhjendatud. Seda eelkõige seetõttu, et hagejal tuli kujundada oma seisukoht kostja poolt üks päev enne istungit esitatud menetlusdokumendi kohta. Kokku loeb kohus hageja põhjendatud õigusabiga seonduvateks menetluskuludeks 3731 eurot (s.o 28,7 h x 130 eurot). Kokku loeb kohus hageja põhjendatud menetluskuludeks 5231 eurot (s.o 3731+1500). 6.
6. Kostja on 20.04.2017.a istungil esitanud omapoolse menetluskulude nimekirja. Selle kohaselt on kostja menetluses teinud toiminguid 8 tunni ulatuses, tunnihinnaga 125 eurot + käibemaks. Kostja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning palub vastaspoolelt õigusabikuludena välja mõista 1200 eurot (käibemaksuga). Kohus on edastanud kostja menetluskulude nimekirja ka vastaspoolele (tl 99). Hageja ei ole kostja menetluskuludele vastuväidet esitanud. Kohus leiab, et kostja menetluskulud on põhjendatud taotluses märgitud ulatuses. 6.
7. Võttes arvesse kohtu poolt tehtud menetluskulude jaotust, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 3138,60 eurot (5231 x 60%). Kohus märgib hageja taotlusel lahendisse, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjatel tasuda viivist alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (Ts

MS § 177 lg 4). Hagejalt tuleb kostja kasuks menetluskuludena välja mõista 480 eurot (1200 x 40%). /allkirjastatud digitaalselt Haide Rimmel kohtunik 10