KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 27.04.2017, Tallinn Tsiviilasja

) § 162 lõike 1 järgi hageja kanda. Kostja on tasunud vastuhagilt riigilõivu 1000 eurot ja vastuhagi tagamise taotluselt 50 eurot, mille hüvitamist ta taotleb. Kohus leidis, et hagejal tuleb kostjale hüvitada vastuhagilt tasutud riigilõiv 1000 eurot. Kuna kohus jättis vastuhagi tagamise taotluse rahuldamata 31.12.2015 määrusega (t I kd lk 94), siis jäid kostja ebaedukast taotlusest tingitud menetluskulud tema enda kanda. Et kostjal oli menetluses lepinguline esindaja, peab hageja hüvitama kostjale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Taotluse järgi on kostja esindajal kulunud õigusabi osutamisele kokku 27h 30min (taotlus t II kd lk 18-19, arved I kd lk 172-174), hinnaga 100 eurot tund. Asjas on toimunud kaks istungit, kestusega 2h 33min. Hinnates kostja esindaja kirjeldatud ja menetluse raames teostatud õigusabi- 9 toiminguid, leidis kohus, et õigusabi osutamiseks kulutatud aeg 27h ja 30min on osaliselt ülemäärane. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-77-14 punktis 12 kinnitanud, et menetluskulude avalduse koostamise kulud ei kuulu väljamõistmisele, kuna menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusteadmisi. Arve nr 1691 kohaselt (t I kd lk 173) on kulunud kostja esindajal hageja vastusele selgituste ning menetluskulude nimekirja koostamisele kokku 3h. Kuna arvel ei ole täpsustatud, palju aega mõlemale toimingule kulus, luges kohus, et 1h ja 30min on sellest kulunud menetluskulude nimekirja koostamisele. Kostja 23.12.2015 menetlusdokumendi koostamiseks (kohaldatava seaduse kohta) ei saanud kohtu hinnangul kuluda 6h. Tegemist on 3lk pikkuse menetlusdokumendiga, mille koostamiseks võis kuluda maksimaalselt 3h. Ka ei pea hageja hüvitama hagi tagamise taotluse koostamisega seotud kulusid 4h ulatuses, sest kohus jättis kostja taotluse rahuldamata. Hageja ei pea hüvitama kulusid, mis seonduvad vastuhagi täpsustamisega

§ 177lõike 2 alusel esitatud taotluse.

Apellatsioonkaebus

1. 13.09.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta vastuhagi rahuldamata ning jätta menetluskulud kostja kanda. Otsus on vastuolus CMR-iga ning kahju hüvitamise üldise mõttega. Otsusest ei selgu õiguslikku põhjendust, miks peaks vedajate ahelas jääma vastutus üksnes hageja kanda.
2. Hageja nõustub kohtuga CMR-i kohaldatavuse osas ning selles, et pooltevaheline leping oli CMR-leping. Hageja ei nõustu, et kauba kaotsimineku fakti saab tuvastada vaid CMR art 20 lõike 1 järgi. Osundatud artikli mõtteks on sätestada tähtajad, millal on kauba kadumine vaieldamatu. Kauba kaotsiminek on toimunud ka siis, kui pooled teavad, et kaup on nt varastatud ega jõua sihtkohta. Praeguses asjas oli väljaspool vaidlust, et rehvikoorem varastati Leedus ning selle jõudmine sihtkohta oli välistatud.
3. Eksitav on kohtu seisukoht, et pooled ei vaidle kauba väärtuse üle kaotsimineku hetkel. Pooled ei vaielnud selle üle, et OÜ Antariyamin tasus rehvide eest 44 895.60 eurot ning et see summa tuleb CMR art 23 järgi võtta aluseks vedaja vastutuse suuruse arvutamisel. Seda, kas kaup tegelikkuses niipalju väärt oli turuväärtuse mõttes, ei ole hageja kinnitanud, kuivõrd kohtule esitati tõendid selle kohta, et OÜ Antariyamin poolne tellimus rehvide saamiseks oli eritellimus.
4. Otsusest ei selgu, millistel asjaoludel on CMR art 20 lõige 2 asjas kohalduv. Art 20 lõiked 2 ja 3 näevad ette, et kauba käsutusõigusega isik, kes sai kauba kaotsimineku eest hüvitise, võib nõuda kauba leidmise kohta teavitust ning kui see teavitus temani jõuab, võib sama isik nõuda kauba üleandmist, tagastades saadud hüvitise. Antud asjas saanuks see artikkel kohalduda OÜ Antariyamin suhtes, sest tema sai kadunud kauba vastu hüvitise ning just tema oli kauba käsutusõigusega isikuks. Millistel asjaoludel pidas kohus võimalikuks kahe vedaja vahelises suhtes art 20 kohaldamist, otsusest ei selgu. 10
5. Arusaamatu on järeldus, et hageja õigus rehvid vastu võtta tulenes CMR art 20 lõikest
6. See säte ei käsitle kauba vastuvõtmise õigust, vaid hüvitise saanud isiku õigust nõuda leitud kauba endale üleandmist hüvitise tagastamise vastu. Samuti ei ole kohus selgitanud, millise õigusnormi alusel võib hagejat pidada kauba käsutusõigusega isikuks. Isegi, kui nõustuda art 20 lõike 3 kohaldatavusega hageja suhtes, ei põhjendanud kohus seisukohta, et kõnealune säte keelas hagejal võtta vastu rehve ulatuses, mille väärtuse oli hagejale selleks ajaks hüvitanud kostja. CMR ei tegele kauba väärtuse hüvitamisega. Art 20 lõigete 1 ja 3 järgi määratakse kindlaks hüvitise rahaline suurus, millel ei pruugi kauba kohaliku turuväärtusega ühisosa olla. Kui kohus leidis, et hagejal oli art 20 lõike 3 järgi õigus võtta rehve vastu põhjusel, et ta oli tasunud veose tellijale hüvitise, oleks hageja ja kostja vahelises suhtes sama loogika alusel tulnud otsustada, et kostjal oli õigus tehtud hüvitise vastu nõuda (osade) rehvide üleandmist endale. Hageja tegi maakohtu menetluses kolmel korral ettepaneku anda rehvid kostjale hüvitise vastu.
7. Väär on kohtu seisukoht, et rehvide väärtusetus tähtsust ei oma. Sellest, milline oli rehvide turuhind, sõltub kuivõrd kattis saadud rehvikoorem hageja kulutusi, mida ta tegi OÜ-le Antariyamin kahjutasu makstes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 63 järgi tulnuks rehvide väärtus hageja jaoks määrata turuhinna alusel, mitte võtta aluseks OÜ Antariyamin poolt müügilepingu alusel makstud summa. Maakohtu menetluses selgus, et OÜ-l Antariyamin oli võimalus Tšehhist ostetud rehvid kohe Kuubas tegutsevale ettevõttele maha müüa ning tema rehvitellimus oli eritellimus. Seetõttu asjaolu, et OÜ Antariyamin nõustus rehvide eest tasuma 44 895.60 eurot, oli seotud vaid OÜ-d Antariyamin iseloomustavate asjaoludega. Hageja jaoks tulenes nende rehvide väärtus kohalikust nõudlusest turul. See, et mitme aasta jooksul õnnestus hagejal võõrandada vaid üksikud rehvid, kinnitab rehvide väärtusetust.
8. Kohus on ebaõigesti sisustanud ka CMR art 23 lõike
9. Viidatud artikli mõtteks on sätestada alused vedaja vastutuse suuruse kalkuleerimiseks, mitte tegeleda kahju hüvitamise küsimustega. Art 23 ei sätesta eeldust, et kauba maksumus veoks vastuvõtmise kohas jääb muutumatuks igas riigis ja igas olukorras. Seega ei tulene sättest, et kui isik, kes hüvitas tellijale kauba kaotsiminekuga tekkinud kahju, saab selle kauba endale, loetakse, et see isik on hüvitise maksmise vastu saanud sama väärtusega kauba, mille tulemusel ei ole tal kahju tekkinud. Antud juhul sai hageja küll kätte kauba, kuid see ei katnud tema poolt OÜ-le Antariyamin tehtud väljamakseid, sest kauba väärtus Eestis ja lähiriikides on olematu.
10. Kohtul puudus alus jätta hagi rahuldamata. Pooled ei vaielnud, et rehvikoorem OÜ-ni Antariyamin ei jõudnud. See asjaolu tingis kostja vastutuse CMR art 17 lõike 1 alusel. Hageja arvestas kahjunõude CMR art 23 alusel selle järgi, kui palju OÜ Antariyamin rehvide eest tasus ning kostja ei esitanud ka sellele arvestusele vastuväiteid. Hagi ei olnud aegunud. Hageja arvestas kostjalt nõutavast hüvitisest maha rehvide võõrandamisest saadud raha. Kohus leidis, et hüvitise maksmine hageja poolt andis talle õigustuse rehvid vastu võtta. Sama loogika oleks kehtinud ka kostja suhtes. Seega tulnuks hagejale välja mõista hüvitis, seades selle maksmise

§ 445lõike 1 ja TMS § 21 lõike 1 järgi sõltuvusse rehvide üleandmisest kostjale.

43. Seoses menetluskuludega nõustub hageja kohtu otsustusega vähendada kostja kulusid. Kohus jättis aga hindamata, et kostja menetlusdokumentides on palju kordusi ning kostja ei ole oma seisukohti esitanud

§ 329lõike 1 nõuetega kooskõlas.

Kohus 11 hindas kostja kulude vajalikkust vaid kitsalt kaaludes, kas ja kui palju võinuks aega kuluda konkreetse menetlusdokumendi koostamisele, kuid kostja tegevust tulnuks hinnata laiemalt. Vastustaja seisukoht

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis tõi kaasa osaliselt ebaõige otsuse tegemise. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata suuremas summas kui 1728 eurot ja rahuldas vastuhagi. Samuti tuleb tühistada otsus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääratud kulude hüvitise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jätab vastuhagi rahuldamata ning jaotab menetluskulud (

§ 657lõike 1 punkt 2).

Ringkonnakohus hindab maakohtu poolt hindamata jäänud tõendid kooskõlas

§ 232lõigetega 1 ja 2.

46. Esmalt selgitab kolleegium, et võtab apellatsioonimenetluses aluseks hageja tähtaegselt esitatud kaebuse (t II kd lk 30-32). Uue lepingulise esindaja poolt peale apellatsioonitähtaja lõppemist esitatud menetlusdokumenti arvestab kolleegium

§ 634

lõike 1 alusel vaid osas, milles apellant avaldab seisukohti vastustaja 27.09.2016 vastuse kohta, ja sama sätte lõike 2 alusel osas, milles apellant esitab väiteid õiguse tõlgendamise kohta. 47. Kolleegium jätab rahuldamata apellandi 22.11.2016 taotluse võtta apellatsioonimenetluses täiendavate tõenditena vastu 12.08.2013 hageja ja kostja direktorite poolt allkirjastatud avalduse Leedu VR politseile (taotluse lisa 1), AS-i Miramis 08.11.2016 kinnituskiri kauba ladustamise kohta perioodil 11.11.201301.08.2016 (samas lisa 2) ja väljatrükid internetist rehvide kõlblikkuse aja ning rehvivahetuse kohta (samas lisad 3-7). Apellatsioonimenetluses uue asjaolu ja tõendi esitamine on

§ 652

lõigete 3 ja 4 kohaselt lubatud juhul, kui selle maakohtus esitamata jätmine oli tingitud kohtu olulisest menetlusõiguse rikkumisest või muul mõjuval põhjusel. Kuigi apellant toob taotluses esile maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise, ei nähtu taotlusest, millise asja lahendamise seisukohalt olulise elulise asjaolu esiletoomise vajaduse ja/või tõendamise kohustuse jättis maakohus hagejale väidetavalt selgitamata. Kuna menetlusdokumendi lisad on esitatud elektrooniliselt, siis nende tagastamist esitajale ei toimu, kuid need eemaldatakse pabertoimikust (t II kd lk 51-61, tõlked lk 66-67). 48. Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega pooltevahelise õigussuhte tuvastamisel. Maakohus on

§ 442

lõike 8 nõuetega kooskõlas asjakohaselt tuvastanud, et poolte vahel oli 21.12.2012 kehtivalt sõlmitud rahvusvaheline kaupade autoveoleping (t I kd lk 7, tõlge lk 8-9), millele kohaldub rahvusvaheline maanteekaubavedude konventsioon (CMR) ja küsimustes, mida CMR ei reguleeri, kohaldub kohtu asukohariigi rahvusvahelise eraõiguse sätete kohaselt määratav siseriiklik lepinguõigus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastava käsitlusega ega korda seda (

§ 654lõike 6).

Hageja on maakohtuga selles osas nõus. Kostja kordab vastuses kaebusele maakohtus esitatud käsitlust maaklerivõi 12 ekspedeerimislepingust, millele aga maakohus kolleegiumi hinnangul asjakohaselt vastas. Maakohtu poolt tuvastatud tellimusega ja lepingutega (t I kd lk 5,7,10,12; tõlked lk 6,8-9,11,13) on tuvastatud, et konkreetse kauba rahvusvahelises maanteeveos osalesid saajana OÜ Antariyamin, vedajana hageja, hageja allvedajana kostja, kostja allvedajana Läti VR äriühing SIA LI&KO jne. Veo tellija ei olnud hagejaga sõlmitud lepingus sätestanud allveolepingute sõlmimise keeldu. Sarnast keeldu ei sisalda ka teised konkreetse veose vedamiseks sõlmitud (all)veolepingud. CMR art 3 kohaselt vastutab vedaja konventsiooni kohaldamise korral kõigi isikute, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab tegevuse või tegevusetuse eest, nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest juhul, kui need isikud tegutsevad oma töökohustuste piires. Käesolevas asjas ei ole tegemist järjestikuse veoga CMR art 34 mõttes, vaid iga vedaja sõlmis oma allvedajaga iseseisvad veolepingud. Seega ka iga allvedaja vastutab nt sarnaselt siseriikliku töövõturegulatsioonile (peatöövõtja kasutab töö tegemiseks alltöövõtjat, tema omakorda enda alltöövõtjaid jne) oma allvedaja tegevuse või tegevusetuse eest, kui selle tagajärjeks oli veolepingu rikkumine ja CMR ei anna aluseid vastutusest vabanemiseks. Kui kostja tahe oli 21.12.2012 sõlmida ekspedeerijana leping hagejaga kui ekspedeerijaga, oleks tulnud vastavat tahet selgelt lepingudokumendis ka avaldada. Kohtule esitatud lepingudokumendist ega muudest tsiviilasja materjalidest sellist kostja tahet tuvastada võimalik ei ole. 49. Samuti nõustub kolleegium maakohtu käsitlusega saaja õigusest lugeda vaidlusalune kaup kaotsiläinuks. Maakohtu põhjendus on arusaadav ja jälgitav ning järeldus kooskõlas hinnatud tõendite kogumiga (

§ 232lõige 1).

Iseenesest kooskõlas CMR art 20 lõikega 1 on kaebaja väide, et kauba kaotsiminek võib sõltuvalt konkreetsetest faktilistest asjaoludest toimuda ka enne vastavalt 30 või 60 päeva möödumist. Selline konventsiooni tõlgendamine nähtub nt Riigikohtu lahendist nr 32-1-165-12 (punktist 30). Samas ei ole maakohus ka vastupidist väitnud. Vastuseks kostjale selgitab kolleegium, et võimalik ebaselgus kauba kaotsimineku koha osas ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Poolte vahel puudus maakohtu menetluses erimeelsus selles, et vaidlusalune kaup laaditi saatja juures peale 27.12.2012 (nähtub ka CMR saatelehelt; t I kd lk 14) ega olnud Tallinnasse ettenähtud tollilattu jõudnud 07.01.2013 (nähtub ka hageja 07.01.2013 kirjast kostjale, hageja 08.01.2013 avaldusest politseile, SIA LI&KO selgitusest kostjale; t I kd lk 16,17-20, 170; tõlked lk 21-22, 171) ning et veose vargust uuris Leedu VR politsei (nähtub ka saatja kommertsdirektori ja saaja selgitustest hagejale; t I kd lk 149-150, 152; tõlked lk 151, 153). Viidatud tõenditega tegi hageja eluliselt usutavaks, et kaup oli CMR art 20 lõike 1 mõttes kadunud ja tekkinud oli vedaja vastutuse alus kauba väärtuse hüvitamiseks art 17 lõike 1 alusel. Asjaolu, et kaup hiljem üles leiti, ei vabasta vedajat vastutusest veolepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, kui ei leia tõendamist CMR konventsioonis sätestatud vedaja vastutusest vabanemise alused (art 17 lõiked 2, 4) ega anna alust asuda seisukohale, nagu ei oleks kaup kaduma läinudki. Vastutusest vabanemise aluste esinemine on vedaja tõendamiskoormus (CMR art 18 lõige 1).

1. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kuigi hagejal oli CMR art 20 lõike 3 alusel õigus võtta kadunud rehvid vastu OÜ-le Antariyamin hüvitatud ulatuses, ei olnud hagejal sama sätte alusel õigust võtta rehve vastu ulatuses, mille väärtuse oli talle selleks ajaks juba hüvitanud kostja ning et kostja poolt hagejale hüvitatud rehvide väärtuses olnuks õigus rehvid vastu võtta kostjal. Viidatud sättest sellist järeldust teha ei saa. Art 20 lõiked 2-4 reguleerivad isiku, kel oli õigus nõuda vedajalt kaotsiläinud 13 kauba eest hüvitise maksmist, õigust nõuda kauba üleandmist selle ülesleidmise korral ning kaubad kuuluvad üleandmisele tagastatava kauba vastu, kui selline isik seda soovib. Käesoleva asja kontekstis reguleerivad need sätted seega saaja/tellija ja hageja vahelisi suhteid. Puudub vaidlus, et saaja ei soovinud kasutada õigust kadumaläinud kaup enda omandisse saada, mistõttu jäi see hagejast vedajale. Maakohtu poolt viidatud säte ei reguleeri vedaja suhteid oma allvedajaga, mistõttu ei saa see säte keelata vedajast hagejal võtta leitud kaup enda omandisse ning seda sõltumata sellest, et osaliselt oli tema allvedaja (kostja) veolepingu rikkumisega (kauba kaotamisega) talle tekitatud kahju hüvitanud. Seejuures ei oma tähtsust, millistel kaalutlustel nõustus hageja kauba politseilt vastu võtma.
2. Kolleegium on seisukohal, et vastused küsimustele, kas peale kadunud kauba vastuvõtmist on hagejal siiski õigus nõuda kostjalt algselt kokkulepitud hüvitise maksmata osa tasumist kauba kaotsiminekuga tekitatud kahju hüvitamiseks või rikastus hageja kauba vastuvõtmisega alusetult eelnevalt kostjalt saadud hüvitise ulatuses, tuleb osaliselt leida VÕS-i sätete alusel, mis kohalduvad osas, milles CMR asjakohaseid probleeme ei reguleeri. Käesoleva vaidluse seisukohalt reguleerib CMR eelkõige kauba kaotsiminekuga tekkinud kahju suuruse määramist (art 23 lõiked 1 ja 2) ja vedaja riskivastutust (vastutusest vabanemise alused art 17 lõiked 2, 4).
3. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja vedajana hüvitas veo tellijale (kauba omanikule) kadunud kauba väärtuse, kusjuures hüvitamisel lähtuti CMR art 23 lõikest 1 nähtuvast üldregulatsioonist, et hüvitamisele kuuluva summa suurus määratakse kindlaks kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel. Maakohus tuvastas asjakohaselt, et hageja tõendas kauba saatelehega (t I kd lk 23-24, tõlge lk 25-26) kauba väärtuseks kauba vastuvõtmisel 44 895.60 eurot. Hageja ja saaja vahel kauba väärtuse osas vaidlust ei olnud, mida tõendab hageja poolt sama summa hüvitamine OÜ-le Antariyamin märtsis 2013 (t I kd lk 28-30). Kostja kauba väärtust veoks vastuvõtmise kohas ei vaidlustanud.
4. Seega on eelnevaga tuvastatud, et hageja vedajana hüvitas saajale kadunud kauba väärtuse, et kostja oli hagejaga veolepingulises suhtes kui allvedaja ning et veos kadus CMR art 20 lõike 1 mõttes. Kostja ei tõendanud CMR art 17 lõigetest 2 ja 4 tulenevaid vedaja vastutusest vabanemise aluste esinemist, mistõttu on tõendatud, et kostja vedajana rikkus hagejaga sõlmitud veolepingust tulenevat põhikohustust anda kaup ettenähtud ajal ja ettenähtud kohas rikkumata üle (lepingu punktid 3, 4) ja kostja vastutab oma lepingupartneri ees CMR-iga ettenähtud ulatuses.
5. Kostja on esitanud vastuväite, et hagejal ei ole kauba väärtuse hüvitamisega kahju tekkinud, kuna ta sai enda käsutusse kadunud kauba. Kolleegium ei nõustu maakohtuga ega kostjaga selles, et hagejale kahju tekkimise ulatuse kindlakstegemisel ei oma tähtsust üleantud kauba tegelik väärtus peale hagejale üleandmist TsÜS § 65 mõttes. Sisuliselt on nii maakohus kui kostja seisukohal, et hagejale üleantud esemete väärtus tuleb n-ö automaatselt lugeda võrdseks nende esemete vedaja poolt vastuvõtmisel saatedokumentides fikseeritud kauba väärtusega. Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu.
6. VÕS § 127 lõike 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega 14 käesolevas asjas saab hagi eesmärgiks olla hageja asetamine sellisesse olukorda, milles ta oleks olnud, kui kaup ei oleks kaotsi läinud. Sellisel juhul oleks tal olnud rahalisi vahendeid rohkem 44 895.60 euro ulatuses, nüüd aga on tal selle summa asemel koorem rehve. Seega on vajalik hageja tegeliku varalise olukorra kindlakstegemiseks tuvastada, kas talle üleantud koorem rehve on väärt 44 895.60 eurot. Jaatava vastuse korral ei ole hagejale kahju tekkinud.
7. Tsiviilasja materjalides on tõendid selle kohta, et hageja võõrandas enne hagi esitamist rehve 2268.88 ja 1728 euro väärtuses. Nimetatud summad on maakohtu otsuses tuvastatud vaidlustamata asjaoluna, millele hageja kaebuses vastu ei vaidle. Esimese summa tõi hageja esile hagiavalduses. Teise summa kohta esitas kostja hageja e-kirja (t I kd lk 195) sooviga tõendada rehvide täiendavat realiseerimist hageja poolt. Maakohus võttis e-kirja tõendina vastu 24.05.2016 istungil (protokoll t I kd lk 196-197) ja selle alusel tehtud järeldusele hageja vastu ei vaielnud. Hageja väitis maakohtus, et ülejäänud rehve puudub võimalus müüa, kuna tegemist on eritellimusel spetsiaalselt Kuubasse importimiseks valmistatud rehvidega, millel lähiriikides turg puudub. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja järgmiste tõendite kogumi: 1) ValueExpert OÜ hindamisakti 07.01.2016 (koos lisadega t I kd lk 98106), millest nähtub, et hindaja tutvus rehvidega laos, uuris vastavate rehvide müügipakkumisi Eestis ja konsulteeris „Mitas“ rehvide maaletoojaga Eestis (BaltTyre Eesti AS) ning selgitas välja, et tegemist on kataloogist soovi korral tellitavate rehvidega, mille kasutajate hulk Eestis on piiratud, kuna sobivad enamasti Vene päritolu põllutöötehnikale ja osadele Vene päritolu sõjalise otstarbega masinatele; et osad rehvidest on nii spetsiifilist mõõtu, et maaletooja ei ole neid aastast 1994 Eestis müünud; et Eesti erinevates oksjonikeskkondades ei ole tuvastatav ühtki selliste rehvide ostu- või müügikuulutus, v.a hageja kuulutus auto24.ee-s; et kokkuvõttes on tegemist väga spetsiifiliste rehvidega, mille seisukord (töökindlus jmt) on teadmata ning Eesti turul puudub nõudlus nende järgi; 2) hageja e-kirjavahetuse aprillis-mais 2015 sellest, et ta tegi Ukrainas ja Venemaal tegutsevatele äripartneritele ettepaneku rehvide müügiks/edasimüügiks, kuid ettepanekutest keelduti nõudluse puudumisele viidates (koos tõlgetega t I kd lk 141-148); 3) rehvide müüja selgitus, mille kohaselt olid rehvid toodetud firma Mitas poolt Antariyamin OÜ eritellimusel Kuubasse saatmiseks, neid kasutatakse NSVL-is toodetud traktorihaagistel ja erandkorras ka teatud sõjatehnikal paraadidel, Euroopa Liidu vabaturul on neid praktiliselt võimatu müüa (t I kd lk 149-150, tõlge lk 151); 4) rehvide ostja Antariyamin OÜ selgitus, et nad tellisid hagejalt hüvitise saamisel koheselt uue partii ega ole hiljem sellistele rehvidele tellimusi saanud; et hulgimüüjana püüdsid nad leitud rehvidele ostjat leida, kuid edutult ning et osadele neist puudub nõudlus sisekummi vananenud tüübi tõttu ja neid valmistatakse vaid eritellimuse alusel (t I kd lk 152, tõlge lk 153).
8. Uuritud tõendite kogumiga on hageja kolleegiumi hinnangul teinud eluliselt usutavaks ja tõendanud oma väidet realiseerimata rehvidel turuväärtuse puudumise kohta. Samuti, et hageja on osalise müügiga teinud temalt mõistlikult oodatava, et vähendada kahju tekkimist. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti, ning eseme harilikuks väärtuseks on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kolleegium on seisukohal, et ka kostja vastuväited ei anna alust vastupidisele seisukohale asumiseks. Kostja esitas hageja tõenditele vastuväiteid (t I kd lk 125, 175-176), milles on seisukohal, et kui on saad müüa mõned rehvid, siis järelikult on turg olemas; et hageja saab müüa mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopa Liidus; et militaarse kauba 15 müümisega on hageja rikkunud strateegilise kauba seadust; et aastal 2013 võis olla nõudlus Euroopas või Euraasias; et hageja ei ole teinud pakkumist Kuuba ettevõtetele; et Antariyamin OÜ selgitusse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna mõlemad juhatuse liikmed elavad Venemaal ja hageja juhatuse liikme aadress on äriregistris näidatud selle äriühingu postiaadressina. Seega on kostja esitanud rea oletusi, kuid hageja tõendite ümberlükkamiseks tõendeid ei esitanud. Asja turuväärtust ei tõenda nende raamatupidamises arvele võtmisel (2013-
9. majandusaasta aruannetes) märgitud väärtus, sest sel on vaid maksuõiguslik ja raamatupidamislik tähendus ja see ei saa olla kahjunõude aluseks (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-43-04, nr 3-2-1-3015).
10. Eeltoodust tulenevalt ei leidnud tõendamist hagejale üleantud kauba väärtus suuremas summas kui 2268.88+1728=3996.88 eurot, mille võrra tuleb kahjuhüvitist vähendada VÕS § 127 lõike 5 mõttes. Kuna hagiavalduses on hageja arvestanud vaid esimest summat, siis on hageja nõue põhjendatud 44895.60-29800-3996.88=11 098.72 euro ulatuses. Kostja vedajana pidi olema teadlik CMR-i vedaja vastutuse sätetest, mistõttu on täidetud kahju ettenähtavuse põhimõte VÕS § 127 lõike 3 mõttes.
11. Kostja esitas maakohtus ka aegumise vastuväite (t I kd lk 164), milles on seisukohal, et hagi aegus CMR art 32 punkti 1 alusel 28.03.
12. Hageja on seisukohal, et hagi aegumine peatus CMR art 32 punkti 2 alusel, kuna hageja esitas juba 07.01.2013 kostjale kirjaliku nõude kahju hüvitamiseks, mida kostja tagasi ei lükanud. Tsiviilasja materjalid toetavad hageja seisukohta. CMR art 32 lõikest 1 tulenevalt kehtib konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele üheaastane hagi aegumise tähtaeg, kusjuures tähtaja kulg algab kogu kauba kaotsimineku puhul kolmekümnendal päeval pärast kokkulepitud kauba üleandmise päeva. Pooltevahelises lepingus oli kokku lepitud transpordi laadimiseks etteandmise ajaks 27.12.
13. Asjas on tõendatud, et hageja esitas kostjale 07.01.2013 kuupäeva kandva kirjaliku teate (t I kd lk 15, tõlge lk 16), mis vastab CMR art 32 lõikes 2 ettenähtud hagi aegumistähtaega peatavale kirjalikule nõudele. Kostja ei tõendanud, et ta oleks enne käesolevas kohtumenetluses esitatud esimest menetlusdokumenti lükanud hageja nõude kirjalikult tagasi. Seega oli hageja nõue alates 07.01.2013 kuni hagi esitamiseni peatunud ja kostja aegumise vastuväide ei ole põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus käsitleda, kas kostja oli hagejaga sõlmitud veolepingut täites raskelt hooletu ja kas nimetatud asjaolu mõjutaks nõude aegumist.
14. Kuna eelpool leidis tõendamist, et hagejal on kostja vastu kahju hüvitamise nõue, mida kostja kohtueelselt osaliselt täitis, siis puudub tal selle nõude tasumiseks tasutud/tasaarvestatud summade osas tagasinõue VÕS § 1028 lõike 1 alusel ja kostja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.
15. Hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise alusel jäävad hagiavalduse menetlemisega seotud kulud maakohtus ja apellatsioonimenetlusega seotud kulud

§ 163lõike 1 alusel võrdeliselt poolte kanda.

Hagi kuulub rahuldamisele 87% ulatuses (11 098.72 12 826.72-st). Seega jäävad hagiavalduse menetlemisega seotud kulud ja apellatsioonimenetluse kulud 13% ulatuses hageja/apellandi ja 87% ulatuses kostja/vastustaja kanda. Vastuhagi menetlemisega seotud kulud maakohtus jäävad kostja kanda. 16 62. Maakohus ei määranud rahaliselt kindlaks hageja menetluskulusid.

§ 174

lõike 4 teise lause järgi kaebuse lahendamisel maakohtu otsuse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Kooskõlas sama sätte esimese lausega määrab praeguses asjas menetluskulud kindlaks asja lahendanud maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist

§ 177lõikes 2 sätestatud korras.

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/