Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I Hageja nõue XxxxOÜ esitas 10.11.2015 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse OÜ-lt Xxxx1 722 euro nõudes. Kohus tegi 16.11.2015 võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas 25.11.2015 vastuväite. Pärnu Maakohtu 22.12.2015 kohtumäärusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Harju Maakohtu 23.12.2015 määrusega kohustas kohus XxxxOÜ-t esitama põhistatud hagiavalduse. Kohtule esitatud hagiavalduse ja hageja täiendavalt esitatud seisukohtade kohaselt sõlmisid pooled 09.03.2012 koostöölepingu nr 61609A09032012, mille eesmärgiks oli tagada kostjale võimalus osta hagejalt kaupu ja teenuseid soodustingimustel ja/või saada krediiti. Lepingu punkti 4.3 järgi on kostja lepingut allkirjastades tutvunud ja nõustunud ka lepingu lahutamatuks lisaks olevate üldtingimustega. Üldtingimuste punkt 9.2 sätestab, et kui kostja viivitab lepingu objektiks oleva asja või töö eest tasumisega hagejale, on hagejal õigus nõuda viivist 0,2% lepingu summast iga maksmisega viivitatud päeva eest. Kostja ostis hagejaga sõlmitud lepingu alusel hagejalt kaupa. Hageja esitas kostjale kaupade eest järgmised arved: 28.05.2015 arve nr AGRI47992, 29.05.2015 arve nr AGRI48087 ja 29.05.2015 arve nr AGRI
) § 444 lg 1 kohaselt võib kohus otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha.
lg-s 2 on sätestatud, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks, kuid kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt
Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus
lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda kohustuse täitmist. Kuna kostja ei ole oma lepingust tulenevat kohustust (maksta hagejale ostetud kauba eest) täitnud, siis sellega on ta rikkunud lepingut. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ja poolte poolt menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel pole vaidlust selles osas, et hageja on esitanud kostjale 28.05.2015 arve nr AGRI47992, 29.05.2015 arve nr AGRI48087 ja 29.05.2015 arve nr AGRI48089, mida kostja tähtaegselt ei tasunud. Kostja tasus ostetud kaupade eest hilinemisega 15.10.2015, kuid ei tasunud koostöölepingule lisatud üldtingimustest tulenevat viivist summas 1 824.31 eurot. 4 2-15-124179 Pooled vaidlevad selle üle, kas pooltel oli kokkulepe viivise kohaldamise ja viivise määra osas, sh kas hageja esitatud arved on esitatud sõlmitud koostöölepingu alusel ja kas arvetele kohaldub tüüptingimustest tulenev viivisemäär. Hageja on seisukohal, et pooled sõlmisid 09.03.2012 koostöölepingu nr 61609A09032012 (tl 29), mille eesmärgiks oli tagada kostjale võimalus osta hagejalt kaupu ja teenuseid soodustingimustel ja/või saada krediiti. Lepingu punkti 4.3 järgi on kostja lepingut allkirjastades tutvunud ja nõustunud ka lepingu lahutamatuks lisaks olevate üldtingimustega (tl 30-31). Üldtingimuste punkt 9.2 sätestab, et kui kostja viivitab lepingu objektiks oleva asja või töö eest tasumisega hagejale, on hagejal õigus nõuda viivist 0,2% lepingu summast iga maksmisega viivitatud päeva eest. Kostja kohustus hageja esitatud arveid tasuda muutus sissenõutavaks 14 päeva peale arve esitamist, kuid kostja tasus arved oluliselt hiljem, mistõttu tekkis hagejal kostja vastu viivisenõue. Kostja leidis hagile vastu vaieldes, et arvetel nr AGRI48089, AGRI48087 ja AGRI47992 puudub igasugune viide sellele, et arved on esitatud hagiavaldusele lisatud koostöölepingu alusel. Viivise määra ei ole arvel märgitud. Arved kajastavad iseseisvaid ostu-müügitehinguid ja arvel ei ole kokkulepet viivise osas, seega puudub igasugune alus kohaldada viivist määras 0,2% päevas. Poolte allkirju arvetel ei ole. Samuti on kohtule esitatud allkirjastamata koostööleping ja üldtingimused. Lisaks on viivisemäär 0,2% päevas ebamõistlikult ja ebaproportsionaalselt kõrge ning vastuolus heade kommetega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 kohaselt leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Vastavalt VÕS § 11 lg 4 kirjalik leping loetakse sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seaduses võib sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumentidele on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Hageja on esitanud kohtule digitaalallkirjade kinnituslehe (lk 65), millest nähtub, et kostja juhatuse liige Xxxxon 13.03.2012 allkirjastanud Xxxxüldtingimused ning hageja ja kostja vahel sõlmitud koostöölepingu. Seega on alusetu kostja väide, et tema pole hagejaga sõlmitud lepingut ega üldtingimusi allkirjastanud. Pooled ei ole kohtule avaldanud, et nende vahel oleks sõlmitud mitu erinevat lepingut. Seega on kohtu hinnangul alusetu ka kostja väide, et ta ei saa aru, millisest lepingust ja üldtingimustest tuleneva nõude täitmist hageja nõuab. Koostöölepingu punkti 1 järgi lõpetatakse leping üks aasta peale kliendi poolt Xxxxst viimase ostu sooritamist. Kostja ei ole tõendanud, et leping on lõppenud. Kostja väide, et arvetel nr AGRI48089, AGRI48087 ja AGRI47992 puudub viide koostöölepingule, on väär. Kõigil nimetatud arvetel (tlk 32 – 35) on viide lepingule ja lepingu lisaks olevatele üldtingimustele. Koostöölepingu punktis 4.1 on pooled kokku leppinud, et arved tuleb tasuda 14 päeva jooksul alates arve esitamise kuupäevast. Koostöölepingu lahutamatuks lisaks olevate Xxxx üldtingimuste punkti 9.2 kohaselt, kui klient viivitab lepingu objektiks oleva asja või töö eest tasumisega Xxxxle, siis on Xxxxl õigus viivist 0,2% lepingu summast iga maksmisega viivitatud päeva eest. Poolte vahel pole vaidlust selle üle, et kostja ostis hagejalt arvetel AGRI48089, AGRI48087 ja AGRI47992 kajastatud kaupu. Samuti möönab kostja, et ta tasus eespool nimetatud arved hilinemisega. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt arvete tasumisega viivitamise eest viivist. 5 2-15-124179 Kostja leiab, et viivis määraga 0,2% päevas on ebamõistlikult ja ebaproportsionaalselt kõrge ning vastuolus heade kommetega. Samuti on kostja seisukohal, et Xxxx üldtingimuste punkt 9.2 on tüüptingimus, kostjat ebamõistlikult kahjustav, heade kommete vastane ja seetõttu tühine. Riigikohus on asunud VÕS § 36 lg-le 3 tuginedes seisukohale, et võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon, sh VÕS § 42 lg 3, laieneb ka majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutele (RKTKo nr 3-2-1-150-06, punkt 18 ja nr 3-2-1-139-14, punkt 10). Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks kehtestab VÕS § 42 lg 3. Nimetatud lõikes ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine. Samas sätestab VÕS § 42 lg 3 p 5 mh, et ebamõistlikult kahjustav on tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. Tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel. Riigikohus on leidnud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (RKTKo nr 3-2-1-66-05, punkt 24). VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega tuleb VÕS § 44 kohaselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. Järelikult tuleb kohtumenetluses majandusvõi kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal lükata ümber VÕS § 44 eeldus. Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav. Käesoleval juhul on pooled asja materjalidest nähtuvalt kokku leppinud viivisemääraks 0,2% päevas. Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2 % viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (RKTKo nr 3-2-1-5-13, punktid 48−49 ja nr 3-2-1-139-14, punkt 13). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kokkulepe viivise määra kohta ei vasta VÕS § 42 lg 3 p 5 tunnustele ega ole seega tühine. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 162 lg 1 kohaselt tuleb viivise vähendamisel arvestada kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise lepingupoole (s.o võlausaldaja) õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. 6 2-15-124179 Kostja on esitanud taotluse viivise vähendamiseks, kuna viivised on ebamõistlikult suured. Kostja palub arvestada üldteada asjaoludena rasket olukorda Eestis toorpiima tootmises, maailmaturu madalaid piimahindasid, Venemaa Föderatsioonile kehtestatud sanktsioone ja samuti asjaolu, et kostja koostööpartner oli XXXX AS piimatööstus, kes ei tasunud toorpiima eest tähtaegselt ja on tänaseks saneerimisel, siis on kostja seisukohal, et isegi seadusjärgse viivisemäära vähendamine oleks põhjendatud. Vaatamata niigi raskele olukorrale seoses madalate piimahindadega ja XXXX AS poolsetele maksehäiretele tasus kostja põhiarved hagejale esimesel võimalusel täies ulatuses. Kostja ei ole tõendanud asjaolusid, miss annaksid kohtule aluse kujundada siseveendumust viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta, sh ei ole esitanud tõendeid oma majandusliku olukorra kohta. Tallinna Ringkonnakohus on 04.05.2016 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-22088 märkinud, et kui viivise vähendamist taotleb kohtult kostja, on nimelt tema kohustus tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse täitmisega viivitamisest kahju saanud. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata (Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, punktid 18 ja 19). Kostja pole viivise arvestust iseenesest vaidlustanud. Käesoleval juhul ei ole hageja poolt nõutav viivis 1 824.31 eurot kokku arvetel kajastatud põhinõuet ületav ega ole ülemäära suur, mistõttu puudub selle viivise vähendamiseks alus VÕS § 113 lg 8 ja 162 lg 1 järgi. Eeltoodust lähtuvalt kuulub hageja nõue kostja suhtes täielikult rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 1 824.31 eurot. IV Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.
lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.
p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.
lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.
lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
lg 1 p 1 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
lg 2 alusel kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. 7 2-15-124179 29.11.2016 esitas hageja kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja tasunud asja menetlemisel riigilõivu kokku 225 eurot ja kandnud käesoleva asjaga seonduvalt lepingulise esindaja kulu summas 820,94 eurot. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kasutas hageja lepingulise esindaja teenust kokku 6 tundi ja 45 minutit, mis kulus kohtumäärustega tutvumiseks, tsiviilasja materjalidega tutvumiseks, hagiavalduse koostamiseks, kostja vastuse ja seisukohtadega tutvumiseks, hageja arvamuse ja täiendavate seisukohtade koostamiseks, kohtule e-kirja saatmiseks ja menetluskulude nimekirja koostamiseks. Hageja lepinguline esindaja tunnitasu määraks on 110 eurot (ilma käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõista kostjalt välja hageja menetluskulud summas 1 045.94 eurot. Samuti on hageja taotlenud mõista kostjalt välja viivis väljamõistetud menetluskuludelt alates otsuse tegemisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja menetluskulude koosseisule ja rahalisele suurusele. Kuivõrd kohus lahendas asja kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kohtu hinnangul on hageja on põhistanud oma menetluskulude suuruse. Kostja ei ole hageja menetluskulude rahalisele suurusele vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt välja hageja menetluskulud 1 045.94 eurot ja menetluskuludelt (1 045.94 eurot) viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
lg 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus menetlusosalistele kätte.
lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.