lg 2 alusel vähendada Natalia Tsajunile mõistetud karistust 1/3 võrra, lugedes mõistetud karistuseks 4 (neli) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks lugeda Natalia Tsajuni kahtlustatavana kinnipidamisest 26.11.2016. Tõkend – vahistamine – tühistada kohtuotsuse jõustumisel.
lg 1 alusel välja mõista Natalia Tsajunilt: I astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1175 (tuhat ükssada seitsekümmend viis) eurot; riigi poolt määratud kaitsja kaitsjatasu kohtueelses menetluses 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot ning kohtumenetluses 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa) eurot.
lg 3 alusel määrata, et Natalia Tsajun võib menetluskulud, kokku 1631 eurot, tasuda ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes igakuiselt vähemalt 135,92 eurot. Natalia Tsajun mõisteti süüdi selles, et tema tema 26.11.2016 kella 19.19 paiku Tallinnas Peterburi tee ääres (Väo tänava juures) asuvas ise tehtud majas tungis kallale OP-le, lüües teda noaga 12 korda rindkere, selja ja kõhu piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused: veriõhkrind, kõhu, selja alaosa ja vaagna lahtised haavad, rindkere muude osade haav ja roidemurd. Samuti üritas OP padjaga lämmatada. Natalia Tsajuni tegevus oli kannatanule eluohtlik. Natalia Tsajun, lüües tahtlikult 12 korda noaga kannatanut rindkere, selja ja kõhu piirkonda, pidi pidama võimalikuks, et ta võib kannatanu tappa, tekitas kannatanu elule vahetu ohu, ning pidi möönma oma tegevuse ohtlikkust. Lisaks sellele lämmatas Natalia Tsajun kannatanut padjaga, välise teopildi põhjal saab öelda, et Natalia Tsajuni tegevus oli suunatud kannatanu tapmisele. Kuna sündmuse juures viibis veel isikuid, kes segasid Natalia Tsajuni tegevusele vahele ning kannatanu sai piisavalt kiiresti arstiabi, ei õnnestunud Natalia Tsajunil tema tahtest olenemata põhjustel kuritegu lõpule viia. 2 Seega Natalia Tsajun, alustades vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult teise inimese tapmist ning vastavalt oma ettekujutusele teost tegi kõik endast oleneva süüteo lõpule viimiseks, kuid jättis süüteo lõpule viimata oma tahtest sõltumata, pani sellega toime tapmise katse, s.o KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav taotleb apellatsioonis, et ringkonnakohus kontrolliks maakohtu otsuse veelkord üle. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil leiab, et Harju Maakohtu 25. jaanuari 2017. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa Natalia Tsajun'i süüditunnistamisega KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi, samuti sellest tulenevalt ka talle mõistetud karistusega. Kaitsja leiab, et Harju Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Kaitsja ei vaidlusta seda, et Natalia Tsajun lõi 26.11.2016. a kella 19.19 paiku Tallinnas Peterburi tee ääres (Väo tänava juures) asuvas majas noaga 12 korda OP. Heites maakohtule ette vigu tõendite hindamisel, viitab kaitsja
§-le 61 lg 1. ja
§-le 312 p
lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tuleb tõlgendada tekkinud kahtlused kahtlustatava kasuks. Kohus ei ole vaatamata ilmnenud vasturääkivustele ja kaheldavustele lähtunud in dubio pro reo põhimõttest. Kohtuistungil uuritud tõenditele tuginedes ei osutunud võimalikuks kõrvaldada kahtlusi ja vastuolusid süüdistatava ja kannatanu konflikti osas. Samuti leiab apellant, et käesoleval juhul tõendid ei kinnita süüteokoosseisu subjektiivse koosseisu esinemist. KarS §-s 25 lg 2 – 113 lg 1 sätestatud süüteokoosseis eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Seega hindamaks, kas Natalia Tsajun'ile inkrimineeritav tegu võib olla kvalifitseeritav tapmise katsena, tuleb kontrollida, kas süüdistatava tahtlus hõlmas selliseid faktilisi asjaolusid, mille olemasolul saaks KarS § 113 lg 1 objektiivse koosseisu lugeda realiseerituks. Olen seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatav süüdistatava Natalia Tsajun'i tahtlus OP surma põhjustamise osas. Maakohtu hinnangul on tegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus märkis, et tavalise elukogemuse põhjal saab väita, et kõhu, selja ja rindkere piirkonnas asuvad elutähtsad organid. Sellistesse piirkondadesse noaga korduval löömisel peab inimene võimalikuks pidama, et tagajärjeks võib olla surm. Sellisel juhul süüdlane möönab surma saabumise võimalust ühena võimalikest tagajärgedest, kuid suhtub sellesse ükskõikselt. Kaitsja arvates ei pruukinud raskes joobes süüdistatav rabelemise käigus aru saada, mitu korda ja kuhu tal kannatanut tabada õnnestus. Käesolevas asjas peab Natalia Tsajun'ile süüksarvatava teo kvalifitseerimisel tapmise katsena olema tuvastatav, et süüdistatav vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 4) selliseid faktilisi asjaolusid, mille korral võib tema tegu olla objektiivselt käsitatav teise isiku surma põhjustamisena. Riigikohus on korduvalt märkinud, et subjektiivse koosseisu tuvastamisel on oluline tähendus süüdistatava enda ütlustel. Natalia Tsajun kinnitas, et kuigi ta lõi OP't noaga selja piirkonda, kuid ei lämmatanud ega ähvardanud teda. Samuti on Riigikohus rõhutanud, et kuriteo kvalifitseerimisel tuleb võtta aluseks süüdlase eesmärk ehk kujutlus tagajärjest, mida tahetakse saavutada. Natalia Tsajun kinnitas korduvalt, et ei soovinud kannatanut tappa. Seega ei saa väita, et Natalia Tsajun arvestas ja soostus võimaliku raskema tagajärjega, mistõttu ei ole tõendatud süüdistatava teos tapmise subjektiivse koosseisu voluntatiivne element. Leian, et süüdistatava väited ei ole käesolevas asjas ümber lükatud. 5 Natalia Tsajun'i poolt toimepandu õiguslikul hindamisel on oluline eelkõige vägivalla iseloom ning intensiivsus, põhjustatud tagajärg ja süüdistatava poolt oma teo olemusest ning võimalikust tagajärjest arusaamine. Natalja Tsajun lõi kannatanut noaga mitmeid kordi, kuid seda spontaanselt ning ilmselt mitte kuigi jõuliselt. Kohtu hinnangul asjaolu, et OP noahaavad ei olnud sügavad, ei välista tapmise kaudset tahtlust. Samas ei saa üksnes noalöökide arvust ning paiknemisest elutähtsates piirkondades automatselt järeldada tapmise tahtluse olemasolu. Natalia Tsajun ilmselt ei teadvustanud, milline võib olla tema teo võimalik tagajärg. Maakohtu hinnangul toetavad lisaks välisele teopildile Natalia Tsajuni sisemist kaudset tahet agressiivsena alkoholijoobes olles OP tol õhtul tappa kannatanu ütlused (I kd, tl 1214), mille kohaselt peksmise ja lämmatamise ajal karjus Natalia, et tapab O ära. Seda asjaolu aga ükski teine käeolevas asjas ültlusi andnud isik ei ole kinnitanud. Käesolevas asjas ei ole tuvastatav süüdistatava Natalia Tsajun'i poolt süüteo subjektiivse koosseisu realiseerimine.Käesoleval juhul ei ole võimalik tõenditest järeldada, et süüdistatav soovis või möönis põhjustada kannatanule raskeid vigastusi või tema surma. Vägivallateo toimepanemist on Natalia Tsajun nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus tunnistanud. Vastavalt
Kehavigastuse tekitamise puhul on tehioludeks kindlasi tekitamise viis ning tekitatud tagajärje raskusaste. Kuivõrd tervisekahjustuse tekkemehhanismi ja raskusastme kindlakstegemine eeldab meditsiinilisi teadmisi, siis ei saa seda tuvastada kohtunik tõendite hindamise põhjal ja oma siseveendumusest juhindudes.
lg 1 kohaselt on isikuks, kes rakendab
-s sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi, ekspert. VV 13.08.2002 määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord” (edaspidi kord) § 2 lg 1 kohaselt tuvastatakse tervisekahjustus objektiivsete uuringute ja kliinilise leiu alusel. Korra § 3 kohaselt teeb tervisekahjustuse tuvastamiseks kohtuarstliku ekspertiisi kohtuarst või eksperdiks määratud muu isik (edaspidi ekspert) uurija, prokuröri või kohtu määruse alusel. Käesolevas asjas ei ole ekspertiisi OP vigastuste raskusastme ja ohtlikkuse kindlaksmääramiseks teostatud. Maakohus ei ole sellest tulenevalt saanud nimetatud asjaolusid tuvastada ega arvestada. Maakohus on käesolevas asjas põhjendatult tõenditena arvestanud isiku läbivaatuse protokolli koos fototabeliga (I kd, tl 6-11; tl 15-21) ning SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla haigusloo väljavõttet (I kd, tl 27-29), milles on kirjeldatud OP vigastusi ning ravi 26.11.2016.a kuni 30.11.2016.a (s.o 5 päeva). Nimetatud tõendite alusel ei saanud maakohus tuvastada raske tervisekahjustuse (mis võis põhjustada ohu elule, pikemaajalise tervisehäire vms) tekitamist Natalia Tsajun'i poolt. Seetõttu tuleb Natalia Tsajun'i poolt toimepandud kuritegu kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi. 6 Maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistusega ei saa nõustuda. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 121 lg 1 järgi karistatakse isikut rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Süüdistatavale mõistetud karistus ei vasta seega kuriteo raskusele KarS § 25 lg 6 kohaselt süüteokatse puhul võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut. Isegi tunnistades Natalia Tsajun 'i süüdi kuriteokatses KarS § 25 lg 2 – 113 lg 1 järgi pidi kohus kaaluma KarS § 25 lg 6 kohaldamist, s.o ka võimalust mõista karistus alla sanktsiooni alammäära. Isikuvastaste kuritegude puhul on oluline silmas pidada reaalselt põhjustatud tagajärge ning katsestaadiumisse jäänud kuritegude puhul mõistetakse enamasti leebem karistus. Käesoleval juhul nähtub tõenditest (eelpool osundatud isiku läbivaatuse protokollist koos fototabeliga ning SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla haigusloo väljavõttest), et OP vigastustest oli üksnes üks sügav ja kannatanu vajas statsionaarset ravi 5 päeva. OP on täielikult paranenud ning tema elukvaliteet ei ole süüdistatava teo tagajärjel langenud. Samuti tuleb arvestada, et ka kannatanu kuritarvitas alkoholi, mis kahtlemata suurendas konfliktsituatsioonidesse sattumise ohtu. Ka maakohus märkis, et süü suuruse üle otsustamisel tuleb arvestada kannatanu enda käitumist ja toimepandu tehiolusid, tegu leidis aset alkoholi tarvitamise käigus ja jäi katse staadiumisse. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus põhjendatult, et Natalia Tsajuni süü on keskmisest väiksem. Kohus ei arvestanud süüdistatava kahetsust kergendava asjaoluna, kuna kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, millest järelduks kahetsuse puhtsüdamlikkus ja siirus. Leian, et karistust kergendava asjaoluna tuleks arvestada puhtsüdamlikku kahetsust, mida süüdistatav Natalia Tsajun raske tagajärje põhjustamise osas kohtuistungil avaldas. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et karistust kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud ning püüab tagajärge reaalselt leevendada, sealhulgas hüvitada tekitatud kahju. Senise kohtupraktika kohaselt võib puhtsüdamlik kahetsus tähendada teo siirast ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes, kannatanu ees vabandamises vms. (vt RKKKo nr 3-1-1-14-07, 31-1-23-96). Vastavalt kehtivale kohtupraktikale ja Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohtadele (vt RKKKo nr 3-1-1-77-11) on KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Üksnes siis, kui kohus põhjendatult tuvastab, et kahetsus pole kontrollitav ega tulene materjalidest nagu juhul, kui süüdistatav pole tegu omaks võtnud, vaid taotleb enda õigeksmõistmist, puhtsüdamlik kahetsus puudub. Kohus on seisukohal, et kahetsuse väljendus peab olema siiras, mitte pole kahetsust väljendatud üksnes formaalselt – kalkuleerides, et see toob kaasa kergema karistuse mõistmise. Antud juhul pole selline põhistus puhtsüdamliku kahetsuse mitte7 arvestamiseks piisav. Tuvastatav on, et süüdistatav tunnistas oma süüd temale inkrimineeritud kuriteos kohtueelses menetluses kahtlustatavana ütlusi andes ja kohtuliku menetluse vältel eitas üksnes tapmise tahtlust, ning väljendas siirast kahetsust. Kohus leidis põhjendatult, et käesoleval juhul karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Käesoleval juhul tuleb arvestada, et Natalia Tsajun ei ole varem kuritegusid toime pannud, seega süüdistatava isikut iseloomustavate andmete pinnalt ei saa järeldada, et tema jaoks on tavapärane vägivallategudele suunatud käitumismall. Natalia Tsajun on aru saanud, et süüteo toimepanemise peamiseks põhjuseks oli tema puhul alkoholi tarvitamine ning ta kavatseb oma eluviiside muutmiseks läbida vastavad sotsiaalprogrammid ning sõltuvusravi. Eeltoodut arvestades leiab kaitsja, et karistuse eesmärke on käeoleval juhul võimalik saavutada kergema karistusmääraga.
lg 1 p-de 4 ja 9 kohaselt on menetluskulud määratud kaitsjale makstud tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.
lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Samas
lg 3 näeb aga ette, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesoleval juhul ei saa tähelepanuta jätta, et menetluskulud on suhteliselt suured, Natalia Tsajun'il on puudunud pikema aja vältel sissetulekud ja vara. Ilmselgelt vanglas viibivatel isikutel on rahaliste nõuete täitmine raskendatud. Arvestades eeltoodut taotletakse apellatsioonis Harju Maakohtu
lg 1 p 1 palub prokurör jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ning prokuröri poolt esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Need kaitse seisukohad, millised on apellatsioonis esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Maakohus on otsuse tegemisel järginud kõiki otsusele esitatavaid nõudeid ning andmaks hinnangut maakohtu otsuse põhjendatusele, tunnistab kohtukolleegium selle põhjalikult 9 motiveerituks. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhistatud argumentatsiooni tulemusel jõudnud kriminaalkolleegiumi hinnangul õigele järeldusele süüdistatava süü tõendatuse, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ning tõendite usaldusväärsuse osas. Põhjendatud on ka süüdistatavale mõistetud karistust. Andmaks hinnangut maakohtu seisukohale tõendite eelistuse osas, märgib kohtukolleegium, et nõustub täielikult maakohtuga selles, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed ning nendele on võimalik tugineda süüdistatava süüküsimuse otsustamisel. Maakohus on kannatanu ütlusi analüüsinud ja kõrvutanud neid teiste tõenditega ja tulnud põhjendatult ka järeldusele, et kannatanul puudus vajadus välja mõelda selliseid asjaolusid nagu padjaga lämmatamine ja tapmistahtluse suuline väljendamine. Tõendite hindamise protsessis on maakohus välja toonud ka vastuolud erinevates isikulistes tõendites ja andnud neile ka oma hinnangu. Kohtumenetluses tuvastatud asjaolude kohaselt tekkis süüdistatava ja kannatanu vahel ühise alkoholi tarvitamise käigus riid, mis kasvas üle kähmluseks Kähmluse käigus võttis süüdistatav köögilaualt noa ja lõi kannatanule kaksteist korda noaga rindkere, selja ja kõhu piirkonda. Seejärel võttis ta padja ning püüdis kannatanut lämmatada. Vahepeal karjus süüdistatav kannatanule, et tapab ta. Süüdistatava tegevuse takistas tunnistaja, kes ta kannatanust jõudu kasutades eemale tõmbas. Maakohus on järginud faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust, samuti on kohtuotsus piisavalt põhjendatud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on Natalia Tsajuni süü tõendatuse osas lugejale jälgitav ning loogiline. Kohtuotsuses esitatud järeldused põhinevad selles osas selgetel, ammendavatel ja vastuoludeta seisukohtadel. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga selles, et käesoleval juhul ei seisnenud Natalia Tsajun'i tegu vastupanu mitteosutava kannatanu mitmekordses noaga löömises, vaid tegemist oli vastastikuse kaklusega, kus viga said nii süüdistatav kui ka kannatanu ning mõlemad olid nii ründe- kui ka kaitsepositsioonil, lüües, küünistades ja tirides teineteist juustest. Eitamata seda, et süüdistatavale etteheidetavale käitumisele eelnes vastastikune riid ja kähmlus, ei saa kuidagi väita, et ka süüdistatav oli kaitsepositsioonil. Vastastikune füüsiline konflikt võib olla arvestatav vaid tapmise tahtluse motiivi tuvastamisel. Süüdistatava puhul välistab kaitsepositsioonil tegutsemise fakt, et ta võttis kööginoa ja ründas selja tagant pooleldi istuvas asendis kannatanut. Maakohus leidis, et 16 cm pikkuse teraga noaga elutähtsate organite piirkondadesse löömine 12 korral on juba väliselt niivõrd ohtlik tegu, et sellisel juhul on surma saabumise võimalus keskmise elukogemuse pinnalt äratuntav. Maakohus on eelnevaga näidanud, et Natalia Tsajun tundis noaga löömise ajal ära oma teos sisalduva ohtlikkuse ja nägi kannatanu surma saabumise võimalust ette. Lisaks välisele teopildile toetavad maakohtu hinnangul Natalia Tsajuni sisemist kaudset tahet agressiivsena alkoholijoobes olles OP tol õhtul tappa kannatanu ütlused (I kd, tl 12-14), mille kohaselt peksmise ja lämmatamise ajal karjus Natalia, et tapab O ära. Nõustudes maakohtuga täielikult selles, et Natalia Tsajun pani toime kannatanu tapmise katse, ei saa tuvastatud tehiolude pinnalt – 12 noalööki, seejärel padjaga lämmatamine ja seejuures oma kavatsuste verbaalne väljendamine e karjumine „ma tapan su ära“ – rääkida tahtluse kergeimast vormist e kaudsest tahtlusest. Kohtukolleegiumi hinnangul näitab süüdistatava objektiivne tegevus, mis on vastavuses ka tema poolt suulises vormis avaldatud tahteavaldusega, et tegemist on pigem eesmärgipärase kannatanu elu vastu suunatud käitumisega. Arvestades aga seda, et süüdistatav lämmatas juba vigastatud ja 10 vastupanuvõimetut kannatanut ka padjaga, siis pidanuks süüdistus sisaldama ka kvalifitseeriva asjaoluna piinavat viisi. Õhupuudus on käsitletav muu füüsilise vaegusena ja seega on lämmatamine karistusõiguslikult hinnatav piinamisena (vt. KarS kommenteeritud väljaanne § 114komm.2.2). Seega on kohtukolleegium veendunud, et tegelikult on N.Tsajun saanud karistusõiguslikult äärmiselt leebe kohtlemise osaliseks, sest piinav viis iseenesest tähendab juba seda, et tegemist on mõrvakatsega ning sanktsioonimäärad k.a. alammäär on juba tunduvalt suuremad. Samas ei saa selles osas kohtukolleegium süüdistatava olukorda raskendada ning on ka seotud maakohtu seisukohaga tahtluse vormi osas. Süüdistatava käitumisele antud juriidilist hinnangut selline maakohtus erinev arusaam ei mõjuta. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga selles, et süüdistatav saab vastutada vaid saabunud tagajärje järgi ning tema käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Esmalt märgib kohtukolleegium, et KarS § 25 lg 1 sätestab, et süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Eelnevast tulenevalt saab isikut süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise tahtlus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-68-12, p 11) ning ta on selle tahtluse realiseerimist vahetult ka alustanud. Samuti iseloomustab tagajärjedeliktide puhul katsetegu see, et isiku poolt soovitud koosseisupärane tagajärg tegelikkuses ei saabu. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse just viimasena nimetatust johtuvalt süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest, kuivõrd süüteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv koosseisupärane tagajärg, mida toimepanijale omistada, lihtsalt puudub. Arutataval juhul välistabki süüdistatava käitumise kvalifitseerimise vaid tagajärje järgi see, et süüdistatav tegutses tapmise tahtlusega ja seda on maakohus oma otsuses piisavalt põhjendanud. Süüdistatava tegevus ja tema poolt ka suuliselt avaldatud tegelik eesmärk on omavahel kooskõlas ning need annavad põhjendatud aluse väiteks, et tegemist on kannatanu elu vastu suunatud kuriteoga ning ei piirdu ainult tervisekahjustuse tekitamise sooviga. Tahtluse tuvastamisel ei saa keskenduda vaid teo tegelikule tagajärjele. Kuna N.Tsajuni süüdistatakse tapmise katses, on asjakohatu ka arutelu selle üle, et KarS § 113 nimetatud koosseisupärane tagajärg – surm – ei ole realiseerunud. Süüteokatse korral tuleb esmajoones hinnata, millise teo toimepanemisele oli isiku tahtlus suunatud. Saabunud tagajärg võib olla küll üheks tahtluse hindamise kriteeriumiks, kuid sellel ei saa olla määravat tähendust süüteo kvalifitseerimisel. Eelnevast johtuvalt ei jaga kohtukolleegium ka kaitsja seisukohta, et N.Tsajuni tahtluse hindamisel prevaleerib tegelik tagajärg muude kriminaalasjas kogutud tõendite ees. Subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tuvastatud asjasse puutuvad asjaolud, mitte ainult teo toimepanemisega tegelikkuses saabunud tagajärg. Süüdistatavale on mõistetud karistus, mis vastab sanktsiooni alammäärale ja mida on vähendatud lühimenetluse normide kohaselt 1/3 võrra. Asjaolusid, mis annaks aluse kergendada seda karistust ning mõista karistus alla sanktsiooni alammäära tuvastatud ei ole. Kohtuotsuses on ka sõnaselgelt märgitud, et karistuse mõistmisel arvestab kohus ka seda, et kuritegu jäi katsestaadiumi. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-70-16 selgitanud, et süüteo jäämine katsestaadiumisse ei too kaasa KarS § 25 lg 6 ega ka mitte § 26 lg 2 11 kohaselt automaatselt karistuse kergendamist võrreldes lõpuleviidud süüteoga. Juhul, kui kuritegu jääb katsestaadiumisse tuleb karistuse vähendamist küll kaaluda, kuid seda ei saa käsitada absoluutse nõudena. Maakohtu otsuses ei ole sellele küsimusele küll tähelepanu pööratud, kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei tähenda see automaatselt seda, et maakohtu otsus on põhjendamatu ja ebaseaduslik. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt tuleb
lg 1 p 7 järgi kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad
Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (
) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (3-1-1-65-14). Kohtukolleegium leiab, et alus süüdistatavale alla alammäära karistuse mõistmiseks puudub. Esiteks, ei saa tähelepanuta jääda teadmine, et KarS prg 25 lg 6 on säte, mis kehtib kõikide e äärmiselt eriliigiliste kuritegude eest karistuse mõistmisel ja on suur vahe, kas jääb kauplusest välja viimata mõnekümne euro väärtuses kaupa või on tegemist inimese elu vastu suunatud intensiivse ründega. Katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on karistuse mõistmise jaoks tähtis eeskätt isiku tahtluse intensiivsus, millega on seotud antud juhul nt ka ründe intensiivsus. Teiseks on oluline see, kas ja millises ulatuses rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk teisisõnu toimepanija poolt silmas peetud ja soovitud tagajärje saavutamise lähedus. Antud juhul on kannatanule lämmatamise läbi õhupuuduse tekitamine lähedane soovitud tagajärjele. Kaalukad on ka konkreetsed põhjused, miks ei päädinud katsestaadiumisse jõudnud tegu toimepanija poolt soovitud tagajärjega – oli selleks siis lihtsalt ebaõnnestumine (nt möödatulistamine), kolmandate isikute ootamatu ning planeerimata sekkumine (nt õigeaegne arstiabi osutamine) või toimepanija eesmärgi realiseerumine üksnes osaliselt (kahe inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm) jne. Nagu juba eelnevalt kohtukolleegium märkis, pääses kannatanu eluga seetõttu, et süüdistatava tegevust takistas juuresviibija, kes tõmbas ta kannatanust eemale. Vastuseks kaitsja apellatsioonile menetluskulude osas märgib kohtukolleegium järgmist. Õige on see, et kohtul on seadusest tulenevalt õigus osa menetluskuludest jätta riigi kanda. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest ei pea aga kohus seda tegema omal initsiatiivil. Nii on Riigiohus oma otsuses 3-1-1-105-12 kohtupraktika ühtlustamiseks märkinud järgmist. Seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (
Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
prg 185 lg 2 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi
prg-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
prg 337 lg 1 p-st 1, prg 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse Natalia Tsajuni suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.