Obsah (8)

§ 70§ 202§ 7§ 3051§ 62§ 321§ 337§ 185

1-16-9363 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. aprill 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-9363 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, liikm

§ 70

lg 2 p 2 sätestatut, sest teda üle kuulanud menetlejal olevat puudunud asjakohane väljaõpe. Kohus märkis, et MH kuulas protokollist nähtuvalt üle lastekaitseteenistuse eriasjade uurija. Prokuröri kinnitusel on kõik selle talituse töötajad läbinud Sisekaitseakadeemias koolituse, mis võimaldab neil üle kuulata alaealisi isikuid. Kohus juhtis tähelepanu ka sellele, et kaitsja on väite menetlusõiguse rikkumise kohta esitanud esimest korda alles kohtuvaidluste ajal, teades väga hästi, et peale kohtuliku uurimise lõpu ei ole võimalik enam uusi tõendeid esitada. Arvestades, et kannatanu MH kuulati üle

1. oktoobril 2015, oli kaitsjal piisavalt aega, et enne kohtuvaidlusi tõstatada kahtlus ülekuulaja pädevusest, ometi ei ole seda tehtud. 3.
2. Kohus leidis, et kannatanute ütluste põhjal on usaldusväärselt kinnitamist leidnud see, et Roman Hanzing põhjustas oma käitumisega neile valu. 3.
3. Kokkuvõttes pidas maakohus R. Hanzingu teole süüdistusaktis antud kvalifikatsiooni õigeks ning tuvastas, et tema teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 4.
4. Roman Hanzingule karistust mõistes märkis maakohus, et teda ei ole varem karistatud. Arutatava kriminaalasja raames on ta toime pannud viis perevägivalla tegu. Maakohtu hinnangul ei ole otstarbekas karistada R. Hanzingut rahalise karistusega, sest see ei oleks eesmärgipärane. Roman Hanzing ei näe endal süüd, leides, et kogu süü lasub kannatanutel. Tema arvates RH lihtsalt valetab ning on mõjutanud ka MH valeütlusi andma. Isikule, kes on pannud toime rasked isikuvastased kuriteo oma perekonnaliikmete suhtes ning kes ei tunnista oma süüd, ei ole põhjust mõista rahalist karistust. Lisaks välistab rahalise karistuse mõistmise ka asjaolu, et Roman Hanzingul on suured rahalised kohustused ning temalt kuuluvad välja mõistmisele menetluskulud. Seega on Roman Hanzingut võimalik tema tegudes sisalduva ebaõiguse ja õiguskorra kaitse huvides karistada ainult vangistusega. Kohus arvestab, et Roman Hanzing pani kuriteo toime teadlikult ja tahtlikult. Samas arvestab kohus asjaoluga, et Roman Hanzing pole eelnevalt kriminaalkorras karistatud ning ei ole ka peale kuriteo toimepanemist pannud toime uusi kuritegusid, ei ole muutunud uuesti agressiivseks. Kohus peab vajalikuks arvestada karistuse mõistmisel ka seda, et kannatanud ei saanud süüdistatava ründe tagajärjel raskeid tervisekahjustusi. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Neil kaalutlustel mõistis maakohus Roman Hanzingule karistuseks kaks aastat vangistust. 4.
5. Kohus pidas võimalikuks jätta mõistetud karistuse KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, selgitades, et tema puhul esineb veel lootus, et katseaeg on piisavaks motivaatoriks hoidumaks uute kuritegude toime panemisest. Süüdistatavat ei ole eelnevalt karistatud kuritegude toime panemise eest, peale käesoleva kuriteo episoodide pole ta uusi kuritegusid toime pannud. Seega ei ole alust eeldada, et ta tulevikus jätkaks kuritegude toime panemist ning et karistusest tingimuslikult vabastamine ei ole talle piisav motivaator hoidumaks uutest kuritegudest. Samas arvestades asjaolusid, et süüdistataval on ilmselgelt probleeme oma 4 1-16-9363 viha taltsutamisega, on vajalik, et ta alluks katseajal käitumiskontrollile ning läbiks kriminaalhooldaja poolt väljavaadatud sotsiaalprogrammid. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatav ja tema kaitsja. 5.
7. Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeks mõistmist. 5.1.
8. Ta leiab, et süüdistus on tervikuna tõendamata. Esimese episoodi – MH reie piirkonda löömise suhtes puuduvad usaldusväärsed tõendid. Mobiiltelefoniga tehtud pilt ei ole asitõend. Pole kindlaks tehtud, millal ja mis asjaoludel on see pilt tehtud. Süüdistatav märgib, et väidetava löömise päeval oli MH-l seljas soe pesu ning läbi selle löömisel ei oleks saanud reiele punetust tekkida. Süüdistuse teise episoodi –
9. a kevadel täpselt tuvastamata ajal aset leidnud vägivallategude osas märgib apellant, et MH ütlustest ei nähtu, nagu oleks RH trepist kukkunud, vaid tema sõnutsi toimus mõlemapoolne tõuklemine. Süüdistatav leiab, et kui RH saanuks toona kehavigastusi, siis oleks ta võinud need fikseerida. Kannatanu ütlusi seab kahtluse alla ka see, et tööle ja koju liikus ta samal perioodil süüdistatavaga ühes autos. Süüdistatav peab väljamõeldiseks süüdistuse kolmandat punkti – MH särgist üles tõstmist ja löömist. Nimelt ei ole ta enda sõnutsi võimeline raskeid esemeid tõstma.
10. septembri
11. a hommikul RH löömise kohta märgib süüdistatav, et kannatanu läks sel päeval tööle koos kolleegidega, kes oleksid löökidest põhjustatud punetust märganud. Neid isikuid ei ole aga tunnistajatena üle kuulatud, samuti ei ole RH väidetavat vigastust fikseerinud. Need asjaolud seavad tema ütlused kahtluse alla. Süüdistatava arvates manipuleerib RH lastega ja sunnib M tema vastu ütlusi andma. RH vastu vägivalla tarvitamise kohta (sh tema hommikumantli hõlmadest üles tõstmine)
12. oktoobril 2015 märgib süüdistatav, et vastavalt arstitõendile on tal raskusi juba 16 kg tõstmisega, kuid R kaalub ca 60 kg. Sel õhtul RH-le väidetavalt tekitatud vigastusi ei ole fikseeritud. Sel õhtul oli just kannatanu häiritud ja hüsteeritses, kuid süüdistatav koos lastega oli rahulik. 5.1.
13. Süüdistatav leiab, et prokuratuur oleks toimunu väljaselgitamise huvides pidanud üle kuulama politseiametnikud, kes pärat häirekeskusse tehtud kõnet RH juures käisid. Samuti märgib Roman Hanzing, et kuigi väidetavalt on ta RH suhtes füüsilist vägivalda tarvitanud juba alates
14. aastast, ei ole kannatanu kordagi pöördunud varjupaika, psühholoogi ega muu spetsialisti poole, vaid hoopis süüdistatav ise oli sunnitud RH vaimse terrori eest kodunt lahkuma. Süüdistatava hinnangul on arutatav kriminaalasi üksnes RH püüd süüdistatavat selle eest karistada, et ta elas koos teise naisega. RH on teda halvustanud. Ta on mõjutanud nende poega politseile valetama ja on sellega põhjustanud pojale psühholoogilisi probleeme. Samuti on RH viimastel aastatel teinud kõik endast oleneva, et süüdistatavat endast välja viia, et ta kasutaks vägivalda. Kannatanu on ise väga provokatiivne, kiuslik ja lohakas ning ei saa inimestega läbi. Süüdistatava arvates võib tema ja kannatanu laste sage köha olla põhjustatud sellest, et RH ei hoolitse laste eest piisavalt. Ta ei ole neile kunagi lähedust pakkunud. Süüdistatav väidab, et on MH-ga üksnes verbaalselt riielnud ning sedagi mitte kunagi seoses 5 1-16-9363 jalgpalliga. RH sunnib lapsi talle ette kandma süüdistatava ühisest tegevusest nendega, eesmärgiga talle laste kaudu kätte maksta. Praegusel ajal on süüdistatava ja tema laste suhted väga head, kuid ta kardab, et kriminaalmenetlust võib seda halvemuse suunas mõjutada. Süüdistatav tõstatab küsimuse, et kui ta on RH suhtes vägivaldne olnud, siis miks oli kannatanu ikkagi valmis temaga ühes autos tööle ja koju sõitma. Viimaks märgib ta, et RH on ise laste peale sedavõrd häält tõstnud, et süüdistatav on pidanud teda maha rahustama. 5.1.
15. Süüdistatav taotleb kriminaalasja materjalide juurde dokumentaalse tõendina IdaTallinna keskhaigla
16. jaanuari
17. a tõendi võtmist, mis kinnitab, et tal on juba alates
18. aastast krooniline seljavalu ja seetõttu on üle 16 kg raskuste tõstmine tema jaoks probleem. Selle tõendi varasemat esitamata jätmist põhjendab Roman Hanzing sellega, et kohtueelses menetluses rääkis prokurör kriminaalasja lõpetamisest

§ 202alusel.

Süüdistatav oli kindel selles, et kriminaalasi lõpetatakse. Päev enne kohtuistungit sai ta oma kaitsjalt kirja, milles küsiti tema kirjalikku nõusolekut kriminaalasja lõpetamiseks, mille ta ka andis. Kriminaalasja aga ei lõpetatud. 5.2. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja Roman Hanzingu õigeks mõistmist, leides, et kohtulikul uurimisel ei ole saadud usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaksid üheselt, et Roman Hanzing kasutas süüdistuses märgitud vägivalda kannatanute RH ja MH suhtes.

§ 7

lg 3 järgi tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks. 5.2.1. Kaitsja märgib, et süüdimõistev kohtuotsus rajaneb eeskätt R ja MH ütlustele. Samas on alaealise kannatanu MH ütlused kogutud kriminaalmenetlusõigust rikkudes.

§ 70

lg 2 p 2 järgi kui menetlejal endal asjakohane väljaõpe puudub, siis on lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, pedagoogi või psühholoogi kaasamine alaealise ülekuulamisse kohustuslik, kui tunnistaja on noorem kui neljateistaastane ja ülekuulamine on seotud perevägivalla või seksuaalse väärkohtlemisega. Kohtulikul uurimisel avaldatud lapse ülekuulamise protokollist ei nähtu, et 10-aastase kannatanu oleks üle kuulanud menetleja, kellel on olemas asjakohane väljaõpe või et ülekuulamisel oleks osalenud eeltoodud spetsialist. Kohtulikul uurimisel ei esitanud prokurör tõendit selle kohta, et menetlejal, kes kuulas üle last, oleks olnud asjakohane väljaõpe. Maakohus on selles küsimuses põhjendamatult tuginenud prokuröri kohtuvaidluses antud selgitusele, et arutataval juhul oli menetlejal alaealise ülekuulamiseks nõutav ettevalmistus olemas. Prokuröri selgitusega ei saa asendada vastava tõendi esitamise kohustust. Samuti ei nõustu kaitsja maakohtu väitega, nagu oleks just kaitsja ise pidanud kahtluse korral juba enne kohtuvaidlusi nõudma tõendit ülekuulaja pädevuse kohta, leides, et tulenevalt kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest olnuks menetleja pädevuse tõendamine riikliku süüdistaja ülesanne. 5.2.

1. Arutataval juhul on R ja Roman Hanzingu ütlused toimunu kohta vastukäivad. Suhted nende vahel on pingelised ja vaenulikud. Praeguseni kestab ühisvara jagamise vaidlus, milles RH esitab süüdistatava vastu põhjendamatuid väiteid. Sellel foonil tuleks kannatanu ütlusi hinnata kriitiliselt ning lugeda need ebausaldusväärseteks. Kaitsja osutab veel sellele, et RH ei ole mõistliku aja jooksul esitanud avaldust kriminaalmenetluse alustamiseks ega pöördunud 6 1-16-9363 meditsiiniasutusse kehavigastuste fikseerimiseks. Maakohus ei ole kannatanu ütluste usaldusväärsust hinnates analüüsinud, miks ei esitanud RH kuni
2. a oktoobrini avaldust kriminaalmenetluse alustamiseks ega ole fikseerinud ka endale tekitatud kehavigastusi. Kaitsja arvates riskib kannatanu, kes ei esita õigeaegselt avaldust tema suhtes kasutatud vägivalla kohta ega lase kehavigastusi fikseerida sellega, et edaspidi tal on raske tõendada, et tema suhtes oli toime pandud vägivald. Kannatanu peab seda tõendama mitte ainult oma ütlustega, aga ka teiste tõenditega, mille allikaks ei ole tema ise. Tõendina uuritud kannatanu mobiiltelefoniga tehtud fotode puhul, millelt on näha kehal sinikad ja punetused, on samuti tegemist kannatanult pärinevate tõenditega. Samuti ei ole fotodelt võimalik tuvastada, kelle keha peal on fikseeritud kehavigastused. Sellise tõendi usaldusväärsust ei saa võrrelda tõendi usaldusväärsusega, mille oleks koostanud arst või politsei kannatanu vaatluse tulemusena. Kaitsja osutab, et kannatanu RH kehavigastusi ei tuvastanud ega fikseeritud isegi
3. oktoobril 2015 kutsutud politseipatrull. 5.2.
4. Kaitsja hinnangul ei nähtu tunnistaja RV ütlustest, et Roman Hanzing oleks kasutanud RH suhtes vägivalda. Tunnistaja ei ole seda näinud, nagu ei ole ta näinud ka kannatanul kehavigastusi. RV ütlused, et kui midagi valesti läheb, süüdistatav karjub ja ärritub kergesti, ei ole piisav järelduseks, et süüdistatav kasutab füüsilist vägivalda. Kaitsja arvates ei ole RV ütlused selle kohta, et MH on talle rääkinud, et süüdistatav on teda löönud, lubatav tõend. Kuna MH ütlused on tõendina lubamatud, siis ei ole alust viidata ka tunnistaja ütlustele, kes on löömisest kuulnud MH käest. Kuid isegi kui eeldada, et süüdistatav lõi last, siis kohtuistungil ei olnud uuritud, kas see juhtum on seotud esitatud süüdistusega või mitte ning millal see toimus. 5.2.
5. Kaitsja leiab, et maakohus on põhjendamatult kõrvale jätnud tunnistaja TH ütlused. Need ütlused omavad arutatavas asjas vähemalt sama suurt tähtsust kui tunnistaja RV ütlused, sest TH on sarnaselt RV-le iseloomustanud süüdistatavat. 5.2.
6. Maakohus osutab, et kaudselt tõendavad süüdistatava süüd kriminaaltoimikus esitatud Roman ja RH vestluste väljavõtted. Kaitsja leiab, et

§ 3051

lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Kohtulikul uurimisel avaldati vestluste väljavõtted, kuid kohus ei ole uurinud, millisest juhtumist vesteldi, millal see juhtum toimus ja kuidas see on seotud Roman Hanzingule esitatud süüdistusega. Ei ole tuvastatud, millisest löögist jutt käib ja kas sellega oli tekitatud kannatanule füüsilist valu või mitte.

1. Kannatanu RH esitas
2. veebruaril 2017 enda seisukoha, milles ta selgitab, et ei pöördunud süüdistatava vägivalla tõttu politseisse, sest algselt tundis süüdistatav enda vägivaldsuse tõttu süümepiinu ja vabandas tehtu eest. Kannatanu aga uskus teda ja lootis, et asjad muutuvad paremaks. Kuid aastatega hakkas vägivald muutuma julmemaks ja sagedasemaks, samuti ei kahetsenud süüdistatav seda enam, vaid süüdistas kõiges kannatanut. Oli aeg, kus kannatanu varjas toimuvat kõigi eest ja kannatas vaikselt, sest kartis, mis saab siis, kui kõik päevavalgele tuleb. Samuti tundis kannatanu häbi, sest oli ise süüdistatava endale elukaaslaseks valinud. Kannatanu kartis, et teda ei usuta ja et ta võib seetõttu töökoha kaotada. 7 1-16-9363 Tema niisugust hirmu suurendas asjaolu, et varasemalt töötas süüdistatav politseis. Hiljem lootis kannatanu, et nad saavad ühisvara ära müüa ja kumbki oma teed minna, kuid süüdistatav keeldus nende ühist kodu müümast. Seetõttu oli kannatanu oma kodus lõksus ja pidi elama pidevas hirmus. Kannatanu soovis lahutust, kuid see tõi kaasa süüdistatava ähvardused. Kannatanu pöördus lõpuks politseisse seepärast, et seda nõudis tema poeg, kes samuti kannatas süüdistatava vägivalla käes ning soovis kodust lahkuda. Meditsiiniasutusse ei pöördunud kannatanu seepärast, et tekitatud vigastused ei olnud rasked ning ta ei tulnud selle pealegi, et vigastused tuleks fikseerida. Kuna kannatanu varjas pikalt koduseinte vahel toimuvat, siis varjas ta ka teadlikult kehal olevaid verevalumeid riietega. Punetust oli aga kerge peita jumestuskreemiga. Kannatanu avaldab kahetsust, et ta ei reageerinud varem ning lasi lastel pealt näha süüdistatava verbaalset ning füüsilist vägivalda. Nii tema kui ka lapsed on saanud juhtunu tõttu psühholoogilist abi. Kannatanu märgib, et kuigi arstitõendi kohaselt ei ole süüdistataval soovitav tõsta raskusi üle 16 kg, on ta selleks siiski võimeline. Süüdistatav käis mitu korda nädalas jõusaalis raskusi tõstmas ja tegeles ka jalgpalliga, kuigi teadis, et see ei ole talle soovitav. Süüdistatav on spordiga tegelemist kohtuistungil ka ise kinnitanud. Veel märgib RH, et MH andis videoülekuulamisel ütlusi muu hulgas vahejuhtumi kohta, millest RH ei olnud varem teadlikki. Kannatanu märgib, et süüdistatav on kergesti ärrituv ning ei oska enda viha juhtida. Ta süüdistab alati teisi ning õigustab enda käitumist. Samuti tundub kannatanule, et süüdistatav mõnikord nautis, et sai ennast teiste peal välja elada. Ta ei kahetse toimepandut.
3. Prokurör esitas
4. märtsil 2017 enda seisukoha, milles ta palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu ei oleks MH ütlused tõendina lubatavad, sest prokurör ei ole kohtule esitanud tõendit selle kohta, et teda üle kuulanud menetlejal oli olemas pädevus alaealise küsitlemiseks. Sellekohast tõendit ei ole vaja kriminaalasja materjalidele lisada, sest üldteadaolevalt on lastekaitseteenistuse töötajail vajalik väljaõpe läbitud. Juhul kui kriminaalasja menetluse käigus tekib menetlusosalistel kahtlus uurija pädevuse kohta, on õigus taotleda tutvumiseks pädevust tõendavat dokumenti. Kui kriminaalmenetluses on läbi viidud menetlustoiming

§ 70

lg 2 ettenähtud sätete alusel, eeldatakse, et seda viib läbi asjakohase väljaõppe saanud menetleja ning eraldi seda tõendama ei pea. Prokurör märgib, et kogu menetluse vältel ei seadnud kaitsja vaidlusaluse tõendi lubatavust kahtluse alla – seda ei kaitseaktis, peale avakõnet avaldatud arvamuses ega ka enne eelnimetatud tõendi kohtuliku uurimist. MH üle kuulanud Põhja Prefektuuri lastekaitseteenistuse uurija ŽG on läbinud

1. a koolituse alaealiste kannatanute ja tunnistajate küsitlemisest (18 tundi) ning
2. a koolituse alaealiste ülekuulamisest (120 tundi), mille kohta esitab prokurör lisana kahe tunnistuse koopia. Seoses kaitsja kriitikaga selle kohta, miks ei ole kannatanu esitanud politseile avaldust enne
3. a oktoobrit ega ole fikseerinud kehavigastusi, märgib prokurör, et nende asjaolude kohta andis kannatanu kohtuistungil ütlusi. Need ütlused on usutavad. Kohus on tema ütlusi analüüsinud ja põhjendanud, miks ta peab neid usaldusväärseteks. Samuti on kohus analüüsinud ja põhjendanud, milliseid asjaolusid tõendavad tunnistaja RV ütlused ja kohtule esitatud kannatanu ning süüdistatava vestlused. Prokurör märgib, et

§ 62

p 4 kohaselt kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteo toime pannud isikut iseloomustavad andmed. Need ei ole olulised ainult karistuse mõistmisel, vaid võimaldavad ka selgitada, millised iseloomujooned 8 1-16-9363 süüdistataval on, kas ja mil määral mõjutavad need tema käitumist, sh pingeolukorras ning sellest tulenevalt, kui suur on võimalus, et isik on toimepannud talle inkrimineeritud kuriteo.

2. märtsil 2017 esitas süüdistatav ringkonnakohtule enda täiendava seisukoha, milles ta märgib, et RH takistab igati laste kokkusaamisi süüdistatavaga. Ta mõjutab enne kohtumisi lapsi sedavõrd, et kohtumise ajaks lapsed ei soovi süüdistatavaga kohtuda. RH valetab kohtule ja halvustab süüdistatavat laste silmis. Elatisraha, mida süüdistatav igakuiselt laste ülalpidamiseks maksab, kasutab RH enda jaoks ja sunnib lapsi süüdistatavalt raha küsima. Ühtlasi taotleb süüdistatav kirjade vastuvõtmist, mis kinnitavad asjaolu, et RH terroriseerib ja ässitab lapsi süüdistatava vastu üles. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
3. Kriminaalkolleegium, olles läbi vaadanud apellatsioonid, menetlusosaliste seisukohad ja kriminaalasja materjali, asub seisukohale, et apellatsioonides sisalduvad väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 10.
4. Süüdistatav on taotlenud kriminaalasja materjalide juurde arstitõendi võtmist, millest nähtuvalt vaevab teda krooniline seljahaigus, mistõttu ei ole tal soovitatav tõsta üle 16 kg raskusi. Kolleegium ei rahulda seda taotlust. Süüdistatava põhjendused, miks ei olnud võimalik nimetatud tõendit esitada maakohtus, ei ole tõsiselt võetavad, sest neist ei nähtu põhjust, miks ei oleks olnud võimalik arstitõendit esitada juba maakohtus.

§ 321

lg 6 kohaselt võib aga apellant apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Mõjuva põhjusena ei tule kõne alla see, et isik lootis kriminaalmenetluse lõpetamisele. 10.

1. Veel on süüdistatav esitanud taotluse võtta kriminaalasja materjalide juurde rea kirju, millest kajastub tema suhtlus Keila Linnavalitsuse, RH ja MH-ga. Kolleegium ei rahulda ka seda taotlust, sest kõnealustest kirjadest ei nähtu esmalt teavet ühegi tõendamiseseme asjaolu kohta ega ka sellist süüdistatavat iseloomustavat teavet, mida tuleks arvesse võtta talle karistuse mõistmisel. Seega on tegemist asjasse puutumatu materjaliga. 10.
2. Prokurör on lisanud enda seisukoha juurde kaks tunnistust, millega ta soovib tõendada, et kohtueelses menetluses MH üle kuulanud politseiametnikul ŽG-l oli pädevus üle kuulata alaealist tunnistajat. Kollegium ei rahulda seda taotlust ega võta neid tunnistusi kriminaalasja materjalide juurde, lähtudes seejuures nii sellest, et

§ 321

lg 6 kohaselt puudub mõjuv põhjus, miks ei ole prokurör vastavaid tõendeid esitanud juba maakohtus, kui ka asjaolust, et nimetatud tõendid ei ole arutataval juhul alaealise tunnistaja videoülekuulamisest saadud tõendi lubatavaks tunnistamise seisukohast vajalikud (vt otsuse p 16). 11. Asudes vastama apellatsioonides esitatud väidetele, märgib kolleegium esmalt, et ei nõustu kaitsja käsitlusega sellest, nagu esineks arutatavas asjas kõrvaldamata kahtlus selles, et 9 1-16-9363 Roman Hanzing on talle süüks arvatud teod toime pannud. Varasemas kohtupraktikas on kõrvaldamata kahtluse olemust avades selgitatud, et kõrvaldamata kahtlus

§ 7

lg 3 mõttes ei tähenda seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest

§ 7lg 3 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 18-19).

Arutatavas kriminaalasjas on maakohus kõrvutanud süüdistatava ja kannatanute omavahel vastukäivaid ütlusi ning hinnates nimetatud tõendeid ka muude kogutud tõenditega koos, jõudnud põhjendatult järeldusele, et Roman Hanzing on talle süüks arvatud teod toime pannud. Apellatsioonidest ei nähtu ühtki põhjendatud argumenti, mis maakohtu järeldused kummutaks või need kahtluse alla seaks. Maakohtu põhjendused on terviklikud kõikide kuriteoepisoodide suhtes. Kahtluseks süüdistatavale etteheidetava teo toime panemises ei ole pelgalt asjaolu, et kohtu järeldused menetlusosalisele ei meeldi ning ta eelistaks teistsugusele seisukohale jõudmist.

1. Erinevalt kaitsjast, kelle arvates esineb kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlus, on süüdistatav enda apellatsioonid sirgjoonelisem, leides, et süüdistus on tervikuna tõendamata. 12.
2. Süüdistatav seab kõigis talle ette heidetud vägivallategudes kahtluse alla maakohtu hinnangu uuritud tõenditele. Samas ei näita ta, millistel asjaoludel tuleb maakohtu järeldusi lugeda ebaõigeteks, vaid väljendab üksnes enda soovitud nägemust sellest, kuidas asjaolusid tõlgendada tuleks. See ei ole aga põhjus maakohtu põhjendatud järelduste kummutamiseks. Maakohtu järeldused rajanevad kõigis süüdistuses kirjeldatud vägivallategudes tõenditele kogumis antud hinnangule. Kohus on seejuures põhjendanud, miks ta ühele või teisele tõendile just sellise kaalu annab, nagu vaidlustatud otsusest nähtub. 12.
3. Mis puutub mobiiltelefoniga tehtud foto tõendamisväärtusse, siis on süüdistataval küll õigus, et eraldi võetuna, ei oleks tegemist tõendiga, mille põhjal saaks teha usaldusväärseid järeldusi vägivalla fakti ja intensiivsuse kohta. Koostoimes kannatanu MH ja RH ütlustega asus maakohus aga põhjendatult seisukohale, et muu hulgas ka see foto kinnitab lööki reie pihta. 12.
4. Mis puutub süüdistatava väitesse, nagu oleks tema tervise tõttu välistatud, et ta võis riietest üles tõsta enda poja või abikaasa, siis leiab kolleegium, et seegi väide on paljasõnaline ja kummutatud eeskätt kannatanute vastupidiste ütlustega, aga samuti süüdistatava enda kohtuistungil antud ütlustega selle kohta, et ta käis süüdistuses kirjeldatud tegudega samal ajaperioodil trennis – nii jõusaalis kui ka jalgpalli mängimas (vt maakohtu otsuse protokoll, tl 80 prd-l ja tl 81). 12.
5. Süüdistatava väited, nagu mõjutaks RH MH-t süüdistatava kohta valeütlusi andma, on kolleegiumi hinnangul paljasõnalised ja ilmselges vastuolus videoülekuulamiselt nähtuvaga, kus MH annab detailselt ja vabalt süüdistatava kohta ütlusi. 10 1-16-9363
6. Süüdistatava hinnangul oleks prokuratuur toimunu väljaselgitamise huvides pidanud üle kuulama politseiametnikud, kes pärast häirekeskusse tehtud kõnet RH juures käisid. Kolleegium märgib selle apellatsiooni väitega seonduvalt, et taas kord on tegemist uue ja hilinenud taotlusega, mida süüdistatav oleks pidanud esitama juba maakohtus. See, millistele tõenditele tuginedes prokurör soovib kriminaalasjas tõendamiseseme asjaolude esinemist tuvastada, on tema diskretsiooni piiresse jääv küsimus. Kui prokurör ei ole vajalikuks pidanud politseinike ülekuulamist, siis ei ole põhjust seda talle ette heita. Süüdistataval või tema kaitsjal olnuks võimalus taotleda patrullpolitseinike ülekuulamist ka prokurörist sõltumatult, kuid sellekohast taotlust kaitseaktist ei nähtu, nagu pole seda esitatud ka maakohtus.
7. Süüdistatav on püüdnud apellatsioonis RH diskrediteerida, esitades tema kohta rea väiteid, mille kohaselt on kannatanu konfliktne isik, kes süüdistatavat halvustab, lapsi tema vastu üles ässitab ja püüab süüdistatavale halba teha. 14.
8. Süüdistatava apellatsioonis esitatud väited on paljasõnalised ja neid ei kinnita peale süüdistatava ütluste mitte ükski tõend. Lisaks ei puuduta ükski neist väidetest tõendamiseseme asjaolusid, vaid annab üksnes fooni sellele, millised on süüdistatava seisukohast vaadatuna tema suhted kannatanuga. Kolleegiumi hinnangul on oluline, et RH ütlustega samasisulisi ütlusi on andnud ka MH, kes kinnitab süüdistatavapoolseid vägivallategusid nii enda kui RH suhtes. Kohus märgib, et nii kohtuistungi protokollist kui ka kohtu uuritud kirjalikest tõenditest nähtub üheselt see, et just Roman Hanzing suhtub RH-sse negatiivselt, halvustab teda ja kasutab tema suhtes vulgaarseid väljendeid. Samas RH ei ole millegi sarnasega omalt poolt vastanud. MH ütlustest nähtub samuti ühemõtteliselt see, et Roman Hanzing on kergesti ärrituv, agressiivne ja hoiab kogu pere hirmuvalitsuse all. 14.
9. Puutuvalt Roman Hanzingu etteheitesse, miks ei ole RH juba varem politseisse pöördunud ega oma vigastusi fikseerinud, märgib kolleegium, et RH on selle kohta andnud enda selgitused. Need selgitused on usutavad ja sobituvad üldisse teopilti. RH on andnud ütlusi, et pikka aega kannatas ta vägivalda vaikselt, sest lootis, et olukord paraneb ning teisalt kartis ta nii enda töökoha kui ka teiste inimeste arvamuse tõttu vägivalla ilmsiks tulekut. Alles siis, kui süüdistatava vägivaldne käitumine avaldus ka MH suhtes ja kui viimane avaldas ise valmisolekut politseisse pöörduda, sai ta enda kõhklustest võitu (vt maakohtu istungi protokoll tl-d 68 prd-l, 69, 70). 14.
10. Süüdistatav on seega ilmselgelt püüdnud kannatanut puudutavate negatiivsete väidetega seada kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsust. Kolleegiumi hinnangul ei ole see tal siiski õnnestunud.
11. RH ütluste usaldusväärsust on püüdnud süüdistatavaga sarnaste argumentide abil kahtluse alla seada ka kaitsja. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu siiski ka kaitsja apellatsioonist midagi, mis kummutaks maakohtu põhjendatud järelduse sellest, et RH ütlusi tuleb lugeda usaldusväärseteks. Spetsiifiliselt osutab kolleegium kaitsja väärasusaamale, nagu oleks välistatud, et kannatanu enda ütlustega saaks tõendada tema suhtes toime pandud vägivalda. Selline arusaam on vastuolus

§-st 61 nähtuva tõendite vaba hindamise põhimõttega ja 11 1-16-9363 printsiibiga, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu. Kaitsja püüab käsitleda tõendeid ükshaaval ja neid nõnda ka üksteise vastu välja mängida ja ühekaupa elimineerida kui ebausaldusväärseid. Maakohus ei ole tõenditele lähenenud ühekaupa, vaid andnud neile hinnangu kogumis, kus üksteisega riimuvad tõendid tervikpildina kinnitavad, et Roman Hanzing on talle süüks arvatud teod toime pannud. 16. Kaitsja hinnangul on MH ütlused, millele maakohtu otsus suuresti rajaneb, saadud kriminaalmenetlusõigust rikkudes, sest alaealist kannatanut üle kuulanud politseiametnikul puudus asjakohane väljaõpe ja samas ei viibinud ülekuulamise juures lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, pedagoogi ega psühholoogi. Kolleegium märgib sellega seoses esmalt, et maakohtu otsuses on nimetatud küsimust juba üksikasjalikult käsitletud ja kaitsja kriitika kummutatud. Edasiselt juhib aga kolleegium tähelepanu sellele, et tõstatades alles kohtulike vaidluste käigus küsimuse mingi tõendi lubatavuse kohta, on kaitsja ühelt poolt tegutsenud selge ja põhjendamatu hilinemisega, mistõttu ei ole tema vastuväited tõendi vastuvõtmiseks enam lubatavad. Teisalt näitab kaitsja niisugune käitumine aga tema poolt enda menetlusseisundi pahauskset kasutamist. Võistlevas kohtumenetluses on eeskätt tõendamine – tõendite esitamine ja tõenditele (sh nende lubatavusele) vastuväidete esitamne poolte ülesanne. Tõendite esitamine ja vahetu uurimine toimub üldmenetluses

1. ptk
2. jao kohaselt kohtuliku uurimise raames. Selles menetlusetapis, siis kui pool taotleb, et kohus võtaks mingi tõendi vastu, peab esitama ka vastuväited, millest tulenevalt peaks kohus selle tõendi vastuvõtmisest keelduma. Jättes aga oma menetlusõigused õigel ajal kasutamata ja püüdes saavutada kohtu vastuvõetud tõendi lubamatuks tunnistamist alles kohtulike vaidluste käigus, püüab kaitsja võtta prokurörilt võimaluse vastata tema vastuväidetele tõendi lubatavuse kohta ja rikkuda sellega kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Kolleegiumi hinnangul ei ole selles menetlusstaadiumis menetlusosalisel enam üldjuhul võimalik juba vastu võetud tõendite lubatavust kahtluse alla seadvaid väiteid esitada.
3. Kaitsja arvates ei oleks maakohus tohtinud tõendina kasutada tunnistaja RV ütlusi, sest nimetatud isik ei tajunud vahetult kuriteosündmusi. Kolleegium leiab, et maakohus on siiski õigustatult RV ütlusi tõendina arvestanud. RV on elanud koos kannatanute ja süüdistatavaga ning näinud nende perekonda lähedalt kõrvalt pika aja vältel, mil Roman Hanzingu agressiivne käitumine RH suhtes välja kujunes ja progresseerus. Seega, kasutades tema ütlustest nähtuvat teavet süüdistatavat iseloomustavate andmetena, võimaldas see maakohtul asjakohaselt hinnata süüdistatava agressiivsust ja seega täiendavalt kinnitada kannatanute ütluste usaldusväärsust.
4. Kaitsja leiab, et maakohus on põhjendamatult kõrvale jätnud tunnistaja TH ütlused. Need ütlused omavad arutatavas asjas vähemalt sama suurt tähtsust kui tunnistaja RV ütlused, sest TH on sarnaselt RV-le iseloomustanud süüdistatavat. Selle seisukohaga kolleegium ei nõustu, märkides, et TH ei ole osanud tõendamiseseme asjaolude kohta mitte mingeid ütlusi anda. Puutuvalt süüdistatavat iseloomustavate ütluste andmisse, siis tuleb märkida, et tunnistaja elab süüdistatavaga koos alates
5. a augustist, kuid süüdistuses kirjeldatud viimane tegu toimus
6. oktoobril
7. Seega ei ole nimetatud isikul võimalik anda ütlusi ka mitte Roman Hanzingut kuritegude toimepanemisele eelnenud ajal ja nende toimepanemise ajal 12 1-16-9363 iseloomustavalt. Tema ütlused on maakohus seetõttu lugenud põhjendatult asjasse puutumatuteks.
8. Kaitsja leiab, et maakohtus avaldatud Roman ja RH omavaheliste vestluste väljavõtted ei ole lubatavad tõendid, sest kohus ei ole uurinud, millisest juhtumist vesteldi, millal see juhtum toimus ja kuidas see on seotud Roman Hanzingule esitatud süüdistusega. Ei ole tuvastatud, millisest löögist seal jutt käib ja kas sellega oli tekitatud kannatanule füüsilist valu või mitte. Kolleegium selle kriitikaga ei nõustu ning asub seisukohale, et
9. septembri
10. a,
11. jaanuari
12. a ja
13. jaanuari
14. a vestluste väljavõtteid ei ole õige käsitada kontekstist välja rebituna. Koostoimes kannatanute ütlustega iseloomustavad need süüdistatavat ja tema suhtumist kannatanu RH-sse. Ka tõendid, mis kirjeldavad süüdistusaktis sisalduvatest ette heidetavatest tegudest väljapoole jäävaid sündmusi võivad anda kaudset teavet, mis võimaldab hinnata süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise tõepärasust. Samuti osutab kolleegium asjaolule, et ka kõnealuste vestluste väljavõtete lubatavust tõendina ei ole kaitsja ega süüdistatav maakohtus kahtluse alla seadnud ning on neile vastuväiteid esitanud alles apellatsioonis, leides, et vestluste väljavõtted avaldati maakohtus, kuid kohus ei ole neid piisavalt uurinud. Samas ei nähtu maakohtu istungi protokollist, et kaitsjal või süüdistataval oleks nimetatud tõenditega seoses olnud mingeidki küsimusi RH-le või kahtlusi vestluste tähendusega seoses.
15. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 29.

novembri

1. a otsuse muutmata ja süüdistatava apellatsiooni rahuldamata.
2. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks seitsme pooltunni eest 168 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt on tal kulunud üks pooltund maakohtu otsusega tutvumiseks, üks pooltund süüdistatavaga vestlemiseks ja viis pooltundi apellatsiooni koostamiseks. Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud ning tuleb seetõttu täies ulatuses rahuldada.

§ 185

lg-s 2 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 13