Obsah (9)

§ 177§ 150§ 168§ 667§ 651§ 4§ 440§ 162§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 17. august 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-16-18782 Tsiviilasi Maarj

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

1. Muus osas jätta Tartu Maakohtu
2. juuni 2017 määrus muutmata.
3. Määruskaebus rahuldada.
4. Lugeda Tartu Maakohtu
5. juuni 2017 määruse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt: „5.1 Võtta vastu Maarja-Enid Pärna, Elen Toussainti ja Ain Pärna loobumine hagist ja lõpetada menetlus tsiviilasjas nr 2-16-
6. 5.2 Määruse jõustumisel tagastada kohtu kantseleil Maarja-Enid Pärna, Elen Toussainti ja Ain Pärna esindaja poolt
7. detsembril 2016 tasutud pool riigilõivust, s.o 150 eurot Advokaadibüroo Nikolai Kõiv arveldusarvele nr EE111010302007299007 (SEB Pank). 5.3 Ülejäänud menetluskulud jätta Taavi Liseiski kanda. Maakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.“ 6.

Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulusid ei hüvitata. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD

1. Maarja-Enid Pärna, Elen Toussaint ja Peeter Kõrge (hagejad) esitasid
2. detsembril 2016 Tartu Maakohtule hagi Taavi Liseiski (kostja) vastu maavalduse õigusliku aluseta valduse ja kasutamise lõpetamiseks.
3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
4. Hagejad esitasid
5. juunil 2017 avalduse hagist loobumiseks. MAAKOHTU SEISUKOHT
6. Tartu Maakohus võttis
7. juunil 2017 määrusega hagist loobumise vastu ja lõpetas tsiviilasjas menetluse. Maakohus määras, et määruse jõustumisel tuleb kohtu kantseleil tagastada hagejatele pool tasutud riigilõivust (150 eurot). Muud menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. 2 Maakohtu põhjenduste kohaselt ei esine praegusel juhul alust menetluse lõpetamisest keeldumiseks. Maakohus lõpetas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 428 lg 1 p 3 alusel tsiviilasjas menetluse.

§ 150

lg 2 p 2 alusel tagastas maakohus hagejatele pool tasutud riigilõivust ja jättis

§ 168lg 6 alusel muud menetluskulud poolte endi kanda.

Kostja vastusest nähtub selgelt, et kostja on valmis puud ümber istutama ja küttemahuti välja kaevama koheselt ilmaolude paranemisel, mida kostja ka tegi. Ilmselt ei ole mõistlik nõuda detsembris (hagi oli esitatud

1. detsembril 2016) koheselt puude ümberistutamist ja küttemahuti väljakaevamist. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Hagejad paluvad määruskaebuses tühistada maakohtu määrus osas, milles maakohus jättis ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda (vaidlustatud määruse resolutsiooni p 3) ja teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hagejate kasuks välja 870 eurot. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud paluvad hagejad jätta samuti kostja kanda. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti jätnud menetluskulud

§ 168lg 6 alusel poolte endi kanda.

Kohtueelses menetluses on hagejad püüdnud saavutada kostjaga kokkulepet, kuid kostja vastasseisu tõttu see ebaõnnestus. Tõenditest nähtub, et kostja ei tunnistanud hagi 2017 mai lõpuni, kui kostja lõpuks vabastas hagejate maavalduse ebaseaduslikust valdusest. Ebaõige on seega kohtu seisukoht, mille kohaselt võttis kostja hagi koheselt õigeks ning et kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Hagejatele tekitavad teatavaid küsitavusi kohtu seisukohad praeguse asja menetlemisel. Selle asemel, et teha kirjalik lahend, kuna asjaolud olid selged, andis kohus kostjale alusetult täiendavat aega rikkumise kõrvaldamiseks ning seejärel leidis, et kostja võttis hagi koheselt õigeks ja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kui kostja oleks kohtueelses menetluses nõustunud vabastama hagejatele kuuluva maavalduse, ei oleks hageja pöördunud õigusabi saamiseks advokaadi poole ega esitanud kohtule hagi. Kostja tegevus on põhjustanud hagejatele alusetut menetluskulu. Maakohus on jätnud tähelepanuta

§ 168lg 5.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED

1. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
3. juuni 2017 määrus tuleb

§ 667

lg 2 alusel osaliselt tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, ning teha uus määrus, millega jätta menetluskulud (v.a pool riigilõivust, mis tagastatakse hagejatele vastavalt

§ 150lg 2 p-le 2) kostja kanda.

Määruskaebus kuulub rahuldamisele. 8. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 koosmõjus

§-ga 659 kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebemenetluses vaidlevad pooled menetluskulude jaotuse üle. Maakohus jättis

§ 168

lg 6 alusel menetluskulud (v.a pool riigilõivust, mis tagastatakse hagejatele vastavalt

§ 150lg 2 p-le 2) poolte endi kanda.

Osas, milles maakohus võttis vastu hagejate 3 loobumise hagist ja lõpetas tsiviilasjas menetluse, ei ole määrust vaidlustatud. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu määrust vaidlustatud osas. 9. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et menetluskulud tuleb jätta

§ 168lg 6 alusel poolte endi kanda.

Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et kostjal on

§ 4

lg 3 teise lause ja § 206 lg 1 esimese lause järgi õigus tema vastu esitatud nõuet tunnustada (hagi õigeks võtta). Sellisel juhul teeb kohus

§ 440

lg-st 1 või § 409 lg 1 p-st 2 juhindudes õigeksvõtul põhineva otsuse, v.a juhul, kui kohus ei ole õigusvõtuga seotud (

§ 440lg 4).

Õigeksvõtul põhineva otsusega tuleb hagi rahuldada (

§ 440

lg 1) ja üldjuhul peaksid menetluskulud jääma

§ 162

lg 1 alusel kostja kanda.

§ 168

lg 6 võimaldab otsustada, et hageja kannab oma menetluskulud ise, kui kostja võtab hagi kohe õigeks ega ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks (nt ühis- või kaasomandi lõpetamise puhul). 10. Praegusel juhul ei ole maakohus teinud õigeksvõtul põhineva otsuse, vaid on lõpetanud menetluse hagejate hagist loobumise tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellises olukorras

§ 168lg-t 6 kohaldada.

11. Hagist loobumise korral sõltub menetluskulude jaotus peamiselt sellest, kes pooltest on kohtuvaidluse põhjustanud. Kui hageja pöördus kohtusse põhjendatult, eelkõige juhul, kui kostja rahuldas hageja nõude pärast hagi esitamist, peab

§ 168lg 5 järgi kandma kostja hageja menetluskulud.

Olukorras, kus pärast hagi esitamist saavutab hageja kostja tegevuse tulemusena eesmärgi, milleks ta kohtusse pöördus, saab lugeda, et kostja on

§ 168lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt Riigikohtu 9.

märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 13). Kostjal on siiski võimalik tuua esile asjaolud, mis lubavad hinnata, et

§ 168lg 5 kohaldamine oleks tema suhtes ebaõiglane (vt Riigikohtu 26.

jaanuari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). 12. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul tuleb menetluskulud jätta

§ 168lg 5 alusel kostja kanda.

Asja materjalidest nähtub, et pärast hagi esitamist saavutasid hagejad kostja tegevuse (viljapuude ja küttemahuti kõrvaldamise) tulemusena eesmärgi, milleks nad kohtusse pöördusid. Viljapuude ja küttemahuti kõrvaldamist ei ole kostja eitanud. Kostja ei ole ka esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et menetluskulude tema kanda jätmine oleks tema suhtes ebaõiglane. Maakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

13.

§ 178

lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Ringkonnakohus on seisukohal, et viidatud säte kohaldub ka olukorras, kus vaidlustatakse menetluskulude jaotust. Kuigi

§ 178

pealkiri ning selle lg 3 viitavad üksnes menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisele, reguleerib § 178 lg 1 ka menetluskulude jaotuse vaidlustamist. Eeltoodust tulenevalt kohaldub ka praegusel juhul

§ 178lg 4 ning määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulusid ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson