← Eesti

4-16-8305/20

4-16-8305 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2017, Tallinn Väärteoasja number 4-16-8305 (2317,16,008866) Kohtunik Märt Toming Kohtusekretär Vää

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks. Kohtuvälise menetleja volitatud esindaja: Triinu Riigor Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: Reyo Põlluste, ik: 38805240336, Xxxx. Menetlusaluse isiku kaitsja: vandeadvokaat Indrek Sirk, Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli, OÜ Vabaduse pst 59, Tallinn. RESOLUTSIOON 1. Jätta Reyo Põlluste kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 31.10.2016 otsusele nr 2317,16,008866 Reyo Põlluste karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 31.10.2016 otsus nr 2317,16,008866 Reyo Põlluste karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks muutmata ja tühistamata.

  1. Määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 7-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 7-kuulise tähtaja möödumisel.
  2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba 1 loovutada Maanteeametile.
  3. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 960 (üheksasada kuuskümmend) eurot tuleb kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast 30 päeva jooksul tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
  5. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi tähtaegselt, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 31.03.
  6. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 02.05.
  7. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 03.05.
  8. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 31.10.2016 otsusega nr 2317,16,008866 karistati Reyo Põllustet LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks, selles et menetlusalune isik 10.09.2016 kell 21:18 juhtis Tallinnas, Siire tn suunaga Piibelehe tn poole mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,70 mg/l kohta. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja järgneva kaebuse

  1. Reyo Põlluste ei juhtinud 10.09.2016 õhtul mootorsõidukit. Kuna Reyo Põlluste oli tarvitanud alkoholi, siis ta ise autorooli ei istunud. Autot juhtis juhututtav Xxxx, kelle juhtimisõiguse olemasolu Reyo Põlluste enne sõidu alustamist ei kontrollinud. Kui politsei asus autole järgi sõitma, siis teavitas juht Reyo Põllustet, et tal puudub juhtimisõigus. Seejärel pööras juht kõrvaltänavasse, hüppas autost välja ja jooksis ära. Kuna politseiauto oli kaugel, siis proovis ka Reyo Põlluste vältida ebamugavat kohtumist politseiga ning läks samuti autost välja. Kui juht jõudis üle aia hüpates minema joosta, siis Reyo Põlluste jõudis politsei saabumise ajaks vaid autost väljudes auto võtme kaasa võtta ning auto ukse sulgeda. Kuna ta oli vahetult auto juures politsei saabudes, siis ei olnud mõtet ega võimalust ära joosta. Sündmused on talletatud politseiauto videokaamera salvestusel
  2. Reyo Põlluste andis ausad ütlused juhtunu kohta. Kahtlemata kõlab kahtlust äratavalt, et auto omanik ei tea tema autot juhtinud inimesest enamat kui eesnime, kuid paraku on see tõsi. Alkoholi tarvitades ei pööranud Reyo Põlluste sellele tähelepanu, mis on autot juhtinud mehe nimi. Kuna ta ise viibis autos, siis ei olnud see oluline. Reyo Põllustele on juba selgitatud, et kui ta sõidukit juhtinud isiku kohta seaduses nõutavaid andmeid ei esita, siis sõltumata mitteesitamise põhjendusest on võimalik teda selle eest karistada. Kui see nii on, siis tuleb Reyo Põllustel selle eest karistust kanda, kui ta ei ole nõus kandma karistust teo eest, mida ta ei ole toime pannud. Alkoholi tarvitanult ei ole Reyo Põlluste 10.09.2016 autot juhtinud. 2
  3. Kohtuväline menetleja on ühel korral lükanud tõendite vahel esinevate vastuolude tõttu lahendi tegemise edasi. Vastuolude kõrvaldamiseks kuulati Reyo Põlluste 14.10.2016 uuesti üle, kuid vaatamata sellele koostati 31.10.2016 tema karistamise kohta otsus.
  4. Reyo Põlluste eitab mootorsõiduki juhtimist. Väärteoasjas on veel kolm tõendit menetlusaluse isiku ütlused, tunnistaja Kalle-Priit Peebo ütlused ja videosalvestus. Ükski tõend ei kinnita, et Reyo Põlluste oleks autot juhtinud. Menetlusalune isik eitab auto juhtimist. Tunnistaja ütluste kohaselt ei näinud ta, mitu inimest oli autos ja kes oli autos juhikohal, enne peatunud autoni jõudmist kadus auto 6 sekundiks tunnistaja vaateväljast ning uuesti autot nähes see seisis ning Reyo Põlluste oli autost väljas. Tunnistaja viitab sellele, et auto võtmed olid Reyo Põlluste käes ning autol tuled põlesid. Need väited on tõesed - Reyo Põlluste võttis autost väljudes võtmed kaasa ning tuled jäävad sellel autol põlema automaatselt mõneks sekundiks pärast auto seismajätmist.
  5. Väärteotoimiku materjalidega tutvudes tekkis ka kaitsjal kahtlus, kas Reyo Põlluste kirjeldatud sündmused ka tegelikult said aset leida. Videosalvestuselt on tuvastatav aeg 6 sekundit, mil auto ei olnud politseinike vaateväljas. Tegemist on sedavõrd lühikese ajaga, et selle aja jooksul ei pruugi kaks inimest jõuda autost väljuda. Läbiviidud uurimiseksperiment aga kinnitas, et 5-6 sekundi jooksul jõuab auto peatada ning kaks inimest jõuavad ka autost väljuda.
  6. KrMS § 7 lg 2 kohaselt ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused isiku süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Mitte ükski tõend ei kinnita, et Reyo Põlluste oleks juhtinud autot. Tühistada otsus väärteoasjas nr 2317,16,008866 ja lõpetada menetlus väärteoasjas seoses väärteotunnuste puudumisega Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohe kindlasti ei nõustu väärteomenetluse lõpetamisega ega ka karistuse kergendamisega. Käesolevas väärteoasjas on lahendamine taandunud isikulistele tõenditele. Isikuliste tõendite usaldusväärsuse hindamisel võetakse kohtupraktikas reeglina arvesse järgmisi momente (vt nt ka RKKKo lahendid nr 3-1-1-73-15, 3-1-1-25-15, 3-1-1-109-15, 3-1-1-100-15): ütluste ajaline järjepidevus; ütluste kõrvutamine teiste olemasolevate (sh ka kaudsete) tõenditega, tegemaks kindlaks võimalikud vastuolud; ütluste sisu (kas isik peatub ütlustes ka asjaoludel, mis jäävad väljapoole tõendamiseseme piire, nn ütluste detailsus); ütluste nn eluline usutavus. Tunnistaja Kalle-Priit Peebo ütlused on olnud järjepidevad ja ajas muutumatud. Tunnistajate Oliver Õunap’i, Xxxx, Xxxx ja Kalle-Priit Peebo ütluste usaldusväärsust toetab asjaolu, et need on eluliselt usutavad, omavahel vastuoludeta ja kattuvad teiste kohtuistungil uuritud kirjalike tõenditega. Tõendi väärtus puudub tunnistajate Xxxx, Xxxx ja Harri Tammepärja ütlustes, kuivõrd nimetatud tunnistajad ei osanud anda ütlusi Reyo Põlluste rikkumise toimepanemise asjaolude kohta. Nad lahkusid sündmuskohalt enne, kui Reyo Põllustele koostatud väärteoprotokollis kirjeldatud sündmus aset leidis. Kohtuväline menetleja palub kohtul jätta tõendina arvestamata Reyo Põlluste enda ütlused rikkumise toimepanemise asjaolude kohta, kuivõrd need on ajas muutuvad ja vastuolus teiste tõenditega. Vastuolud kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütluste vahel on kõrvaldamata ning menetlusalune isik ei ole selgitanud, mis põhjusel on vastuolud tekkinud ning millist osa tema ütlustest võib pidada usaldusväärseks, millist mitte Käesolevas väärteoasjas taandub väärteoasja lahendamine isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusele. RKKKo on lahendis nr 3-1-1-94-04 asunud seisukohale, et toimunu hindamisel on oluline tähtsus ka kohtualuse enese käitumine kogu menetluse vältel sh tema poolt valitud kaitsetaktika analüüs ja selle võimalik muutus ajas. Kohtuväline menetleja juhib auväärt kohtu tähelepanu asjaolule, et menetlusaluse isiku kaitsetaktika ei ole olnud järjepidev. Tema ütlused on olnud ennast õigustavad ja oma süüd välistada püüdvad. Menetlusaluse isiku ütlused on ümberlükatud tunnistajate Xxxx, Xxxx, 3 Xxxx ja Xxxx ütlustega. Ja väide mobiiltelefoni kasutamise võimatuse kohta seoses aku tühjenemisega on ümber lükatud mobiilsideoperaator Elisa päringu vastuse ja selle lisadega. Menetlusalune isik vastas küsimusele „mitmekesi oldi Heinavälja 4 maja juures“ – 6 (kuue), kuid kohtule oskas ta nimetada üksnes 4 meesterahva nime. Kohtueelses menetluses on menetlusalune isik vahetult pärast väärteo toimepanemist omakäeliselt menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollil märkinud, et „Sõbrad läksid taksoga peole linna. Xxxx istus rooli, enne istusin roolis mina, kui auto seisis. Ootasin teda ca 15 minutit. Ta tuli jalgsi. Sõitsime minema ja mingi hetk pidas politsei sõiduki kinni“. 21.12.2016.a kohtuistungil menetlusalune isik selgitas, et neid oli
  7. Jõid õlut ja ootasid taksot. Menetlusalune isik oli väsinud ja Xxxx tahtis ka koju Pärnu poole minna. Teised sõitsid taksoga minema. Juhikohal istusin arvatavasti enne takso kohale jõudmist. Pärast istus juhikohal Xxxx, rääkisime veel Xxxxiga mõne sõna kohapeal juttu. Seega on usaldusväärsed tõendid üksnes tunnistajate Peebo, Õunap’i, E. Jaaska ja Xxxx ütlused, millede kohasel on tõendamist leidnud, et R. Põlluste juhtis 10.09.2016 kella 21:18 ajal sõiduautot audi A8 reg. nr-ga 290BCB. Tunnistaja Xxxx ütlustele lisab usaldusväärsust ka mobiilside operaatori Elisa päringu vastus. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusalune isik pani teo toime otsese tahtlusega. Isik oli teadlik, et ta on alkoholi tarvitanud, kuid vaatamata sellele otsustas ta autoga sõita. Kasutades ära enda sõiduki ja politseisõiduki vahemaa keerates kõrvaltänavasse ning väljudes kiiruga sõidukist, mõeldes välja juhi, keda tegelikult ei ole olemas, kuid, kelle nimi on Xxxx, et seeläbi süüdistusest pääseda. Menetlusalune isik ei ole sellist kaitseversiooni teinud kontrollitavaks ja seega puudub alus järeldada, et menetlusaluse isiku asemel oleks sõidukit juhtinud kohtumenetluses tuvastamata isik. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusalune isik on toime pannud väärteo LS § 224 lg 2 järgi, rikkudes LS § 69 lg 3 nõuet. Puudub alus kahelda ka subjektiivse koosseisu täidetuses. R. Põlluste pani LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo toime otsese tahtlusega. Tegemist ei olnud nö jääknähtudega, vaid isik oli vahetult enne mootorsõidukit juhtima asumist tarvitanud alkoholi ja arvestades oma seisundit ning varasemat elulist kogemust, karistatud samalaadsete tegude eest, pidi ta vähemalt möönma, et sellisel käitumisel on tagajärjed. R. Põlluste teo õigusvastasust ega tema süüd välistavaid asjaolusid LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo toimepanemisel ei ole. Alused väärteomenetluse lõpetamiseks puuduvad. Seega vastupidiselt kaitsja seisukohale asub kohtuväline menetleja seisukohale, et R. Põlluste on oma tegevusega täitnud ühe LS koosseisu ning asjas on piisavalt tõendeid, mis kinnitavad R. Põlluste poolt väärteo toimepanemist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebuses toodud väited, on kaebaja valinud aktiivse kaitse taktikaks, mistõttu tuleb tal esitada tõendeid, mis võimaldavad tema väiteid sisuliselt kontrollida. Üksnes paljasõnaline väide tundmatu Xxxxi kohta ja sõpradega salvestatud uurimiseksperiment ei ole tõendid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-11299 rõhutanud: Mõistetavalt ei pea kohtualune tõendama oma süü puudumist. Kuid juhul, mil kohtualune otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid esitamata ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks. Väärteoasjas ei ole menetlusalune isik esitanud oma väidete kinnituseks ühtegi tõendit. Tulenevalt eeltoodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et R. Põlluste on toime pannud temale liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel inkrimineeritud väärteo ning süüteo koosseisupärasuse tõttu puudub alus menetluste lõpetamiseks VtMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Arvestades isiku poolt toime pandud tegu ja käitumist sündmuskohal enne, menetlusalust isikut hoiatati sõbra poolt, et ta ei läheks sõitma, kuna on alkoholi tarvitanud ning peale õigusrikkumise toimepanemist (oma teo omistamine olematule sõbrale) on kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus täiesti proportsionaalne ja vastab isiku süü suurusele. Jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. 4 Maakohtu seisukoht süüteokoosseisu osas: Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, menetlusaluse isiku ütluste, kaebuse esitaja esindaja ja kohtuvälise menetleja seisukoha, kohtule esitatud tõendite ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, samuti kuulanud ära menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütlused, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 10.09.2016.a kell 21.47 kuni 21.53 Reyo Põlluste seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST nr ARDM-0066, mis oli taadeldud (taatlemistunnistuse nr TTRC-16-00081). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,75 mg ja 0,76 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,70 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Oliver Õunap, kes on läbinud 03.08.2015 pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt tema 10.09.2016 mootorsõiduki roolis ei olnud, vaid autot juhtis juhututtav Xxxx, kelle kohta temal muid andmeid ei ole. Oli 10.09.2016.a Heinavälja tänaval külas Xxxx juures koos sõprade Xxxx, Xxxxi ja juhututtava Xxxxiga. Joodi alkoholi ja siis otsustati minna linna peale, oodati õues taksot ja joodi õlut. Teised läksid taksoga linna, tema aga soovis koju minna ja kuna Xxxx oli Pärnust pärit ja tema Märjamaalt, siis soovis ka Xxxx temaga Märjamaani saada. Xxxx läks rooli, kuna tema see päev joonud ei olnud ja tema istus kõrvalistmel, kuna oli purjus. Kui sõitu alustas, siis kohe sõitis politsei autole järgi ja siis selgus, et Xxxxil ei ole juhiluba. Xxxx keeras kõrvaltänavasse, väljus autost ja hüppas üle parempoolse aia ning põgenes. Ka tema tuli autost välja ja jõudis auto ette, kui politsei kohale jõudis. Sellise versiooni esitamisega, et roolis oli hoopis keegi tundmatu Xxxx, asus menetlusalune isik aktiivsele kaitsele. Ja kuigi menetlusalune isik ise ei pea tõendama oma süü puudumist, siis juhul, kui isik otsustab end kaitsta aktiivselt, siis peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendi nr 3-1-15 112-99 kohaselt, kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks. Kohtuistungil kuulati tunnistajatena üle menetlusaluse isiku 3 sõpra: Xxxx, Xxxx ja Xxxx, kes kõik väitsid, et sellel õhtul oli nende seltskonnas ka juhututtav Xxxx, kes jäi Reyoga maja ette auto juurde maha, kui nemad taksoga linna sõitsid. Keegi nendest Xxxxi perekonnanime ega kontaktandmeid ei teadnud. Samas lahkusid kõik tunnistajad kuskil 20 kuni 30 minutit varem enne auto sõitma hakkamist, seega ei näinud neist mitte keegi, kes juhtis tegelikult sõidukit. Seega kuna ükski neist tunnistajatest ei näinud, kes autot juhtis ja seega ei andnud ütlusi süüteo asjaolude kohta, siis kohus nende tunnistajate ütlustel ka rohkem ei peatu. Kohtule on esitatud video selle kohta, et 6 sekundi jooksul jõuab auto peatuda ja menetlusalune isik suudab kõrvalistuja kohalt üle juhiistme autost välja hüpata ning ka süütevõtme kaasa haarata. Siinkohal juhib kohus tähelepanu, et selle video puhul ei ole tegemist uurimiseksperimendiga KrMS § 93 mõttes, kuna ei ole järgitud uurimiseksperimendile esitatavaid nõudeid, kuid on tegemist kohtule esitatud tõendiga KrMS § 63 g 1 mõttes. Videot vaadates leiab kohus, et esitatud video puhul ei saa rääkida usaldusväärsest tõendist järgmistel põhjustel. Esiteks on üldtuntud asjaolu, et joobes isiku reaktsioon on tunduvalt aeglasem kui kainel inimesel. Menetlusalusel isikul tuvastati väljahingatava õhu kohta 0,70 mg alkoholi ühe liitri kohta, mis on lausa kriminaalsele joobele lähedane. Ka tunnistaja Xxxx ütluste kohaselt oli menetlusalune isik maja ees auto juures niivõrd purjus, et seisis vaevu püsti. Sellises olekus on isiku reaktsioonikiirus kindlasti aeglasem kui kainel isikul. Videos oli aga menetlusalune isik katset tehes täiesti kaine. Seega arvestades, et alkoholijoobes isiku reaktsioonikiirus on kordades aeglasem kui kainel isikul, siis seda enam ei oleks sellise akrobaatika sooritamine purjus isiku puhul nii kiiresti võimalik, kui seda on püütud kohtule näidata läbiviidud n.ö eksperimendis. Samuti ei olnud kasutatud videos täpselt sama autot, mis väärteo toimepanemisel, aga autode suurus, istmete asukoht ja rooliasetus võivad olla väga erinevad. Samuti ei nähtu videost autoistmete paigutus, seega võis neid istmeid ja ka rooli katse jaoks paigutada just sellisesse asendisse, mis võimaldaks kõrvalistujal võimalikult lihtsalt autost üle juhiistme väljuda. Eeltoodud põhjustel ei ole video puhul tegemist usaldusväärse tõendiga, mida saaks arvestada isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seega kohtule esitatud video ei tõenda kuidagi seda, et menetlusalune isik jõuaks 6 sekundiga autost väljuda täpselt samades tingimustes, mis esinesid väärteo toimepanemisel. Samuti ei saanud kohus ka ise korraldada KarS § 93 nõuetele vastava uurimiseksperimendi läbiviimist, kuna see eeldaks kõigi väärteo asjaolude taastamist, mis omakorda eeldaks menetlusalusel isikul samaväärse alkoholijoobe esinemist. Uurimiseksperimendi läbiviimisel ei tohi aga riivata isikute au ja väärikust, ohustada isiku elu ja tervist ega vara. Nõudes, et menetlusalune isik end eksperimendi läbiviimise tarvis samasugusesse seisundisse viiks, rikuks aga eelnimetatud keeldu. Seda enam, et kui olekski kõik süüteo asjaolud korrektselt taastatud ja eksperiment nõuetekohaselt läbi viidud, saaks uurimiseksperimendi puhul tegemist olla vaid kaudse tõendiga, millega saaks tõendada vaid menetlusaluse isiku ütluste usaldusväärsust, mitte aga süüteo asjaolusid. Kohus peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka politseisõiduki videosalvestuse ja menetlusaluse isiku tehtud uurimiseksperimendi erinevustele sündmuse asjaoludes. Kui politseisõiduki videost nähtub, et politseiauto keerates paremale on näha sõidukit, mis asub ristmikust ca 3 autopikkuse kaugusel, siis menetlusaluse isiku tehtud videol on sõiduk pargitud vaid ühe autopikkuse kaugusele ristmikust, mis tähendab seda, et eksperimendi tegijatel on ristmikule lähemale parkimisel autost väljumiseks 6 sekundi jooksul aega rohkem 1-2 sekundit. Seejuures nähtub politseisõiduki videost, et politseisõiduki paremale pöörates on näha menetlusalust isikut sõiduki ees ja politseisõiduki lähenedes jõuab menetlusalune isik eemalduda sõidukist auto pikkuse võrra ja politseisõiduki peatudes kahe auto pikkuse võrra 6 ning menetlusalune isik jalutab rahulikult, jätmaks muljet, et temal ei ole pargitud sõidukiga mingit puutumust. Samas menetlusaluse isiku tehtud videolt on näha, et menetlusalune isik jookseb autost väljumise järgselt autost eemale ja jõuab seatud 6 sekundilise ajapiiri jooksul auto pikkuse võrra autost eemale. Seega kui politseisõiduki videolt on näha auto parkimine oluliselt kaugemale, mis võtab sõiduaega ja kogu tegevuse aega rohkem ning menetlusaluse isiku aeglane jalutamine sõidukist eemale, siis menetlusaluse isiku tehtud video näitab seda, et 6 sekundi jooksul auto peatamine ja sellest väljumine ning sõidukist eemaldumine on võimalik vaid juhul, kui sõiduk aja võitmiseks peatada varem ja ristmikule lähemal ning sõidukist väljudes joosta sõidukist eemale. Nende videote võrdlus näitab seega seda, et politseisõiduki videos tuvastatavatel asjaoludel ei ole võimalik 6 sekundiga kõrvalistmelt üle juhiistme ronides autost väljuda ja eemale jalutada. Lisaks sellele on menetlusaluse isiku tehtud videolt näha, kuidas menetlusalune isik näitab pärast sõidukist eemale jooksmist, et tal on ka sõiduki süütevõti käes, tõestamaks seda, et ta jõuab ka võtme süütelukust välja võtta, kuid politseisõiduki videolt on näha, et politseisõiduki lähenedes menetlusalune isik pöördub vasaku küljega politseisõiduki poole ja tõmbab sviitri luku kahe käega kinni ning tema käes ei ole midagi, kuid enne sviitri luku kinni tõmbamist võib parema käe liigutusest järeldada, et ta paneb midagi paremasse püksitaskusse. Edasi juhib kohus tähelepanu ka tunnistaja Xxxx ütlustele, mille kohaselt läks ta 10.09.2016 õhtul emale külla Heinavälja tänavale. Maja ette jõudes tulid talle ukse pealt vastu noormehed, kes olid alkoholijoobes ja läksid otse maja vastas seisva auto juurde. Auto oli Audi A8 musta värvi. Kuna ta ise ei saanud koguaeg autot jälgida, siis helistas politseisse ja teavitas, et purjus isik võib autoga sõitma minna. Kõne väljavõtte kohaselt helistas Xxxx kell 20.42 politseisse ja andis teada, et 4 meesterahvast on auto Audi A8 ümber, roolis istujal on pudel käes, autol tuled põlevad ja arvab, et hakkavad sõitma. Ise käis ta vahepeal poes ning nägi, kuidas menetlusalune isik istus üksi autos, mootor töötas, tuled põlesid ja oli telefonis. Seda tema ei näinud, et menetlusalune isik oleks autoga sõitma läinud, sest lahkus enne sündmuskohalt. Enne lahkumist rääkis paar sõna ka politseiga, kes juba oli kohale jõudnud, et Audit jälgida. Tunnistaja Xxxx ütluste kohaselt tuli talle 10.09.2016 õhtul poeg Xxxx külla. Elab Heinavälja 4 esimesel korrusel ja kuulis õues hääli ning nägi, et mingi purjus noormeeste kamp oli auto ümber. Kuulis praokil aknast, kuidas tema majas elav noormees ütles sõiduki juhikohal istuvale noormehele, et ära mine purjus peaga sõitma. Siis nägi aknast, kuidas osa poisse läks takso peale ja sõitis ära. Peale seda kui tema poeg ära läks, läks tema koeraga jalutama ja siis nägi, et üks poiss istus ikka veel samas autos rooli taga, auto isegi töötas vahepeal ja tuled põlesid. Tuli koeraga tuppa tagasi, noormees istus ikka veel autos. Hetkest, mil teised taksoga ära läksid ja millal auto sõitma hakkas võis mööduda kuskil pool tundi. Talle tundus, et noormees isegi tukkus vahepeal autos. Mingil hetkel aga nägi köögiaknast, kuidas see auto tagurdas ja minema sõitis, politsei järgnes autole. Kui auto sõitma hakkas, siis sellel hetkel ei näinud, kes oli roolis või mitu inimest oli autos. Kohtuistungil kahtles kaitsja tunnistajate Xxxx ja Xxxx ütlustes, et nad menetlusalust isikut Heinavälja 4-42 köögi aknast, koeraga mööda jalutades ja autoga mööda sõites maja ees parkivas autos üksi istumas näha said, kuna auto tagaklaas on tume ja selliste nurkade alt autosse sisse näha ei ole kaitsja arvates võimalik. Kaitsja on oma kahtluste kinnitamiseks esitanud mitmeid fotosid sündmuskohalt. Kohtu hinnangul ei saa nendest fotodest aga järeldada, kas tunnistajad nägid menetlusalust isikut autos või mitte, kuna tegemist ei ole sama sõidukiga, samuti ei tea kaitsja parkiva auto ega tunnistajate täpset asukohta nägemise hetkel ning vaatamine ei toimu vaid ühes punktis (nagu on foto), vaid isik võib liikuda vaatamise ajal. Samas on ka menetlusalune isik ise tunnistanud, et just tema sellel ajal autos istus ning seega selles asjaolus puudub igasugune vaidlus ning puudub alus kahelda ka tunnistajate sellekohastes ütlustes. Kohtule jäi arusaamatuks ka kaitsja taotlus, viia läbi uurimiseksperiment, kas Heinavälja 4-42 köögi aknast sai tunnistaja Xxxx näha maja ees parkivasse autosse sisse või mitte. Seda enam, et tunnistaja ei näinudki, et menetlusalune isik oleks mootorsõidukit juhtinud, seega tunnistaja ütlused ei tõenda süüteo toimepanemise 7 asjaolusid ja seda enam ei ole kohtu hinnangul otstarbekas ega vajalik selles osas uurimiseksperimendi läbiviimine. Kui aga tunnistaja nägi samas majas elavat noormeest ütlemas autos istuvale isikule, et ärgu mingu purjus peaga sõitma, siis selleks ei pidanud tunnistaja Xxxx autosse sisse nägema, sest sellise fraasi ütleja oli tagaosaga tunnistaja akna poole pargitud sõiduki kõrval ning seda öeldi juhiistmel istunud isikule, kusjuures ütleja oli avatud juhiukse juures. Samas saab sellisest ütlemisest autos istujale järeldada, et see isik teadis, et autos istuv isik on joobes ja plaanib sõidukit juhtima asuda. Seega ei saanud see isik öelda tuvastamata Xxxxile seda, et ärgu purjus peaga sõitma hakaku, kuivõrd menetlusaluse isiku ütluste kohaselt oli tuvastamata Xxxx täiesti kaine ja joobes oli vaid menetlusalune isik ise. Seega ei saanud see isik, keda Xxxx nägi sõiduki kõrval ütlemas autos juhiistmel istujale, et ärgu sõitku purjus peaga, öelda seda fraasi tuvastamata Xxxxile, vaid ainult menetlusalusele isikule. Seejuures tähendab selline ütlemine ka üheselt seda, et kainet autojuhti Xxxxit ei autos ega ka selle läheduses ei olnud. Vastasel juhul puudunuks vajadus sellist fraasi kellelegi öelda. Taoline asjaolu aga näitab seda, et tuvastamata Xxxx on väljamõeldud isik ja menetlusalune isik ning kolm tunnistajat (Xxxx, Xxxx ja Xxxx) on Xxxxi kui kaine autojuhi olemasolu ja juuresviibimise kohta andnud teadvalt valeütlusi. Kohus leiab, et ka tunnistaja Xxxx ütluste usaldusväärsuse tuvastamiseks ei ole vajalik uurimiseksperimendi läbiviimine, kuivõrd uurimiseksperimendiga ei saa üheselt tuvastada kus täpselt asus vaidlusalune sõiduk ja kus asudes nägi tunnistaja menetlusalust isikut sõidukis istumas. Uurimiseksperiment ei saa anda tõendeid selle kohta, kas ja kuidas ning kui palju tunnistaja võis näha või nägi. Tunnistaja ütlused saavad kanda endas informatsiooni selle kohta, mida tunnistaja on tajunud ning ükski uurimiseksperiment ei saa tunnistaja ütlusi asendada või neid üheselt ümber lükata, kuivõrd uurimiseksperimendiga ei ole võimalik tuvastada tunnistaja ütluste ühest usaldusväärsust või nende ütluste ebausaldusväärsust. Kohus peab hindama tõendeid kogumis, sõltumata ühe tõendi sisust või selle saamise allikast. Tõendite usaldusväärsus tuleneb aga nende tõendite kogumi omavahelisest riimumisest või siis ebausaldusväärsus nende tõendite vahelistest vastuoludest. Ükski uurimiseksperiment aga ei saa olla eraldi tõendiks, millel oleks ülekaalukat mõju teiste tõendite ees. Lisaks sellele väitis menetlusalune isik, et tema mobiiltelefoni aku oli sellel ajal hoopis tühi ja seega ei saanud ta ka telefonis olla nagu väitis temast mööda sõitnud tunnistaja Xxxx. Menetlusaluse isiku kaitsja taotlusel tegi kohus sideettevõtjale päringu ning kohtule esitati päringu vastus, millest nähtub, et menetlusaluse isiku numbrilt on kell 20.57 vastu võetud kaks sms`i (numbrilt xxxx) ja menetlusaluse isiku numbrilt on helistatud kell 20.58 kuni 21.00 numbrile xxxx Norma W3 tugijaama piirkonnast. Samuti nähtub, et isik on Norma W3 tugijaama piirkonnas kasutanud 10.09.2016 internetti, kuid kellaaeg puudub. Seega nähtub üheselt, et kuni kella 21-ni oli menetlusaluse isiku telefon töökorras ja ta ka kasutas seda. Seega jääb arusaamatuks menetlusaluse isiku kohtuistungil antud selgitus, et tema telefonis ei olnud (telefoni ei kasutanud), kuna aku oli tühi ja neid sõnumeid ta see õhtu kätte ei ole saanud. Kõneväljavõttest aga nähtub, et pärast sõnumi saamist on menetlusalune isik teinud veel kaheminutilise kõne numbrile xxxx. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt oli sms saadetud sõber Xxxx numbrilt ja kõne oli tehtud sõbrale Xxxx, kes elab Märjamaal. Seega oli menetlusaluse isiku telefon maja ees autos istudes kella 21-ni täiesti töökorras ja seda nägi ka tunnistaja Xxxx menetlusalusest isikust mööda sõites. Kell 21.18 peeti juba menetlusalune isik politsei poolt kinni, nii et sõitmist pidi ta alustama juba paar minutit varem. Xxxx aga ütleski, et tema ei oodanud ära, millal auto sõitma hakkas, vaid helistas 20.42 politseisse ja lahkus juba varem sündmuskohalt. Peale Xxxx lahkumist läks Xxxx koeraga jalutama ja nägi samuti autosalongi sisse kuna autosalongist kumas valgus, kuna arvatavasti mängis autos raadio. Teadupärast helendab helisüsteemi ekraan kui sõidukil on helisüsteem sisse lülitatud, mistõttu võis tunnistaja Xxxx näha auto salongist nii valguse kuma kui salongi sisu teatud ulatuses. Samuti on kaitsja ekslikult järeldanud, et kõneväljavõte ei tõenda ei seda, et telefon oli sees ega ka seda, et telefon oli väljas. Kõneväljavõttest nähtub üheselt, et menetlusaluse isiku numbrilt on kell 20.57 sms vastu võetud ning kell 20.58 kuni 21 välja helistatud. 8 Kõneväljavõtte kirje tekib ainult siis, kui on edukas sündmus võrgus toimunud, ehk sõnum jõudis õnnestunult telefonini. Kõneväljavõte ei saa kuidagi näidata kellegi teise isiku poolt saadetud smsi aega, vaid ainult selle telefoninumbri enda andmeid smsi kohale jõudmise kohta. Seda enam, et minut hiljem, peale sms`i kohale jõudmist, tegi menetlusalune isik ka kaheminutise kõne. Seega tõendab kõneväljavõte seda, et menetlusalune isiku telefoni aku ei olnud tühi enne kella
  8. Sellest tulenevalt ei saa menetlusaluse isiku sellekohaseid ütlusi, et tema telefonis ei olnud, sest aku oli tühi, lugeda usaldusväärseks, kuna need on vastuolus nii tunnistaja Xxxx ütluste kui ka kõneväljavõttega. Edasi juhib kohus tähelepanu tunnistaja patrullpolitseinik Oliver Õunapi ütlustele, mille kohaselt läksid nad väljakutse peale Heinavälja tänavale, kus pidi autos Audi A8 istuma alkoholi tarvitanud isik ning oli kahtlus, et ta hakkab kohe sõitma. Heinavälja tänaval oli eelnimetatud auto tema poole tagurpidi juhipoolse küljega. Auto ümber oli hulk inimesi ning siis jäi alles üks inimene, mõne aja möödudes hakkas Audi sõitma. Jälgis toimunut kuskil 100 meetri kauguselt. Alustasid tagaajamist Heinavälja maja eest, siis läksid vasakule Veskimetsa 200 m ja siis paremale Siire tänavale. Auto sõitis eest ära, siis keeras nurga taha, 4-5 sekundi pärast keerasid nemad järgi. Nägi, et auto oli parema küljega aia lähedale seisma jäänud ja näha oli eemale kõndiv meesterahvas. Aed oli temast lühem, tema pikkus on 1,77 meetrit. Tunnistaja patrullpolitseinik Kalle-Priit Peebo ütluste kohaselt jälgis ta koos patrullpolitseinik Oliver Õunapiga Heinavälja tänaval autot, mille ümber oli hulk inimesi. Läks natuke aega mööda ja sama auto hakkas sõitma. Ei näinud mitu inimest autos oli. Auto kadus sel hetkel vaateväljast, kui keeras paremale. Ka videost on näha, et auto kadus vaateväljast 5 sekundiks ja siis oli näha, kuidas menetlusalune isik eemaldus autost. Isik väitis, et tema ei olnud roolis, et tema oli hoopis kõrvalistuja, et juht oli paremale üle aia põgenenud. Seda tema ei näinud, kes Audi roolis oli, aga mingit kahtlust ka ei tekkinud, kuna 4 sekundiga autost välja saamine kõrvalistuja kohalt ei tundunud võimalik. Auto oli pargitud niivõrd aia äärde, et kõrvalistuja pääseks autost välja vaid juhiistme kaudu. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et menetlusaluse isiku versioon, et autot juhtis juhututtav Xxxx, ei ole eluliselt usutav väga mitmel ja erineval põhjusel. Esiteks ei ole eluliselt usutav, et suur turske mees, kes on alkoholijoobes, vaid 6 sekundiga suudaks kõrvalistuja kohalt üle juhiistme, mida takistab veel rool, käigukang jne autost väljuda, süütevõtme kaasa haarata, auto ukse kinni lüüa ja auto ette jõuda. Nii videost kui menetlusaluse isiku ütlustest selgub, et kuna auto pargiti nii aia vastu, siis kõrvalistuja kohapealt autost välja mahtuda ei olnud võimalik. Kohtu hinnangul oleks võimalik 6 sekundiga auto peatada ja väljuda autost isikul, kes istub juhikohal, kuid mitte kõrvalistuja kohal. Seda näitab ka menetlusaluse isiku poolt autost väidetavalt kaasa võetud süütevõti, mida kõrvalistujal hoo pealt kaasa haarata on tunduvalt keerulisem kui juhiistmel istujal. Seda enam, et menetlusaluse isiku ütluste kohaselt, selleks et võti süütelukust kätte saada, on vaja lükata ka käigukang parkimisasendisse. Kui isik juhib tema jaoks võõrast sõidukit, siis ei pruugi isik kõiki sõidukit puudutavaid üksikasju teada ning käigukangi õigesse asendisse lükkamine ei toimu automaatselt nagu sama sõiduki igapäevasel kasutajal. Seega võtab võõral isikul võõra auto peatamine ja parkimine rohkem aega kui sama sõiduki igapäevasel kasutajal. Tunnistaja Xxxx ütluste kohaselt oli menetlusalune isik maja ees auto juures niivõrd purjus, et seisis vaevu püsti. Samuti tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,70 mg alkoholi ühe liitri kohta. Seega arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid, s.h seda, et alkoholijoobes isiku reaktsioonikiirus on aeglasem kui kainel isikul, siis ei ole eluliselt usutav, et 6 sekundiga on võimalik sellises seisundis oleval isikul autost kaitseversioonis välja toodud asjaoludel välja jõuda. Nimetatud asjaolul peatus kohus juba üksikasjalisemalt ka ülalpool. Teiseks, kui see nii olekski olnud, siis ei olnud menetlusalusel isikul mitte mingit põhjust kõrvalistuja istmelt põgenemiseks, vaid ta oleks rahulikult seal edasi istunud. Seda enam, et isik teadis, et politsei on kohe paari sekundi pärast kohal ja kuhugi põgeneda ta nagunii ei jõua. Seega jääb arusaamatuks, miks ta siis üldse üle juhiistme pidanuks sündmuskohalt põgenema. Siit nähtub, et menetlusalune isik ei soovinud mingil juhul olla ise autos, kui 9 politsei teda näeb, kuid just tema selline käitumine on vastuolus tema enda esitatud kaitseversiooniga. Menetlusalune isik selgitas kohtuistungil, et peale seda, kui Xxxx keeras kõrvaltänavasse, tuli tema ka autost välja. Samas 6 sekundiga ta ei tulnud lihtsalt autost välja, vaid võttis kaasa ka auto süütevõtmed ja proovis politsei kohalejõudmise ajaks autost võimalikult kaugele jõuda. Ka videost nähtub, et isik proovis autost võimalikult kaugele jõuda mitte ei jäänud lihtsalt auto juurde seisma. Seejuures jõudis politseisõiduki video kohaselt menetlusalune isik jalutades kaugemale kui menetlusaluse isiku tehtud uurimiseksperimendi videol, kus juht ja menetlusalune isik üksteise järel ja kooskõlastatult tegutsedes sõidukist juhiukse kaudu välja tulid ning autost eemale jooksid. Menetlusaluse isiku kinnipidamisel aga ei saanud sellist kooskõlastatud tegutsemist toimuda, kuivõrd alles enne sõiduki peatumist olevat menetlusalune isik teada saanud, et juhil puudub juhtimisõigus ja ta peab vajalikuks auto peatada ning ära joosta. Seega ei olnud ta ette valmistunud nagu siis kui tehti nn uurimiseksperimendi hästi harjutatud videot. Kolmandaks ei ole kaitseversioon eluliselt usutav ka juba seetõttu, et kui tõesti oleks autoroolis istunud keegi võõras, siis poole aasta jooksul on kindlasti võimalik (tänapäeva sotsiaalmeedia võimalusi arvestades) see inimene kindlaks teha ja üles leida. Seda enam, et menetlusaluse isiku enda ütluste kohaselt võttis samal päeval keegi nende seltskonnast Xxxxiga ühendust ja Xxxx olevat sinna külla tulnud bussiga Rocca al Mare juurest. Seega pidid sellel kellelgi ka Xxxxi kontaktid olema. Kuid pikaleveninud kaebemenetlusele vaatamata isegi ei nähtu, et menetlusalune isik oleks soovinud või püüdnud Xxxxi isikut kindlaks teha ja seda iseenda väärteos süüdimõistmise hinnaga. Sellest võib järeldada, et kuna sellist isikut mootorsõiduki roolis ei olnudki, siis ei olnud võimalik teda ka üles otsida. Kohus ei ole tuvastanud kõrvaldamata kahtluseid, mida tuleks tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks, kuna mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (Riigikohtu otsus 3-1-1-38-11). Asjaolu, et ükski tunnistaja ei näinud, et just menetlusalune isik sõidukit juhtis, ei tähenda automaatselt seda, et Reyo Põlluste mootorsõiduki juhtimine ei oleks tõendamist leidnud. Seda juba seetõttu, et auto iseenesest ilma juhita politseilt eest ära kihutada ei saa. Samamoodi ei ole ükski tunnistaja näinud, et roolis oleks olnud tundmatu isik Xxxx ning selle kohta ei ole esitatud ka ühtegi tõendit. Menetlusaluse isiku sellekohane väide on tõendamata ning juba eelpool toodud põhjustel ei ole see ka eluliselt usutav. Samuti leidis kohus juba eelpool, et ei ole eluliselt usutav, et isik 6 sekundiga sellistes tingimustes ja sellises joobeseisundis autost välja oleks jõudnud. Seega on kohus kindlal veendumusel, et roolis oli just menetlusalune isik ja mootorsõidukit ei saanud juhtida mitte keegi teine. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,70 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,70 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi 10 Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks.

Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena ette nähtud nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine ning LS § 224 rikkumise eest on ette nähtud ka juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine lisakaristusena. Juba seadusandja on LS § 224 lg 2 sätestatud väärtegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhi- kui ka lisakaristusena. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule väärteo eest määranud rahatrahvi ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ja lisakaristus on LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra vähesel määral ületavas määras. Nagu ülalpool juba märgitud, on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,70 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületav ja ülemmäärale väga lähedane määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Väärteo asjaoludest ja menetlusaluse isiku ütlustest nähtub, et menetlusalune isik teadis, et ta on nii eelmisel kui ka samal päeval joonud alkoholi ning ka sõbrad on keelanud autoga sõitma minemast. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra 0,70 mg/l, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates täiesti kindlalt teadma oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Ka tunnistaja Xxxx ütluste kohaselt seisis menetlusalune isik maja ees auto juures olles vaevu püsti. Sellegipoolest asus menetlusalune isik peale paarikümne minutist autos istumist mootorsõidukit juhtima. Taoline asjaolu viitab üheselt sellele, et menetlusalune isik asus mootorsõidukit juhile keelatud seisundis juhtima teadlikult ja tahtlikult ning seega on süütegu toime pandud kavatsetult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärteo koosseisu ja selle eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse 11 konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates Reyo Põlluste süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, saab süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,70 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü ei ole mitte ainult üle keskmise, vaid seda võib hinnata väga suureks, kuivõrd on ületatud LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära keskmist määra olulisel määral, lausa maksimaalse määra lähedasena. Kohus juhib siinkohal tähelepanu ka asjaolule, et vaid 0,05 mg/l suurema näidu puhul oleks tegemist olnud juba KarS § 424 sätestatud kuriteoga ja sellele oleks järgnenud ka juba kriminaalkaristus. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud kavatsetult. Seega tuleb Reyo Põlluste süüd hinnata suureks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole ja neid ei tuvastanud ka kohus. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse määramisel või mõistmisel arvestada ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut on varem karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning väärteo toimepanemise eest määratud rahatrahv on 2016. aasta mais asendatud üldkasuliku tööga, kuivõrd menetlusalune isik ei tasunud trahvi tähtaegselt. Karistusandmetest nähtuvalt on menetlusalune isik jätnud tasumata ka varasemad rahatrahvid. Lisaks väärteokaristustele on menetlusalusel isikul ka kehtiv karistus KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest. Seejuures mõisteti karistuseks rahaline karistus, mille tasumise kohta registris andmed puuduvad. Seega ei ole menetlusalune isik varem karistamata isikuks, vaid isikuks, kellel on kehtivad karistused liiklusalaste süütegude toimepanemise eest. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista keskmist sanktsioonimäära ületava karistuse kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada keelunormi kehtivust. Samas käesoleval juhul ei ole tegemist keskmise süüga, vaid süü on suur ning menetlusalusel isikul on kehtiv karistus samalaadse kuriteo toimepanemise eest. Seega on eripreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt põhjendatud põhikaristuse määramine ettenähtud sanktsiooni keskmist määra oluliselt ületavas määras. Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt, saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis näitab, et isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega, arvestades süü suurust, s.o menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra ning õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristuse määr täielikult põhjendatud. Süü suurus sõltub vaidlusaluse väärteo puhul mõõtevahendi näidust ning käesoleval juhul on menetlusaluse isiku süü väärteokoosseisu tunnuste poolest sisuliselt maksimaalne. Selline süü suurus peaks tingima põhikaristuse, mis on lähedane maksimaalsele määrale. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud suurena LS § 224 lg 2 mõttes. 12 Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,70 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 keskmist määra oluliselt ületav määr, lausa maksimaalse määra lähedane. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem LS § 224 ettenähtud väärteo karistus, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus juba eelpool leidis on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka teo toimepanemise ajal hoolimatu suhtumine oma teosse. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Karistusregistri andmete kohaselt on menetlusalusel isikul mitu kehtivat väärteokaristust liiklusalaste nõuete rikkumise eest (LS § 227 lg 3, § 227 lg 1) ning lisaks on menetlusalusel isikul ka kehtiv kriminaalkaristus KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest. Kuigi KarS § 424 ettenähtud kuriteo eelnev toimepanemine ja kehtiv karistus ei tingi isiku suhtes LS § 224 lg 3 p 2 sätte sõnastuse tõttu selle sätte kohaldamist ja tuleb kohaldada LS § 224 lg 3 p 1 sätteid, näitab see siiski seda, et taolise iseloomuga süüteo toimepanemine ei ole menetlusaluse isiku jaoks ei võõras ega esmakordne ning tegemist on korduva samalaadse süüteoga, mis annab aluse asuda seisukohale, et selline asjaolu muudab menetlusaluse isiku poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks. Väärteoasjast saab järeldada, et varasematele karistustele vaatamata jätkab menetlusalune isik samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemist, mis näitab, et eelnevad karistused ei ole soovitud mõju avaldanud. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses jätkuvalt ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine üle sanktsioonimäära keskmise määra põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneb liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. 13 Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel ja selle kohaldamiseks ettenähtud sanktsiooni keskmist määra vähesel määral ületavas määras. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.