lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kuna hagi ei alluvat sellele kohtule. Eesti kohtualluvusele kostja poolt vastuvaidlemise tõttu tekkis hagejale kulutusi ehk varalist kahju seega 50 euro ulatuses. 10.06.2015 esitas hageja Rootsi täitevametile (Kronofogdenmyndighet) Euroopa Maksekäsu avalduse, tasudes selle eest riigilõivu 300 SEK. 09.09.2015 esitas kostja Euroopa Maksekorraldusele vaide, mille kohaselt oli tema elukohaks XXX, Tallinn, Eesti. Kostja poolt esitatud maksekäsu vaide tõttu saadeti avaldus 22.09.2015 Södertörn’i Maakohtu (Tingsrätt) menetlusse. Hagimenetlusse ülemineku tõttu tuli hagejal tasuda täiendavalt riigilõivu 2500 SEK. 04.01.2016 esitas kostja hagimenetluse raames Södertörn’ i Maakohtule kohtualluvuse kohta vaide, märkides, et Eestisse asus ta elama 01.02.2015 ja seega ei allu menetlus Rootsi kohtule. 27.04.2016 lükkas Södertörn’i Maakohus protokolliga hageja hagiavalduse tagasi, kuivõrd kohtualluvuse kohaselt ei allu nõude menetlemine Rootsi kohtule. Hageja väitel ei saa makstud lõivusid (summas 2800 SEK) selle menetluse raames Rootsi riigilt tagasi nõuda. Kostja on Eesti kohtualluvustele ja hiljem (vastuolulise väitega) Rootsi kohtualluvusele vastu vaieldes sihilikult eksitanud nii kohtuid kui ka hagejat, tekitades sellega hagejale täiendavalt varalist kahju 50 eurot ja 2800 SEK ehk 302,28 eurot (Eesti Panga valuutakursi kohaselt 04.05.2015 seisuga), kokku 352,28 ulatuses. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja seisukohtade kohaselt on hageja nõue alusetu. Nimelt on Tallinna Ringkonnakohus 17.02.2015 määruses tsiviilasjas 2-13-3556 asunud seisukohale, et kostjal on Harju Maakohtu 20.02.2014 määrusest tulenevalt lapse viibimiskoha, perearsti ja lasteaiavaliku osas ainuhooldusõigus ilma igasuguse territoriaalse piiranguta. Kuigi Rootsi Kuningriigi apellatsioonikohus asus seisukohale, et laps tuleb tagastada Eesti Vabariiki, tugines Rootsi kohus Harju Maakohtu 28.11.2014 selgitavale määrusele, mis on tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu poolt 17.02.
lg 1 kohaselt on kohtualluvus isiku õigus ja kohustus kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. Kohus leidis, et hageja õigusele kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus lisandub ja vastandub ka kostja õigus lubada enda suhtes menetluse teostamist kindlas kohtus. Oma sellekohase õiguse teostamiseks on kostjal õigus teatada kohtule, kus on tema elukoht, millega seoses ta soovib enda suhtes menetlust läbi viia ja seoses sellega on kostjal õigus vastu vaielda hageja seisukohale kohtualluvuse osas. Kohtu hinnangul ei saa kostja 05.03.2015 e-kirjast järeldada, et kostja oleks soovinud enda suhtes menetlust läbi viia Eesti Vabariigis. Kostja vastavasisuline õigus tuleneb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 1215/2012 (Brüssel I määrus) artikli 4 lg-st 1 ja
Kohus leidis, et kostja teostas oma vastavasisulist õigust 28.04.2015 vastuväites kohtualluvusele. Lisaks leidis kohus, et hageja pidi 17.04.2015 Harju Maakohtusse hagi esitades arvestama võimalusega, et kostja elukoht ei ole Eesti Vabariigis, vaid Rootsi Kuningriigis. Nimelt nähtub kostja poolt tsiviilasjas nr 2-14-55619 esitatud menetlusdokumendist kuupäevaga 13.02.2015 (II kd tl 17-36), et kostja on märkinud selles oma üheks elukohaks ka aadressi XXX, Rootsi Kuningriik. Seega ei saa kohtu hinnangul kostja vastuvaidlemist 28.04.2015 kohtualluvusele käsitleda hageja suhtes heade kommete vastase käitumisena ega hageja tahtliku kahjustamisena. Vaidlust pole poolte vahel selles, et 10.06.2015 esitas hageja Rootsi täitevametile (Kronofogdenmyndighet) Euroopa Maksekäsu avalduse ja tasus sellelt riigilõivu 300 SEK. Vaidluse all pole asjaolu, et 09.09.2015 esitas kostja Rootsi Kuningriigis toimuvas maksekäsumenetluses vastuväite, milles teatas, et tema elukoht on aadressil XXX, Tallinn. Sama vastuväite esitas kostja Rootsi Kuningriigis maksekäsumenetlusele järgnenud kohtumenetluses 04.01.2016 ja Södertörni Maakohus (Tingsrätt) lükkas 27.04.2016 hageja hagiavalduse tagasi tuginedes valele kohtualluvusele. Antud asjaolude üle samuti poolte vahel vaidlust ei ole. Hageja leiab, et kostja on oma käitumisega pahatahtlikult teda eksitanud ja sellega tekitanud hagejale varalise kahju. Hageja leiab, et kostja ei ole tõendanud, et tema elukoht on alates 15.07.2015 Eesti Vabariigis, hageja väitel elas kostja Eestis alates 03.02.
§-le 367 tuginedes märkis kohus, et kuna kohus rahuldab hageja nõude osaliselt summas 302,28 eurot, siis saab kohus rahuldada hageja viivisenõude samuti osaliselt, arvestatuna põhinõude summalt 302,28 eurot. Kohus märkis, et otsuses märkimata tõendid, mille kohus on vastu võtnud, jätab kohus arvesse võtmata kui asjasse puutumatud. Hageja loobus 01.11.2016 toimunud kohtuistungil oma nõudest tõlkekulude osas summas 55,2 eurot. Kohus leidis, et loobumine tuleb
lg 1 alusel vastu võtta ning tsiviilasja menetlus loobumisega hõlmatud osas lõpetada. Kohus selgitas, et kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu või kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti (
). Kuna riigilõivu suurust osaline loobumine ei mõjuta, ei ole hagejal õigust saada tagasi osalise loobumise tõttu osa varem tasutud riigilõivust. Poolte menetluskulud jättis kohus kooskõlas
Hageja esitas menetluskuludena riigilõivu summas 250 eurot ja dokumentide tõlkekulu summas 36 eurot. Kostja esitas menetluskuludena õigusabikulud summas 960 eurot ja tõlkekulud summas 357,60 eurot. Hageja leidis, et arusaamatu on, milliste dokumentide tõlkimise eest on kostja tõlkekulu kandnud. Samuti leidis hageja, et kostja õigusabikulu on põhjendamatu, kuna kostja poolt esitatud tõendid on suurelt osalt olnud asjakohatud ning kostja lepinguline esindaja on olnud juba varasemalt kursis käsitletavate dokumentidega, mistõttu dokumentidega tutvumist poleks enam vaja olnud. Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Kohus, kontrollides hageja kulude põhjendatust ja vajalikkust, märkis, et hageja on käesolevas asjas esitanud tõenditena tõlgitud dokumente, mistõttu kohus peab hageja märgitud menetluskulusid ja nende suurust põhjendatuks. Kostja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kontrollimisel märkis kohus, et kostja on kasutanud esindaja õigusabi dokumentidega tutvumiseks, kostja vastuste koostamiseks ja kostja esindamiseks kohtuistungil. Kohus leiab, et kostja poolt osundatud menetlustoimingud on olnud vajalikud ja põhjendatud. Menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada mh sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-11). Kohus leidis, et kostja märgitud menetlustoimingud on olnud sellised, millega vastaspool saab arvestada ja mis on tavapäraselt teisele menetluspoolele ette nähtav. Kokku on kostja lepingulisel esindajal kulunud menetlustoimingutele 10 tundi. Kohus 11 leidis, et igat menetlustoimingule kulunud aega eraldi võttes, on tegemist põhjendatud ajakuluga. Kostja on märkinud lepingulise esindaja tunnitasu suuruseks 96 eurot, mis sisaldab käibemaksu. Kohus leidis, et vaatamata käesoleva asja vähesele keerukusele võib õigusabi tunnihinda antud juhul pidada põhjendatuks ja mõistlikuks. Seega on kostja poolt esitatud õigusabikulu suurus 960 eurot põhjendatud. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda ja tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. (Riigikohtu 06.05.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15). Käesolevas asjas ei ületa kostja menetluskulud tsiviilasja hinda. Eeltoodu põhjal määras kohus hageja menetluskuludena kindlaks 286 eurot ja kostja menetluskuludena 1317,60 eurot Seoses hageja nõude osalisele rahuldamisele kuulub hagi rahuldamisele 15,5% ulatuses (esitatud nõue kokku 1955,23 eurot (1880,58 + 129,85 – 55,2) ja rahuldatud nõue summas 302,28 eurot) ulatuses. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 44,33 eurot (286 eurost 15,5%) ja hagejalt kostja menetluskulude katteks 1113,37 eurot (1317,60-st 84,5%). Kohtu hinnangul saab
Seega tuleb tasaarvestuse tulemusel hagejal tasuda kostjale 1069,04 eurot (1113,37-44,33).
lg 4 ja kostja vastava taotluse alusel märkis kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus 01.03.2017 esitatud apellatsioonkaebuses ja selle 07.03.2017 täpsustuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 16.01.2017 otsus osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, välja arvatud hagist loobumise 55,20 euro kahjuhüvitise osas, ja tühistada otsus menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada (välja arvatud hagist loobumise 55,20 euro suuruse kahjuhüvitise osas) ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hageja on seisukohal, et maakohtu otsus põhineb menetlusõiguse normi rikkumisel ja tõendite ebaõigel hindamisel. Kohus on arvestanud tõendeid valikuliselt ja kohtule meelepärases osas, sest tõendite igakülgne ja kogumis hindamine oleks toonud kaasa maakohtule vastupidise lõppjärelduse. Lisaks on maakohus sisustanud ebaõigesti kehtivat materiaalõigust. Hageja leiab, et maakohtu otsus on ebaõige osas, millega kohus jättis lapse äraviimisega ja üleandmata jätmisega seotud kulud kostjalt välja mõistmata. Seejuures tugineb hageja
Kaevatava otsuse p-s 22 on kohus märkinud, et poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja oli õigustatud lahkuma 30.07.2014 koos lapsega Eestist Rootsi elama ilma hageja nõusolekuta või eelneva teavituseta ning last seal kinni hoidnud ja kas kostja selline käitumine oli õigusvastane. Hageja leiab, et asudes hindama kostja käitumise õigusvastasust lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (Haagi konventsioon) alusel, on maakohus väljunud oma pädevuse piiridest. Maakohtul puudus pädevus hinnata Haagi konventsiooni kohaldamist, sest Rootsi kohus oli juba jõustunud kohtulahendiga tuvastanud, et kostja käitus Haagi konventsiooni mõttes õigusvastaselt. Rootsi kohtu poolt tuvastatud asjaolu kohta on jõustunud kohtulahend, millest maakohus oleks pidanud lähtuma. Seega on maakohus vääralt leidnud, et hageja kahju hüvitamise nõue seoses lapse äraviimisega ei kuulu rahuldamisele kuivõrd ei ole tõendatud kostja käitumise õigusvastasus. Kohus on vääralt leidnud, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et ühestki jõustunud kohtulahendist nähtuks sõnaselge keeld kostjal lapsega välisriiki elama asuda ilma sellest hagejat teavitamata või tema nõusolekut küsimata. Hageja ei nõustu 12 maakohtu käsitlusega heade kommete vastasest käitumisest, märkides, et kohtumäärus ei peagi sõnaselgelt kostja käitumist reguleerima. Kostjal on lapse suhtes hagejaga ühine hooldusõigus, mistõttu saab iga terve mõistusega inimene aru, et sellises olukorras tuleb lapsega Eesti Vabariigi territooriumilt lahkumiseks saada teise vanema nõusolek. Seda eriti olukorras, kus jõustunud kohtulahend reguleerib lapsega suhtlemise korda, mida Eestist lahkumine automaatselt rikub. Kohatu on maakohtu seisukoht, et Harju Maakohtu 20.02.2014 määruse (I kd tl 141-142) punkt 10 ei ole asjakohane. Olukorda, kus lapse ema (või isa) asub koos lapsega välisriiki elama, puhkama, töötama, õppima või muul põhjusel viibima, punkt 10 otsesõnu just reguleeribki. Seega ei saanud kostja lähtuda ainult 20.02.2014 määruse punktist 2, vaid pidi lähtuma kogu kohtulahendist tervikuna. Vastavalt PS § 19 lg-s 2 sätestatule peab igaüks oma kohustuste täitmisel arvestama ka teiste inimeste õigusi. Kostja oli teadlik oma pahatahtlikust ja õigusvastasest käitumisest, mille tulemusel said kahjustada lapse ja hageja õigused (mh PKS § 143 lg 1, § 116 lg 2, § 124 lg 1, § 118 lg 1 ning § 143 lg 2). Eeltoodust tulenevalt on üheselt selge, et kostja käitumine oli heade kommete vastane. Kohus on vääralt leidnud, et ei ole tõendatud, et kostja pidi möönma, et lapsega Rootsis viibimine võib hagejat kahjustada. Selline kohtu käsitlus on arusaamatu ning otseses vastuolus poolte vahel sõlmitud kompromissiga. Tulenevalt tsiviilasjas nr 2-13-3556 kinnitatud kompromissist on pooltel lapse suhtes ühine hooldusõigus ning kostjale ei ole antud õigust lahkuda lapsega Eesti Vabariigist ilma hageja nõusolekuta. Soovides välisriiki elama asuda pidi kostja aru saama, et kehtestatud hooldusõiguslikku suhet ja suhtlemiskorda ühise lapse osas ei oleks Rootsisse elama asumisel enam selliselt võimalik täita. Seega on vääramatult tõendatud kostja käitumise õigusvastasus, s.o tahtlik heade kommete ja pooltevahelise kokkuleppe vastane käitumine, kuid kohus on jätnud hageja poolt esitatud väited ja tõendid selles osas täielikult hindamata. Lisaks leiab hageja, et kohus on Euroopa nõukogu määruse nr 44/2001 art 38 lg-le 1 tuginedes asja otsustamisel kohaldanud valet õigusakti. Kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, käsitleb (EÜ) nr 2201/2003, mitte aga (EÜ) nr 44/2001. Määruse (EÜ) nr 2201/2003 art 42 kohaselt tunnustatakse ja täidetakse Haagi konventsiooni alusel liikmesriigis tehtud täitmisele pööratava kohtuotsusega nõutavat lapse tagasitoomist teises liikmesriigis ilma täitmisotsuse vajaduseta ning ilma võimaluseta selle tunnustamist vastustada. Hageja on tõendanud, et liikmesriigis Rootsis oli kohtuotsus viivitamatult täidetav ning seega oli see viivitamatult täidetav ka Eestis, mistõttu tekkis kostjal Rootsi Kuningriigi Svea apellatsioonikohtu 28.01.2015 otsuse nr ÖÄ11026-14 alusel 03.02.2015 viivitamatult täidetav kohustus laps hagejale üle anda ka tunnustamiseta. Samuti on tõendatud, et kostja teadvustas endale lapse 03.02.2015 hagejale üleandmise kohustust. Juhul kui kostja, omamata Eestis kindlat elukohta, soovis võtta vastu muid meetmeid lapse turvalisuse tagamiseks pärast alalisse elukohta liikmesriigis naasmist, pidanuks hoopis kostja hankima Rootsi kohtult (EÜ) nr 2201/2003 IV lisa tüüpvormi kohase tõendi lapse tagasitoomise kohta, mis sisaldaks kohtuotsuses toodust erinevate meetmete üksikasju. Kohtu seisukoht, et Rootsi residendile, kes põgeneb Rootsi politsei eest kohtuotsuse täitmiseks Eestisse, ei oleks kohtuotsuses toodud viivitamatult täidetav kohustus sundtäitmiseta siduv, on asjakohatu. Hageja märgib, et isegi kui hageja taotlusel oleks Rootsi kohtuotsust viivitamatult täidetavas osas enne täielikku jõustumist Eestis kohtulikult tunnustatud, poleks ükski Eesti kohtutäitur ega politseiametnik suutnud täitetoiminguid Rootsi residendi suhtes reaalselt teostada. Seejuures rõhutab hageja, et kohtulahendi sundtäitmise võimatus kohtutäituri vahendusel ei tähenda iseenesest veel seda, et kohtulahend poleks ka adressaadi enda poolt täidetav või adressaadilt ei saaks selle täitmist nõuda ega kohaldada tema suhtes ettekirjutuse täitmata jätmise puhuks ettenähtud sanktsioone (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2013 määrus nr 3-13-1378, p-d 17 ja 23). 13 Maakohtu otsus on hageja hinnangul ebaõige osas, millega kohus jättis osaliselt rahuldamata hageja nõude seoses alusetult kohtualluvusele vastuvaidlemisega tekitatud kahjuga. Maakohtu otsuse punktid 33 ja 34 on vastuolulised punktide 35 ja 36 suhtes. Kohus on tuvastanud põhjusliku seose kostja rikkumise ja hageja kahju vahel, ent seejuures pidanuks juhinduma ka conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Kohus on leidnud, et kostja käitumine, esitades kõigepealt Eesti Vabariigis 28.04.2015 tsiviilasjas nr 2-15-5895 vastuväite kohtualluvusele, märkides, et tema elukoht on Rootsi Kuningriigis ja esitades seejärel 09.09.2015 Rootsi Kuningriigis toimuvas maksekäsumenetluses vastuväite kohtualluvusele, märkides, et tema elukoht on Eesti Vabariigis, on tuvastatud asjaoludest tulenevalt vastuoluline. Kohus leidis, et teisele isikule vastuolulise teabe tahtlik edastamine, mille tõttu võib teisele isikule tekkida kahju, kusjuures teabe edastanud isik ka möönab sellega kahju tekkimist, on käsitletav heade kommete vastase käitumisena. Seega on kohus põhjendamatult jätnud kostja poolt Euroopa Maksekäsule vastuvaidlemisega hagejale tekitatud kahju välja mõistmata. Maakohtu menetluskulude jaotus on ebaõige. Kuna maakohtu otsus tuleb tühistada ja teha uus otsus, millega hagi kogu ulatuses rahuldada, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust selliselt, et kohustada kostjat hüvitama kõik hageja menetluskulud. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel teeb kohus
lg 1 kohaselt kaalutlusotsuse, hinnates eelkõige õigusabile kulunud aega ja tsiviilasja keerukust. Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks piisava põhjalikkusega vaidluse keerukust ja hageja nõude suurust arvestanud ega põhjendanud, miks peab maakohus põhjendatuks mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud kostja nõutud ulatuses. Maakohus on üksnes lakooniliselt märkinud, et kostja esindaja toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud ning tsiviilasja keerukusega kooskõlas, mistõttu on kostja põhjendatud menetluskulud kokku 1317,60 eurot. Eeltoodu ei ole viidatud ulatuses menetluskulude väljamõistmiseks piisav. Hageja leiab, et käesoleva vaidluse näol ei ole tegemist keskmisest keerukama või mahukama vaidluseaga. Tegemist on tavapärase võlaõigusliku vaidlusega, milles tuvastamist vajavad asjaolud ei olnud õiguslikult keerukad. Menetlusosaliste poolt esitatud menetlusdokumentide arv oli tavapärane. Arvestades tsiviilasja lihtsust (kohus on lugenud antud menetluse ka lihtmenetluseks) ja hageja nõude suurust ei olnud põhjendatud mõista hagejalt välja menetluskulusid kostja nõutud ulatuses. Vaatamata hageja vastuväidetele ei ole kohus arvestanud ühegi hageja vastuväitega kostja menetluskuludele. Lisaks on kohus otsuses läinud vastuollu oma varasema seisukohaga. 11.08.2016 määruses märkis kohus, et kostja esitatud taotlus menetluse peatamiseks ning sealhulgas ka Rootsi täitemenetluse vaidlustamise tõlked ei ole asjasse puutuvad. Kaevatavas otsuses pidas kohus seda aga põhjendatuks ning mõistis hagejalt välja kostja tõlkekulud. Asjasse puutumatute dokumentide tõlkimisega seotud kulud ei ole kostja põhjendatud menetluskulud, mida hageja peaks hüvitama. Lisaks eeltoodule ei nähtu otsusest, et maakohus oleks kostja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust üldse hinnanud. Maakohus on toonud otsuse punktis 52 välja üksnes õigustoimingute kogukulu, märkimata, kas iga üksik kostja lepingulise esindaja poolt teostatud toiming ja sellele kulunud aeg on olnud
Jättes viidatud asjaolud hindamata ja mõistes kostja lepingulise esindaja kulud hagejalt täies ulatuses välja, on maakohus rikkunud talle
Maakohtu otsus ei ole menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas seaduslik ega põhjendatud ja tuleb tühistada. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 14 Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 16.01.2017 otsus tuleb
lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks maakohtus 864 eurot. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Vastavalt
lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, välja arvatud osas, milles kohus võttis vastu hageja hagist loobumise ja lõpetas menetluse hageja nõudes summas 55,20 eurot. Toodust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles kohus jättis rahuldamata kostjapoolse lapserööviga tekitatud varalise kahju nõude summas 1473,10 eurot ja nimetatud varaliselt kahjult sissenõutavaks muutunud viivise nõude perioodi 01.04.2015-05.05.2016 eest summas 129,85 eurot, samuti osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja poolt Eesti kohtualluvusele vastuvaidlemisega tekitatud kahju nõude summas 50 eurot ja Rootsi kohtualluvusele vastuvaidlemisega tekitatud kahju nõude summas 32,39 eurot ning edasiulatuva viivise nõude rahuldamata põhinõudelt. Apellatsioonkaebuse alusel kontrollib kolleegium maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Esmalt annab ringkonnakohus hinnangu apellatsioonkaebuse väidetele seoses kostjapoolse lapserööviga tekitatud varalise kahju nõudega. Kolleegiumi hinnangul on maakohus vaidlustatud otsuses jõudnud õigele järeldusele, et tõendatud ei ole kostja käitumise õigusvastasus, s.o tahtlikult heade kommete vastane käitumine. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Õige on maakohtu seisukoht, et VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamine eeldab kohtu hinnangut, kas kahju tekitaja tegu oli kooskõlas heade kommetega või mitte ning kas kahju tekitaja tahtlus oli suunatud kannatanu kahjustamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda kohtu ette toodud asjaolud ega tõendid järeldada, et kostja tegevus, mis seisnes ilma hageja nõusolekuta lapsega Rootsi elama asumises, kujutas endast kostja tahtlikku ja heade kommete vastast käitumist VÕS § 1045 lg 1 p 8 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud otsuses toodud põhjendustel õigesti järeldanud, et kostja ei pidanud 30.07.2014 koos lapsega Rootsi elama asudes aru saama, et ta seda teha ei või ja et tema tegevus võib hagejat kahjustada ja tuua kaasa sellise kahju tekkimise hagejale, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab. Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette, et kohus, asudes hindama kostja käitumise õigusvastasust lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (Haagi konventsiooni) alusel, on väljunud pädevuse piiridest, kuna Rootsi kohus oli juba jõustunud lahendiga tuvastanud, et kostja käitus Haagi konventsiooni mõttes õigusvastaselt. Sellest tulenevalt on maakohus hageja hinnangul vääralt leidnud, et hageja kahju hüvitamise nõue seoses lapse äraviimisega ei kuulu rahuldamise kuivõrd tõendatud ei ole kostja käitumise õigusvastasus. Ringkonnakohus leiab, et hageja etteheited maakohtule seoses pädevuse ületamisega kostja tegevuse õigusvastasuse hindamisel ei ole asjakohased. Esmalt märgib ringkonnakohus, et erinevalt kaebuses osundatust ei ole maakohus vaidlustatud otsuses hinnanud kostja käitumist lapse Rootsi viimisel Haagi konventsiooni 15 alusel, vaid kohus on käesolevas asjas hinnanud kostja tegevuse õigusvastasust kui hageja kahju hüvitamisele suunatud deliktiõigusliku nõude rahuldamise eeldust VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Kohus peab vajalikuks selgitada, et mitte igasugusele õigusvastasele kahju tekitavale teole ei järgne vastutus tekitatud kahju hüvitamise kohustuse näol, vaid deliktiõiguslik vastutus eeldab lisaks teo õigusvastasusele ka selle süülisust. Asjaolu, et Rootsi II astme kohtu 28.01.2015 otsusega (tõlge kd I tl 33-36) tuvastati, et laps on õigusvastaselt viidud Rootsi ja teda on Rootsis hoitud õigusvastaselt, ei väära maakohtu seisukohti hageja deliktiõigusliku nõude eelduste kontrollimise osas. Rootsi II astme kohtu 28.01.2015 otsus, millega mh kohustati kostjat andma laps hiljemalt 03.02.2015 üle isale (hagejale), jõustus 23.02.2015. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et enne Rootsi II astme kohtu, s.o Svea Apellatsioonikohtu 28.01.2015 otsust ei pidanud kostja aru saama, et tema tegevus, mis seisneb lapse Rootsi viimises ja lapsega Rootsis viibimises, on õigusvastane. Ka nõustub kolleegium maakohtu hinnanguga, et kuni Svea Apellatsioonikohtu 28.01.2015 otsuse tegemiseni oli kostjal võimalik lähtuda jõustunud kohtulahendist, s.o Harju Maakohtu 20.02.2014 määrusest pooltevahelise kompromissi kinnitamise kohta (kd I tl 141142), mille punkti 2 kohaselt kuulub otsustusõigus lapse viibimiskoha osas lapse emale ehk kostjale. Ringkonnakohutu arvates ei anna kaebuses esiletoodud asjaolud alust järeldada heade kommete vastasust ega hageja kahjustamise tahtlust kostja tegevuses lapse Rootsi viimisel. Kaebuse väide, et kostjal on lapse suhtes hagejaga ühine hooldusõigus, ei vasta tõele, kuivõrd eelviidatud Harju Maakohtu 20.02.2014 määruse p-st 2 tulenevalt ei ole vanemad ühist hooldusõigust lapse viibimiskoha otsustusõiguse osas, mis kuulub lapse emale. Harju Maakohtu 20.02.2014 määruse p 10 „Kuni 2-nädalasest puhkusest välisriigis kohustub üks vanem teist teavitama, kui välisriigis viibimine on pikem kui 2 nädalat, tuleb küsida teise vanema nõusolekut“ ei võimalda seada kahtluse alla viidatud määruse p 2 kohast otsustust lapse viibimiskoha osas otsustusõiguse emale andmisest, mistõttu puudus kostjal põhjus Harju Maakohtu 20.02.2014 määruse alusel järeldada, et tal puudub otsustusõigus lapse viibimiskoha osas ja seega õigus lapse Rootsi viimiseks. Isegi kui kostja pidi vastavalt kaebuses osundatule möönma, et lapsega Rootsi elama asumisel ei ole võimalik täita Harju Maakohtu 20.02.2014 määrusega määratud lapsega suhtlemiskorda, ei võimalda see järeldada, et kostja tahtlus oli suunatud hagejale kahju tekitamisele. Kahju, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab, on tekkinud seoses hageja poolt kostja lapse üleandmiseks kohustamise menetlusega Rootsis, mistõttu asjaolu, et kostja pidi lapse Rootsi viimisel aru saama, et sellise käitumisega ta kahjustab hagejat suhtlemiskorra võimatusest tingitult, ei väära maakohtu seisukohti hageja kahjunõude lahendamise osas. Eeltoodud põhjendustel ei saa nõustuda kaebuse väitega, et tõendatud on kostja käitumise õigusvastasus, s.o tahtlik heade kommete ja pooltevahelise kokkuleppe vastane käitumine. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult jätnud rahuldamata ka hageja kahju hüvitamise nõude seoses Rootsi kohtumenetluse järgsete õigusabikuludega, mis tekkisid kostja poolt kohtuotsuse mittetäitmise tõttu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostja käitumise heade kommete vastasust ega kostja soovi hagejat kahjustada ei saa järelda sellest, et kostja, saabudes 03.02.2015 Eestisse, jättis lapse hagejale üle andmata. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et tõendatud ei ole, et kostjal oleks 03.02.2015 Eestisse saabudes olnud kohustus laps hagejale üle anda ja et Rootsi Kuningriigi Svea Apellatsioonikohtu 28.01.2015 otsus oleks alates 03.02.2015 olnud Eesti Vabariigis täidetav. Järgnevalt annab ringkonnakohus hinnangu apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad Rootsi Kuningriigi Svea Apellatsioonikohtu 28.01.2015 otsuse täitmist. Nõustuda ei saa kaebuse väitega, et maakohus, tuginedes Svea Apellatsioonikohtu 28.01.2015 otsuse täitmise hindamisel Euroopa nõukogu määrusele nr 44/2001, on kohaldanud valet õigusakti.
lg 1 p 2 sätestab, et tsiviilasjas tehtud Euroopa Liidu liikmesriigi 16 kohtulahenditele ja muude täitedokumentide tunnustamisele ja täitmisele Eestis kohaldatakse käesolevas seadustikus sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või järgmistes Euroopa Liidu määrustes: 1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012; 2) nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003; 3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta (ELT L 143, 30.04.2004, lk 15–39); 4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1896/2006; 5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 861/2007; 6) nõukogu määrus (EÜ) nr 4/2009; 7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta (ELT L 181, 29.06.2013, lk 4–12). 12.12.2012 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, mille artikliga 80 tunnistati kehtetuks Euroopa nõukogu määrus nr 44/2001, jõustus eesti suhtes 10.01.
Kostja menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamise osas 18 nõustub kolleegium kaebuses osundatuga ja leiab, et maakohtu otsus kostja menetluskulude hindamise osas on sisuliselt põhjendamata. Kohus on vaidlustatud otsuses üksnes leidnud, et igat menetlustoimingule kulunud aega eraldi võttes on tegemist põhjendatud ajakuluga. Sisulisi põhjendusi, millele tuginedes kohus järeldas, et kostja menetluskulud ja nende ajakulu taotletud ulatuses on põhjendatud ja vajalik, vaidlustatud otsusest ei nähtu. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluse puhul on tegemist iseseisva hagita menetlusega, mille puhul tuleb kohtul ametiülesande korras kontrollida avalduse põhjendatust alati, st ka siis kui avaldusele vastuväiteid ei esitata ning võtta kirjalikult, lahendi motiveerivas osas nende osas seisukoht. Avaldusele vastuväidete esitamise korral peab kohus võtma seisukoha ka vastuväidete osas. Hageja esitas 05.12.2016 menetlusdokumendis vastuväited kostja menetluskuludele. Maakohus ei ole hageja vastuväidetele hinnangut andnud. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole otsust kostja menetluskulude hindamise osas põhjendanud. Nimetatud maakohtu rikkumine on võimalik kõrvaldada ringkonnakohtul. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha kostja menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse osas, arvestades hageja poolt esitatud vastuväiteid kostja kuludele. Maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja menetluskulud maakohtu menetluses kokku 1317,60 eurot (koos käibemaksuga), mis koosnevad tõlkekulust summas 357,60 eurot ja õigusabikuludest summas 960 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulutas kostja lepinguline esindaja Kaie Mandel kostjale õigusabi kokku 10 tunni ulatuses tunnihinnaga 96 eurot (koos käibemaksuga), mis seisnes järgmiste toimingute tegemises: kostja poolt kohtule esitatud dokumentidega tutvumine – 2h (192 eurot); kostja vastuse koostamine – 1h (96 eurot); kostja täiendatud vastuse koostamine – 4h (384 eurot); kostja esindamine kohtuistungil – 2h (192 eurot); kostja täiendatud seisukoha koostamist – 1h (96 eurot). Kostja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga ja et kostja ei ole käibemaksukohustuslane ja taotleb seetõttu kulude hüvitamist koos käibemaksuga. Ringkonnakohus peab põhjendatuks hageja vastuväidet kostja tõlkekulude osas, mille kohaselt ei ole kostja poolt menetluses esitatud tõlked (kd I tl 105-126) seotud käesoleva menetlusega, millele on 11.08.2016 määruses (kd I tl 127-128) viidanud ka maakohus. Kuivõrd asjasse puutumatute dokumentide tõlkimise kulu ei saa pidada kostja põhjendatud kuluks, mis tuleks vastaspoolelt välja mõista, jätab ringkonnakohus kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse tõlkekulude osas rahuldamata. Ka kostja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabikulud ei ole ringkonnakohtu hinnangul täies ulatuses põhjendatud. Arvestades, et kostja 28.07.2016 esialgne vastus hagile (kd I tl 90-91) seisneb taotluses menetluse peatamiseks, millise taotluse jättis maakohus 11.08.2016 määrusega rahuldamata, ei ole ka sellise menetluskulu väljamõistmine hagejalt taotletud 1 tunni osas põhjendatud. Ülejäänud kostja esindaja poolt maakohtu menetluses tehtud toimingud on kolleegiumi hinnangul vajalikud ning nende ajakulu vastab asja materjalidest nähtuva tehtud töö mahule ja 01.11.2016 istungi kestusele ning asja keerukusele. Kostja esindaja tunnitasu 96 eurot, mis sisaldab käibemaksu, peab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus kostja menetluskulusid maakohtu menetluses põhjendatuks kokku õigusabikulude osas 9 tunni ulatuses, mis kostja lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda 96 eurot (koos käibemaksuga) arvestades on 864 eurot (9h x 96). Arvestades maakohtu määratud menetluskulude jaotust tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud 730,08 eurot (864-st 85,5%). Tasaarvestades hageja menetluskulude nõude summas 44,33 eurot kostja menetluskulude nõudega summas 730,08 eurot kuulub tasaarvestuse tulemusena hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele menetluskulud 685,75 eurot. 19 Ülaltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, muutes maakohtu otsust kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Muus osas apellatsioonkaebuse väited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Menetluskulud Kuivõrd ringkonnakohtu otsuse tulemusel jääb maakohtu otsus sisulises osas muutmata ja kohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse vaid menetluskulude kindlaksmääramist puudutavas osas, peab ringkonnakohus
lg-st 1 tulenevalt põhjendatuks jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja kanda. Vastavalt
lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kostja apellatsioonimenetluses osalenud isiklikult, mistõttu puuduvad kostjal kulud lepingulisele esindajale. Ka ei nähtu toimiku materjalidest, et kostja oleks apellatsioonimenetluses kandnud muid kulusid, mille rahalise suuruse saaks kohus asja materjalide põhjal kindlaks määrata. Sellest tulenevalt puudub ringkonnakohtul vajadus apellatsioonimenetluses kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal 20
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.