← Eesti

3-16-519/21

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-16-519

  1. august 2017 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive Ligi First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel), HHL Rühm OÜ, OÜ Artis Holding, Silma LK Saunja SA, OÜ Mühlberg Mööbel, OÜ Akron, Ants Mailendi, E.V.I. OÜ, OÜ Element Ehitus, BPF Financing OÜ ja Pirshagi OÜ kaebus Finantsinspektsioonilt kahjuhüvitise ja viiviste väljamõistmiseks Kaebajad First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel), HHL Rühm OÜ, OÜ Artis Holding, Silma LK Saunja SA, OÜ Mühlberg Mööbel, OÜ Akron, Ants Mailend, E.V.I. OÜ, OÜ Element Ehitus, BPF Financing OÜ ja Pirshagi OÜ, esindajad vandeadvokaadid Maria Mägi-Rohtmets ja Indrek Kukk Vastustaja Finantsinspektsioon, esindaja Siim Tammer Tallinna Ringkonnakohtu
  2. jaanuari
  3. a määrus haldusasjas nr 3-16-519 Finantsinspektsiooni määruskaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Rahuldada Finantsinspektsiooni määruskaebus.
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. jaanuari
  7. a määruse haldusasjas nr 3-16-519 resolutsiooni punktid 2 ja
  9. Lõpetada asjas menetlus.
  10. Jätta menetluskulud kaebajate kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Seaside Residence Baku OÜ ja AS GILD Financial Advisory Services (hilisema ärinimega AS GFAS) korraldasid
  12. aastal võlakirjade emissiooni kinnisvaraprojekti finantseerimiseks Aserbaidžaanis. First Telecom Trading OÜ, HHL Rühm OÜ, OÜ Artis Holding, Silma LK Saunja SA, OÜ Mühlberg Mööbel, OÜ Akron, Ants Mailend, E.V.I. OÜ, OÜ Element Ehitus, BPF Financing OÜ ja Pirshagi OÜ (kaebajad) ostsid kõnealuseid võlakirju.
  14. veebruaril 2015 jõustus Tallinna Ringkonnakohtu
  15. oktoobri
  16. a otsus kriminaalasjas nr 1-12-5921, millega mõisteti Erki Piirsalu, Tõnis Haavel, Harles Liiv ja AS GFAS süüdi kõnealuste võlakirjade emissiooniga seotud investeerimiskelmuses. Neilt mõisteti solidaarselt võlaõigusseaduse § 1043 alusel kaebajate kasuks välja 9,91 miljonit eurot, kuna ringkonnakohtu hinnangul tekitasid nad kaebajatele õigusvastaselt ja süüliselt kahju. Ringkonnakohus märkis, et summa on vastavuses kannatanute investeeritud summadega. Pirshagi OÜ tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas saadeti 3-16-519 asi maakohtule tagasi ning selle tsiviilhagi kohta ei ole seniajani jõustunud kohtuotsust. Täitemenetluse käigus sai kaebajatele teatavaks, et süüdimõistetud isikutel ei ole piisavalt vara kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumiseks.
  17. Kaebajad esitasid
  18. detsembril 2015 Finantsinspektsioonile kahju hüvitamise taotluse, milles nad nõuavad hüvitist summade ulatuses, mida pole täitemenetluses õnnestunud sisse nõuda. Taotluse kohaselt ei oleks kahju tekkinud, kui Finantsinspektsioon oleks teostanud nõuetekohaselt järelevalvet. Finantsinspektsioon jättis taotluse
  19. veebruari
  20. a otsusega rahuldamata.
  22. märtsil 2016 esitasid kaebajad Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nad nõuavad Finantsinspektsioonilt kahju hüvitamist.
  23. Finantsinspektsioon esitas
  24. mail 2016 Tallinna Halduskohtule taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks või menetluse lõpetamiseks. Taotluse kohaselt teostatakse finantsjärelevalvet üksnes avalikes huvides ja kaebajatel ei ole seega kaebeõigust. Samuti on kaebus esitatud kaebetähtaega ületades.
  25. Tallinna Halduskohus jättis
  26. novembri
  27. a määrusega Finantsinspektsiooni taotluse rahuldamata. Määruse põhjenduste järgi on investor õigustatud lootma, et finantssektor on vastustaja järelevalve all. Kaebus on esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lõikes 2 sätestatud tähtaega järgides. Kuna kaebajad nõuavad, et neile hüvitataks kurjategijate hüvitamata jäänud kahju, siis said kaebajad sellise kahju tekkimisest teada alles pärast kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsuste täitmisele asumist. Seda arvestades esitati kahju hüvitamise taotlus vastustajale RVastS § 17 lõikes 3 sätestatud tähtaega järgides.
  28. Finantsinspektsioon esitas Tallinna Halduskohtu
  29. novembri
  30. a määruse peale määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis
  31. jaanuari
  32. a määrusega läbi vaatamata kaebuse läbi vaatamata jätmist puudutavas osas ning rahuldamata menetluse lõpetamist puudutavas osas. Ringkonnakohus nõustus kaebuse tähtaegsuse osas halduskohtu seisukohtadega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  33. Finantsinspektsioon palub määruskaebuses Tallinna Ringkonnakohtu
  34. jaanuari
  35. a määrus osaliselt tühistada ning lõpetada asjas menetlus. Määruskaebuse kohaselt ei tunne riigivastutusõigus nõude reaalväärtuse kahanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet, mistõttu pole tegemist ka lubatava nõudega. Tegemist on konstruktsiooniga, mille eesmärgiks on panna Finantsinspektsioon vastutama aastatel 2007–2008 investeerimiskelmusega kaebajatele tekitatud kahju eest ja muuta nõue uuesti sissenõutavaks. Kui isik teab kahjust, peab ta oskama oma nõudeid esitada kolme aasta jooksul kahjust teada saamisest. Kahjust pidid kaebajad olema teadlikud hiljemalt kriminaalmenetluse alustamisest
  36. novembril 2009 või tsiviilhagi esitamisel
  37. juulil
  38. Tulenevalt tsiviilhagi sisust pidid kaebajad olema võimalikust kahjust teadlikud juba palju varem. Riigikohus on asjas nr 3-3-120-15 selgitanud, et ei ole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või sellega seonduvaid asjaolusid, vaid määravaks on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Nõue on aegunud ka siis, kui pidada kahjust teadasaamise ajaks
  39. veebruari 2012, mil Finantsinspektsiooni juhatuse esimees selgitas Delfile antud intervjuus, et Finantsinspektsiooni pädevuses ei ole uurida, kas raha kasutati sihipäraselt või mitte.
  40. Kaebajad paluvad vastuses määruskaebusele jätta see rahuldamata. Kaebajate hinnangul ajab Finantsinspektsioon segamini sündmused, mis on seotud kahju põhjustamisega, ning kahju tekkimise fakti. Finantsinspektsiooni kui riikliku järelevalve teostaja vastutus on praegusel juhul seotud asjaoluga, et puuduliku järelevalvetegevuse tulemusena ei olnud järelevalvesubjekt võimeline 2

(4)3-16-519 hüvitama kannatanutele kahju, mis tekkis tema õigusvastase tegevuse tõttu. Seega ei tugine kaebajate esitatud kahju hüvitamise nõue mitte asjaolul, et järelevalve subjekt on tekitanud kahju, vaid täiendava eeldusena asjaolul, et kahju tekkimine sai võimalikuks puuduliku järelevalve tulemusena. Kahju tekkimine ei ole seega samastatav AS-i GFAS kaebajatele tekitatud kahjuga, vaid seisneb kahjus, mis AS-i GFAS kui järelevalvesubjekti poolt jäi kaebajatele puuduliku järelevalve tulemusena hüvitamata. Kuigi Finantsinspektsiooni järelevalvekohustust tekitavad sündmused leidsid aset
  1. ja järgnevatel aastatel, ilmnesid kahjulikud tagajärjed alles
  2. a-l pärast AS-i GFAS suhtes kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse täitma asumist ja täitemenetluste nurjumist. Seega said kaebajad alles
  3. a-l teada, et neil on Finantsinspektsiooni tegevuse tulemusena tekkinud kahju. Kaebajatele tekkinud otseseks varaliseks kahjuks on nõude nominaalväärtuse ning nõude sissenõudmise teel saadu vahe. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kaebajate hinnangul on Finantsinspektsioon kaebajatele kahju tekitanud sellega, et ei teostanud nõuetekohaselt järelevalvet kahju tekitanud isikute üle, mistõttu said need isikud esmalt kahju tekitada ja hiljem varatuks muutuda. Seetõttu ei ole võimalik kaebajate nõudeid täitemenetluses sisse nõuda. Kolleegium leiab, et RVastS § 1 lõike 1 järgi reguleerib see seadus niisuguse nõude lahendamist, kuna tegemist on avaliku võimu volituste rakendamisel tekitatud kahju hüvitamise nõudega ning niisuguse kahju hüvitamist ei reguleeri eraõigus. Kas niisugusel nõudel on ka eduväljavaateid, saaks tuvastada asja sisulise läbivaatamise käigus.
  5. Asjas ei ole vaidlust, et kaebajad esitasid kaebuse halduskohtule 30 päeva jooksul Finantsinspektsiooni
  6. veebruari
  7. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsusest arvates. Seega oleks kaebus esitatud RVastS § 18 lõikes 2 sätestatud tähtaega järgides, kui kahju hüvitamise taotlus oleks vastustajale esitatud selleks ettenähtud korda järgides. Asjas vaieldakse selle üle, kas kaebajad esitasid
  8. detsembril 2015 kahju hüvitamise taotluse vastustajale RVastS § 17 lõikes 3 sätestatud tähtaega järgides.
  9. Nagu on näha jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu
  10. oktoobri
  11. a otsusest kriminaalasjas nr 1-12-5921, pandi investeerimiskelmus kaebajate suhtes toime
  12. aastal. Kriminaalmenetlust alustati
  13. novembril
  14. Kuriteoga tekitatud kahjust pidid kaebajad siis teadma, kuigi sellel ajal ei pidanud kaebajad veel eeldama, et hüvitise sissenõudmine hiljem kriminaalmenetluses süüdi mõistetud isikutelt osutub võimatuks. Kaebuse järgi heidavad kaebajad vastustajale ette järelevalve teostamata jätmist nii võlakirjade emissiooni ajal
  15. aastal kui ka aastatel 2009–
  16. Kaebajate hinnangul võinuks vastustaja teistsugune tegevus aastatel 2009–2011 hoida ära võlgnike vara vähenemise.
  17. veebruari
  18. a Delfi intervjuus vastab Finantsinspektsiooni toonane juhatuse esimees Raul Malmstein investorite kriitikale Finantsinspektsiooni ükskõiksuse kohta.
  19. veebruari
  20. a Eesti Ekspressi artiklist „Kuhu ja kuidas kadusid Eesti majanduseliidi säästud!“ nähtub, et selleks ajaks oli teada juba ka AS-i GFAS varatuks muutmine. Kolleegium leiab selle põhjal, et kaebajatele pidid olema hiljemalt
  21. a veebruari lõpuks teada tagajärjed, mida nad praeguses asjas käsitavad Finantsinspektsiooni tekitatud kahjuna.
  22. RVastS § 17 lõike 3 järgi tuleb kahju hüvitamise taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Tähtaja kulgema hakkamine ei sõltu sellest, kas kannatanu teab kahju täpset ulatust ning seda, kas kahju on võimalik sisse nõuda muude isikute vastu nõuete esitamise ja täitmisega. Seetõttu ei saa asjas pidada määravaks seda, et vastustaja vastu esitatava nõude ulatus ei selgunud enne kriminaalasjas kohtuotsuse jõustumist ning täitemenetluse alustamist. RVastS § 17 lõikes 3 sätestatud kolmeaastane tähtaeg oli Finantsinspektsioonile kahju hüvitamise taotluse esitamise ajal
  23. detsembril 2015 möödunud. Seepärast ei kohaldu selles asjas RVastS § 18 lõikes 2 sätestatud 30-päevane tähtaeg, vaid 3
(4)3-16-519 üksnes RVastS § 17 lõige
  1. Kuna kolmeaastane nõude esitamise tähtaeg oli möödas nii vastustaja kui ka kohtu poole pöördumise ajaks, on kaebus esitatud kaebetähtaega ületades.
  2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 71 lõike 1 kohaselt ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebajad ei ole asjas selgesõnaliselt taotlenud kaebetähtaja ennistamist. Küll aga on kaebajad selgitanud kahjunõude esitamise aega vajadusega oodata ära kriminaalmenetluses kohtuotsuse jõustumine ning täitemenetluse tulemuslikkus. Seda ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks HKMS § 71 lõike 1 mõttes. Kuna kaebajad kasutasid vandeadvokaadi abi juba kriminaalmenetluse ajal, ei ole kaebetähtaja möödalaskmist võimalik põhjendada ka õigusliku kogenematusega.
  3. Kaebetähtaja ületamise tõttu tuleb asja menetlus lõpetada (HKMS § 124 lõige 2, vt ka kolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-59-12). Kolleegium selgitab, et HKMS § 121 lõike 1 punkt 4 võimaldab kaebuse tagastada üksnes kohustuslikus kohtueelses menetluses taotluse esitamise tähtaja ületamise korral.
  4. Järelikult tuleb Finantsinspektsiooni määruskaebus rahuldada. Tallinna Ringkonnakohtu
  5. jaanuari
  6. a määruse resolutsiooni punktid 2 ja 3 tuleb tühistada. Kolleegium lõpetab HKMS § 124 lõike 2 alusel asja menetluse.
  7. HKMS § 108 lõike 4 kohaselt kannab kaebaja menetluse lõpetamise korral menetluskulud. Seega jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt) 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.