4-17-253/46

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai
2. a, Tallinn Väärteoasja number 4-17-253 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Julia Katškovskaja, Urmas Reinola Sekretär Kea Lemming Tõlk Svetlana Talli Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. veebruari
4. a otsus, millega tunnistati Dmitri Pavlenko süüdi KarS § 262 lg 1 ja § 218 lg 1 järgi ja karistati teda kokku 30 päeva arestiga Apellatsiooni esitaja Menetlusalune isik Dmitri Pavlenko (ik 37707050325), apellatsioon Asja läbivaatamise viis Istungimenetlus Kohtuistungil osalenud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja Oleg Klok, menetlusalune isik Dmitri Pavlenko, menetlusaluse isiku kaitsja Leelo Viil RESOLUTSIOON
5. Jätta Harju Maakohtu 17.02.2017 otsus muutmata. Teha maakohtu otsuses täpsustus, mille kohaselt tuleb Dmitri Pavlenkol asuda aresti kandma hiljemalt
6. juunil 2017.a Põhja Prefektuuri Arestimajas aadressil Rahumäe tee 6, Kristiine linnaosa, Tallinn. Tähtaegselt aresti kandmisele mitteasumise korral kohaldada Dmitri Pavlenko suhtes sundtoomist aresti kandmiseks.
7. Jätta menetlusaluse isiku apellatsioon rahuldamata.
8. Mõista Dmitri Pavlenkolt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 48 (nelikümmend kaheksa) eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri ennetus- ja menetlustalituse 22.12.
10. a koostatud väärteoprotokolli AB1519840 kohaselt rikkus Dmitri Pavlenko, süstemaatiliselt ja tahtlikult avalikku korda ning korteri nr 1 elanike MA ja UA öörahu sellega, et ajavahemikul 07.08.2016 - 24.11.2016 lülitas sisse oma korteris paigaldatud muusikakeskuse raadiosageduse, mis tekitas kõva vibratsiooni ja madalsagedusega undamist. Antud tegevuse tagajärjel rikkus D. Pavlenko väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu sellega, et antud vibratsiooni ja undamist oli kuulda terves korteris nr 1 ja see mõjus korteris viibivate isikute rahule ja tervisele. Lisaks hõõrus ta tahtlikult öörahu kestvuse ajal jalamassööriga vastu põrandat eesmärgiga rikkuda korteri nr 1 viibivate isikute öörahu, tekitades sellega kestvalt, teist isikut oluliselt häirivat müra. Antud tegevustega rikkus D. Pavlenko korteris nr 1 elanike normaalset elutegevust päevasel ja öörahu kestvuse ajal. Oma sellise tegevusega rikkus D. Pavlenko korrakaitseseaduse § 56 lg 1, 2 nõudeid, pannes sellega toime karistusseadustiku § 262 lg 1 sätestatud väärteo.
11. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri ennetus- ja menetlustalituse 22.12.
12. a koostatud väärteoprotokolli AB1440797 kohaselt rikkus D. Pavlenko, süstemaatiliselt ja tahtlikult avalikku korda ning korter nr 1 elaniku MA öörahu sellega, et ajavahemikul 09.08.2016 - 14.09.2016 lülitades sisse oma korteris paigaldatud muusikakeskuse raadiosageduse, mis tekitas kõva vibratsiooni ja madalsagedusega undamist. Samuti kuulas D. Pavlenko valjuhäälselt raadiot või televiisorit. Antud tegevuse tagajärjel rikkus D. Pavlenko väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibiva isiku rahu sellega, et antud vibratsiooni, undamist ja valjuhäälset raadio või televiisori mängimist oli kuulda terves korteris nr 1 ja see mõjus korteris viibiva isiku rahule ja tervisele. Lisaks hõõrus ta öörahu kestvuse ajal eesmärgiga rikkuda korteris nr 1 viibiva isiku öörahu, tahtlikult jalamassööriga vastu põrandat, tekitades sellega kestvalt, teist isikut oluliselt häirivat müra. Antud tegevustega rikkus D. Pavlenko korteris nr 1 elaniku öörahu öörahu kestvuse ajal. Oma sellise tegevusega rikkus D. Pavlenko korrakaitseseaduse § 56 lg 2 nõudeid, pannes sellega toime karistusseadustiku § 262 lg 1 ettenähtud väärteo.
13. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri koostatud väärteoprotokolli AB1520561 kohaselt viskas D. Pavlenko 08.07.2016.a kella 10:30 ajal Tallinnas XXX maja nr XX ees seistes, mulda läbi esimese korruse lahtise rõduakna kodanik MA korterisse, tabades sellega kööki paigaldatud mööblit. Antud tegevuse tagajärjel määrdusid köögimööbel, põrand ja seinad ning köögikapi uste viimistlus sai kahjustatud. D. Pavlenko tekitas oma teoga MA-le varalist kahju summas 20 eurot, millega pani toime varavastase kuriteo väheväärtusliku asja vastu. Oma sellise käitumisega rikkus D. Pavlenko KarS § 203 lg 1 sätestatud nõudeid ning pani toime KarS § 218 lg 1 ettenähtud väärteo. MAAKOHTU OTSUS
14. Harju Maakohus tunnistas 17.02.
15. a otsusega D. Pavlenko KarS §-de 262 lg 1 ja 218 lg 1 järgi süüdi ning mõistis talle karistuseks aresti kokku 30 päeva. Maakohtu hinnangul leidis tõendamist, et D. Pavlenko oli isikuks, kes viskas 08.07.2016 XXX korterisse mulda, mille tagajärjel on UA ja MA korteri köögimööbli majanduslik väärtus vähenenud. Seega tekitas. D. Pavlenko oma teoga vahetult MA-le varalist kahju. Maakohus leidis, et mulla loopimisega asjade pihta kaasneb üldteadaolevalt asjade määrdumine ja nimetatud asjaolu oli teada ka D. Pavlenkole. Maakohus asus seisukohale, et tõendamist on leidnud D. Pavlenko poolt KarS § 203 lg 1 sätestatud nõuete rikkumine – korter, kuhu D. Pavlenko mulda loopis, oli tema jaoks võõras ning selles elasid M. ja UA ning mulla loopimise tagajärjel olid köögimööbel, põrand ja sein määrdunud ning kahjustatud ja rikutud oli köögikapi uste viimistlus. Kuivõrd D. Pavlenko ei tekitanud rikkumisega kannatanule olulist kahju, on D. Pavlenko poolt MA suhtes toime pandud süüteo puhul on tegemist varavastase väärteoga väheväärtusliku asja vastu ning Dmitri Pavlenko tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 218 lg 1 järgi. Maakohus leidis, et D. Pavlenko tegevuses karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad ning hindas D. Pavlenko süüd KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritavas episoodis suureks. D. Pavlenko pani teo toime kavatsetult ning eesmärgipäraselt. Samas võttis kohus karistust määrates arvesse, et D. Pavlenko poolt tekitatud varaline kahju ei ole suur. Arvestades aga D. Pavlenko üleolevat suhtumist väärtegude toimepanemisse, samuti asjaolu, et isikut on varasemalt väärteokorras karistatud ja seda rahatrahviga, millised ei ole tasutud, et isikul puudub püsiv sissetulek ja ta elab sotsiaaltoetustest, ei olnud maakohtu hinnangul põhjendatud D. Pavlenko suhtes kergemaliigilise karistuse s.o rahatrahvi kohaldamine. Pidades silmas karistuse eripreventiivseid eesmärke karistas maakohus teda käesolevas süüteoepisoodis arestiga miinimummäära lähedases määras ning pidas kohaseks karistuse määraks 5 päeva aresti. Maakohus leidis, et D. Pavlenkole süüks arvatud korrakaitseseaduse § 56 lg 1 nõuete rikkumise pani ta väärteoasja materjalidest nähtuvalt toime aadressil XXX, Tallinn, milline on D. Pavlenko korter. Seega ei ole teo toimepanemise kohaks avalik koht. Korrakaitseseaduse § 56 lg 1 sätestab nimelt, et avalikus kohas on keelatud tekitada teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. Seega ei saa D. Pavlenkole süüks arvata korrakaitseseaduse § 56 lg 1 nõuete rikkumist. Mitteavalikele kohtadele laienevad vaid üksikud avalikus kohas käitumise üldnõuded, mis on otseselt nimetatud korrakaitseseaduses. Eelduslikult ei tohiks päevasel ajal tekitatud müra olla nii häiriv, et peaks tingima politsei sekkumise. Sellises olukorras on maakohtu hinnangul võimalik kasutada eraõiguslikke naabrusõigusi häiriva müra ja muude selliste mõjutuste vältimiseks mitteavalikus kohas. Maakohus asus seisukohale, et kuigi D. Pavlenko end öörahu ajal teisi isikuid oluliselt häiriva müra tekitamises süüdi ei tunnistanud, kinnitavad D. Pavlenko poolt KorS § 56 lg 2 nõuete rikkumist väärteoasjas uuritud tõendid. Maakohtu hinnangul leidis käesolevas väärteoasjas tõendamist, et D. Pavlenko käitumine on olnud vastuolus head kommetega ja ühiskonnas tunnustatud reeglitega. Tema öise tegevuse tagajärg ulatus väljapoole tema enda korterit ning häiris juhuslikke, asjasse mittepuutuvate isikute rahu ning tekitas teisi isikuid häirivat lärmi (tema tegevus rikkus MA ja UA rahu). Korduvalt öösel tekitatud lärm ja müra rikkusid ilmselgelt intensiivselt naaberkorteri elanike õigust öörahule. Käesoleva väärteoasja esemeks ja D. Pavlenkole süüks arvatava käitumise tagajärjel on tunnistajad olnud sunnitud kutsuma menetlusaluse isiku käitumise lõpetamiseks politsei. Seega saab jaatada, et D. Pavlenko käitumine on häirinud kõrvalisi asjasse mittepuutuvaid isikuid piisavalt intensiivselt ning D. Pavlenko on tekitanud teisi isikuid oluliselt häirivat müra. Maakohus asus seisukohale, et vaatamata sellele, et naabrid olid korduvalt kutsunud politsei, ei lõpetanud D. Pavlenko enda tegevust, mis näitab, et ta soovis kavatsetult häirida naabreid ja alumise korteri elanikke öörahu ajal. Kõigest eelnevast johtuvalt leidis maakohtu hinnangul tõendamist, et ajavahemikul 07.08.201624.11.2016 tekitas D. Pavlenko öörahu kestvuse ajal, viibides enda korteris, muusikakeskusega koos kõlaritega ning jalamassööriga vibratsiooni, undamist, müra ja lärmi ning sellise tegevusega rikkus naabrite öörahu ning normaalset elutegevust, mistõttu on D. Pavlenko oma sellise tegevusega rikkunud KorS § 56 lg 2 nõudeid, millega pani toime KarS § 262 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod. Maakohus leidis, et D. Pavlenko tegude õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ning et isik on süüvõimeline ning süüd välistavad asjaolud puuduvad. D. Pavlenkole karistuse määramisel võttis maakohus arvesse asjaolu, et D. Pavlenko on väärteo korras eelnevalt karistatud ja seda KarS § 262 lg 1 alusel korduvalt. Ka käesoleva väärteoasja menetlusesemeks on taaskord KarS § 262 lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemine, mis on toime pandud järjepidevalt, süstemaatiliselt pika aja, s.o 07.08.2016 – 24.11.
16. a jooksul. Maakohtu hinnangul ei ole eelnevalt D. Pavlenkole mõistetud rahatrahvid mõjutanud teda analoogiliste rikkumiste toimepanemisest hoiduma ning ta jätkas õigusrikkumiste toimepanemist ja seda tahtlikult. D. Pavlenko käitumisest ja tema poolt antud ütlustest on tuntav ennastõigustav tendents ning küünilisus, lugupidamatus ja pahatahtlikkus tema naabrite osas, mis näitab tema suhtumist avalikku korda ja ühiskonnaliikmetesse. Vähem tähtsust ei oma asjaolu, et D. Pavlenko jätkas oma tegevust ka siis, kui talle oli korduvalt politsei kutsutud seoses öörahu rikkumisega ning D. Pavlenko oli sellest teadlik. Maakohtu hinnangul puuduvad D. Pavlenko käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Arvestades D. Pavlenko isikuandmeid ja asjaolu, et tal puudub püsiv sissetulek, elab sotsiaaltoetustest, leidis maakohus, et D. Pavlenkot ei ole võimalik karistada rahatrahviga ja ainuvõimalik karistuse liik on arest. Maakohus leidis, et D. Pavlenko süü on keskmisest oluliselt suurem (süütegude pikaajaline toimepanemine) ning pidades silmas karistuse eripreventiivseid eesmärke, karistas teda arestiga, mis ületab oluliselt keskmist karistuse määra ning pidas kohaseks karistuse määraks 25 päeva aresti. Arvestades asjaolu, et D. Pavlenko avaldas kohtuistungil, et ta ei ole nõus üldkasulikku tööd tegema, ei olnud maakohtul võimalik määratud areste asendada üldkasuliku tööga, kuna KarS § 69 lg 1 kohaselt asendatakse arest üldkasuliku tööga üksnes süüdlase nõusolekul. Maakohtu hinnangul leidis asjas tõendamist, et D. Pavlenko kasutas KarS § 262 lg 1 sätestatud väärteokoosseisu realiseerimise vahendina müra ning vibratsiooni tekitamiseks muusikakeskust Sony koos kõlaritega Radiotehnika ja Sony ja jalamassööri. Kõlarite Radiotehnika ja Sony, muusikakeskuse Sony, jalamassööri tagastamise korral on suur tõenäosus ja D. Pavlenko senist käitumist arvestades ka eluliselt väga usutav, et D. Pavlenko hakkab neid esemeid uuesti kasutama süütegude toimepanemisel. Seega asus maakohus seisukohale, et vajalik on muusikakeskuse, kõlarite ja jalamassööri kui süüteo toimepanemise vahendite konfiskeerimine selleks, et takistada D. Pavlenko poolt jätkuvate õigusrikkumiste toimepanemine. Kuna muusikakeskuse, kõlarite ja jalamassööri välimust arvestades saab maakohtu hinnangul väita, et nende asjade realiseemise läbiviimiseks kulutatavad summad oleks oluliselt suuremad kui nende asjade realiseemisest saadav võimalik tulu, siis on tegemist peaaegu väärtusetute asjadega, mille konfiskeerimine riigi tuludesse ei ole mõistlik ega otstarbekas ning seega leidis maakohus, et eelpool nimetatud esemed kuuluvad hävitamisele. Nimetatud esemed võeti ära D. Pavlenko korteri läbiotsimise käigus. Seega on tegemist D. Pavlenkole kuuluva varaga, mida ta on ka ise kinnitanud ning millise konfiskeerimine on KarS § 83 lg 1 alusel võimalik. Eeltoodust tulenevalt otsustas maakohus KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida ja hävitada kõlarid Radiotehnika, kõlarid Sony, muusikakeskuse Sony, jalamassööri. APELLATSIOON
17. Maakohtu otsuse vaidlustas menetlusalune isik D. Pavlenko, kes selgitab, et tema end süüdi ei tunnista ning palub Harju Maakohtu 17.02.
18. a otsuse tühistada. D. Pavlenko on seisukohal, et tema vastu esitatud süüdistused on alusetud. Kaebuse esitaja avaldab, et kohtuistungil kuulatud salvestustest ei olnud kuulda muusikakeskuse heli ja sellest tingitud vibratsiooni ja madalsagedusega undamist. Samuti ei olnud kuulda raadiot ja televiisorit. Kuulda oli ainult kella tiksumist, tehnilist müra ja müra digitaalkaamera mikrofonist. Samuti oli kuulda arusaamatut müra, nagu oleks saetud või hõõrutud kahte puust keppi vastamisi. Kaebaja hinnangul jääb selgusetuks, milline oli algselt müra tugevus ja selle iseloom, kuna salvestist kuulati läbi kõlarite ja salvestist võidi manipuleerida. On ebaloomulik ja imelik, et lindistuselt on kuulda kella tiksumist, kuid pole kuulda palju valjemat ja tugevamat müra muusikakeskusest, raadiost ja televiisorist. D. Pavlenko leiab, et selle ainsaks seletuseks saab olla asjaolu, et väidetavat müra ei olnudki. Jalamassööri kasutamise kohta väidab kaebuse esitaja, et kasutab seda vaid päeviti ja õhtuti, kuid mitte öörahu ajal. Samuti ei hõõru ta sellega põrandat ning seetõttu ei saanud sellest tekkida häirivat müra. Kaebaja hinnangul ei ole tõendatud see, mis oli müra allikaks, millisest korterist müra tegelikult kostis, millal müra tegelikult salvestati ja kui vali oli müra objektiivsete näitajate järgi. Asjas ei ole tõendeid, mis kinnitaks lubatud müra normtaseme ületamist. Kaebuse esitaja selgitab, et on teinud ise politseile mitu avaldust korterist nr 1 kostuva ventilatsiooni müra kohta, kuid politsei ei ole menetlust alustanud, kuivõrd objektiivsete mõõtmistega on tuvastamata müra normtaseme ületamine. D. Pavlenko on arvamusel, et õiguse ühetaolise rakendamise tagamiseks tuleks asjas esitada tõendid mõõtmiste kohta, mis tõendaksid, mil määral on ta kehtivat müranormi ületanud. Samuti selgitab ta, et MA korteri ventilatsioon häirib teda ning rikub tema närve ja tervist. Digitaalkaamerale, millega salvestis tehti, on kaebaja hinnangul võimalik seadistada suvalist kuupäeva ja kellaaega. Seega on võimalik, et lindistus tehakse enne öörahu, kuid salvestuse aeg näitab hilisemat aega. Täiendavalt selgitab kaebaja, et on elanud selles korteris juba 26 aastat ning süüdistused tema suunas algasid alles ajal, mil MA majja kolis. Varasemalt pole tema suhtes keegi kaebusi esitanud. Kaebaja ei tunnista end süüdi ka KarS § 218 lg 1 episoodis. Kaebaja on arvamusel, et MA poolt esitatud kahju suurus tuleneb juba varasemalt köögikapil olnud võimalikest kriimustustest. Lisaks leiab ta, et muld ei oleks saanud köögikappi niimoodi kahjustada. Ei ole tunnistajaid, kes oleksid näinud D. Pavlenkot mulda MA korterisse viskamas. Sellest, et ta väidetavalt mulda MA korterisse viskas, sai ta teada alles politseilt. Kaebuse esitaja leiab, et kuivõrd MA lõi teda 08.07.2016 kell 10.30 vedelikku täis pudeliga pähe, tuli MA-l välja mõelda skeem, kuidas kriminaalasjast pääseda ning leiab, et mulda viskas MA korterisse tema enda lapselaps. Samuti märgib D. Pavlenko, et UA ja MA ründasid teda 17.10.2015 maja trepikojas ning hakkasid teda kätest tirides oma korterisse vedama. UA rebis tema jopet nii tugevalt, et jope rebenes, millega tekitati talle materiaalset kahju ning vigastusi kätel. D. Pavlenko on seisukohal, et tema vara konfiskeerimise ja hävitamisega keelatakse temal kasutada talle kuuluvat vara vastavalt otstarbele ning rikutakse tema inimõigusi ja –vabadusi. Ta on välja toonud, et konfiskeeritud vara eest on ta tasunud 447 eurot.
19. 28.03.
20. a esitas apellatsioonile omapoolse seisukoha D. Pavlenko kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil. Kaitsja on asunud seisukohale, et D. Pavlenko poolt esitatud apellatsioon on põhjendatud ning et Harju Maakohtu 17.02.
21. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa süüditunnistamisega KarS § 262 lg 1 ja § 218 lg 1 järgi, samuti sellest tulenevalt ka talle mõistetud karistusega. Kaitsja hinnangul on maakohus tõendeid vääralt hinnanud ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Kaitsja juhib tähelepanu, et D. Pavlenko süüditunnistamine põhineb peamiselt kannatanu MA ja UA ütlustel. Maakohus pole seejuures arvestanud D. Pavlenko, MA ja UA vaenulikke suhteid, millest tulenevalt ei pruugi kannatanu ja tunnistaja ütlused olla objektiivsed ja kõigis asjaoludes usaldusväärsed. Kõik kaebaja suhtes alustatud väärteomenetlused KarS § 262 lg 1 alusel on alustatud pärast MA elama asumist XXX , Tallinna. Enne seda olid D. Pavlenko suhted naabritega normaalsed. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus arvestanud, et MA poolt esitatud salvestiste põhjal võib küll teha järeldusi salvestatud müra iseloomu, mitte aga muude asjaolude kohta. Kindlasti ei tõenda salvestis müra tugevust, kuivõrd see sõltub selle vahendi seadistustest, millega müra salvestatakse. Samuti on kaitsja hinnangul asjakohased kaebaja seisukohad, mille kohaselt ei ole võimalik müra allikat salvestisel kindlaks teha ning seadmete kuupäevi ja kellaaegu on võimalik lihtsalt muuta. Samuti ei ole kaitsja hinnangul maakohus arvestanud karistuse liigi ja määra valikul, et tegemist oli suhteliselt kergete süütegudega. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta, et D. Pavlenko ei pruukinud arvestada müra läbikostvust majas, kuna varasemalt teisi naabreid ei olnud see häirinud. Seega on kaitsja seisukohal, et D. Pavlenko süü käesoleval juhul on väike ja raskemaliigiline ning maksimummääras mõistetud karistus ei ole D. Pavlenko süüle vastav mõjutusvahend. Ka ei ole kaitsja hinnangul käesolevas asjas proportsionaalne ega õigustatud vara konfiskeerimine. Kaitsja on seisukohal, et karistuse eesmärke on võimalik saavutada ka ilma isiku õiguste sedavõrd intensiivse riiveta ning leiab, et isikule tuleb tema vara tagastada. RINGKONNAKOHTU ISTUNG
22. Tallinna Ringkonnakohtu 25.04.
23. a toimunud kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma seisukohtade juurde ning eitas endiselt oma süüd. D. Pavlenko kaitsja L. Viil toetas kaitsealuse apellatsiooni täielikult. Kohtuväline menetleja leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, maakohus on kõiki tõendeid põhjalikult ja igakülgselt uurinud ning palus jätta apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, selle peale esitatud apellatsiooniga ning kuulanud menetlusosalised kohtuistungil ära, leiab, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning D. Pavlenko apellatsioon jääb rahuldamata. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, ei korda kolleegium neid siinkohal täies ulatuses üle, vaid märgib apellatsioonile vastuseks järgmist.
25. Esmalt käsitleb ringkonnakohus XXX , Tallinn korterisse mulla loopimisega seonduvat. Kaebuse esitaja end nimetatud episoodis süüdi ei tunnista ning asub seisukohale, et ei ole tunnistajaid, kes oleksid pealt näinud, et tema MA korterisse mulda viskas. Ringkonnakohus selgitab, et tulenevalt Riigikohtu praktikast ei ole põhimõtteliselt välistatud isiku süüditunnistamine ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Lisaks on Riigikohtu praktikas järjekindlalt rõhutatud, et vaid ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Sellistel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud. (RKKK 31-1-73-15). Kriminaalkolleegium selgitab aga, et käesolevas asjas ei ole D. Pavlenko süü KarS § 218 lg 1 süüteos tõendatud üksnes MA ütlustega. Kõik asjas kogutud tõendid on maakohus otsuses välja toodud ning maakohus on neid põhjalikult hinnanud. Seejuures kinnitavad kaebaja enda ütlused, et tema viibis sündmuse toimumise hetkel MA rõdu läheduses. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul piisavalt põhjendanud, milliste tõendite alusel on tõendatud mulla loopimine MA korterisse ja seda just D. Pavlenko poolt. Ka kohtukolleegiumi hinnangul pole eluliselt usutav D. Pavlenko poolt ka apellatsioonis kirjeldatud olukord, kus MA teda rõdul olles pudeliga pähe lõi ning seetõttu vastutusest vabanemiseks enda korterisse mulla loopimise korraldas. Siinkohal selgitab ringkonnakohus, et kohus hindab tõendeid kogumis ning oma siseveendumuse kohaselt ning asjas kogutud tõendid kogumis tõendavad, et D. Pavlenko oli isikuks, kes viskas 08.07.2016 XXX , Tallinn korterisse mulda. D. Pavlenko jope katki rebimisega seonduvalt märgib kriminaalkolleegium, et tegemist on eraldiseisva teoga, mida kohus käesoleva väärteoasja raames ei aruta. Seega ei peatu ringkonnakohus selle sündmusega seonduval, vaid märgib, et olukorras, kus isiku vara on saanud kahjustada või teda on füüsiliselt rünnatud, on tal võimalik pöörduda õiguskaitseorganite poole vastavalt seaduses ettenähtud korrale.
26. Müra tekitamisega seoses asus kaebuse esitaja seisukohale, et pole tuvastatud ei müra allikas ega see, millisest korterist müra kosta võis. Ringkonnakohus märgib sellega seonduvalt järgmist. Asjas kogutud tõenditest nähtuvalt oli D. Pavlenko muusikakeskus sellisel sagedusel, mis tekitas vibratsiooni, undamist ja kahinat, mis oli sarnane mürale, mis tuvastati vaatlusprotokollis kajastatud videosalvestisel. Vähetähtis ei ole siinkohal ka asjaolu, et D. Pavlenko ise on oma ütlustes kinnitanud, et on oma korterist lahkudes muusikakeskuse tööle jätnud, kuna korterist nr 1 kostub ventilatsiooni müra ning apellandi käitumine on vastumeede, et korter nr 1 lõpetaks tema terroriseerimise. Samuti on tunnistajad kinnitanud, et müra kadus, kui D. Pavlenkole kuulunud jalamassöör, muusikakeskus ja kõlarid politsei poolt ära võeti. See on ühtlasi tõendiks nii selle kohta, et müra tekitaja oli D. Pavlenko, kui selle kohta, et ta tekitas müra muusikakeskusega ja jalamassööriga. Eeltoodust tulenevalt asub kohtukolleegium maakohtuga nõustuvalt seisukohale, et asjas on piisavalt tõendeid nii selle kohta, kes müra tekitas, kui selle kohta, millega ta seda tegi. Seoses MA poolt tehtud salvestistega on nii kaebuse esitaja kui tema kaitsja seisukohal, et videokaameral olevat kellaaega on võimalik muuta ning seega ei pruugi olla lindistused tehtud väidetud ajal. Maakohus on otsuses selgitanud, et hindas salvestisi ning leidis, et nendest pole tehtud väljalõikamisi või muid sisu muutmisi. Samuti selgitas maakohus, et kui salvestisel olev kellaaeg näitas öist aega, oli näha, et õues on pime ning kui päevast aega, siis oli õues valge. Ka naaber GP on kinnitanud, et häirivat müra kostus öisel ajal. Samuti nõustub kohtukolleegium maakohtuga selles osas, et on eluliselt usutav, et MA asus lihtsalt iseseisvalt koguma tõendeid D. Pavlenko häiriva tegevuse kohta ning tal ei olnud põhjust salvestiste kuupäeva või kellaajaga manipuleerida.
27. Apellandi väitele, nagu poleks tuvastatud kostunud müra tugevus objektiivsete näitajate järgi, kordab ringkonnakohus ka juba maakohtu poolt väljatoodut, et KorS § 57 kohaselt käitumise häirivuse hindamisel lähtutakse keskmisest objektiivsest isikust ja eesmärgist, milleks avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse ning selle piirkonna tavadest. Seega ei näe seadus ette, et tingimata tuleks müra spetsiaalsete seadmetega mõõta. Maakohus on asjas kogutud tõendite pinnalt leidnud, et D. Pavlenko poolt tekitatud müra oli sellise tugevusega, mis häiris naabreid. Seda tõendavad mh nii MA poolt tehtud videosalvestised kui ka teise naabri GP ütlused. Seega on maakohus müra häirivuse tuvastanud nõuetekohaselt ning leidnud, et D. Pavlenko poolt tekitatud müra oli sellise intensiivsusega, mis häiris naaberkorterite elanike õigust öörahule.
28. D. Pavlenko kaitsja hinnangul ei ole maakohus võtnud tõendite hindamisel arvesse D. Pavlenko, MA ja UA vahelisi vaenulikke suhteid ning asjaolu, et enne MA majja kolimist polnud kaebuse esitajal naabritega probleeme. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on hinnanud nimetatud isikute ütlusi nõuetekohaselt kooskõlas ja kogumis teiste tõenditega ning ei tuvastanud MA ja UA ütlustes vastuolusid teiste asjas kogutud tõenditega ja tunnistaja ütlustega. Seega saab pidada nende ütlusi usaldusväärseks. Samuti tuleb rõhutada, et kaitsja ei ole osundanud ühelegi konkreetsele vastuolule, millest tulenevalt võiks nimetatud isikute ütluste usaldusväärsuses kahelda. Ainuüksi asjaolu, et naabrite vahelised suhted olid pingelised või lausa vaenulikud, ei saa järeldada, et MA ja UA ütlused poleks usaldusväärsed.
29. D. Pavlenko kaitsja on asunud seisukohale, et maakohus ei ole karistuse liigi ja määra arvestamisel arvestanud asjaoluga, et tegemist on suhteliselt kergete süütegudega ning et isik ei pruukinud arvestada müra läbikostuvust majas. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendanud, miks karistuseks tuleb mõista just arest ja sellises määras. Maakohus on arvestanud KarS § 262 lg 1 rikkumise eest karistuse mõistmisel sellega, et isikut on ka varem korduvalt samalaadsete väärtegude eest karistatud, samuti D. Pavlenko käitumisega ja suhtumisega avalikku korda ning ühiskonnaliikmetesse, asjaoluga, et varasemalt mõistetud rahatrahve ei ole isik tasunud ning et tal puudub käesoleval hetkel püsiv sissetulek. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa nõustuda kaitsja väitega justkui ei pruukinud D. Pavlenko arvestada müra läbikostuvusega majas, kuivõrd talle oli tema tegevuse tõttu korduvalt politsei kutsutud, kuid ta ei lõpetanud oma häirivat tegevust. Seega olukorras, kus isik poleks osanud arvestada sellega, kui hästi müra kostub, oleks ta ringkonnakohtu hinnangul pidanud peale politsei kutsumist enesele teadvustama, et tema poolt tekitatud müra häirib naabreid, mitte oma tegevust jätkama. Kohtukolleegium leiab, et D. Pavlenkole KarS § 262 lg 1 rikkumise eest karistuseks määratud 25-päevane arest vastab tema süü suurusele, kannab eesmärki mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning on kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. KarS § 218 lg 1 rikkumise eest mõistis maakohus D. Pavlenkole karistuseks aresti, kuid võttis arvesse, et isiku poolt tekitatud kahju ei olnud suur ning määras aresti miinimummäära lähedases määras – 5 päeva. Eeltoodu põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu otsus vastab karistuse mõistmise põhistatuse nõuetele ning kohtuniku siseveendumuse kujunemine on konkreetse karistuse liigi ja määra valikul jälgitav. Maakohus on põhjalikult põhistanud D. Pavlenkole mõistetud karistuse suurust ja seda, miks tuleb teda põhikaristusena karistada arestiga. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et rahatrahv ei täidaks D. Pavlenko suhtes enam karistuse põhieesmärki ning ei paneks teda hoiduma uute samalaadsete väärtegude toimepanemisest.
30. D. Pavlenko vaidlustab oma kaebuses ka tema vara konfiskeerimise, leides, et sellega keelatakse tal kasutada tema vara vastavalt otstarbele ning rikutakse tema inimõigusi. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt Riigikohtu praktikale on süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise absoluutseks sihiks ühiskondlikku julgeolekut ohustavate esemete, s.o asjade, mis ohustavad ümbrust oma liigi poolest või mida võidakse ka edasiselt kasutada õigusvastaste tegude toimepanemiseks, kõrvaldamine (RKKK 3-1-1-27-07). Käesolevas asjas on isik oma süstemaatilise õigusvastase käitumisega näidanud, et tema valduses olevad muusikakeskus, kõlarid ja jalamassöör on isiku enda käitumise tõttu naabritele häirivad, isik kavatsetult kasutas nimetatud esemeid väärteo toimepanemise vahendina, seega on see selge argument tema omandiõiguse riive lubatavuse kasuks. Nimetatud esemete kui süüteo toimepanemise vahendite konfiskeerimist võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma. Asja materjalidest on näha, et isikut on varasemalt korduvalt sarnaste väärtegude toimepanemise eest karistatud, kuid ta ei ole oma käitumist muutunud. Ka praegusel hetkel on isiku käitumine pigem ennastõigustav ning tema hinnangul ei saanud tema tegevus naabritele häiriv olla. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtul alust asuda seisukohale, et isik võib suure tõenäosusega jätkata samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemist, kui temalt muusikakeskust, kõlareid ning jalamassööri ei konfiskeerita. D. Pavlenko puhul on kohtukolleegiumi hinnangul tegemist isikuga, kelle puhul vähem radikaalsed meetmed ei mõju, mida on näidanud talle varasemalt korduvalt mõistetud karistused. Arvestades eeltoodut ning silmas pidades nii üld- kui eripreventiivset eesmärki on lisaks arestile põhjendatud D. Pavlenkolt süüteo toimepanemise vahendite konfiskeerimine.
31. Eeltoodud asjaoludel ja juhindudes VTMS 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
32. D. Pavlenko esitas 21.02.
33. a taotluse riigi õigusabi saamiseks määruskaebuse esitamiseks Harju Maakohtu 17.02.
34. a otsuse vaidlustamiseks. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 03.03.
35. a määrusega isiku taotluse ning andis talle riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud 48 euro ulatuses osamaksetena 6 kuu jooksul riigi õigusabi andmise määruse jõustumisest. Osamaksed tuli tasuda kohtumääruse kohaselt iga kuu
36. kuupäevaks. D. Pavlenkole määrati kaitsjaks vandeadvokaat Leelo Viil, kes esitas taotluse osutatud riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. VTMS § 2 kohaselt kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Taotluse kohaselt on tasu suuruseks asja materjalidega tutvumise, kirjaliku seisukoha koostamise ja kohtuistungil osalemise eest 48 eurot, sh käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apellatsiooni rahuldamata, siis lasub menetlusalusel isikul tekkinud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise kohustus tulenevalt VTMS § 38 lg-st 1 ja KrMS § 185 lg-st 2 käesoleval juhul menetlusalusel isikul D. Pavlenkol endal. /allkirjastatud digitaalselt/