Obsah (7)

§ 172§ 663§ 654§ 6185§ 171§ 174§ 175

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-15-801 Määruse tegemise aeg ja koht 11. august 2017, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Indrek Soots, Ande Tänav Kohtuasi Refit OÜ avaldus ava

§ 172

lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses üldjuhul menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse, s.o antud juhul avaldaja. Asja uue arutamise kulud tekkisid üksnes seetõttu, et esialgne avaldus oli puudulik. Puudutatud isik I tegi avaldajale ettepaneku ka kompromissi sõlmimiseks, mille avaldaja lükkas tagasi.

§ 172

lg 1 teise lause alusel tuli menetluskulud jätta avaldaja kanda olenemata sellest, kas lahend tehakse avaldaja kasuks või mitte. Vastused määruskaebusele

1. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud puudutatud isiku I kanda.
2. Kiili vald jääb varemesitatud seisukohtade juurde ja leiab, et kommunikatsioonide rajamine ja servituutide seadmine peab toimuma kooskõlas Suure-Männi detailplaneeringuga ja arvestama selle kinnisasja omaniku põhjendatud huve. Menetluse edasine käik
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 36. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjali ja määruskaebusega leiab, et maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Määruskaebuse väited ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu määruse tühistamiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja

§ 654lg 6 ja § 659 alusel neid ei korda.

Samas tuleb täpsustada maakohtu määruse resolutsiooni sõnastust alljärgnevatel põhjustel.

1. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue tuvastada puudutatud isiku I kohustus anda nõusolek reaalservituudi seadmiseks ja selle kandmiseks kinnistusraamatusse on 8 ebaõigesti sõnastatud tuvastusnõudena. Vaatamata nõude ebatäpsele sõnastusele on avaldaja tahe selge ja tegelikult on tegemist sooritus- mitte tuvastusnõudega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohaselt kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma (vt nt 3-2-113-17 p 13). Seega tuvastas maakohus oma määruse resolutsioonis ebaõigesti puudutatud isiku I kohustuse anda nõusolek tahteavalduse tegemiseks. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu määruse resolutsiooni sõnastust ja kohustab puudutatud isikut I tahteavaldust andma. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus materiaalõiguse norme õigesti. Asja materjali ja maakohtu määruse põhjendustega ei ole kooskõlas kaebuse väited selle kohta, nagu oleks maakohus jätnud puudutatud isiku I huvid kaalumata. Maakohtu määrusest nähtub, et kohus on teinud otsustuse avaldaja ja puudutatud isiku I huve kaaludes.
3. Asjakohatud on puudutatud isiku I etteheited sellele, et maakohus ei määranud tehnovõrkude ja –rajatiste asukohta lähtudes Kiili valla detailplaneeringust. Käimasolev detailplaneeringu menetlus ei mõjuta käesoleva vaidluse lahendamist. Detailplaneering on avalik-õiguslik kokkulepe ja see ei asenda poolte asjaõiguslikku kokkulepet kinnisasja koormamise kohta reaalservituudiga, samuti ei ole detailplaneering seadusejärgne kinnisasja kitsendus. Seega ei välista detailplaneeringu teistsugune lahendus avaldaja nõude rahuldamist (vt nt Riigikohtu määrus nr 3-2-1-48-10). Kui puudutatud isiku I kinnisasja suhtes toimuv detailplaneeringu menetlus viiakse lõpule, on pooltel vajadusel võimalik esitada kohtule

§ 6185alusel avaldus servituudi muutmiseks.

Ekslik on puudutatud isiku I väide, et viidatud säte tehnovõrkude ja –rajatiste talumise asjades ei kohaldu. Kuigi iseenesest on õige puudutatud isiku I väide, et avaldaja kasuks servituudi seadmine riivab tema õigusi, on selline riive tulenevalt AÕS §-s 158 sätestatud talumiskohustusest legitiimne. Ekslik on seisukoht, et kinnisasja omanikul on piiramatu õigus määrata trasside asukoht oma kinnisasjal oma äranägemise järgi. Kokkuleppe mittesaavutamise tõttu määras käesoleval juhul trasside asukoha AÕS § 158 lg 3 teise lause alusel kohus.

1. Puudutatud isik I ei ole usutavaks teinud, et tehnovõrkude ja –rajatiste kulgemine maakohtu poolt määratud asukohas riivab tema õigusi ebaproportsionaalselt. Määruskaebusest ei nähtu, milles väidetav huvide kahjustumine seisneb. Kommunikatsioonide ehitamine taotletud asukohta ei takista puudutatud isikul I oma kinnistut kasutada ja maakasutust planeerida. Määruskaebuse vastupidine väide on vastuoluline, põhistamata ja otsitud. Servituut kulgeb puudutatud isiku I kinnisasja piiri ääres, s.o samas kohas, kus kulgeb olemasolev tee, mille kaudu on jõustunud lahendiga avaldajale määratud ka juurdepääs tema kinnisasjale. Detailplaneeringu eskiisi kohaselt ei ole sellesse kohta planeeritud arendusega planeeritavaid korterelamuid. Seal säilib olemasolev tee. Maakohtu määrusest nähtub, et kohus hindas servituudi asukoha määramisel nii avaldaja kui ka puudutatud isiku I huve ja leidis õigesti, et servituudi määramine taotletud asukohta ei riiva puudutatud isiku I huve ebaproportsionaalselt. Ainuüksi asjaolu, et puudutatud isik I maakohtu järeldustega ei nõustu, ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu määruse muutmiseks.
2. Määruskaebuse väide, et kuna menetluses oleva detailplaneeringu järgi on tehnovõrkude ja –rajatiste kulgemine ette nähtud läbi rabametsa, on see asukoht trasside jaoks võimalik, ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. AÕS § 158 kohaselt hinnatakse tehnovõrkude ja -rajatiste tarbeks teisele kinnisasjale reaalservituudi määramisel seda, kas need on teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalikud, et nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik ja et nende ehitamine teises 9 kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Seega ei oma tähtsust ainuüksi see, kas trassi teistsugune asukoht on võimalik. Kohus peab servituudi määramisel hindama mõlema poole huve, mida maakohus on õigesti ka teinud. Määruskaebuse väide, et tehnovõrkudeja rajatiste kulgemine kooskõlas detailplaneeringuga läbi rabametsa ei ole kallim kui nende väljaehitamine avaldaja poolt taotletud asukohta, on ebausutav juba ainuüksi põhjusel, et detailplaneeringus planeeritud kommunikatsioonide kulgemise teekond on pikem. Vastuseks puudutatud isikule I märgib ringkonnakohus veel, et nõustub maakohtu järeldustega selle kohta, et trasside väljaehitamine mööda olemasolevat teed on keskkonnale vähemkoormav, kui nende väljaehitamine läbi rabametsa. Asjaolu, et menetluses oleva detailplaneeringu kohaselt trasside sellist kulgemist planeeritakse, seda järeldust ei muuda.
3. Ringkonnakohus märgib tehnovõrkude ja –rajatiste servituudi asukoha kohta veel seda, et asja materjali ja menetlusosaliste selgituste kohaselt kulgeb kavandatava detailplaneeringu järgi elektrikaabelliin samast kohast, nagu taotles avaldaja ja nagu maakohus selle ka määras, s.o paralleelselt Suure-Männi katastriüksusel kulgeva olemasoleva juurdepääsuteega Põllu tn 13a krundini. Sellest lähtuvalt on arusaamatu määruskaebuse taotlus tühistada maakohtu määrus tervikuna ja määrata tehnovõrgud ja –rajatised kooskõlas menetletava detailplaneeringuga. Puudutatud isiku I määruskaebus on selles osas ilmselgelt põhjendamatu ja lükkab pahatahtlikult edasi avaldaja võimalust kasutada oma kinnisasja sihipäraselt.
4. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku I väidetega selle kohta, et maakohtu määratud tasu talumiskohustuse eest on ebaõiglane. Kuna talumiskohustuse eest tasu määramine on kohtu diskretsiooniotsus, saavad kõrgema astme kohtud selle sisu kontrollida üksnes piiratult, st eelkõige selles osas, kas alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Maakohus andis menetlusosalistele võimaluse esitada oma seisukoht seoses võimaliku tasu suurusega. Puudutatud isik I palus oma 31.10.2016 menetlusdokumendis määrata õiglane tasu tehnovõrkude ja –rajatiste talumise eest kohtu äranägemisel. Määruse kohaselt võttis maakohus tasu määramisel arvesse puudutatud isiku I kinnistu pindala ja trasside paiknemise asukoha kinnistul; puudutatud isiku I kulu 4800 eurot seoses muudatuste tellimisega projekteerijalt; puudutatud isiku I kinnistu kasutamise eesmärgi; asjaolu, et servituudi seadmine ja trasside rajamine ei takista puudutatud isikul I kinnistu kasutamist; samuti selle, et avaldaja kannab ise kommunikatsioonide rajamisega seotud vajalikud kulud, et juurdepääsutasuks on määratud 24 eurot aastas ning et servituut toob kaasa nõudmised sellele juurdepääsuks, vajadusel parandamiseks, korrashoiuks ja sellega kaasneb ka asjaolu, et nende ümbrusesse ei saa rajada ja ehitada. Eeltoodust lähtudes määras kohus tasuks talumiskohustuse eest 45 eurot aastas. Määruskaebuse seisukoht, et määratud tasu on ebamõistlikult väike ja mõistlik tasu on minimaalselt 350 eurot, on kohtule üllatuslik ja põhjendamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus tasu suuruse määramisel diskretsioonipiire ületanud. Asjaolusid, millest võiks järeldada diskretsioonipiiride ületamist, ei tulene ka määruskaebusest. Määruskaebuse väide, et avaldaja plaanib oma kinnisasjal alustada suurejoonelist tootmistegevust, on tõendamata. Samuti on see väide tehnovõrkude ja –rajatiste talumiskohustuse eest tasu määramisel asjakohatu. Seda, et trasside teenindamine ja remontimine saavad samuti toimuda üksnes puudutatud isiku I kinnistut kasutades, on tasu määramisel arvesse võetud. Kaebuse väited ei anna seetõttu ringkonnakohtule alust maakohtu diskretsiooniotsuse muutmiseks.
5. Õiged ei ole määruskaebuse väited ka selle kohta, et maakohus jaotas ebaõigesti poolte menetluskulud. Kuigi õige on etteheide, et maakohus ei ole oma otsustust menetluskulude poolte endi kanda jätmise kohta nõuetekohaselt põhjendanud, leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsustus on lõppjärelduses õige. Maakohus kohaldas menetluskulude jaotamisel 10

§ 172

lg 1 teist lauset, mille kohaselt võib kohus, kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane.

§ 172

lg 1 teine lause annab kohtule laia diskretsiooniõiguse kalduda esimeses lauses sätestatud üldreeglist kõrvale (vt nt Riigikohtu määrus nr 3-2-1-86-16). Arvestades, et maakohus rahuldas avaldaja avalduse õigesti, on alusetu etteheide, et menetluskulud on tekkinud avaldaja põhjendamatu ja puuduliku taotluse tõttu. Menetluskulud tekkisid käesoleval juhul põhjusel, et puudutatud isik I vaidles avaldusele põhjendamatult vastu. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et servituudi määramise vaidlust iseloomustab pooltevaheline sisuline vaidlusmenetlus, mistõttu on see hagimenetlusega sarnane. Eeltoodud põhjustel jättis maakohus menetluskulud õigesti poolte endi kanda. Maakohus ei ole seejuures diskretsioonipiire ületanud. Menetluskulude jaotus 45. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetlusega seotud kulud

§ 171lg 1 kohaselt puudutatud isiku I kanda.

Ringkonnakohus määrab

§ 174lg 3 alusel kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse.

46. Avaldaja menetluskulude nimekirja kohaselt kandis ta seoses määruskaebemenetlusega õigusabikulusid 936 eurot. Avaldajale on osutatud õigusabi 5,2 tundi hinnaga 180 eurot tund, sh kulus esindajal 0,4 tundi kohtumäärusega tutvumisele ja kliendile edastamisele, 0,4 tundi määruskaebusega tutvumisele ja kliendile edastamisele ning 4,4 tundi määruskaebusele vastuse koostamisele. Puudutatud isik I vaidles avaldaja menetluskulude nimekirjale vastu, leides, et kulude suurus ei ole asja mahtu ja keerukust ning avaldaja menetlusdokumentide sisu arvestades põhjendatud. Põhjendatud võib olla maksimaalselt 360 eurot. 47.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel hindab kohus nii tehtud toimingute kui ka ühe tööühiku hinna vajalikkust ja põhjendatust.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on avaldaja esindaja ühe tööühiku tunnihind 180 eurot (käibemaksuta) põhjendamatult kõrge. Lähtudes Riigikohtu praktikast (vt nt Riigikohtu määrus nr 3-2-1-39-16) ja arvestades avaldajale õigusteenust osutanud esindaja kvalifikatsiooni loeb ringkonnakohus esindaja põhjendatud tööühiku hinnaks 130 eurot (käibemaksuta). Avaldaja on käibemaksukohustuslane.
2. Ringkonnakohus vähendab esindaja ajakulu määruskaebusega tutvumisele ja selle kliendile edastamisele. Arvestades määruskaebuse mahtu ja asjaolu, et esindaja oli menetlusega juba tuttav, on kaebuse esialgse ülevaatamise ajakulu ülepaisutatud. Kaebuse väidetega sisulise tutvumise kulu sisaldub eelduslikult määruskaebusele vastuse koostamise ajakulus. Kohus loeb põhjendatud ajakuluks nimetatud toimingu eest 15 minutit (0,25 tundi). Samuti vähendab kohus määruskaebusele vastuse koostamise ajakulu. Kohus võtab seejuures arvesse tsiviilasja ja avaldaja vastuse sisu ning mahu, samuti vaidluse asjaolud ja menetluse seisu. Kohus loeb põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks määruskaebusele vastuse koostamisele 3 tundi. Muus osas on avaldaja kulu õigusabi toimingutele põhjendatud ja vajalikud. 11
3. Kokku on avaldaja põhjendatud ja vajalik kulu seoses määruskaebemenetlusega 3 tundi ja 39 minutit (24+15+3), s.o 474,50 eurot (käibemaksuta) ja see tuleb puudutatud isikult I avaldaja kasuks välja mõista. Iko Nõmm Indrek Soots Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) 12