4-17-2145/18

Väärteoasi nr. 4-17-2145 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23.05.2017.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-17-2145 Kohtukoosseis kohtunik Merle Parts Kohtuistungi sekretär Liis Landsmann Tõlk Eevi Pant Kohtuasi Aslan Tangiiev’i (ik: 38805042721) väärteokaebus nr 417-2145 Vaidlustatud lahend Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 23.03.2017.a. otsus väärteoasjas nr 2302,16,017770 Asja läbivaatamise kuupäev 08.05., 23.05.2017.a. Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja Aslan Tangiiev kaitsja Sergei Postnikov kohtuvälise menetleja, PPA Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse esindaja Margus Pihl RESOLUTSIOON Jätta Aslan Tangiiev’i kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 23.03.2017.a. otsus väärteoasjas nr 2302,16,017770 muutmata. Kaebuse esitaja kaitsja Sergei Postnikov’i taotlus menetluskulude hüvitamiseks – jätta täies ulatuses rahuldamata ning jätta see menetluskulu kaebuse esitaja kanda. Asitõendid ja salvestised: 2 CD-plaati salvestisega – jätta väärteoasja materjalide juurde. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks tehtud. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks hiljemalt 22.06.2017.a. Asjaolud ja menetluskäik Politsei- ja piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse väärteomenetleja Jana Helmelaid koostas 27.02.2017.a. väärteoprotokolli AB 1536749 Aslan Tangiiev’ile selle eest, et tema, 16.12.2016.a. kella 22.48 ajal Harjumaal, Maardu linnas, Fosforiidi tn 20 juures, liikudes Kroodi tn suunas, juhtis mootorsõidukit MB E200 reg nr xxxx, lähenedes tõkkepuuta ja foorita raudteeülesõidukohale ei olnud piisavalt tähelepanelik ning ei veendunud, et ei lähene raudteesõiduk. Lähenevale rongile tee andmiseks ei peatunud liiklusmärgi nr 121 („üherööpmeline raudtee“) ees ning raudteeülesõidukohal põrkas kokku rongiga (veduriga), mis liikus juhi suhtes paremalt vasakule. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju Xxxx ning Xxxx. Nimetatud tegevusega rikkus Aslan Tangiiev väärteoprotokolli kohaselt LS § 59 lg 1, 2 ja 3 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 12 § 5 p 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 223 lg 1 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Margus Pihl karistas Aslan Tangiievit 23.03.2017.a. väärteoasjas nr 2302,16,017770 koostatud otsusega, juhindudes KarS § 56 lg-st 1, LS § 223 lg 1 alusel rahatrahviga 45 trahviühiku ulatuses, summas 180 eurot. Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus täies ulatuses. Kaebuse kohaselt ei ole menetlusalune isik Aslan Tangiiev liiklusõnnetust põhjustanud. Kaebuse järgi aeglustas A. Tangiiev raudteeülesõidukoha ees ja veendus, et rongi ei tule. Oli pime aeg ja nähtavus oli halb, oli udu ja tänavalgustus ei võimaldanud piki teed asuvate ehitiste selget eristamist. Raudteed ületama asudes sõitis pimedusest kaebaja sõidukile sisse aeglasel kiirusel liikunud rong, millel põles vaid üks gabariidituli. Hoiatavaid signaale rong ei andnud. Koheselt pärast kokkupõrget liikus rong eemale. Kaebuses märgitakse, et väärteotoimikus puuduvad dokumendid, mis kinnitaks alkoholijoobe kontrolli teostamist menetlusaluse isiku, rongijuhi ja tema abi suhtes. Samuti ei ole liiklusõnnetuse skeemile märgitud kõrvalasuvaid ehitisi, fototabelis olevatel fotodel ei ole aga näha rongi paiknemist pärast liiklusõnnetust ega sedagi kui hästi oli näha rongi valgustust. Fototabeli kohaselt põles rongil ainult parempoolne gabariidituli, kuid vasakpoolne gabariidituli ja prožektor ei põlenud. Sellise valgustusega ei ole rongi märkamine võimalik. Ka leitakse, et väärteotoimikus ei ole märkeid selle kohta, et sündmuskohal oli udu. Lubamatuks tuleb pidada ka rongijuhi poolt rongi liigutamist pärast liiklusõnnetust, seda LS § 169 lg 6 nõuetest tulenevalt. Selgusetuks jääb, miks ei kogutud rongi kiiruse kohta käivaid andmeid, kuigi nende andmete olemasolule viitas ka tunnistaja. Samuti juhitakse kaebuses tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja poolt tehtud audiosalvestise ja rongijuhi ütluste põhjal ei ole selge, millised tuled rongil tegelikult põlesid. Ühtlasi rõhutatakse, et rong sõitis ühe parempoolse esilaterna tulega, kuigi majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 39 lisa 1 „Raudtee signalisatsioonijuhend“ p 78 näeb ette, et rongi pea tähistatakse üherajalisel liinil ja kahesuunalise liini pärisuunalisel rajal ööpäevaringselt veduri kahe esilaterna ja prožektori valge tulega. Kaebuses tuuakse välja ka see, et kaebuse esitaja ei riku tahtlikult liiklusnõudeid, üritab olla eeskujulik juht ning mõistab liiklusnõuete rikkumistest tulenevaid tagajärgi. Antud juhul ta oma süüd aga ei tunnista ja palub kohtul kontrollida ja hinnata tekkinud olukorda, jõudmaks selgusele, kas menetlusaluse isiku tegevuses esinevad süüte tunnused. 2 Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Ta selgitas, et juhtis mootorsõidukit Mercedes Benz reg nr 550 BLM, sõitis Maardusse. Ta lähenes raudteeülesõidule, peatas sõiduki ja vaatas paremale ning vasakule, et rongi ei tuleks, oli udune ja pime ning rongi ta ei näinud. Seejärel sõitis rong vastu tema sõiduki paremat külge. Rongijuht väitis, et prožektor tal põlema ei pea, kuid hiljem lisas protokolli, et prožektor põles. Fotodel on nähtav, et prožektor ei põlenud. Samuti ei kontrollinud politsei veduri signaali toimimist. Kaebuse esitaja sõnul ei olnud rongi näha, ta oli veendunud raudtee ületamise ohutuses ja ületanud juba üle poole raudteest, kui rong tema auto kaasreisija poolel otsa sõitis. Kohtuistungil kaebuse esitaja kaitsja jäi esitatud kaebuse juurde ning leidis, et kohtuvälise menetleja otsus on põhjendamatu, kuivõrd kohtulikul uurimisel on kinnitust leidnud see, et A. Tangiiev veendus ülesõidukohal rongi puudumises. Seda tõendab see, et vedurijuhi abi kinnitas, et sõiduk liikus ülesõidukohal aeglaselt, sõidukijuht oli teinud kõik selleks, et vältida kokkupõrget rongiga. Kaitsja rõhutas, et rongijuht näitas fotol olevale prožektorile, mis asus aga politseisõidukil, mis näitab rongijuhi tähelepanu puudumist. Samuti, kuivõrd rongijuhi abi väitis, et ta nägi sõidukit ja tema sõnul saab kokkupõrget alati vältida, siis oli see viimase initsiatiiv, vedurijuhi abi ei soovinud rongi peatada. Ka ei ole kohtueelses menetluses kontrollitud rongi liikumiskiirust, kuigi mäluseade selleks on olemas. Samuti liigutati ilma tunnistajate kinnitustest sündmuskohal rongi, mis on oluline LS § 169 lg 6 rikkumine ning seega ei ole rongijuhi ja tema abi väited objektiivsed. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et puudub alus otsust muuta ning palus jätta kaebus rahuldamata ning väärteootsus muutmata. Menetleja esindaja rõhutas, et liiklusseaduse kohaselt on mootorsõidukijuhtidel absoluutne teeandmiskohustus raudteesõidukite suhtes. Raudteeülesõidu koht oli tähistatud ning see nõuab juhilt erilist tähelepanelikkust ja hoolsust, kui ta läheneb raudteeülesõidu kohale. Isik oleks saanud hoolsa ja tähelepaneliku juhtimise korral täita oma kohustust ja anda teed raudteesõidukile. Esindaja sõnul rongi liigutamine pärast õnnetust ei ole põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse tekkimisega. Esindaja lisas, et juhtide alkoholijoovet kontrolliti, kuid menetlusökonoomiast lähtuvalt jäeti see vormistamata. Ei tekkinud kahtlust, et kellgi mingi joove esineks, indikaatorvahend ei näidanud kellelgi mingit tulemust. Kohus kohtuistungil uuris järgmisi tõendeid: Kohtuistungil kuulati üle kaebuse esitaja A. Tangiiev, kelle seiskohad on leidnud kajastamist eelpool. Samuti kuulati istungil üle tunnistajatena Vladimir Tšunihhin ja Aleksandr Vassetškin. Kirjalikest tõenditest ja iseloomustavast materjalist uuriti: - väärteokaebust /kohtutoimik tl 2-8; 14-15/; - kohtuvälise menetleja 23.03.2017.a. otsust väärteoasjas 2302,16,017770 /tl 16-17, väärteotoimik lk 28-28pö/; - sündmuskoha vaatlusprotokolli /lk 1-1pö/; - sündmuskoha vaatlusprotokolli koos fototabeliga /lk 2-8/; - väärteoprotokolli /väärteotoimik lk 20-20pö/. - karistusregistri väljavõtet /tl 58-58pö/; - kaitsja poolt esitatud menetluskulude nimekirja /tl 59/. Kõigi nimetatud tõendite avaldamist pidasid pooled lubatavaks. 3 Kohtu järeldused: Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et esitatud kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus märgib esmalt, et väärteokaebuse lahendamisel peab kohus lähtuma VTMS §-st 133 ning vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditega, milliseid kohus uuris, kinnitust leidnud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud väärteo toimepanemine A. Tangiievi poolt. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja väärteoprotokollis toodud ajal ja kohas juhtis mootorsõidukit Mercedes Benz E200 reg nr xxxx ning selles, et selles kohas toimus kokkupõrge antud sõiduki ja veduri vahel. See on üheselt kinnitust leidnud kohtus uuritud kirjalike tõendite, tunnistajate ütluste ning osaliselt ka A. Tangiievi enda ütlustega. A. Tangiievi poolt liiklusõnnetuse põhjustamine on tõendamist leidnud sündmuskoha vaatluse protokolliga (lk 1; 2-8), millest nähtuvad avariis osalenud sõidukite ja sündmuskoha andmed; samuti A. Tangiievi ütlustega antud raudteeülesõidukohal sõiduki juhtimise kohta (tl 33-34) ja tunnistajate Xxxx ja Xxxxi ütlustega selle kohta, et raudteeülesõidukohal sõitis veduri ette sõiduk (tl 46-48, 50). Kaebuse esitaja on möönnud, et juhtis antud ajal ja kohas sõidukit, kuid on seisukohal, et ta veendus ammendavalt selles, et raudteeületuskohal selles, et rongi ei ole tulemas ning tal ei olnud ilmastikuolude, halva nähtavuse, veduri tulede puuduliku kasutamise ja signaali laskmata jätmise tõttu võimalik rongi näha. Kohus ei pea usaldusväärseteks kaebuse esitaja poolt kohtus antud ütlusi selles osas, milles ta on väitnud, et veendus selles, et rongi ei tule ja et rongi lähenemist ei olnud tal võimalik näha. Seda põhjusel, et isiku ütlused on vastuolus teiste asjas kogutud ja kohtus uuritud ning usaldusväärsete ja omavahel riimuvate tõenditega, mida kohus järgnevalt ka käsitleb. Usaldusväärseteks ei saa pidada A. Tangiievi ütlusi selle kohta, et ta peatus raudteeülesõidukoha ees, et veenduda, et selle ületamine ohutu. Kaebuse esitaja sõnul ta peatas sõiduki enne ülesõidukohta ja vaatas paremale, seejärel vasakule poole ja seejärel hakkas ta uuesti liikuma (tl 34-35). Kohus ei pea usaldusväärseks kaebuse esitaja ütlusi selles osas, et ta peatus enne raudtee ülesõidukohta, kuna need on vastuolus nii kaebuse esitaja enese ütluste, kaebusest nähtuva, kui ka tunnistaja ütlustega. Kohtus tunnistaja Xxxx kinnitas, et ta nägi juba 50-60 meetri kauguselt raudteeületuskoha juures sõiduautot, mis liikus väga aeglaselt ning see pidanuks peatuma ülesõidukoha ees, kuid see auto jätkas sellist aeglast sõitu (tl 50). Samuti, kaebusest nähtuvalt on varasemalt menetluses kaebuse esitaja väitnud, et ta aeglustas sõiduki kiiruse 5-8 km/h-ni (tl 2pö), mistõttu esineb nimetatud väite pinnalt ilmne vastuolu tema poolt kohtus antud ütlustega selle kohta, et ta ka peatas sõiduki. Kuivõrd kaebuse esitaja oli enese väitel teinud kõik endast oleneva, et veenduda raudtee ületamise ohutuses ja ei saanud lähenevat rongi näha, peab kohus vajalikuks analüüsida ka neid kaitseargumente. Kohtus isik väitis, et rongi nägemine oli takistatud tiheda udu tõttu. Kohus rõhutab, et tunnistajate Xxxx ja Xxxxi väitel kokkupõrke ajal udu ei esinenud (tl 47, 50). Siinkohal on oluline tähele panna, et liiklusõnnetus toimus väärteoprotokolli kohaselt 16.12.2016.a. kella 22.48 ajal. Kohus möönab, et sündmuskoha vaatlusprotokollist, mille järgi vaatlus teostati alles kell 17.12.2016.a kell 00.01 kuni 00.50 (lk 2), nähtub teatud määral udu esinemine selles asukohas (fototabel lk 3-4, 7). Samas on tunnistajate ütlused selle kohta, et liiklusõnnetuse toimumise ajal nähtavust takistavalt määral udu ei olnud, siiski eluliselt usutavad, kuna sündmuskoha vaatlust toimetati alles ca 1,5 tundi pärast liiklusõnnetuse toimumist ja ilmaolud võivad selle aja jooksul 4 muutuda. Ühtlasi nähtub ka kaebusele lisatud fotolt (mis peaks tõendama udu esinemist liiklusõnnetuse toimumise ajal) see, et seal on näha politseiametnikku, s.o ka see on tehtud arvestatava aja möödumisel avariist. Samuti on ilmne, et kaebuses antud foto kohta viidatud veduri kaugus ei ole 5 meetrit, selline seisukoht on selges vastuolus sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseerituga, mille kohaselt asetses vedur 16 meetri kaugusel sõidukist (lk 2). Kõike eelnevat arvestades ei pea kohus A. Tangiievi ütlusi liiklusõnnetuse ajal valitsenud ilmaolude ja halva nähtavuse kohta usaldusväärseteks. Kaebuse esitaja väiteid selle kohta, et rongil (veduril) ei põlenud prožektor, latern ning vedur ei lasknud ülesõidukohale lähenedes signaali, ei saa pidada samuti usaldusväärseteks, kuivõrd tunnistajate Xxxx ja Xxxxi ütlustega on üheselt kinnitust leidnud see, et veduril põles liikumise ajal nõuetekohaselt üks latern ja prožektor, samuti kasutati signaali (tl 48 ja 51). Kohtul puudub igasugune alus nimetatud tunnistajate ütlustes kahelda, kuna need olid kokkulangevad ja kooskõlalised ka teiste asjas kogutud kirjalike tõenditega. Samas on juba eelnevalt käsitlemist leidnud A. Tangiievi väidete vastuolulisus. Kohus märgib esmalt, et kaebuses välja toodud viide majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse lisale 1 „Raudtee signalisatsioonijuhend“ tehtav viide (p 78) ei ole täpne, tegu on kehtetule aktile viitamisega. Hetkel sisaldub samasisuline nõue kehtivas teede- ja sideministri 09.07.1999.a. määruse nr 39 lisa 1 „Raudtee signalisatsioonijuhendi“ p-s 75, mis määratleb rongi pea tähistamise. Kohus rõhutab, et sellesisuline viide ei ole siiski asjakohane, sest praegusel juhul oli tegemist üksiku veduriga, mis oli oma funktsioonist tulenevalt ilmselgelt manööverdamas või sõitmas rongi juurde või selle juurest, sellisel juhul kohaldub sama määruse lisa p 82, mille järgi peab veduri põhijuhtimispuldipoolsetes signaallaternates, nii ees kui taga, põlema üks valge tuli. Asjaolu, et sündmuskoha vaatlusprotokollis sisalduvatel vedurist tehtud fotodel ei põle veduri prožektor, on kohtu hinnangul selgitatav sellega, et need on tehtud ajaliselt ca 1,5 tundi pärast liiklusõnnetuse toimumist ning seisval veduril puudus sel ajal põhjus prožektori kasutamiseks. Kuivõrd prožektor on üldteada olevalt mõeldud kasutamiseks suure valgusjõu saavutamiseks ja nähtavuse tagamiseks, on eluliselt usutav, et selleks, et näha eesolevat ja seda kuhu vedur suundub, oli pimedal ajal prožektor ka sisse lülitatud. Nimetatut kinnitab see, et tunnistaja sõnul politsei ka kontrollis prožektori toimimist (tl 50-51). Samuti on asjasse puutumatud kaebuse esitaja etteheiteid veduri liigutamise osas, kuivõrd need seostu liiklusõnnetuse toimumisega ja ei ole sellega põhjuslikus seoses. Samuti vedurijuht kohtus ka selgitas, miks veduri liigutamine oli vajalik (kiirabiautode läbilaskmiseks, tl 47), seega puudub nimetatud asjaolu kohta antud selgituste pinnalt igasugune alus kahelda nende ütluste usaldusväärsuses. Ka ei ole alust asuda seisukohale, nagu esineks asjas kaebuses välja toodud menetluslikke puudusi, mis tingiks süüteo tunnuste puudumise A. Tangiievi tegevuses või takistaks väärteoasja täies ulatuses arutamist. Kaebuse esitaja seisukohtadest tulenevalt puudub igasugune alus arvata, et vedurijuhi või tema abil oleks esinenud joovet või sellele viitavaid tunnuseid, mistõttu ei olnud vastava tõendi väärteoasja materjalidele lisamine vajalik, mida selgitas ka kohtuvälise menetleja esindaja (tl 54). Ka puudub vaidlus selles, et ülesõidukoha lähedal asusid hooned, milliseid ei olnud aga kantud liiklusõnnetuse skeemile. Asjaolu, et vaadet piirasid hooned ja puud, kinnitas vedurijuhi abi, kohtus tunnistajana üle kuulatud Xxxx (tl 50). Samas nähtub A. Tangiievi kaebusele lisatud fotodest, et kõnealused hooned ei asu vahetult ülesõidukoha kõrval, vaid on sellest siiski eemal (tl 3). Kuna tunnistaja Xxxx ütlustega leidis kinnitust see, et veduri liikumiskiirus oli väga madal (tl 46), mida toetab ka asjaolu, et A. Tangiievi juhitud sõidukit lükkas vedur edasi vaid lühikest maad (lk 1pö, 2–4), saab raudtee ülesõidukohast avanevat vaadet ning hoonetest vaba ala pidada piisavaks, märkamaks madala liikumiskiirusega vedurit. Arvestades, et veduri kiirus pidi olema väga madal, puudub põhjuslikkus ka veduri kiiruse ja liiklusõnnetuse toimumise vahel. Teisisõnu, veduri madala kiiruse (nt 10 km/h juures ca 2,78 m/s, 20 km/h juures 5,56 m/s jne) ja ülesõidukohani piisava vahemaa olemasolu (kuni 50-60 meetrit tunnistaja Xxxxi 5 ütluste kohaselt) olnuks A. Tangiievile, kel oli vedurile tee andmise kohustus, tähelepaneliku käitumise korral vedur nähtav ja seda ka siis, kui vedur olnuks ülesõidule oluliselt lähemal. Kohus on seisukohal, et tõendamist on leidnud A. Tangiievi poolt väärteootsuses märgitud liiklusseaduse nõuete rikkumised, rikutud on LS § 59 lg 1–3. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et liiklusseaduse kohaselt kehtib mootorsõidukijuhtidele raudteesõidukite suhtes teeandmise kohustus eranditult, selline põhimõte on fikseeritud LS § 59 lg-tes 1–3. Need kohustused pidid Aslan Tangiievile, kui juhtimisõigusega ja seega ka liiklusalaste teadmiste kontrolli läbinud isikule, juba varasemast teada olema. Seega pidanuks A. Tangiiev antud olukorras olema eriti tähelepanelik, vajadusel ülesõidukoha juures peatuma, selleks sõitma kiirusega, mis võimaldanuks tal vajadusel ka sõiduki peatada, et veenduda, et raudteesõidukit ei lähene ja võimaldanuks anda raudteesõidukile teed. Eelnevat arvestades asub kohus seisukohale, et liiklusõnnetuse põhjuseks on see, et A. Tangiiev rikkus LS § 59 lg-tes 1–3 toodud kohustusi. Kohus on ka seisukohal, et seda põhjuslikku seost ei vääraks isegi see, kui esinenuks kaebuse esitaja poolt nimetatud ebasoodsad asjaolud (halb ja piiratud nähtavus, udu, valgustuse ja helisignaali kasutamise puudused). Seda seetõttu, et nimetatud liiklusseaduse sätete järgimine loob mootorsõidukijuhile selgelt kohustused olla raudtee ületamisel eriti tähelepanelik, veenduda selles, et raudteesõidukit ei lähene ja vajadusel peatuda tee andmiseks. Erilise tähelepanelikkuse korral oleks A. Tangiiev pidanud raudteesõidukit märkama ja peatuma tee andmiseks, mida ta aga ei teinud. Liiklusseaduse rikkumised on kohtu hinnangul väärteoprotokollis õigesti märgitud ning kvalifitseeritud LS § 223 lg 1 järgi, s.o vastavalt mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumisena, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju. Kohus asub seisukohale, et A. Tangiievi poolt LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. Kohtus ei leidnud tõendamist rikkumised väärteoasja menetlemisel. Nii on väärteoprotokollis kajastatud konkreetsete rikkumiste asjaolud ja märgitud menetlusaluse isiku ütlused (lk 20), ta on saanud oma seisukohti esitada ka ülekuulamisel ja vastulause esitamisega (lk 11, 22-26) ning neist andmetest lähtuvalt on hilisemalt koostatud ka väärteootsus (lk 28). Kohtul puudub ka igasugune alus kahelda selles, et esineks menetluslikke rikkumisi. Samuti ei leidnud kohtuliku menetluse käigus tuvastamist see, et asjas esineks õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. Kohus leiab, et menetlusalune isik on LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toime pannud ettevaatamatusest hooletuse vormis. Kohtu hinnangul pidanuks A Tangiiev tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema, et soovides sõidukiga pimedal ajal ületada reguleerimata raudteeülesõidukohta võib läheneda raudteesõiduk, millele tuleb tal teed anda ja selleks võib tekkida vajadus ka oma sõiduk peatada. Karistamisel on lähtutud KarS § 56 sätetest. Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega A. Tangiievile määratud karistus, rahatrahv 45 trahviühiku ulatuses, s.o summas 180 eurot, on põhjendatud. LS § 223 lg 1 näeb sanktsioonina ette põhikaristusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Seega tuleb järeldada, et põhikaristusena kohaldatud rahatrahv on menetlusaluse isiku tegevusvabadust kõige vähem riivav karistuse liik ja seda on kohaldatud sanktsiooni keskmisest oluliselt madalamas määras. Karistusmäärasid puudutavalt märgib kohus, et õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt on kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-11). Praegusel juhul, kuigi karistust kergendavaid asjaolusid ei esine, on isikule määratud karistus keskmisest oluliselt madalamas määras, ja seda olukorras, kus karistust kergendavad asjaolud puuduvad ning isik oma süüd tunnistanud ei ole. Seetõttu leiab kohus, et isikule mõistetud rahatrahvi suurus on põhjendatud, kohtus ei ilmnenud ühtegi täiendavat asjaolu, 6 mis tingiksid karistuse kergendamise. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ka karistuse osas. Karistuse kergendamiseks puudub alus ka põhjusel, et isik ei ole käesoleval ajal oma teole vajalikku hinnangut andnud. A. Tangiievi kaitsja Sergei Postnikov esitas kohtus menetluskulude nimekirja väidetavate menetluskulude kohta (tl 59), mööndes, et see ei kajasta tasutud summasid. Arvestades, et kaitsja ilmselgelt on soovinud antud nimekirja alusel (s.o tegelike kuludokumentide puudumisel) menetluskulude hüvitamist, lahendab kohus ka sellekohase taotluse. Nimetatud taotlus tuleb jätta VTMS §-st 23; § 38 lg-st 1, KrMS § 175 lg-st 1 ja § 180 lg-st 1 lähtuvalt rahuldamata, kuivõrd kaebust ei rahuldata ja menetlust ei lõpetata ning see kulu tuleb jätta kaebuse esitaja enda kanda. Kohus juhindub VTMS § 38 lg 1, § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156; KrMS § 175, § 180 lg 1. (allkirjastatud digitaalselt) Merle Parts kohtunik 7