) § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Kostja vastuväide nõudele on, et ta on hagejale tasunud. Selle kohta esitas kostja maksekorraldused (t lk 49-58). Kohus märgib, et need maksekorraldused ei tõenda, et kostja oleks tagastanud käesoleva hagi aluseks olevast lepingust tulenevat võlgnevust. Nimelt on nende maksekorralduste kohaselt tehtud maksed perioodil 14.04.2014-11.03.2015. Hagi aluseks olev leping sõlmiti aga 11.03.2015, seega on enamus maksed tehtud enne lepingu sõlmimist. Üks makse on tehtud samal päeval, kuid nimetatud makse selgituses on märgitud „arve nr SR359764“ – sellise numbriga arved või lepingud ei ole praeguses asjas nõude 2 aluseks, lisaks ei oleks usutav, et laenusaaja maksab tagasi laenu samal päeval lepingu sõlmimisega. Hageja on arvestanud nõude esitamisel, et kostja on tasunud võlgnevust kokku summas 502,32 eurot. Kuna suurema summa tasumine käesolevas asjas nõutava võla katteks ei ole tõendatud, lähtub kohus sellest, et hagi aluseks olevast lepingust tuleneva nõude katteks on tasutud 502,32 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud, et ta on saanud laenu 900 eurot, samuti pole vaidlustatud 18 euro suurust lepingutasu, võla sissenõudmise kulu 44 eurot ega viivisenõuet. Intressi põhjendatuse osas on kostja kahtlusi avaldanud.
lg 1 (mis kohaldub ka krediidilepingule, sh tarbijakrediidile) sätestab: „majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud”. Lepingu järgi oli peaaegu aastaks antud laenu eest kokku lepitud intress 510 eurot, s.o ca 57% aastas. Kohus ei pea sellist intressimäära ebamõistlikult suureks, seega on põhjendatud lepinguga kokkulepitud intress 510 eurot. Hageja on välja toonud, et kostja on tagastanud laenust järgnevad summad: 23.10.2015 põhiosa 47,62 eurot, intresse 53,38 eurot, lepingutasu 18 eurot; 16.11.2015 intresse 1,32 eurot; 18.12.2015 põhiosa 48,82 eurot, intresse 23,18 eurot; 25.02.2016 põhiosa 43,35 eurot, intresse 16,65 eurot; 16.03.2016 põhiosa 50 eurot; 10.05.2016 põhiosa 50 eurot; 30.05.2016 põhiosa 81,76 eurot, intresse 18,24 eurot; 12.09.2016 põhiosa 40,88 eurot, intresse 9,12 eurot; Hageja on küll vähendanud laekumiste arvel nõuet kostja vastu, kuid ei ole seda teinud kooskõlas seadusega.
lg 2 sätestab, et kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Kohus arvestab ümber kostja poolt tasutud maksed, arvestades
lg 2 sätestatut, tasutud summasid ning nõutavate summade sissenõutavaks muutumise aega. Lepingus olevast maksegraafikust nähtub, et maksetähtajad olid kord kuus alates 10.04.201505.03.
lg 1 sätestab: „Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.” Hageja on viivist arvestanud seadusjärgses määras alates 06.03.2016 kuni 10.02.2017 summalt 537,57 eurot. Kuna ümberarvutatuna oli põhivõlg kuni 30.05.2016 suurem kui 537,57 eurot, arvestab kohus viivist perioodi 06.03.2016-30.05.2016 eest summalt 537,57 eurot; perioodi 31.05.2016-12.09.2016 eest summalt 509,68 eurot ja perioodi 13.09.2016-10.02.2017 eest summalt 459,68 eurot. Seadusjärgne viivisemäär perioodil 01.01.2016-30.06.2016 oli 8,05% ja alates 01.07.2016 on see 8%. 10.02.2017 seisuga sissenõutavaks muutnud viivise suuruseks kujuneb 37,10 eurot. Lisaks on hageja esitanud viivisenõude alates 11.02.2017 seadusjärgses määras, mida võimaldab TsMS § 367. Kostja ei ole sellele nõudele vastuväiteid esitanud ning kohus peab nõuet põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt välja põhivõla 459,68 eurot, intressi hageja nõutud summas 388,11 eurot, 10.02.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 37,10 eurot ning viivise põhinõudelt alates 11.02.2017
Rahuldamata jääb hagi põhinõude 77,89 eurot, viivise 3,20 eurot ja võla sissenõudmise kulu 44 eurot väljamõistmiseks. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi 88% ulatuses, mistõttu jagab kohus menetluskulud sama protsendi järgi. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõiv 200 eurot ja õigusabikulud 100 eurot. Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hagihinnaks on 1 052,98 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 200 eurot. Selles summas lõivu on hageja tasunud (45 eurot maksekäsu kiirmenetluse avalduselt ning täiendava 155 eurot hagiavalduselt). Riigilõiv on põhjendatud kulu. 4 TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Õigusabikulu kohta ei ole hageja tõendit esitanud, vaatamata kohtu poolt sellekohase nõude esitamisele menetlusse võtmise määruses. Õigusabikulu jääb kostjalt välja mõistmata kulu tõendamatuse tõttu. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 200 eurot, ülejäänud osas jääb menetluskulude kindlaksmääramise taotlus rahuldamata. Kostjal tuleb sellest hagejale hüvitada 176 eurot (88%). Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ning ka kohtutoimikust ei ilmne, et kostjal oleks olnud menetluskulusid. Kostja ei ole esitanud dokumente, millelt tuleks tasuda riigilõivu, samuti ei ole ta kasutanud õigusabi. Seetõttu jätab kohus menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks määramata. Kuivõrd kohus andis pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja ja tõendite esitamiseks, ei saa kostja taotleda menetluskulude kindlaksmääramist pärast kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2 järgi. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.