Obsah (5)

§ 113§ 108§ 76§ 132§ 115

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 7. juuli 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-15-12121

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. 2 Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli lepingu eesmärk pooltel ühesugune – tagada kaladele rändetee avamine. Kohus leidis, et lepingu eesmärgi täitmine ei ole toonud endaga kaasa hageja õiguste rikkumist lepingu p-s 3.10 ja p-s 3.3 sätestatud kohustuse täitmata jätmises. Kostja on teinud lepingu p-s 3.3.3 märgitud muid töid lähtudes eesmärgist parandada Õhne jõe ökoloogilist seisundit. Need muud tööd on veskihoone toestamine selleks, et veskihoone kokkuvarisemine uuesti kalade rändeteid ei sulgeks, st garantii andmist juba tehtud tööde säilimisele. Lepingu p 3.11 näeb ette, et kasutaja taastab p-s 3.3 loetletud tööde tegemise järel kinnistu seisukorra, milles see oli enne tööde teostamise algust. Kinnistu seisukorra taastamine toimus veskihoone kindlustamisega, millise ettepaneku tegi I. Hiiemäe. Seega kinnistu seisukord taastati sellisel kujul, nagu see parimal moel võimalik oli. Kostja on esitanud veskihoone harilikuks väärtuseks enne tööde tegemise algust 21 000 eurot (Uus Maa kinnisvarabüroo eksperthinnang). Hageja on esitanud hoone väärtuseks peale vundamendi lagunemist 17 000–22 000 eurot (Domus Kinnisvara ekspertarvamus). Sellest saab järeldada, et hoone seisukord tema hariliku väärtuse mõistes on jäänud samaks ja hageja ei ole tõendanud temale kahju tekkimist hoone väärtuse alanemisega. Kuna veskihoone vundamendi toestamisega ei ole hagejale rahaliselt väljendatavat kahju tekkinud, ei saa nõuda sellise kahju tasumist ka kostjalt. Mis puudutab veskihoone välimuse muutumist, siis sellest tulenevat kahjunõuet ei ole hageja esitanud. Hageja jäi hagis esitatud nõude summa moodustumise aluse juurde ka viimasel istungil 06.09.2016. Mis puudutab hageja nõuet kohustada kostjat endine olukord taastama, siis ei ole ka hageja jaoks otstarbekas taastada katkine ja lagunev vundament, mis oleks jätkuvalt ohuks kalade rändeteele. Kui paigaldatud vaiad (töö on kiidetud heaks kasutusloa andmisega) tagavad kalade rändetee avatuks jäämise, siis endise olukorra taastamine hageja nõutud viisil tagaks küll projekti eesmärgi, kuid rikastaks alusetult kostjat, mis ei olnud algse projekti eesmärgiks. Veskihoone vundamendi jätkuvat lagunemist näitavad fotod tl 26 (11.11.2005), 87 (14.02.2011), tl 89 (10.05.2011) ning tl 69 ja 92 (07.05.2013). Hageja ei ole vundamendi lagunemist ise peatada püüdnud, kuigi on olnud teadlik, et kaladele tuleb rändetee avada hiljemalt 01.01.2013.. Eeltoodule tuginedes ei saa hageja nõuda kostjalt kohustuse täitmist ja vundamendi taastamist tuginedes

§ 108lg-le 2.

Kostja ei ole kohustust rikkunud, vaid on taastanud endise olukorra. Kohustuse täitmist ei saa vastavalt

§ 76

lg-le 1 ja § 77 lg-le 1 nõuda, kuna kohustus on vastavalt lepingule täidetud ning kahjutasu ei saa samuti nõuda, kuna vastavalt

§ 132lg-le 3 ei ole hagejale kostja tegevuse tulemusel kahju tekkinud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Meelis Maks esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2016 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tõlgendas kohus valesti poolte tahet ja eesmärki lepingu sõlmimisel ning lepingu p-des 3.10 ja 3.11 kokkulepitud tingimusi. Lepingu sõlmimisel lähtuti
3. a aprillis ja
4. a juulis koostatud projektist. Nimetatud asjaolu on tõendatud tunnistaja T. Klaasimäe ütlustega selle kohta, et tööd pidi teostatama
5. a juuli eelprojekti alusel, mis edastati hagejale
6. aastal. Eelprojektis oli ette nähtud veskihoone vundamendi kindlustamine. Järelikult oli hageja tahe lepingu sõlmimisel suunatud sellele, et tööd teostatakse
7. a projektis näidatud viisil vundamenti toestades, mis tähendas nii vesiveski seisukorra parandamist kui ehitustegevusega 3 kaasnevate riskide maksimaalset maandamist. Ilma selleta ei oleks hageja kinnistule rasketehnikat lubanud. Kostja oli lepingu sõlmimisel professionaalina kursis nii hoone vundamendi seisundiga (lepingu p 2.2.1) kui ka toestamistööde kavandatud viisiga. Seega oli poolte ühine tahe lepingu sõlmimisel see, et varisemise vältimiseks kindlustatakse vesiveski vundament enne tööde alustamist; 2) on vale kohtu järeldus, et vundamendi varisemine oli ettenägematu sündmus. Kostja teadis, et vundamendi varisemine on tõenäoline ja oleks pidanud ettevaatusabinõud tarvitusele võtma. Ettevaatusabinõude kasutusele võtmisega arvestati ka lepingu p-s 3.11 sätestatu kokkuleppimisel. Vundamendi varisemine oli kostja risk. Kui kostja oleks kasutanud ettevaatusabinõusid, oleksid taastamiseks vajalikud tööd olnud minimaalsed; 3) leidis kohus vääralt, et kostja on taastanud endise olukorra. Hoone vundamendi vaiadega toestamine võis olla vajalik edasise varingu vältimiseks, kuid tegemist on ajutise lahendusega, mida on ka Keskkonnaagentuur oma 11.11.2013 kirjas hagejale kinnitanud. Kohus ei ole tuvastanud, et taastamine pole võimalik (

§ 108

lg 2 p 1) või et see oleks võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas (

§ 108lg 2 p 2).

Hageja soovib täitmisnõudena, et kohus kohustaks kostjat taastama kinnistu endine seisukord; 4) hindas kohus ebaõigesti tõendeid, jättis olulised asjaolud piisavalt välja selgitamata ja tegi sellest meelevaldse järelduse. Kohus oleks pidanud selgitama pooltele täiendavate tõendite esitamise vajadust.

1. Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on hageja lepingu tõlgendus ja järeldus poolte ühise tahte kohta põhjendamatu. Lepingu p 3.10 järgi on lepingu eesmärgiks Õhne jõe seisundi parandamine. Lepingust ei tulene, et pooled oleksid seadnud eesmärgiks juba
2. aastal halvas seisundis olnud veskihoone parendamise. Hageja väide, et vundamenti betoneerimata ei oleks ta tehnikat kinnistule lubanud, on lepinguga (p-d 3.3, 3.5, 3.6) vastuolus. Leping ei viita projektile ja eelprojektile ning hagejal ei eksisteerinud seega subjektiivset nõudeõigust ühe eelprojekti alternatiivi elluviimiseks. Lepingu p 3.11 oli suunatud selliste tagajärgede kõrvaldamisele, mis tavapäraselt ja ettenähtavalt p-s 3.3 nimetatud töödega kaasnevad (nt mootorsõidukite jälgede tasandamine, jäätmete koristamine, heakorra taastamine); 2) puudus kostjal alus vundamendi varisemist tõenäoliseks pidada. Tunnistaja T. Klaasimäe ütlustest nähtub, et võrreldes
3. aastaga oli tööde tegemise ajaks vundamendi seisund oluliselt halvenenud ja see oli tööde teostajale üllatuslik; 3) tegi kostja kõik võimaliku edasise kahju vältimiseks. Kohus leidis õigesti, et hoone müüri toestamise näol oli tegemist garantii andmisega juba tehtud tööde säilimisele ning et kostja taastas hoone toestamisega lepingu eesmärgile vastava esialgse olukorra; 4) puudub hagejal lagunenud vundamendi algsel kujul taastamise nõude esitamiseks õigus. Taastamise kohustuse panemine kostjale tooks kaasa hageja alusetu rikastumise. Isegi kui vundamendi taastamise nõudel oleks õiguslik alus, oleks ebamõistlikult koormav olukord, kus esmalt tuleks teha hagejat alusetult rikastavad mahukad ehitustööd ning seejärel asuda hagejalt tööde maksumust välja nõudma; 5) tuvastas kohus õigesti, et hagejal ei ole kostja tegevuse tulemusena kahju tekkinud. Kinnisvarabüroo Uus Maa eksperthinnangus on esitatud vara turuväärtuseks 21 000 eurot. Hageja paljasõnalised väited ei saa eksperdi järeldusi ümber lükata. Hageja esitatud Domus 4 Kinnisvara ekspertarvamus, mille kohaselt jääb veskihoone turuväärtus vahemikku 17 000– 22 000 eurot, ei ole standardit järgiv eksperthinnang. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist. M. Maksi apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
5. Hageja esitas kostja vastu lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude. Hagiavaldusest nähtuvalt nõudis hageja kostjalt veskihoone lagunenud vundamendi taastamist või alternatiivselt kahju 47 000 euro väljamõistmist seoses kinnistu turuhinna väärtuse vähenemisega. Seejuures on hageja tuginenud lepingu p-le 3.11, mille kohaselt kostja taastab lepingu p-s 3.3 loetletud tööde tegemise järel kinnistu seisukorra, milles see oli enne tööde teostamise algust. Hagejale kahju hüvitamise nõude aluse annab

§ 115

lg 1, mille järgi, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Sellise nõude võib

§ 115

lg 2 järgi esitada üldjuhul alles pärast täitmiseks antud täiendava tähtaja möödumist ja üksnes erandina

§ 115

lg 3 alusel ka tähtaega andmata, kui kahju hüvitamine puuduse kõrvaldamist võimaldamata on mõistlik.

§ 115

lg-st 1 tuleneb seega, et võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: võlgnik on lepingut rikkunud ja ta vastutab lepingu rikkumise eest, võlausaldajale on tekkinud kahju ning see on põhjuslikus seoses lepingu rikkumisega. TsMS § 230 lg-s 1 ettenähtud tõendamiskoormisest tulenevalt peab hageja tõendama kostja poolt lepingu rikkumist, kahju olemasolu ning põhjuslikku seost tekkinud kahju ja lepingu rikkumise vahel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja lahendamisel jätnud täitmata TsMS § 392 lg 1 p-des 1-41 sätestatud eelmenetluse ülesanded ning sellest tulenevalt jätnud kindlaks tegemata, kas on täidetud

§ 115lg-s 1 ettenähtud kahju hüvitamise üldised eeldused. Nimetatud rikkumise tõttu ei vasta maakohtu otsuse põhjendused Ts

MS § 442 lg 8 nõuetele. Maakohtu otsuse põhjendustest ei ole võimalik aru saada, millistele tõenditele tuginedes jäeti hageja nõue rahuldamata.

1. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma selge seisukoha selles, kas kostja rikkus pooltevahelist lepingut ning kas rikkumise tagajärjel tekkis kostjale kahju. Selleks tuleb hinnata, milles pooled kokku leppisid ning milline oli lepingu eesmärk. Asja materjalide juures on küll
2. a eelprojekt, kuid poolte seisukohtadest ei selgu, millise projekti alusel tegelikult töid tehti. Pooltevahelisest lepingust nähtuvalt ei olnud lepingu eesmärgiks ainult Õhne jõe ökoloogilise seisukorra parandamine ja kaladele rändetee avamine. Maakohus on jätnud siinjuures hindamata tunnistajate T. Klaasimäe ja I. Hiiemäe ütlused.
3. Lepingu p-s 3.11 leppisid pooled kokku, et kostja taastab p-s 3.3 loetletud tööde tegemise järel kinnistu seisukorra, milles see oli enne tööde teostamise algust. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt on kinnistu seisukord taastatud veskihoone vundamendi kindlustamisega (vt fotod I kd, tl 52-56), on põhjendamatu ning vastuolus ka kostja seisukohaga. Kostja esitatud I. Hiiemäe kirjast (I kd, tl 90-91) ning Keskonnaagentuuri kirjast 5 hagejale (I kd, tl 95-96) nähtub üheselt, et osaliselt hävinenud vundamendi toestamisega ei taastatud mitte veskihoone endist seisukorda lepingu p 3.11 mõttes, vaid toestamise eesmärgiks oli veskihoone edasise varisemine vältimine. Kostja tugines maakohtus

§ 108

lg-le 2 ning kinnitas, et vundamendi taastamine on ebamõistlikult koormav ja kulukas, kuna tööde maht oleks hinnanguliselt ca 50 000 eurot. Samas ei esitanud ka kostja tõendeid, millest nähtuks vundamendi taastamiseks vajalike tööde kulutuste suurus. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama kostjale TsMS § 230 lg-st tulenevat nõuet tõendada omapoolseid vastuväiteid. Alles seejärel, kui pooled on saanud esitada tõendeid veskihoone vundamendi taastamiseks vajalike kulutuste suuruse kohta, on maakohtul võimalik hinnata, kas kostja tuginemine

§ 108lg-le 2 on põhjendatud või mitte.

10. Hagiavalduse kohaselt põhjendas hageja kahjunõuet esmalt sellega, et kostja poolt lepingu rikkumise tulemusel on kinnistu turuhind vähenenud. Maakohus hindas poolte esitatud Kinnisvarabüroo Uus Maa ja Domus Kinnisvara eksperthinnanguid ning leidis, et kuna kinnistu harilik väärtus on jäänud pärast kostja poolt tööde tegemist samaks, milline see oli enne tööde tegemist, siis ei ole hagejale kahju tekkinud. Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu.

§ 132

lg 3 kohaselt kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1. Riigikohus on 25.02.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08 märkinud, et kui

§-s 127 kehtestatud põhimõtted kaitsevad üldiselt kahju hüvitamise kohustuse kaudu kahjustatud isiku vara väärtust, siis

§ 132mõte on kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist.

Järelikult lähtutakse asja kahjustamise korral kahjuhüvituse kindlaksmääramisel eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest. Riigikohus leidis, et juhul, kui on hävinenud mingi osa kinnistul asuvast elamut, ei tule hüvitada mitte isiku vara väärtuse vähenemine, vaid kahju, mis seisneb endise olukorra taastamiseks vajalikes kuludes. Vaidlusalusel juhul sai kahjustada hageja kinnistul asuva veskihoone vundament ning maakohus on kahju kindlakstegemisel ekslikult lähtunud kinnistu väärtusest enne ja pärast kostja poolt tööde tegemist. Seega on maakohus kohaldanud ebaõigesti

§ 132lg-t 3.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hagejale selgitama, et kahjuhüvitise saamiseks peab ta tõendama veskihoone vundamendi taastamiseks vajalike kulutuste suuruse (esitama näiteks eksperdi või asjatundja arvamuse). Ringkonnakohus märgib, et veskihoone vundamendi taastamiseks vajalike kulutuste suuruse kindlakstegemine on vajalik ka juhul, kui hageja nõuaks ainult veskihoone vundamendi taastamist. Maakohus peab hagejale selgitama, et tal on võimalik täitmisnõuet täpsustada ning nõuda tähtaja kindlaksmääramist, mille jooksul peab kostja vundamendi taastama ning täitmisnõude tähtaja saabumisel nõuda kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmist. Vastasel korral võib olla raskendatud kohtuotsuse täitmine.

1. Riigikohus on 13.04.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 asunud seisukohale, et juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust, on põhjendatud asja saatmine TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist. Praegusel juhul (vt käesoleva otsuse p-d 7-10) on maakohus rikkunud olulisel määral TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud selgitamiskohustust ning sellest tulenevalt jätnud olulises osas asjas 6 tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata. Seetõttu tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist. Hageja poolt uute tõendite esitamisel ja nõude täpsustamisel peab maakohus andma kostjale võimaluse esitada omapoolne seisukoht hageja tõenditele ja nõude täpsustamisele ning vajadusel omapoolsed tõendid.
2. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3).
3. Koos apellatsioonkaebusega esitatud ehituseksperdi arvamuse vundamendi taastamise võimalikkuse kohta asja juurde võtmiseks peab otsustama maakohus asja uuel läbivaatamisel. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja