Tsiviilasi nr 2-16-8657 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Andrus Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2017. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-8657 Tsivi

) § 333 sõnastusest tuleneb üheselt mõistetavalt, et kinnistu väärtuse vähenemine kui tehingu tagajärg ei tohi saabuda, mistõttu tehing on TsÜS § 87 lg 1 järgi tühine. KOHTU SEISUKOHT

1. Kohus leiab, et hageja nõue tuvastada raieõiguse võõrandamise lepingu lepingujärgne hind ning täitmisnõude asemel esitatud nõuded tuvastada kotjapoolne lepingurikkumine ning lepingu täitmise võimatus tuleb jätta läbi vaatamata. 1.1 Hageja palub tuvastada raieõiguse võõrandamise lepingu lepingujärgne hind, milleks hageja arvates on 9300 eurot. Hageja esitas koos sellega ka lepingu täitmise nõude lähtuvalt nimetatud müügihinnast. Kohus leiab, et juhul, kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi käsitatav sama hagina samade poolte vahel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 5 alusel tuleb keelduda menetlemast hageja nõuet tuvastada lepingujärgne hind, kuna sama vaidlus tuleb lahendada hageja sooritusnõude (lepingu täitmise nõude) lahendamisel nagunii (vt Riigikohtu
2. septembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-16, p 12). 1.
3. Täitmisnõude asemel esitas hageja nõuded tuvastada kostjapoolne lepingurikkumine ning lepingu täitmise võimatus. Tuvastushagi esitamisel peab hagejal olema mingi eesmärk, mida ta üritab hagiga saavutada, ning kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena selle eesmärgi saavutab, saab lugeda, et kostja on TsMS§ 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (Riigikohtu
4. märtsi 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 13). Kohus leiab, et lepingujärgse kohustuse rikkumise tuvastamine ning lepingu täitmise võimatuse tuvastamine ei ole iseseisva tuvastushuvi aluseks. Hageja on 7.11.2016 kohtuistungil viidanud, et võimaliku kahju osas otsustatakse hiljem. Hageja eesmärk on näidata oma lepingupartnerile, et nemad ei olnud süüdi ning ei rikkunud lepingut tahtlikult. Käimasolevas kohtumenetluses ei ole hageja soovinud kahju hüvitamise nõuet esitada. Hageja huvi tuvastusnõude esitamiseks on ebaselge.
5. Kohus leiab, et nõue tuvastada raieõiguse võõrandamise lepingust taganemise avalduse tühisus ja lepingu kehtivus tuleb jätta rahuldamata. 2.
6. Vaidlus puudub selles, et pooled sõlmisid
7. aprillil
8. a kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu (tl 9-13). Tegemist on lepinguga, mis vastab võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 339 sätestatud rendilepingu tunnustele. Pooled vaidlevad selle üle, milline oli raieõiguse võõrandamise eest kokku lepitud hind, kas hageja rikkus lepingut, jättes kokku lepitud hinna tasumata ning kas kostja on lepingust kehtivalt taganenud. Samuti on kostja tuginenud lepingu tühisusele. 4 2.
9. Kohus hindab esmalt kostja vastuväiteid lepingu tühisuse osas. Kostja tugineb kolmele alternatiivsele lepingu tühisuse alusele: vastuolu heade kommetega (TsÜS § 86 lg 2 p-d 1 ja 2), abikaasa nõusoleku puudumine (PKS § 31 lg 1) ning vastuolu seadusega (

§ 333, Ts

ÜS § 87 lg 1 ). Kohus leiab, et leping ei saa olla tühine vastuolu tõttu heade kommete või seadusega (

§ 333

). Vastuolule heade kommetega on kostja soovinud tugineda juhul, kui kohus asub seisukohale, et kokku lepitud raie maksumus oli 9300 eurot. Antud juhul asub kohus seisukohale, et kokku lepitud raie maksumus oli 18 600 eurot (vt otsuse p-d 2.3.-2.6). Seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on TsÜS § 87 lg 1 järgi tühine vaid juhul, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.

§ 333

kohaselt on hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikul õigus koormatud kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada, kui ta sellega ei vähenda koormatud kinnisasja väärtust ega kahjusta hüpoteegipidaja õigusi muul viisil, välja arvatud juhul, kui see toimub korrapärase majandamise tulemusena. Kohus leiab, et

§-s 333 sätestatud keelu vähendada koormatud kinnisasja väärtust eesmärgiks ei ole tuua kaasa kinnisasja väärtust vähendavate tehingute tühisus. Õiguskaitsevahendid kinnisasja väärtuse vähenemise ärahoidmiseks ning kinnisasja väärtuse vähenemisel on sätestatud

§-des 334 ja

1. PKS § 31 lg 1 kohaselt on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. Kostja on abielus J.M.ga alates
2. aprillist 1982 (abielutunnistus tl 33). Kinnistusraamatu väljavõttest (tl 32) nähtuvalt omandas kostja XXX kinnistu
3. veebruari 1998 asjaõiguslepinguga. Kinnistu omandamise ajal kehtinud PKS1994 § 14 lg 1 kohaselt oli abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. Hageja ei ole vaidlustanud, et tegemist ei ole kostja ja tema abikaasa ühisvaraga. Seega eelduslikult kuulub XXX kinnistu kostja ja tema abikaasa ühisvara hulka. Vaidlus puudub selles, et tehing tehti kostja abikaasa osaluseta, kostja väitel ei ole abikaasa tehingut heaks kiitnud. Hageja tugineb sellele, et omandas kasvava metsa raieõiguse heauskselt alates lepingu objektiks oleva metsa oma valdusse saamisest, nagu seda sätestab

§ 95lg 1.

Kohus leiab, et hageja viide heausksele omandamisele ei ole asjakohane. Heauskne omandamine saab toimuda üksnes juhul, kui võõrandaja ja omandaja vahel on kehtiv omandi üleandmise kokkulepe. Samuti kohaldatakse

§-i 95 üksnes vallasasjade omandamisele. Kasvav mets on TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluline osa. Heauskselt on

§ 95lg 1 järgi võimalik omandada mahavõetud metsa, mis on Ts

ÜS 50 lg 2 järgi vallasasi. Antud juhul ei olnud hageja raieõigust veel teostanud. Olenemata sellest, kas leping on kehtiv või mitte, jääks hagi rahuldamata; lepingu kehtivuse korral kohus leiab, et kostja on lepingust kehtivalt taganenud. 2.

1. Lepingu p 3.
2. kohaselt MÜÜJA müüb ja OSTJA ostab kinnistusraamatu registriosa nr XXX all registreeritud kinnistu koosseisus oleva katastriüksuse tunnusega XXX kasvava metsa raieõiguse hinnaga 9300 (9300€) eurot. Lepingu p 3.2.
3. kohaselt oli tasumisele kuuluvast summast 9300 eurot ostja üle kandnud Peeter Massakase kontole ning müüja kinnitas selle saamist. Lepingu p 3.2.
4. kohaselt tasumisele kuuluvast summas 9300 eurot kohustus ostja üle kandma Peeter Massakase kontole nelja päeva jooksul alates lepingu allkirjastamisest. Hageja arvates leppisid pooled kokku hinnas 9300 eurot, kostja arvates hinnas 18 600 eurot. 2.
5. Lepingu tõlgendamist reguleerib VÕS §
6. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Poolte ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus on TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab VÕS § 29 lg 4 järgi lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (vt 5 Riigikohtu
7. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-14, p 13). Kuna hageja väidete kohaselt oli poolte ühiseks tahteks lugeda lepingu hinnaks 9300 eurot, lasub hagejal selle väite tõendamise kohustus. 2.
8. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud poolte ühist tahet, mille kohaselt oleks kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu hinnaks 9300 eurot. Hageja tugineb lepingueelsetele läbirääkimistele, lepingupoolte käitumisele enne ja pärast lepingu sõlmimist ning esindaja eksimusele lepingu täitmisel. Hageja väitel tehti kostjale telefoni teel esmalt üksnes vaidlusalust XXX kinnistut hõlmav hinnapakkumine summas 8300 eurot ning hiljem veel teist kinnistut hõlmav ühine hinnapakkumine summas 13 000 eurot. Kostja vande all antud seletuste kohaselt ei ole talle telefoni teel XXX kinnistu kohta hinnapakkumist tehtud. Kostjale väidetavalt hinnapakkumised teinud tunnistaja A.R.i vande all antud ütlustest ei nähtu selgelt, millistes summades hinnapakkumised ta on kostjale teinud. Seega ei ole kohtu hinnangul tõendatud, kas ja millises summas on kostjale kinnistu kohta hinnapakkumine tehtud. Nii kostja vande all antud seletustest kui hagejat lepingu sõlmimisel esindanud S.R.i vande all antud ütlustest nähtub, et kostjale ei olnud hind enne lepingu sõlmimist (täpselt) teada. Kostja vande all antud seletuste kohaselt pakuti XXX kinnistu hinnaks 18 600 eurot ning kostja sai aru, et esimesel päeval tehakse üks ülekanne 9300 eurot ning nelja päeva jooksul teine 9300 eurot. Lepingu sõlmimisel hagejat esindanud S.R.i vande all antud ütluste kohaselt sai kostja aru, et kogusummaks oli 9 300 eurot, mis tuli üle kanda hiljemalt nelja päeva jooksul. Lepingu sõlmimise ajal viibisid ruumis veel K.L. ja T.L., kes ei osanud kokkulepitud hinna kohta midagi öelda. Ka tunnistaja K.H., kes käis pooltega metsa üle vaatamas, ei osanud hinna kohta midagi öelda. Seega ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et kokku lepiti hinnas 9300 eurot ning kostja sellest ka selliselt aru sai. Hageja on kohtuvaidluse teesides palunud jätta kostja vande all antud seletused kohtuotsuse tegemisel arvestamata kui ebausaldusväärsed nendes esinevate vastuolude ning kostja huvi tõttu anda enda olukorda parendavaid ütlusi. Kohus hagejaga ei nõustu. Kohus leiab, et kostja vande all antud seletusi ei ole alust pidada ebausaldusväärseks üksnes seetõttu, et kostjal on huvi asja lahendamise vastu tema kasuks. Olulised vastuolud kostja seletustes puuduvad. Kohtu hinnangul ei ole alust pidada tunnistaja S.R.i ütlusi kostja seletustest usaldusväärsemateks. Kohus nõustub kostjaga, et kui tõepoolest oleks saavutatud kokkulepe 9300 euro suuruses summas, jääb arusaamatuks, miks hageja esindaja märkis lepingusse nimetatud summa tasumise kaks korda. Lepingu allkirjastanud hageja seaduslik esindaja on vande all antud ütlustes kinnitanud, et luges lepingu läbi, kuid viga ei märganud. S.R.i vande all antud ütluste kohaselt andis ta sekretärile juhtnöörid, kuidas lepingut täita; lepingu sõlmimisel käidi kõik punkt-punkti haaval läbi. Eeltoodut arvestades ei ole eluliselt usutav, et S.R. hageja usaldusisikuna lepingu täitmisel eksis. Kostja vande all antud seletuste kohaselt tegeles pärast lepingu sõlmimist lepinguga seotud asjaoludega kostja poeg L.M.. Kostja tahet sõlmida leping hinnaga 9300 eurot ei tõenda kohtu hinnangul ka L.M.e käitumine pärast lepingu sõlmimist. Hageja hinnangul näitavad asjaolud, et kostja ega L.M. ei nõudnud puudu oleva 9300 euro tasumist, vaid L.M. soovis tasutud hinnale 5000 eurot juurde ning arutati hinna tõstmise üle, et kostja sõlmis teadlikult tehingu summas 9300 eurot. Kohus hagejaga ei nõustu ning leiab, et kostja hilisem nõustumine väiksema hinnaga ja läbirääkimiste pidamine ei tõenda, et tema tahe oli sõlmida leping hinnaga 9300 eurot. 2.
9. Kuna hageja ei ole tõendanud poolte ühist tahet lepingu hinna osas, tuleb VÕS § 29 lg 4 järgi lähtuda lepingu hinna määratlemisel mõistliku isiku positsioonist. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et lepingu p-des 3.2.
10. ja 3.2.
11. märgitud kohaselt tulnuks kasvava metsa raieõiguse ostjal tasuda 9300 eurot kahes osas, kokku 18 600 eurot. Kuigi 6 lepingu p-s 3.
12. oli kokku lepitud raieõiguse müügis hinnaga 9300 eurot, on p-st 3.
13. aru saada, et tasumisele kuulus kokku 18 600 eurot: 9300 eurot pidi olema tasutud lepingu sõlmimise hetkel ning 9300 eurot tuli tasuda pärast lepingu sõlmimist. Seega lepingut grammatiliselt tõlgendades oleks lepingujärgne müügihind 18 600 eurot. Seda tõlgendust toetab ka lepingu p 4.6 teise lause sõnastus, mille kohaselt Kui OSTJA ei ole täitnud tähtaegselt punktis 3.
14. nimetatud hinna tasumise kohustust, loetakse tema poolt raieõiguse omandamine lõppenuks, samuti p 5.1 sõnastus, mille kohaselt ostjal oli õigus teostada raieõigust alates punktis 3.
15. nimetatud summa tasumisest. Kohus on eelnevalt leidnud, et hageja viide oma esindaja eksimusele ei ole eluliselt usutav. Ei ole ühtki mõistlikku põhjust, miks hageja esindaja oleks pidanud panema lepingu p-i 3.
16. kirja kaks makset, kui selles ei olnud poolte vahel kokku lepitud. Hageja väide, et lepingu p 3.2.
17. kohaselt oleks juba lepingu sõlmimisel pidanud hageja olema kostjale üle kandnud 9300 eurot on iseenesest õige. Samas kostja vande all antud selgituste kohaselt S.R. kinnitas lepingu sõlmimisel, et esimene osamakse tasutakse esimesel päeval. Seega oli kostja veendunud, et esimene osamakse tasutakse lepingu sõlmimisele järgneval päeval. Tunnistajate A.R.i ja S.R.i vande all antud ütlustest nähtub, et XXX kinnistule tehti uus metsakorralduskava, millega seoses hind tõusis. Seega ei lähtutud lepingu sõlmimisel enam kostjale algselt väidetavalt tehtud hinnapakkumistest. Tõendatud ei ole, et kostja oleks hinnaga 9300 eurot nõustunud (vt otsuse p 2.5). Tõlgendades poolte vahel 14.04.
18. a sõlmitud kasvava metsa raieõiguse lepingut mõistliku isiku positsioonist lähtudes kohus leiab, et lepingu hinnaks tuleb lugeda 18 600 eurot. 2.
19. VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Viidatud sätte lg 2 p 1 järgi on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist siis, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud. VÕS § 188 lg 1 järgi lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kohus leiab, et kokkulepitud hinna tasumata jätmine on oluline lepingurikkumine VÕS § 116 lg 1 p 1 järgi. Üldjuhul tuleb VÕS § 116 lg 4 esimese lause järgi anda alati taganemise eeldusena kohustuse täitmiseks täiendav tähtaeg. Samas ei ole hageja menetluse kestel väitnud, et ta oleks täiendava tähtaja jooksul soovinud pidada läbirääkimisi või lepingut täita nii, nagu kostja seda tõlgendas. Kostja esitatud lepingust taganemise avaldus on hagejale kätte toimetatud, mida kinnitab asjaolu, et hageja on kostjale vastanud 5.05.2016 ja vastuses viidatakse kostja 29.04.2016 avaldusele (tl 18-19). Eeltoodu alusel kohus leiab, et kostja on lepingust kehtivalt taganenud. Menetluskulud
20. Arvestades hagi rahuldamata jäämist jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
21. Vastavalt TsMS § 174 lõigetele 1 ja 2 määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Kostja menetluskulude nimekirja (tl 87-88) kohaselt on tema menetluskuluks lepingulise esindaja kulu kokku 1537,50 eurot. Kostjat esindas menetluses lepinguline esindaja Tiit Vajak, kes osutas õigusabiteenust 12,3 tunni ulatuses hinnaga 125 eurot tunnis. Hageja ei ole kostja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1 kuuluvad lepingulise esindaja kulud hüvitamisele põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepingulise esindaja tasu 125 eurot tunnis on kohtupraktikas peetud tavapäraseks. Lepingulise esindaja 7 ajakulu vastab üldjoontes tsiviilasja keerukusele ja mahule. Menetluskulude nimekirjas on kostja märkinud 15.11.
22. a kohtuistungil esindamise ajakuluks 4 tundi, kohtuistungi protokollist (tl 74-81) nähtuvalt kestis istung 3 tundi. Sellest tulenevalt vähendab kohus lepingulise esindaja ajakulu 1 tunni võrra ning määrab kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1412,5 eurot (11,3 tundi x 125 eurot). Vastavalt kostja taotlusele kohus märgib, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste Kohtunik 8