2-16-125075 KOHTUOTSUS TAGASELJAOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-16-125075 Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2017, Narva kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Aarne Lõhmus Kohtuasi

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud määras viivis 0,10 % tagastamata põhinõudesummalt päevas, kuid selliselt, et kõrvalnõuded kokku ei ületaks põhinõude summat. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt. Kohus on saatnud hagimaterjalid kostjale koos kirjaliku vastuse esitamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Kuna kostja tegelik asukoht oli teadmata, toimetati kostjale hagimaterjalid kätte avalikult, väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kohus hoiatas kostjat, et hagile vastuse esitamata jätmise korral võib kohus hagi rahuldada tagaseljaotsusega. Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. TsMS § 407 lg 6 alusel kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus loeb TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel lepingu sõlmimise ajal kehtiva

§ 406

-2 lg 1 esimese lause alusel on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohus tuvastas, et lepingu põhitingimuste alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 3% laenusummalt ühe kuu kohta. Eesti Panga poolt laenulepingu nr 20160427-667 sõlmimise ajal 28. aprillil 2016 oli tarbimislaenude kulukuse määr 19,49% aastas. Kostjaga sõlmitud lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määr 48,31% aastas, mis ei ületa lubatud tarbijakrediidi kulukuse määra enam kui kolmekordselt (3x19,49=58,47%) ning seega ei ole poolte vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ning leping selles osas ei ole tühine (TsÜS § 86 lg 2 p 2). Kohus leiab, et hageja nõuded põhivõlgnevuse (957 eurot) ja intressi (109,10 eurot) osas on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele võlaõigusseaduse (edaspidi

) § 101 lg 1 p 1,

§ 108lg 1, § 396 lg 1 ja § 94 alusel.

Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana

§ 1lg 5 tähenduses. Tulenevalt 3

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Hageja leiab, et Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-16 reguleerib õppeteenuse osutamise lepingu alusel tekkinud ebamõistlikult kõrget (0,5% päevas so 182,5% aastas) viivisenõuet. Hageja poolt tsiviilasjas nr 2-16-119996 esitatud nõue tuleneb aga tarbijakrediidilepingust, kus erinevalt lahendist 3-2-1-25-16 teenuse osutamise lepingu kohta, on kokku lepitud mitte ainult viivise, vaid ka intressimääras. Kohus ei nõustu hageja eelnimetatud arvamusega. Kohtu hinnangul on tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mida saab pidada tühiseks. Seejuures lähtub kohus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohast, mille kohaselt on eelduslikult

§ 42

lg 3 p 5 ja

§ 42

lg 1 järgi tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu 10. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Kohus tuvastas, et lepingu tingimuste punkti 3,9 kohaselt kokku lepitud viivisemäär 0,10% päevas (t.l.-22) ehk 36% aastas on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest

§ 113

lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud keskmiselt 8% aastas. Kohus leiab, et lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja § 85 kohaselt õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuivõrd hageja ja kostja vahel lepingujärgne viivise määr on tühine, tuleb mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses määras (

§ 113

lg 1, § 94).

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise seadusjärgne määr

§ 113lg 1 kohaselt on perioodil 16.

september 2016–

1. oktoober 2016 – 8%. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis alates
2. septembrist 2016 kuni
3. oktoobrini 2016 summas 8,37 eurot (http://www.viivisekalkulaator.ee/#/calculators/debtcalculator). Hageja palub välja mõista täiendava viivise alates avalduse kohtusse esitamisest, s.o alates
4. oktoobrist 2016 kuni põhinõude täieliku täitmiseni viivisemääras 0,10% päevas. 4

§ 113lõikes 1 teises lauses sätestatud määras alates 26.

oktoobrist 2016 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 957 euro osas, intressi 109,10 euro osas, seisuga

1. oktoober 2016 sissenõutavaks muutunud viivise 8,37 euro osas, kokku 1074,47 eurot ning viiviste alates
2. oktoobrist 2016 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras osas.

Viivise 29,91 euro nõude osas ja edasiulatuva viivise alates 26. oktoobrist 2016 kuni põhinõude täieliku täitmiseni viivisemääras 0,10% päevas võlgnetavalt laenusummalt nõude osas jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (1454,64/1151,03, s.o 79% ulatuses), tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 21% ulatuses hageja ja 79% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja nimetab enda menetluskuludeks hagiavalduse esitamiselt tasutud riigilõivu 200 eurot. Kohus leiab, et hageja menetluskulud 200 euro riigilõivu osas on hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1, RLS lisa 1 ja TsMS § 147 lg 5 alusel põhjendatud ja vajalik täies ulatuses. Hageja on esitanud hagi kohtusse oma seadusliku esindaja kaudu, mistõttu ei saa tal olla lepingulise esindaja kulusid. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et menetlusosalised oleks teinud toiminguid, millega kaasnevad menetlusosalistele kohtukulud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 79% menetluskuludest, s.t 158 eurot. Viivitamatu täitmine Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p 2 kuulub tagaseljaotsus täitmisele viivitamatult. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Lõhmus Kohtunik 5