Tõnissonilt menetluskuluna riigituludesse sundraha 1175 eurot, surnu kohtuarstliku ekspertiisi (akt nr 16ELäS0013/082) kulu 271 eurot, DNA ekspertiisi (akt nr 16E-GE0708) kulu 5187 eurot, ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi (akt nr 70
prg 339 lg 1 p 7 mõttes e motiveerimata kohtuotsusega. Materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks peab aga kaitsja seda, et süüküsimuses KarS § 113 lg 1 järgi on maakohus omistanud Natalja Tõnissonile nii objektiivse kui subjektiivse süüteokoosseisu tunnused üksnes oletuste pinnalt elulise usutavuse kriteeriumides. Domineerivaks on seejuures kaitseväide, et maakohus on süüdimõistva kohtuotsuse rajanud vaid kaudsetele tõenditele ja kaitsja arvates tuleks sellisel juhul, kui puuduvad otsesed tõendid, teha õigeksmõistev kohtuotsus. Kohtukolleegium ei nõustu sellise seisukohaga. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab
4 Esiteks, asjaolu, et menetlusosalised ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamise protsessiga ja selle tulemiga e. süüdistatava suhtes tehtud süüdimõistva otsusega, ei tähenda seda, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust või kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Teiseks, kui on rikutud kriminaalmenetlusõigust, siis see asjaolu ei ole õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks.
prg 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev otsus, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Nimelt,
prg 338 p-s 3 sätestatud kohtuotsuse tühistamise alus, millele apellatsioonis viidatakse, saab esineda siis, kui on tuvastatud
prg 339 lg-s 1 loetletud rikkumine või selline rikkumine, mille ringkonnakohus ise
prg 339 lg 2 alusel tunnistab oluliseks. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks esmalt rõhutada seda, et asudes seisukohale, et esineb
lg-s 1 loetletud rikkumine tulnuks apellandil taotleda olenemata sellest, et ta muuhulgas ei nõustu ka maakohtu tõendite hindamise tulemiga,
alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et
lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Ka ei ole olukord, kui maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang vastab tuvastatud tehioludele hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, isegi, kui kaitsja arvates süüdistatavale süüdistuses etteheidetud kuritegu ei ole tõendatud. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist KarS-i üldosa sätete kohaldamisel. Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende tehioludega, mis maakohtu otsusega tuvastatud on. Tegelik vaidlus käis maakohtu vaidlustes ning jätkub ka apellatsioonimenetluses selle üle, kas N. Tõnisson tappis AP nagu temale süüdistuses ette heidetakse e. kas tema süü esitatud süüdistuses on tõendatud. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et süüdistataval on tõepoolest vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Eelöeldu ei tähenda aga, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et in dubio pro reo põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Need kaitse seisukohad, millised on apellatsioonis esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite 5 analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Maakohus on otsuse tegemisel järginud kõiki otsusele esitatavaid nõudeid ning andmaks hinnangut maakohtu otsuse põhjendatusele, tunnistab kohtukolleegium selle põhjalikult motiveerituks. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhistatud argumentatsiooni tulemusel jõudnud kriminaalkolleegiumi hinnangul õigele järeldusele süüdistatava süü tõendatuse, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ning tõendite usaldusväärsuse osas. Põhjendatud on ka süüdistatavale mõistetud karistust. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada, et N.Tõnissonile on etteheidetud tapmise toimepanemist kaudse tahtluse vormis ja seda seisukohta on maakohus oma otsuses ka põhjendanud. Seega on ainetu süüdistatava väide justkui tahtlikku tapmist ühe noalöögiga kõhupiirkonda saab temale omistada vaid siis, kui ta oleks kirurg, kes täpselt teab, kuhu suunata noalöök, et saabuks surm. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumi kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-44-13 p.20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid üle korrata. Maakohtu poolt on sisuliselt vastatud kõikidele apellatsioonis esitatud kaitseväidetele – süüdistatava ütluste usaldusväärsus, tunnistaja TL ütluste kaalukus ja usaldusväärsus, tunnistaja AT ütluste ja vaatlusprotokollli lubatavus, DNA ekspertiisi (tapariist – nuga) osas. Samuti on põhjaliku ja veenva tõendite analüüsi käigus ümber lükatud süüdistatava poolt esitatud kaitseversioon, et tapmise võisid toime panna, kas TL või HN. Kohtukolleegium nõustub nende maakohtu seisukohtadega. Omalt poolt märgib kohtukolleegium vastuseks apellatsioonis esitatud seisukohtadele veel järgmist. Riigikohus on oma otsuse 3-1-1-24-12 p-s 8 selgitanud järgmist: Olukorras, mil tapmine pannakse toime ruumis, kus peale tapetu viibisid surma põhjustamise hetkel veel mitu inimest, kellest ühegi süü kohta pole kriminaalmenetluse käigus õnnestunud koguda ümberlükkamatuid otseseid tõendeid, ei ole võimalik aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerida ilma kõiki ruumis viibinud isikuid võrdselt vaatluse alla võtmata. Otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, tuleb sellises situatsioonis muuhulgas kasutada välistamismeetodit. See tähendab, et kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna teine samas ruumis viibinud isik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 10.2). Kui 6 ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-12-07 ja 19. juuni 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 10.2). Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on oma otsuses süüdistatava süüküsimuse lahendamisel täpselt järginud eeltsiteeritud Riigikohtu juhiseid. Arutataval juhul toimus tapmine ruumis, kus eelnevalt oli toimunud ühine alkoholi tarvitamine seltskonnaga, kus viibisid nii süüdistatav, kannatanu, kui ka kannatanule surmava noavigastuse tekitamise arvataval momendil samas ruumis viibinud tunnistaja – süüdistatava elukaaslane TL. Maakohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud kõrvuti süüdistava süüd kaudselt tõendavate tõendite analüüsiga ka varianti, mis on ka süüdistatava viimases sõnas väljaöeldud kaitseversioon e. seda, kas tapmise võis toime panna tunnistaja TL või HN. Maakohus on selle versiooni välistanud ja maakohtu sellesisuline seisukoht on selge, loogiline ning tugineb eelkõige tunnistaja ja süüdistatava ütluste usaldusväärsuse põhjalikul kontrollil ja elulise usutavuse faktoril. Kohtupraktika ja kriminaalmenetluslik kogemus lubavad tõsikindlalt väita, et kõigile isiku elu ja tervise vastu suunatud kuritegudele, mis pannakse toime seltskonnas, kus on toimunud ühine alkoholi tarvitamine e. kus osalesid joomakaaslastena nii süüdlane kui ka ohver, eelneb alati süüdlase ja ohvri vahel riid/tüli, mis väljendub kas verbaalses vormis või füüsilises kähmluses/kakluses. Tüli põhjused on pea alati tühist laadi ja tüli süveneb koos tarbitud alkoholi koguste kasvuga ja joobe tugevnemisega. Ehk siis joomaseltskondades toimunud tapmiste motiiviks on alati eelnev riid, mis on tekkinud ühise alkoholi tarvitamise käigus. See, et keegi tõuseks lihtsalt püsti ja läheks kedagi vaikselt istuvat või magavat joomakaaslast tapma, on äärmiselt erandlik. Arutatava juhul on tõsikindlalt tuvastatud, et seltskonnas tekkis sõnavahetus kannatanul just süüdistatavaga, nad sõimasid üksteist ja vaidlesid TL pärast e. n-ö tüli oli armukadeduse teemaline. Kellelgi teisel seltskonnas viibinud isikul ei olnud motiivi AP tapmiseks. Süüdistatavat kõige enam süüstavaks tõendiks on tunnistaja TL kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Maakohtus tunnistaja kasutas oma seaduslikku õigust ning keeldus andmast ütlusi. Prokurör pidas võimalikuks kasutada süüdistatava süüküsimuse lahendamisel tunnistaja TL poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ning esitas need kohtule. Maakohus avaldas esitatud ütlused ning neid ütlusi on hinnatud süüküsimuse lahendamisel. Andmaks hinnangut tunnistaja TL poolt kohtueelse uurimise käigus antud ütluste, kui isikulise tõendi lubatavusele, märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtukolleegiumi hinnangul on tunnistaja ütluste avaldamisel kohtus täidetud kõik
Esimese tingimuse (
lg 3 p 1) kohaselt ei tohi ütluste andmise asjaolud ja tunnistaja isik anda alust kahelda tõendi (tunnistaja) usaldusväärsuses. Teise tingimuse (
lg 3 p 2) kohaselt peab ütluste vastuvõtmist tõendina taotlema kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks. Kolmanda tingimuse (
lg 3 p 3) kohaselt peab vastaspoolele olema tagatud küllaldane võimalus esitada ütlustele vastuväiteid. 7 Tõendi usaldusväärsuse küsimus tõusetub kohtus üldjuhul alles tõendite hindamisel (
) - seega pärast seda, kui kohus on tõendi vastu võtnud ja selle avaldanud ning see tõend on edukalt läbinud asjakohasuse ning lubatavuse testi. Sellises olukorras tähendab tõendi tunnistamine usaldusväärseks eeskätt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Ka
lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Tunnistaja TL ütluste vastuvõtmisele ei olnud vastuväiteid ka kaitsjal. Ütluste andmise asjaoludena oli teada nii kohtule kui ka kaitsjale, et esimesed ütlused oli tunnistaja andnud olles kahtlustava menetlusseisundis, kuid läbinud kohtueelses menetluses põhjalikult kuriteokahtluse kontrolli, oli kriminaalmenetlus tema suhtes lõpetatud ja teised ütlused on antud juba tunnistajana. Tunnistaja TL jäi kohtus oma seisukoha juurde – keelduda ütluste andmisest süüdistatava vastu – ka pärast seda, kui süüdistatav ilmutas rahuolematust tunnistaja keeldumise osas. Ka on kohus hilisemas tõendite sisulise hindamise protsessis tunnistanud tunnistaja ütlused usaldusväärseks. Kohtupraktikas on korduvalt märgitud (vt näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
prg 185 lg 2 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi
prg-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
prg 337 lg 1 p-st 1, prg 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse N. Tõnissoni suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 8 /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.