1-16-3512/31

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2017, Tallinn Kohtuistungi aeg
2. aprill 2017 Kriminaalasja number 1-16-3512 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Urmas Reinola ja Pavel Gontšarov Sekretär Kea Lemming Apelleeritud kohtuotsus Alar Salu süüdistuses KarS § 183 lg 1 järgi üldmenetluse korras Harju Maakohtu
3. veebruari 2017 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Alar Salu kaitsja Toomas Alp Süüdistatav Alar Salu (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses, ei tööta enam Kurtide Liidu juristina)) Kaitsja Prokurör Toomas Alp Anneli Lumiste RESOLUTSIOON Muuta Harju Maakohtu
4. veebruari 2017 otsuse põhiosa, jättes välja otsuse p-des 7-11 esitatud põhistused, asendades need käesolevas otsuses toodud põhistustega. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Kriminaalasi Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. Mõista apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks Eesti Vabariigilt välja 500 eurot. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu
5. veebruari 2017 otsusega tunnistati Alar Salu süüdi KarS § 183 lg 1 järgi ning karistuseks mõisteti rahaline karistus 250 päevamäära, mis lähtudes A. Salu keskmisest päevasissetulekust 21,10 eurot on 5 275 eurot. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks 2 päeva eelvangistust (24.-
6. märts 2014) ehk rahalise karistuse 6 päevamäära. Kandmisele kuulub rahaline karistus 244 päevamäära, mis on 5 148,40 eurot. A. Salu mõisteti süüdi selles, et ta omandas ja valdas ebaseaduslikult edasiandmise eesmärgil tuvastamata ajal, isikult ja kohas kaks tabletti Xanax, mille toimeaineks oli alprasolaam kokku 0,001 grammi, mis kuulub vastavalt sotsiaalministri 18.mai 2005 määrusele nr 73 lisa 1 järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete IV nimekirja ja andis need edasi
7. märtsil 2014 ajavahemikus kell 16.00 kuni 17.00 Tallinnas Magasini 35 asuva Tallinna Vangla II üksuses asuvas ametnike kokkusaamiste ruumis nr 458/2 kaitsja ülesandeid täites kinnipeetavale NK-le. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Apellant leiab, et kohtuotsus ei ole õige ja see kuulub tühistamisele täielikult ning A. Salu kuulub temale esitatud süüdistuses õigeksmõistmisele, kuna tema süü temale inkrimineeritud kuriteos ei ole tõendite kohtuliku uurimise käigus tõendamist leidnud. Apellatsiooni alus on materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamine ja menetlusnormide rikkumine. Menetlusnormide rikkumine väljendub eelkõige kohtu poolt A. Salule esitatud süüdistusest väljumises. Kaitseakti tähendus seadusandja mõttest lähtuvalt on laiem, kui maakohus seda tõlgendas. Kaitseaktis toodud seisukohad ning süüdistusaktis toodud tõenditele esitatud põhjendatud vastuväited peavad sarnaselt süüdistusaktile olema kohtuliku uurimise esemeks. Tõendamisesemest väljumine on tõsine kriminaalprotsessuaalne rikkumine. Tõendamisesemeks on A. Salu süüdistus selles, kas tema andis
8. märtsil 2014 kaks tabletti, mille toimeaineks oli alprasolaam kokku 0,001 grammi, mis kuulub sotsiaalministri
9. mail 2007.a. määrusele nr 73 lisa 1 järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete IV nimekirja Tallinnas, Magasini 35 asuva 2 Tallinna Vangla II üksuses asuvas ametnike kokkusaamise ruumis nr 458/2 kaitsja ülesandeid täites edasi kinnipeetavale NK-le. Tõendamiseseme raamidest väljudes on kohus asunud tõendama sündmust, milles ei ole A. Salule süüdistust esitatud. Nimelt seda, et Salu väidetavalt ka
10. veebruaril 2014.a. andis kinnipeetavale R-le üle keelatud esemeid (SIM kaarte ja mikroskeemi). Seejuures viitab kohus kohtuotsuses tõendamisesemesse mittekuuluvatele tõenditele: asitõendi vaatlusprotokoll (I kd lk 25 – 29), akt esemete äravõtmise kohta (I kd lk 66), DNA ekspertiisiakt 14E – GE0274 (I kd lk 67 – 74), samuti tunnistaja SL ütlustele kohtuistungil (I kd 156 – 157). Et eeltoodud tõendid ei oma puutumust tõendamisesemega ning kuuluvad seetõttu tõenditekogumist väljajätmisele, sellele on kaitsja juhtinud kohtu tähelepanu ka kaitsakti koostamisel, kuid kohus ei ole sellega kahetsusväärselt arvestanud. Puutumuses eeltoodud punktiga on rikutud A. Salu õigust õiglasele kohtupidamisele Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse konventsiooni art. 6-1 p 1 ja p 3 tähenduses. A. Salule ei võimaldatud õiglast kohtupidamist ja õigust ennast temale esitatud süüdistuse vastu kaitsta. Samuti loobus prokurör kohtus tema poolt tõendiallikana esitatud RR ülekuulamise taotlusest. Seejärel taotlesid süüdistatav Salu ja tema kaitsja, et kohus kutsuks RR siiski tunnistajana välja ning võimaldaks teda ristküsitleda, kuid arusaamatul põhjusel jäeti see taotlus rahuldamata. Seda vaatamata asjaolule, et kaitsja viitas istungil Riigikohtu lahendile, mis nimetatud küsimust reguleerib (vt kohtuistungi protokoll). Kui kohtuotsuses sisalduvates põhjendustes seob kohus isikule inkrimineeritava süüdistuse otseselt isiku eelneva käitumismustriga ning viitab sellele, et isik on analoogilise teo kohtu arvates ka varasemalt toime pannud, peab kohus seadusest tulenevalt andma isikule võimaluse ka süüdistusega tema arvates seonduvate ning süüdistust toetavate tõendite kohta esitada omapoolsed tõendid ja vastuväited. Kohtu viide sellele, et väidetavalt kahe juhtumi puhul (21.02.2014.a.ja 07.03.2014.a.) on A. Salu käitumine olnud ühesugune – ta tellib kokkusaamise tööpäeva kõige viimasele ajale, mis võib tähendata seda, et tööpäeva lõppedes võivad valvurid kiirustada kinnipeetavate kambritesse tagasiviimisel ega jõua neid põhjalikult läbi otsida ja vahelejäämise oht on sellega väiksem – on täielikult meelevaldne. Kohus on kohaldanud materiaalõigusnormi, milline kohaldamisele ei kuulu (Kars prg 183 lg 1). A. Salu süü ei ole kohtuliku uurimise käigus tõendamist leidnud. Kohus viitas, et keelatud tabletid leiti kohe pärast A. Saluga kokkusaamist NK käes olnud pastapliiatsist, mille vajutusmehhanism ei töötanud ja sisu puudus ning tunnistajate KS ja MP ütluste kohaselt küsisid nad NK-lt leitud asjade kohta selgitust ning viimane väitis neile, et tabletid ja ninasprei on ta saanud vangla meditsiiniosakonnast ja ripats on tal ammu, selleks olevat tal luba olemas. Tõendid, mis kirjeldavad, mil viisil Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele analoogilisi ravimeid väljastatakse, ei puutu samuti otseselt tõendamisesemesse. Seda asjaolu, et Xanax tabletid on sattunud kinnipeetava K kätte mingil teadmata viisil Tallinna Vangla personalist mööda minnes, ei ole keegi menetlusosalistest vaidlustanud. Kaitse positsioon on algusest peale lähtunud asjaolust, et eeluurimisel ja kohtuliku uurimise käigus ei ole uurimist läbi viinud isiku ega prokuröri poolt esitatud veenvaid tõendeid selle kohta, et kinnipeetavale K-le andis Xanax tabletid üle justnimelt süüdistatav A. Salu. Kohus ise on kohtuotsuse lk 4 p 5 all viidanud tunnistaja DL ütlustele, millest nähtub, et
11. märtsil 2014.a. enne A. Saluga kohtumist otsis ta kinnipeetava NK läbi. 3 Midagi keelatut ta ei leidnud, kaasas oli NK-l mapp dokumentidega ja mingi kirjutusvahend, mida ta lähemalt ei uurinud. Kui eelnevalt tsiteeritud tõenditega on tõendatud asjaolu, et süüdistuses toodud Xanax tabletid avastati pastapliiatsi seest, mille sisu NK eelneval läbiotsimisel Tallinna Vangla töötaja DL poolt täpsemalt ei uuritud, püstitab nimetatud asjaolu kahtluse, milline in dubio pro reo põhimõttest lähtuvalt kuulub tõlgendamisele süüdistatava kasuks. Tegemist on kõrvaldamata kahtlusega, kuna ühtegi otsest tõendit või muud viidet A. Salu süüd kinnitavale tõendile kohtulikul uurimisel esitatud ei ole. Kohus on ka pidanud vajalikuks viidata sellele, et kaitsja T. Alp-i väited selle kohta, et pastapliiatsisse võisid tabletid sattuda ajal, kui NK viibis kinnipeetavana arestimajas, ei ole eluliselt usutavad. Kaitsja ei esitanud sellist versiooni kindlasti ühe ja ainuvõimalikuna, vaid ühena paljudest Xanax tablettide NK kätte sattumise võimalustest. Samuti on kohtulikul uurimisel Tallinna Vangla töötajate ütlustega tuvastatud asjaolu, et kokkusaamisruum, kus K süüdistuses tähendatud ajal A. Saluga kokku sai, asub ühena neljast ruumist väljapääsuga eesruumi, millest pääseb korruse koridori. Need ruumid olid süüdistatava Salu kohtuistungil antud ütluste kohaselt tema sealviibimise ajal rahvast täis. Kinnipeetava suhtlemist teiste isikutega, kes viibisid kõrvalruumides, ei saanud Salu mingil viisil takistada. Seega eksisteeris lisaks sellele võimalusele, et kinnipeetav võttis Xanax tabletid kokkusaamisele kambrist kaasa, ka võimalus, et tema omandas need kokkusaamisruumi minnes või sealt tulles, kuid mitte A. Salu käest. A. Salu tegutses õigusalal enne temale käesoleva kriminaalsüüdistuse esitamist ning tegutseb eeldatavasti ka edaspidi. Süüdimõistmine ja karistamine KarS prg 183 lg 1 alusel võib A. Salu suhtes tuua kaasa edaspidiselt raskusi Tallinna Vanglas viibivate klientidega suhtlemisel, mistõttu on see käsitletav tegevuspiiranguna. Seega ei saa ka suhteliselt kerge karistuse kohaldamine kohtu poolt olla ettekäändeks A. Salu süüditunnistamisele sisuliselt olematu tõendikogumi alusel. Salu ei ole eelnevalt analoogilist kuritegu toime pannud. Tema ei ole Xanax tablettide kinnipeetavalt NK-lt äravõtmise järgselt kolmandate isikute ees hoobelnud kuriteo toimepanemisega. Seega on viited mingisugusele aegruumis esinevale käitumisaktile ainetud. Ka ei pea Riigikohus siinkohal igal konkreetsel juhul silmas mitte ajaliselt mitu nädalat või kuud varem toimunud sündmusi, vaid süüdlase käitumist vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist, milline võimaldab täpsemalt anda isiku käitumisele kriminaalõiguslikku hinnangut, st. kvalifitseerida isiku käitumist Karistusseadustiku eriosa vastava sätte järgi. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohus pole otsuse motiveerimisel pööranud tähelepanu A. Salu süüd välistavatele tõenditele ning võtnud arvesse tõendeid, millised kuuluvad seadusest tulenevalt tõendikogumist välja arvamisele. Kohtuistungil 22.11.2017.a. avaldati prokuröri ja kaitsja vahendusel NK eeluurimisel antud ütlused selles, et mingeid keelatud esemeid A. Salu eeltoodud tunnistajale vanglasse toonud ega siin üle andnud ei ole. Prokuröri poolt avaldati kohtuistungil 23.11.2016.a. DNA ekspertiisiakti sisu, mille kohaselt ekspert leidis, et ripatsilt võetud proovist saadi kokkulangevus NK profiiliga, ripatsilt ja ninatilkade pudelilt saadi täisprofiil, mis on pärit rohkem kui ühelt isikult, peamine profiil on kokkulangev NK DNA profiiliga. A. Salu DNA profiil ei olnud sellega seostatav. Pastapliiatsilt ei saa samuti välistada NK DNA esinemist. Eeltoodust tulenevalt ei oma eksertiisiaktist nähtuvalt A. Salu mitte mingisugust kokkupuudet NKlt julgeolekutöötajate poolt läbiotsimise käigus äravõetud esemetega, mistõttu on täielikult välistatud, et nimetatud esemed võis kaitsjaga kokkusaamise käigus süüdistuses tähendatud ajal NK-le üle anda A. Salu. 4 Kohus on leidnud, et jälitustegevuse käigus saadud juhuleiu kasutamine arutatavas kriminaalasjas on tõendina lubatud, sest on järgitud selle kogumisel seadusega seatud nõudeid ning uue kuriteo puhul, mis oli algatatud Kars prg 325 lg 2 p 1 tunnustel, oli kuni selle dekriminaliseerimiseni 01.01.2015.a. samuti lubatud tõendite kogumine jälitustoimingutega ning jälitustoimingute tegemine (telefonide pealtkuulamine) on lubatud ka Kars prg 183 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul. Jälitustoimingu seaduslikkust ja selle tõendi lubatavust on kohus põhjendanud ka kohtuistungil ning see kajastub 28.11.2016.a. istungi protokollis (I kd lk 190 – 191). Eeltoodud seisukoht ei tulene seadusest. Jälitustoimingu lubasid väljastatakse konkreetsel ajahetkel kehtiva protsessiseaduse alusel, kuid ka kriminaamenetlust tervikuna reguleerib kehtiv õigus. Juhul, kui seaduseandja peab vajalikuks kriminaalasjade menetluse läbiviimist mitte reaalajas kehtiva prosessiseaduse alusel, nähakse sellised erandjuhud ette rakendusseaduses, nii nagu see nähti ette 1.07.2004.a. kehtima hakanud Kriminaalmenetluse seaduse rakendamise seaduse prg 2 lg
12. KrMS prg 126 – 2 lg 1 p 1 ja p 4 , lg 2 sätestavad süütegude loetelu, milliste esinemisel võib teostada tõendite kogumist jälitustoimingutega ning ametkonnad, kellel on luba nimetatud jälitustegevust läbi viia. Sellesse loetellu käesoleval ajal Kars prg 325 lg 2 p 1 ei kuulu. Kuna alates 01.01.2015.a. on Kars prg 325 lg 2 tunnistatud kehtetuks, puudub igasugune võimalus nimetatud seadusesätte alusel isiku suhtes jälitustegevust läbi viia ja nimetatud kehtetu seaduse alusel tehtud jälitustoiminguid käesoleval ajal isiku süüdistuse kohtulikul arutamisel tõendina arvestada. Jälitustegevusele ei saa laiendada Kars prg. 5 lg 2 sätteid, mille kohaselt kohtud karistuste ümbervaatamisel otsustasid, kas tegu, mille alusel isik karistust kannab, on kuriteona käsitletav ka karistusõiguse revisjoni järgselt kehtima hakanud seaduse alusel ning kui, siis milline seaduse analoogia on isiku suhtes kohaldatav ning kas isik peab hoolimata formaalsest süüteokoosseisu äralangemist temale kohtu poolt mõistetud vangistuslikku karistust edasi kandma. Riigikohtu lahendist 3 -1-1-1-15 tulenevalt tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud kui normi ei oleks rikutud. Ringkonnakohtul on apellatsiooni läbivaatamisel seadusest tulenevad käitumisvõimalused. Kaitsjal puudub võimalus eeldada, et ringkonnakohus nõustub tema seisukohaga ning puutumuses A. Salule mõistetud kriminaalsüüdistusega ei arvesta tõendina väärteoasja käsitlevaid tõendeid, milliseid on arvesse võtnud Harju Maakohus. Seega on võimalik Harju Maakohtu poolt tehtud menetlusnormide rikkumine kui kohtuliku uurimise puudulikkus ennistada ning kaitsja taotlusel prokuröri poolt loobutud tunnistaja RR ülekuulamine läbi viia Tallinna Ringkonnakohtus. Seejuures juhib kaitsja tähelepanu, et kohtuistungil nähtuvalt istungi protokollist nõustus prokurör kaitsja taotlusega RR kui prokuröri poolt loobutud tunnistaja ülekuulamiseks ning leidis, et kaitsja sellekohane taotlus on põhjendatud ja tuleneb seadusest. Kohtu põhjendus tunnistaja R ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmises piirdus üksnes viitega sellele, et kohtu käsutuses oleva informatsiooni kohaselt on tegemist narkomaaniga, kes tõendamiseseme asjaolude kohta ütlusi anda ei tea. Kuna aga kohus viitab otsuse põhjendustes korduvale käitumismustrile ning Riigikohtu lahenditele, mis kohustavad teo eelset ja järgset isiku käitumist tõendite hindamisel arvestama ning vanglatöötaja L ütlused on üheselt A. Salu süüstavad, on asja igakülgse ja täieliku kohtuliku uurimise seisukohalt põhjendatud ka kaitsja tõendite uurimine. 5 Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu järeldusega selles, et A. Salu süü temale etteheidetud kuriteos on tõendatud ja süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks seega alus puudub. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus on süüdistatava süü tõendamisel ja küsimuse otsustamisel, kas Xanaxi tabletid sai NK oma kaitsja Alar Salu käest, kasutanud välistamismeetodit. Kohtuotsuse põhjendustes on kajastatud ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et NK-lt peale kaitsjaga kohtumist leitud keelatud esemed on saadud kaitsjaga kohtumisel ja just kaitsja A. Salu käest. Teised võimalused on maakohus välistanud, on oma seisukohta põhjendanud ning kohtukolleegium, nõustudes nendega täielikult, ei pea vajalikuks neid oma otsuses üle korrata. Apellatsioonis esitatud väited maakohtu seisukohta ei kummuta. Kaitsja viited NK eitavatele ütlustele ja A. Salu DNA puudumisele NK-lt leitud keelatud ainetelt ja esemetelt, A.Salu süüd ei välista. Tuvastatud tehiolude kohaselt suhtles süüdistatav oma kaitsealuse emaga, vennaga ja isaga, sai isaga kokku ja eluliselt on ka usutav, et süüdistatav ei hoidnud käes ei tablette, ripatsit ega spreid. Süüdistatava näol on tegemist isikuga, kes on tihedalt kokku puutunud kriminaalmenetlusega sh bioloogilise materjali tuvastamisvõimalustega. Need esemed olid pigem mingis pakendis temale edasiandmiseks üle antud käesolevas menetluses tuvastamata isiku poolt. Süüdistatava suhtlemine oma kaitsealusega ja tema lähedastega, tema vahendusel korraldatud NK telefonivestlused oma emaga ja vennaga (jälitustegevuse protokoll 3.11.2014 vestlused p-des 17-19 ja 21-29 ajavahemikul 27.02 kuni 10.03.2014) ei tõenda küll süüteokoosseisus kirjeldatud tegu ennast, kuid annavad kaudset teavet teo tehiolude ja toimepanemise kohta aga ka subjektiivse külje kohta. Salvestatud on suhtlemine nii enne süüdistatavale etteheidetud kuriteo toimepanemist, kui ka pärast seda. Kohtupraktika tunnistab subjektiivse külje tuvastamisel abipakkuva kriteeriumina ka isiku teoeelset- ja järgset käitumist. Riigikohus on sellist seisukohta toetanud oma mitmetes otsustes. Näiteks otsuses 3-1-1-93-15 selgitab Riigikohus, et kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (3-1-1-16-04; 3-1-1-21-10).
13. jaanuaril 2014 alustas Tallinna Vangla karistusseadustiku (KarS) § 325 lg 2 p 1 tunnustel kriminaalasja nr
14. Seoses
15. jaanuaril 2015 jõustunud 6 karistusseadustiku muudatustega lõpetas Tallinna Vangla
16. veebruari
17. a määrusega KarS § 325 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo osas kriminaalmenetluse KarS § 5 lg 2 alusel. Selle süüteo osas alustati A. Salu suhtes väärteomenetlust.
18. novembri
19. a jälitustoimingu protokollis kajastatud jälitustoimingu aluseks olid Harju Maakohtu
20. jaanuari
21. a määrus nr 64 ja
22. veebruari
23. a määrus nr
24. Jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud KrMS § 126-2 lg 2 kohaselt võis sama paragrahvi lg 1 p 2 alusel teha jälitustoiminguid ka KarS § 325 lg-s 2 sätestatud kuriteo puhul. Jälitustoiminguks loa andmise ajal oli piisav alus eeldada, et tegemist on keelatud esemete korduva üleandmisega. Asjaolu, et KarS § 325 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo osas oli kriminaalmenetlus KarS § 5 lg 2 alusel lõpetatud ei välista jälitustoimingutest saadud informatsiooni kasutada ka käesolevas kriminaalmenetluses. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu otsus 3-1-1-42-14, milles Riigikohus selgitab, et hinnangut jälitustoimingute tegemise seaduslikkusele ei mõjuta see, et kriminaalmenetlus altkäemaksu võtmist puudutava kahtlustuse osas hiljem lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingute materiaalsed eeldused olid jälitustoimingu lubade taotlemise ja andmise ajal olemas, sh ka põhjendatud kahtlus KrMS §-s 294 sätestatud kuriteo toimepanemises. Lähtudes eeltoodust, nõustus kriminaalkolleegium maakohtu otsuse põhjendustega selle kohta, miks on jälitustoimingute protokollide kasutamine KarS §s 157 sätestatud teo tõendamisel seaduslik. Kohtukolleegium rõhutab omalt poolt seda, et käesolevas kriminaalmenetluses ei tõenda jälitustegevuse protokollist saadud teave mitte tõendamiseseme asjaolusid, vaid sellele eelnenud käitumisakte ning isegi, kui jätta kõrvale need käitumisaktid, mida tõendab jälitustegevuse protokoll, ei mõjuta see süüdistatava süüküsimust. Kaitsja väited selle kohta, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust on paljasõnalised. Maakohus on andnud süüdistatava käitumisele õige juriidilise hinnangu ning maakohtu otsuses on kõik KarS § 183 lg 1 süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused välja toodud ning nende tõendatust põhjendatud. Väär on ka kaitsja arusaam sellest, mida tähendab olukord, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Riigikohus on korduvalt selgitanud, mida endast kujutab sisuliselt KrMS prg 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte ( 3-1-1-23-11;3-1-1-100-12; 3-1-1-1513). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole tuvastatav KrMS prg 339 lg 1 p-8 sätestatud rikkumine. Selline rikkumine seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud või vastupidi. Ka nimetatud rikkumine ei too kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist vaid vältimatult kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise maakohtule. 7 Selles süüteofaktis, milles
25. veebruari
26. a määrusega KarS § 325 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo osas kriminaalmenetlus KarS § 5 lg 2 alusel lõpetati ja alustati A. Salu suhtes väärteomenetlust karistati A. Salu Tallinna Vangla
27. juuni
28. a otsusega KarS § 325 lg 1 alusel 250 trahviühiku (1000 euro) suuruse rahatrahviga ja temalt mõisteti DNA-ekspertiisikulu katteks välja 1140 eurot. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et ta andis
29. veebruaril 2014 ajavahemikul 16.30 kuni 17.00 Tallinna Vanglas toimunud kohtumisel kinnipeetav RR-ile üle neli SIM-kaarti ja mobiiltelefoni mikroskeemi, mis on vangla sisekorraeeskirja § 641 p 10 kohaselt vanglas keelatud esemed. Nimetatud pädeva menetleja otsus on tänaseks päevaks jõustunud. Otsus jõustus 6.12.2016 st , et oli jõustunud ka maakohtu otsuse tegemise ajal. Asjaolu, et Riigikohtule on esitatud teistmisavaldus ei muuda praegusel ajal nimetatud väärteootsuse staatust. Maakohus on süüdistatavale esitatud narkokuriteos süüküsimuse otsustamisel hinnanud ka tõendeid, millised puudutavad tema süüd väärteona kvalifitseeritud episoodis, mida menetleti eraldi menetluses ja milles on pädeva menetleja poolt tehtud jõustunud väärteootsus. Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et kohtuistungil uuritud tõendid, mis käsitlevad kinnipeetavalt RR-lt äravõetud keelatud esemeid, tuleb tõendikogumist välja jätta, kuna ei ole seotud A. Salule esitatud süüdistusega ja on toimunud enne süüksarvatava teo toimepanemist. Maakohus märkis seejuures viitega Riigikohtu seisukohale, et kuriteo toimepanemine on küll ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on aga samas seotud süüdlase käitumisega ka enne kuriteosündmust. Riigikohus on korduvalt andnud suuniseid selle kohta, et süüdistatava käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa sisustada süüdistust, küll aga võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Eelnev käitumine võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (RKKK 3-1-1-1604, p 9 ja 3-1-1-21-10, p 14). Seega võib ka süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. Kohtukolleegium sellise maakohtu seisukohaga ei nõustu ja märgib, et kaitsjal on selles osas õigus. Eraldi menetletud väärtegu ei ole see käitumisakt, mis kvalifitseerub süüdistatavale süüdistuses etteheidetud tegevuse eelse käitumisaktina. Kohtukolleegium lähtub seisukohast, mis on väljaloetav ka Riigikohtu üldkogu otsusest nr 3-1-1-10-
30. Nimelt, PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse (teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeld) printsiip tähistab õigusriikliku õigusemõistmise kahe olulise põhimõtte – õiguskindluse ja n.ö. materiaalse õigluse – konfliktsituatsioonis esimese põhimõtte kasuks tehtavat valikut, mida võiks sõnastada nii, et kui kellegi teole on ühiskonna konfliktsituatsioonide lõplikuks lahendamiseks pädeva menetleja poolt tehtud ja jõustunud otsusega kord juba õiguslik hinnang antud, on õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub valeks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on asutud ühesele seisukohale, et PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse kaitseala ei hõlma mitte üksnes kuritegusid, vaid ka haldusõiguserikkumisi (väärtegusid) ja teatud juhul ka distsiplinaarüleastumisi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
31. aprilli
32. a otsus asjas nr. 3-1-3-6-
33. Küll on aga kuritegude uurimis – ja kohtupraktikas kinnitust leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil 8 tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms. Sageli on nimelt erinevate süütegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad süüteod on toime pannud sama isik. Ka Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt ( 3-1-1-32-05; 3-1-1-87-09; 3-1-1-8-10 ). Modus operandi'st kui usaldusväärsest tõendamise moodusest võib rääkida ka juhtudel, mil spetsiifika ei seisne ainuüksi kuriteo enese toimepanemise viisis, vaid nende kuritegude avaramat ajalist tausta kajastavates erinevates tunnustes. Modus operandi usaldusväärsust tõendamise moodusena kinnitab ka sarnaste juhtumite arv. Modus operandi t kui tõendamise moodust on kohtupraktikas kasutatud nii juhtudel, kui isiku süü tuvastatakse mitmetes sarnastes kuriteoepisoodides ühe kohtuotsusega, kui ka olukorras, kus isikut süüdistatakse kuriteos, kus isiku tegevusviis, töömeetod on sarnane kuriteoga, milles on ta juba süüdi mõistetud ning otsus jõustunud. On selge, et olukorras, kus tegemist on ühe kohtuotsusega tuvastatavate tehioludelt väga sarnaste juhtumitega, analüüsib kohus ka kõikide episoodide osas tõendeid ning otsustab iga konkreetse episoodi osas süüküsimuse ning kohtupraktika toetab abistava faktorina ka modus operandi põhimõtte kasutamist. Samas, kui tuvastatakse arutatava kuriteo sarnasus juba jõustunud lahendiga tuvastatud varasemate süütegudega ja just sellised tehiolud, mis viitavad sarnasele töömeetodile, piisab vaid nende sarnaste tehiolude esiletoomisest. Neid tõendeid, mis on juba jõustunud lahendis tehtud otsustuse aluseks ning milliseid on juba eelnevalt pädeva menetleja poolt süüküsimuste otsustamisel hinnatud, sarnast süütegu arutav kohus analüüsima ei pea ning selleks puudub ka seaduslik alus. Vaidlustatud otsuses on maakohus tuvastanud süüdistatava sarnased töömeetodid jõustunud väärteootsuses tuvastatud tehioludes ja arutatavas kriminaalasjas süüdistuses etteheidetud käitumise vahel ning seda järeldust kohtukolleegium toetab. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegemist lihtsalt juhusega, et kahel korral leitakse kinnipeetavalt keelatud esemeid ja aineid ja seda pärast oma kaitsja A. Saluga kohtudes. Paratamatult mõjutavad sellised faktorid kohtuniku siseveendumust teiste süüdistatava süüd kinnitavate tõendite kõrval süüküsimuse otsustamisel. Samas kohtukolleegium rõhutab veelkord, et nende tõendite esitamine kohtule, millised tõendavad pädeva menetleja jõustunud otsuses tuvastatud süütegu, nende vahetu uurimine kohtuistungil ning nende analüüsimine vaidlustatud kohtuotsuses, on ilmselgelt üleliigne ning menetlusseadust ja Riigikohtu valitsevaid seisukohti arvestades ka põhjendamatu. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt rõhutas, on tegelikult süüdistatava süü temale esitatud süüdistuses leidnud tõendamist ka ilma modus operandi mooduse kasutamist tõendamisel ning sisuliselt ei ole maakohtu poolt tehtud menetluslikud minetused mõjutanud süüdistatava süüküsimuse lahendamist. Maakohus ei ole võtnud vaidlustatud otsusega seisukohta väärteomenetluses arutatud süüteos süüdistatava süü osas, ei ole oma otsusega ka süüdistatavat selles käitumises süüdi mõistnud. Seetõttu puuduvad seaduslikud alused maakohtu otsuse tühistamiseks. Tegemist on küll kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega, kuid see on kõrvaldatav käesoleva otsusega ning kohtukolleegiumi arvates tuleb õigusselguse huvidest lähtuvalt siiski maakohtu poolt tehtud menetluslikele minetustele reageerida ka käesoleva otsuse resolutsiooniga. Ringkonnakohtu pädevust uue otsuse tegemisel reguleerib KrMS § 337 lg 1 ning selle 3 lõige annab ringkonnakohtule võimaluse muuta 9 esimese astme kohtu otsuse põhiosa, jättes välja selles esitatud asjaolusid. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-71-14 selgitanud, et olukorras, kus ringkonnakohtu arvates oleks tulnud põhjendada süüdimõistvat otsust teisiti, peab ta kasutama apellatsioonikohtule KrMS § 337 lg 1 p-ga 3 antud pädevust ja muutma esimese astme kohtu otsuse põhiosa. Kohtukolleegium jätab maakohtu otsusest välja
34. veebruari 2014.a fakti tõendavate tõendite - asitõendi vaatlusprotokoll (I kd lk 25 - 29), akt esemete äravõtmise kohta (I kd lk 66), DNA ekspertiisiakt nr 14E-GE0274 (I kd lk 67 - 74), samuti tunnistaja SL ütlused kohtuistungil (I kd 156 - 157) – loetelu ning nendest tõenditest tehtud järeldused : Nii leiti vahetult pärast A. Saluga kokkusaamist ka Tallinna Vangla kinnipeetava RR läbiotsimisel
35. veebruaril 2014 tema jalatsitest minigripp kilekotis mobiiltelefoni mikroskeem ja 4 SIM kaarti ZEN. Mikroskeemi sisaldanud kilekotilt võetud proovides ei välistanud ekspert A. Salult pärineva bioloogilise materjali sisaldumist. Tunnistaja SL (töötas
36. veebruaril 2014 vangla julgeolekuosakonna spetsialistina) ütlustest nähtub, et vahetult enne kohtumist A. Saluga oli kinnipeetav RR põhjalikult läbi otsitud ning läbi otsiti kinnipeetav ka koheselt pärast kaitsjaga kohtumist ning tema jalanõude peidikutest leiti keelatud esemed osa e. maakohtu otsusest p-d 7-11 ning asendab selle osa juba eelnevalt käesolevas otsuses tehtud konstateeringuga, et käesolevas kriminaalmenetluses on tuvastatud süüdistatava sarnased töömeetodid jõustunud väärteomenetluse otsuses tuvastatud töömeetoditega e et kohtukolleegium tunnistab modus operandi esinemise antud juhul. Süüdistatava kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse süüdistataval ringkonnakohtus toimunud apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu – valitud kaitsjale õigusteenuse eest makstud tasu – hüvitamiseks. KrMS § 175 lõike 1 järgi on menetluskuludeks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega (p 1). Menetluskulude hüvitamise apellatsioonimenetluses sätestab KrMS § 185, mille lõike 1 sätestab, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kaitsja palub mõista riigilt A.Salu kasuks välja 1500 eurot, mis on tasu 12 kulutatud tunni ees arvestusega 125 eurot tund. Ära on toodud ka konkreetsed kaitsetoimingud. Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (RKKKo 3-1-179-14, 3-1-1-58-15), ühe tööühiku hinda kui ka õigusteenuse vajalikkust. Lugedes kaitsetoimingud vajalikuks ja töötunni tasumäära mõistlikuks, märgib kohtukolleegium kaebuse osas järgmist. Sisuliselt koosneb kaebus kolmest peamisest kaitseväitest – põhjendamatu süüdistusest väljumine, jälitustoimingutega saadud tõendite kohtukõlbmatus ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kuna kohtukolleegium luges põhjendatuks ühe kaitseväite, mille tõttu tegi muudatused maakohtu otsusesse, siis on hüvitamisele kuuluv mõistlik tasu 1/3 kogusummast e 500 eurot, millised tuleb süüdistatavale riigi poolt hüvitada. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3 muudab kohtukolleegium Harju Maakohtu 14.veebruari 2017 a otsuse põhiosa, jättes välja otsuse p-des 7-11 esitatud 10 põhistused ning asendab maakohtu otsuses esitatud üleliigsed põhistused käesolevas otsuses toodud põhistustega. /allkirjastatud digitaalselt/ 11