Obsah (4)

§ 86§ 79§ 40§ 21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 12. juuni 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-15-185

) § 86 alusel. Hageja arvates on töölepingu ülesütlemine tühine. Kostja ei ole hagejale ühtegi avaldust või teadet esitanud. Tegelikkuses lõppesid poolte töösuhted

1. juunil 2015, kui hageja asus tööle uue 2 tööandja juurde. Arvestades poolte käitumist, võib asuda seisukohale, et tööleping lõppes poolte kokkuleppel. Hageja palus mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu. Mais 2015 töötas hageja perioodil
2. maist kuni
3. maini ja
4. maist kuni
5. maini, kokku 80 tundi. Saamata jäänud tasu on 1040 eurot (80 h x 13 eurot/h). Juunis 2015 töötas hageja perioodil
6. juunist kuni
7. juunini, kokku 32 tundi. Saamata jäänud tasu on 416 eurot (32 h x 13 eurot/h). Kuna tööleping lõppes
8. juunil 2015, peab kostja tasuma ka töötasu perioodi
9. juuni 2015 kuni
10. juuni 2015 eest summas 936 eurot (9 tööpäeva x 8 h/tööpäev x 13 eurot/h). Samuti palus hageja mõista kostjalt välja puhkusetasu. Hageja töötas kostja juures 2 kuud, seega oli tal õigus saada puhkusetasu 4,6 päeva eest. Hageja keskmine töötasu suurus kuus oli 1861 eurot 95 senti. Puhkusetasu on seega 190 eurot 35 senti (1861 eurot 95 senti / 45 tööpäev x 4,6 tööpäeva). Töölepingu kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale hüvitist 18,5% keskmisest töötasust kasutamata jäänud puhkuse eest. Hageja keskmine töötasu on 2453 eurot 45 senti, millest 18,5% on 453 eurot 89 senti. Hageja nõudis ka viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
11. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hagejaga ei saanud töösuhet jätkata, kuna tal puudus Soomes töötamiseks luba. Kostja on tasunud hagejale kuni
12. juunini 2015 töötamise eest. Viimane ülekanne on tehtud
13. juunil 2015, see sisaldab ka lõpparvet. Töötasu suuruseks oli 13 eur/h, millelt arvestati maha maksud. MAAKOHTU LAHEND
14. Viru Maakohus rahuldas
15. novembri 2016 otsusega hagi osaliselt, tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse ja luges tööleping lõppenuks alates
16. juunist
17. Maakohus jättis saamata jäänud töötasu nõude rahuldamata, mõistis kostjalt hageja kasuks välja vähem makstud puhkuse hüvitise 51 eurot 48 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 2 eurot 74 senti ja viivise alates
18. veebruarist 2016 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et kostja ei ole töölepingu ülesütlemise avaldust esitanud. Kuigi töötamise registris on märgitud, et töösuhe on

§ 86

lg 1 alusel üles öeldud, ei asenda kande tegemine registrisse seadusega ettenähtud kirjalikku taasesitavat vormi. Seega on kostja vorminõuet rikkunud ja töölepingu ülesütlemine on

§ 86lg 1 alusel tühine.

Lähtudes poolte tahtest töösuhted lõpetada, luges maakohus, et töösuhted on lõppenud poolte kokkuleppel (

§ 79). Töösuhete lõppemine ei ole seotud teise tööandja juurde tööle asumisega.

Pooled on käitunud viisil, mis annab alust eeldada, et töösuhted lõppesid

1. juunil
2. Kuna töötasu ei pea maksma töötajale, kes on töölt lahkunud, mida töötaja
3. juunil 2015 tegi, tuleb saamata jäänud töötasu aluseks võtta perioodi
4. maist 2015 kuni
5. juunini
6. Maakohus leidis, et kokkulepitud töötasu (13 eurot/h) on brutosumma. Hageja oli teinud tööd 112 tundi ning tal oli õigus saada töötasuna 1456 eurot (bruto). Kostja on hagejale tasunud kokku 2250 eurot 78 senti (bruto). Seega on kostja hagejale töötasu välja maksnud. Kostja on maksnud hagejale väljateenitud töötasust suurema summa. Maakohus luges, et kasutamata jäänud puhkuse hüvitisena on hagejale
7. juunil 2015 tasutud 754 eurot 93 senti (2250 eurot 78 senti – 1456 eurot). Hageja esitatud puhkuse hüvitise arvestusest ei saa lähtuda, sest aluseks võetud summad on osaliselt neto- ja osaliselt brutosummad. Puhkusetasu arvestamisel lähtus kohus poolte kokkuleppest, mille kohaselt on puhkusetasu suureks 806 eurot 41 senti (4359 eurot x 18,5%). Seega on vähem tasutud puhkusetasu 51 eurot 48 senti (806 eurot 41 senti – 754 eurot 93 senti). 3 Puhkusetasu muutus sissenõutavaks töölepingu lõppemise päeval (
8. juunil 2015). Puhkusetasu tasumisega on kostja olnud viivituses 241 päeva ja viivise määraks oli 8,05% aastas. Viivis on seega 2 eurot 74 senti. TsMS § 163 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3, 4 ja 5 ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 1456 eurot, puhkusetasu 453 eurot 89 senti ja viivise. Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti lähtunud sellest, et kostja tasus hagejale vaid töötasu. Maakohus on jätnud tähelepanuta ülekannete selgitused. Nii oli
10. mai 2015 ülekande selgituseks „avanss ja komandeering“. Ekslik on ka maakohtu järeldus, et kostja maksis
11. mail 2015 osa töötasust avansina. Ei ole tõendatud, et poolte vahel oli kokkulepe avansi maksmise kohta või, et hageja pöördus kostja poole avansi maksmise palvega.
12. aprillil ja
13. mail 2015 kanti hagejale üle töötasu koos lähetuskuludega. Seega võib väita, et
14. mail 2015 hagejale kantud 500 eurot oli lähetuskulu, mitte avanss. Lähtudes pooltevahelisest praktikast, võib oletada, et
15. juunil 2015 hagejale üle kantud summa sisaldas ka lähetuskulusid. Järelikult on ebaõige maakohtu seisukoht, et
16. mail 2015 maksis kostja hagejale töötasu täies ulatuses välja. Maakohus on lähtunud ebaõigest arvestuste metoodikast. Maakohus arvestas kõiki summasid, mida hagejale töösuhte ajal üle kanti ning leidis ekslikult, et hagejale tasuti vaid töö- ja puhkusetasu. Hageja viibis oma töökohal 47 päeva (
17. aprillist 2015 kuni
18. juunini 2015).

§ 40

lg 2 alusel on lähetuskulud 22 eurot 37 senti.

§ 21

lg 1, § 40 lg-de 1 ja 3 alusel oleks kostja pidanud hagejale maksma 1051 eurot 39 senti. Nimetatud summa tuleks väljamaksete summast maha arvestada. Võib oletada, et

1. aprillil ja
2. mail 2015 hagejale kantud summad olid lähetuskulud, kuid seda ei saa kindlalt väita, kuna kostja on esitanud üksnes üldarvestused, mida ei ole raamatupidamisdokumentidega kinnitatud. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja ei nõudnud töötasu kogu töölepingu kehtivuse perioodi eest, vaid konkreetse perioodi eest. Maakohus käsitles poolte töösuhteid tervikuna, mitte haginõuete raames. Maakohtu otsusest tuleneb, et hageja käitus õigesti, kui pöördus oma õiguste kaitseks kohtusse. Seetõttu on hagejal õigus menetluskulude hüvitamisele. Kostja venitas asja läbivaatamist ning teatas kohtule valeandmeid. See omakorda suurendas hageja menetluskulusid.
3. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
5. novembri 2016 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise või muutmise aluseks.
6. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuigi apellatsioonkaebuses esitatud taotluse kohaselt soovib hageja maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamist tervikuna, saab apellatsionkaebuses sisalduvate põhjenduste kohaselt asuda 4 seisukohale, et hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus tuvastas hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisuse (resolutsiooni p 1), luges töölepingu lõppenuks alates
7. juunist 2015 (resolutsiooni p 2) ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks puhkuse hüvitise 51 eurot 48 senti (resolutsiooni p 4). Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles kohus jättis rahuldamata töötasu nõude (resolutsiooni p 3) ja osaliselt puhkusetasu nõude. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
8. Hageja väite kohaselt on tal saamata töötasu 1456 eurot ajavahemiku 18.05.2015 kuni 04.06.2015 eest (112 töötundi x 13 eurot). Hageja konto väljavõtte kohaselt (TVK toimik lk 8) on hageja arvele laekunud töösuhete ajal: 08.04.2015 - 1244,44 eurot; 17.04.2015 - 500 eurot; 07.05.2015 - 1457,30 eurot; 18.05.2015 500 eurot; 08.06.2015 – 1266,60 eurot; kokku 4968 eurot 34 senti. Asjaolu, et hageja on saanud kostjalt töötasuna perioodi 07.04.2015 kuni 04.06.2015 eest (töötamise aeg) 4968 eurot 34 senti, kinnitab ka kostja arvestus (tl 111). Vaidlusalusel perioodil (mil hageja väitel ta töötasu ei saanud) on kostja tasunud hagejale 18.05.2015 avanssi 500 eurot ja 08.06.2015 palka 1266 eurot 60 senti.
9. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti lähtunud sellest, et kostja tasus hagejale vaid töötasu, mitte aga avanssi ja lähetuskulusid. Siinkohal juhib ringkonnakohus hageja tähelepanu sellele, et avanss saab olla töötasu osa, sest avanssi makstakse töötasu arvel, kuid avanssi näol ei ole tegemist täiendava töötasuga. Seega on maakohus õigesti arvestanud ülekanded selgitusega „avanss“ maksetena töötasu eest. Nimetatud seisukohta ei muuda see, kas poolte vahel oli kokkulepe avanssi tasumise kohta või mitte (sh kas hageja taotles avanssi). Avanss on ikkagi osa töötasust, mitte iseseisev töötasu.
10. Ringkonnakohus märgib, et hageja on esitanud maakohtule saamata jäänud töötasu arvestuse arusaamatul kujul ning ei ole üldse selgitanud, mille alusel kostja maksis talle summasid 18.05.2015 ja 08.06.2015, kui tegemist ei olnud tema väitel töötasuga mai- ja juunikuus töötatud tundide eest. See, et 18.05.2015 ülekande selgituseks on muuhulgas märgitud „kom“ (sarnane selgitus on ka 07.05.2015 ülekandel), ei tõenda kostja poolt hagejale lähetuskulude tasumist (nagu väidab ekslikult hageja apellatsioonkaebuses). Hageja on esitanud väite, et osa talle kantud summadest olid lähetuskulud, alles apellatsiooniastmes, enne ta ei ole sellele asjaolule tuginenud. Seetõttu puudub asjas selgus, mida tähendab ülekande selgituses lühend „kom“. Lühend „kom“ võib iseenesest tähendada kompensatsiooni riigipühal töötamise eest, samuti kompensatsiooni isiklike tööriistade kasutamise eest (kasutamise võimalus oli kokku lepitud töölepingus) vms. Kuna hageja on ise vastuoluliselt (ja arusaamatult) selgitanud maakohtus oma töötasu nõude aluseks olevaid asjaolusid ning alles apellatsioonkaebuses on esitanud väite, et 17.04.2015 ja 18.05.2015 maksis kostja talle lähetuskulusid, siis jätab ringkonnakohus selle väite TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud eelduste puudumise tõttu tähelepanuta. Ühtlasi ringkonnakohus märgib, et kuna hageja ise ei tuginenud maakohtus sellele, et kostja maksis talle lisaks töötasule (ja kompensatsioonile riigipühal töötamise eest) veel lähetuskulusid, siis ei saanudki maakohtus kontrollida asjaolu, kas kostjale tulenes lepingust või seadusest kohustus tasuda hagejale lähetuskulusid ning kui see kohustus oli olemas, siis kui suures summas tuli tasuda neid (ja millise seaduse alusel). Kuna hageja ise ei ole kostja vastu nõude esitamisel tuginenud sellele, et ta oli Soome Vabariigis töötades töölähetuses (mitte ei olnud Soome Vabariik töö tegemise kohaks) ja seetõttu oli tal õigus saada töölähetuse päevaraha, siis ei ole maakohus nimetatud asjaolu kontrollinud. Poolte vahel sõlmitud töölepingust nähtub (tl 34), et pooled on kokku leppinud Soome õiguse kohaldamises, samuti on kokku lepitud töötasus (sh puhkusehüvitises, riigipühadel töötamise hüvitises, 5 makstavates kompensatsioonides), kuid töölepingust ei nähtu kostja kohustust tasuda hagejale töölähetuse päevaraha. Nagu juba ringkonnakohus eelnevalt märkis, jätab ringkonnakohus hageja väite lähetuskulude tasumise kohta tähelepanuta.
11. Asjaolu, kas kostja maksis hagejale töötasu igal teisel reedel (nagu oli kokku lepitud töölepingus) või mitte, ei mõjuta hagejale kostja poolt reaalselt makstud töötasu suurust. Ebaõige on hageja väide, mille kohaselt maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja ei nõudnud töötasu kogu töölepingu kehtivuse perioodi eest, vaid konkreetse perioodi eest. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus esitanud töötasu arvestuse 18.05.2015 – 04.06.2015 (s.o hageja poolt nõudes nimetatud periood) kohta ning õigustatult järeldanud, et nimetatud perioodi eest on hagejale makstud töötasu enam, kui hageja on ise nõudnud hagis (maakohtu otsuse p-d 33, 34). Siinkohal on arusaamatu hageja väide, et kostja esitas hagejale töötasuna ülekantud summade kohta vaid omapoolsed arvestused, kuid ei ole kinnitanud neid vastavate raamatupidamisdokumentidega. Kostja poolt hagejale ülekantud summad nähtuvad hageja enda esitatud konto väljavõttest. Hageja on esitanud saamata töötasu nõude ning kogu menetluse kestel maakohtus ei ole ta selgitanud, miks ta ei pea kostja poolt talle tasutud summasid töötasuks (sh 08.06.2015 tasutud 1266 eurot 60 senti).
12. Hageja nõude kohta seonduvalt puhkusetasuga on maakohus seisukoha võtnud vaidlustatud otsuse p-des 35-
13. Ringkonnakohus nõustub maakohtu puhkusetasu arvestusega ja vastavate põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Hageja väite kohaselt on tal õigus menetluskulude hüvitamisele, sest ta pöördus oma õiguste kaitseks kohtusse. Menetluskulude jaotust reguleerivad vastavad TsMS sätted ning nende kohaselt sõltub menetluskulude jaotus hagi rahuldamisest või mitterahuldamisest, mitte aga sellest, et isik on pöördunud kohtusse oma väidetavate õiguste kaitseks.
14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole taotlenud menetluskulude rahalist kindlaksmääramist ning seetõttu jätab ringkonnakohus menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson