← Eesti

2-16-122426/13

Obsah (7)§ 405§ 5§ 230§ 231§ 173§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL (täiendatud otsus) Kohus Harju Maakohus Kohtunik Hannes Olev Otsuse tegemise aeg ja koht 20. jaanuar 2017, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-122426

§ 405lg-le 1.

Kohus, kuulanud ära pooled ning tutvunud tsiviilasja toimiku materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et temal oleksid kostja vastu lepingust tulenevad õigused ja isegi juhul kui hagejal oleksid lepingust tulenevad õigused kostja vastu, ei ole võlgnevuse sissenõudmise õigus veel realiseerinud, kuivõrd tõendatud ei ole hageja poolt (või kellegi teise poolt) lepingu korrektset ülesütlemist. Nimelt vastavalt VÕS (võlaõigusseadus) § 8 lg 2 on leping täitmiseks kohustuslik lepingupooltele. Kuivõrd hageja on esitanud lepingust tulenevaid nõudeid, on oluline, kes olid vastava lepingu pooled ning kas ja mil viisil on hageja ühe lepingupoole õigusjärglaseks saanud. Antud juhul on hageja jätnud tõendamata, kes olid lepingupoolteks (hageja väidab menetluses järjepidevalt paljasõnaliselt, et kostjaga sõlmitud lepingu teiseks pooleks olid mingisugused nimetud eraisikud, kelle identiteeti ega lepingut hageja kohtule millegipärast ei avalda), kellelt hageja üldse õiguse endale sai. Kuivõrd ei ole tõendatud, et kes oli teine lepingupool, ei ole tõendatud, et hagejal on lepingust tulenevaid õiguseid kostja vastu. Lisaks eeltoodule ei ole hageja veenvalt tõendanud, et lepingu teiseks pooleks olid konkreetselt eraisikud, millest tuleneks, et tegemist oli eraisikute vahelise laenulepinguga, millele ei kohaldu (lepingu sõlmimise hetkel kehtinud VÕS) tarbijakrediidi sätted. Hageja oleks pidanud, peale kostja vastava vastuväite esitamist (kostja leiab, et talle andis laenu hageja kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, mitte eraisikud), tõendama, et hageja nõude aluseks oleva laenu andjateks olid eraisikud. Hageja vastavat ei teinud ja seega on ainuke asi, mis on veevalt tõendatud see, et kostja esitas hageja laenuportaali laenutaotluse ja hageja (Isepankur AS ehk praegune hageja Xxxx AS) kandis kostjale raha üle. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Seega nähtub tõendatud asjaoludest (raha liikumine pangakontodel), et tegemist võib olla tarbijakrediidilepinguga (mida hageja eitab). VÕS § 416 lg 1 tuleneb, et osamaksetena tagastatava krediidi puhul võib krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt krediidiandja peab tarbijale hiljemalt koos sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Hageja aga ei ole tõendanud, et hageja (või keegi teine isik) oleks antud juhul andnud võlgnikule vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist, ega pakkunud võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele, 3 2-16-122426 mistõttu ei ole täidetud VÕS § 416 lg 1 tingimused lepingu ülesütlemiseks ja seega ei ole antud juhul kostjaga laenulepingut nõuetekohaselt üles öelnud, mistõttu puudub hagejal samuti antud hetkel nõudeõigus kostja vastu. MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

§ 162lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd hagi kuulub rahuldamata jätmisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 174

lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et antud juhul takistaks menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramine kohtuotsuse tegemist, mistõttu ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab vajadusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik 4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.